Tantsupoistega on lihtsam kui -tüdrukutega

Selleks kevadeks on siis lastel tehtud nii Koolitants kui Kuldne Karikas. Tantsuvõistlused siis. Kuna sel aastal käib ka Joosep (7a) Pärnus tantsutrennis, siis oli meie pere esindatud mitmehäälselt... või peaks ütlema mitmejalgselt? Eks ole ju jalad tantsu puhul häälest olulisemad.

Kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada, siis Kuldsele Karikale jõudis tegelikult ikka ainult Joosep. Vanem vend Mathias (9a) jäi lihtsalt paar päeva enne esinemist lihtsalt haigeks. Haiguste teemast hakkab mul juba suht kõrini saama, sest kui aasta alguses sai üks haiguste ring läbi elatud, siis nüüd on käimas teine. Tänaseks on siruli Christian (3a). Maria (5a) tegi enda ringi ära eelmise nädala algul ning tal on lähipäevil lootust juba lasteaeda saada.

Haigused ei puudutaks mind ehk nii palju, aga kuna kirjaniku ja kirjastajana töötan ma täiskohaga kodus, siis mõjutavad kodused põdejad otseselt minu töökohta ja töötamise võimalusi... Kiuviuksuda tahaks... Selle mitmenädalase laatsaretis elamise leevendamiseks tegime eile ühe väikese loodusretke. Pigem siis pisikese kerge jalutuskäigu looduses. Ei mingit haigete piinamist.

Kui nüüd tagasi tantsimiseni jõuda, siis Kuldse Karika kontserdil istudes mõtlesin, kui lihtne ikka on tantsupoistega: ühiselt osteti särgid, tumedad püksid ja tossud jalga. Valmis! Ja poisid nägid ägedad välja.

Tüdrukud... imelised kostüümid... ilusad soengud... pisikestest alates metsikud meigid... Ei kujuta ettegi, kui kaua enne etteastet ühe pundi esinejate ettevalmistamine aega võtta võis. Tulemused olid väga vahvad, aga korduvalt leidsin ennast mõtlemas, et küll mul on vedanud, et mul on kodus tantsupoisid. Marial on suurema osa tema elust olnud samuti lühikesed juuksed, seega pole soengute tegemine tõesti minu kõige tugevam külg.

Teine meeldetuletus Kuldse Karika Pärnu kontsertilt oli see, et maismaalastena ei saa me tihti oma liikumisvabadusest aru. Nimelt võtsin seekord julguse kokku ja ütlesin Semyle ja ta abikaasa Iirile, et nende tantsukool Semiir on see, mille pärast olen tihti kade Saaremaal elavatele lastele. Tantsukool Semiir on põhjus, mille pärast võiks Saaremaale kolida. Semiiri tulemused ja tegemised on samuti lihtsalt klass omaette...  Ja nii julgen öelda isegi siis, kui ma olen väga rahul selle tööga, mida mu lastega WAF tantsukoolis tehakse.

Kuna olen nüüd aastaid saanud last (sellest aastast siis lapsi) Koolitantsu ja Kuldse Karika võistlustel saata, siis saarlased on ka pidevalt Pärnus kohal olnud. Nii tahtsingi juba ammu Semyle oma arvamust avaldada, aga iga kord, kui teda nägin, siis ei julgenud... Nüüd lihtsalt oli ta jälle seal olemas ja seekord võtsin julguse kokku. Tunnistasin ausalt üles, et aastaid tagasi olin mina üks neist, kes tohutult ansambleid 2XL ja Soul Milita fännas, aga juba siis oli just poiste tantsimine see, mis mind kõige rohkem lummas. Eks muusika ise muidugi ka, sest sellist stiili Eestis ju väga ei viljeletud ning nad olid suht teerajajad.

Vaata näiteks siit, millise debüütsoolosingliga Semy hakkama on saanud:

Ja kui semiirikate tantsu tahad näha, siis seda näed näiteks siit: 

Mis aga pärast kummitama jäi oli Iiri välja öeldud mõte, et Saaremaal tantsimise juures on keeruline see, et tantsuvõistlusele tulles pead näiteks pidevalt arvestama praami aegadega. Kõik koos tullakse kogu päevaks kohale ja lahkutakse alles pärast viimaseid esinemisi.

Meie poiste kava oli seekord õhtusel kontserdil, seega hommikusest ei tea ma midagi. Aga sellele luksusele ei osanud ma mõelda enne, kui saarlaste kogemust kuulsin. Nii et järgmisel korral, kui tahaks vinguda, et mitu korda nädalas 40 km laste tantsutrenni ja 40 km sealt tagasi sõita on palju, siis tuleb mõelda, et aga ühtegi praami ju tee peal ei ole!

Ja siiski ei oleks mul midagi selle vastu, kui keegi Pärnu-Jaagupisse oma tantsukooli filiaali avaks :)

Järgmise sügise küsimus minu jaoks on see, et millise tantsukooli ridadesse oma selleks ajaks 6-aastane neiuke mahutada. Talle meeldib samuti tantsimine väga, kuid siiani ei mahtunud tema sõidutamine esiteks logistikaplaani, aga teiseks ei suutnud ma ka sobivat tantsukooli leida. Tunnistan, ma ei taha saata last sinna, kus pärast kontsertil näen, et lapsed jooksevad lihtsalt mööda lava ringi. Mulle väga meeldiks, kui Maria saaks ka õppida seda, mida poisid WAFis, aga kahjuks õpetavad need treenerid vaid poisse. Ehk nagu öeldi ka Kuldse Karika Pärnu kontsertil: WAFile peaks andma auhinna tantsupoiste kasvatamise eest! 

Taaskord kinnitan, et ma ei usu, et ükski minu lastest hakkab tulevikus väga tõsiselt tantsimisega tegelema. Keegi neist pole 3-4-aastaselt korraliku trenniga alustanud. Aga ma näen, et neile meeldib. Ja see ongi kõige tähtsam. Kindlasti tuleb vanemaks saades neil valida endale ala, millega süvenenumalt tegeleda... ja võib-olla ka mitte, sest on alasid, mis ei välista teineteist. Minu kui lapsevanema kohus on luua võimalusi, laduda alusmüüri, millelt lapsed edaspidi ise saavad edasi kasvada.  

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com