Anneta või mitte, aga ära vingu!

Juba jõuluaja algul hakkas see teema mu peas kerima, kuid vahepeal natuke hajus. Täna aga lugesin telestaariks saanud Oliveri maja teemat ning enam ei saa vait olla.

Jõulude ajal kerkib üles igasuguseid annetamise teemasid. Aastast aastasse on populaarsed annetama kutsuvad telesaated (igal telekanalil ikka oma!!!), heategevuskontsertid, osta-asju-ja-anneta-üks-sent-kampaaniad jne.

Ütlen kohe ära, et ma olen igasuguse aitamise ja annetamise ja toetamise poolt, nii et seda kindlasti ei halvusta. Aga ühe sendiga toetava šokolaadi või pudrupaki jätan poest ostmata. Isegi kui pean kõigi järjekorras seisvate inimeste ees iga kord lastele selgitama, miks me selle suurepärase ja kassas otsa vaatava abistamise võimaluse kasutamata jätame.

Jõuluajal on aga kuidagi abitu tunne- tundub, et riigis on kõik tegemata, kõik on toetamata... ja ometi kuuleme riigieelarve jagamisel hiiglaslikest summadest... mõttetult kokkukeeratud haldusreformi ülevaadetes hiiglaslikest lahkumishüvitistest, veidigi rohkem teenivate inimeste jaoks tõusvast maksukoormusest jne. Kuidas on võimalik, et kui meil sünnib nii palju enneaegseid lapsi, siis ei ole meil ikka veel tingimusi, et neid haiglas vastu võta (et pered saaks koos haiglas olla)? Või vajalikke seadmeid mõnes muus haiglas vms. Siia võib tuua misiganes näite, mille jaoks neis saadetes raha kogutakse.

Asi pole selles, et ma halvustaks saate või mõne muu kampaania toetusobjekti valikut. Küsimus on selles, et kui see on nii vajalik, siis miks seda pole varem ära tehtud? Meil ju on raha! Kui me saame teha mingisuguse kiviplärtsaka ja selle promomiseks ja siis mahavõtmiseks tohutuid summasid kulutada, miks me ei saa sama raha eest ära teha mõnda neist vajalikest asjatest, mida jõuluajal mõne kampaaniaga ära teha püüakse??? Jääb mulje, et meil on mingid erinevad reaalsused...

Selle kõige otsa sattusin täna FB kaudu artiklile, kus räägiti, kuidas väikese hiiglase Oliveri ema küsis maja ehitamiseks raha.  Jah, ma ei vaata eriti telekat, kuid seda tean, kes on Oliver. Nägin teda esinemas Leigo järvemuusikal. Rahvale meeldis. Sellest samast artiklist, mida linkisin, on näha, et tal on instagramis üle 7500 jälgija!!! See tähendab üle 7500 inimese, kes tahavad ta tegemistega oma igapäevast elu lõbustada, rikastada... seda ära kasutada? Olen jätkuvalt seda meelt, et staarikesi loovad inimesed, kes ise oma eluga hakkama ei saa ning pigem jälgivad ning kritiseerivad kedagi teist, et endale ei peaks otsa vaatama.

No ja nüüd, kui Oliveri ema (jah, on aru saada, et tekst on täiskasvanu kirjutatud!) koos perega otsustas, et need, kes soovivad Oliveri jälgides anda positiivset tagasisidet, võiks teha seda viisil, mida perel ka vaja on, siis on kriitikutel häälepaelad lahti. Ma küll ei tea, kui paljud kritiseerijad on nende 7500 jälgija seast, aga ega vahet polegi.

Teine täna ette jäänud uudis ütles, et iga kümnes Tallinna autojuht saatis eelmise aasta ära mõnusa annetusega alustuseks alkopoodi ja seejärel riigile (ma tõesti loodan, et neile juhtidele tehti trahvi, mitte ei saadetud maksuraha eest puhkama!!!). Ja kus on kõik kriiskavad ja karjuvad kommentaarid selle uudise peale? Hulk inimesi, kes alkoholiga tekitavad haigeid inimsuhteid, järjekordi haiglatesse (kui mitte täna, siis viiekümne aasta pärast jne), perekondade raiskamist... Iga kümnes juht riskis täna enda ja kallite inimeste elude, enda ja ettejäävate inimeste varaga... aga ei ole mingit paanikat...

Mis ajast sai ebanormaalsusest normaalsus ja vastupidi?

Eks Oliveri ema teema kindlasti puudutas mind sellepärast ka rohkem, et olen korduvalt välja öelnud, et kui ostad minu kirjutatud raamatuid, siis sellest saavad söönuks minu lapsed, makstud elekter, ühel päeval ostetud auto jne. Ja oi, kui palju see kriitikat on kaasa toonud! Ma pidavat kerjama! Ütlen, et mu töötasu läheb perekonna heaks ja seda kritiseeritakse? Ütlen, et mul on midagi pakkuda, mida inimesed tarbivad ning see on kerjamine?

Praegu on sama olukord, et Oliveri meelelahutusoskusi tarbitakse hea meelega, kuid kui on vastupidiselt panustamise võimalus, siis tuleb kisa? Siis ristitakse Oliver ja ta ema kerjuseks. Aga mida teevad kõik need kuulsad lauljad-muusikud-jne kõigis neis telesaadetes, heategevuskontsertidel jne ??? Täpselt samamoodi kerjavad. Aga sellest kerjamisest lähevad kõigepealt maha telefonioperaatorite tasud, telemaja elekter, saatejuhtide töötasu, halduskulud (mida iganes see tähendab!!!).... Jah, kindlasti võib siin vaielda ja minu nimekiri on vägivaldne! Kindlasti läheb mõne annetuse puhul rohkem raha abivajajateni, kuid mõne puhul on see väga väike osa. No näiteks kui osta heategevusega tegeleva telesaate saia või putru, siis mis sa arvad, kui palju sellest rahast abivajajateni jõuab?


Seega ongi mul suur palve- kui sa ei soovi annetada, siis ära tee seda! Aga miks kritiseerida inimest, kes annab võimaluse? Ühe paljudest. Vaata siis mööda, kui tahad, aga kas sul on ikka õigust teise inimese teguviisi kritiseerida? Kes ütleb, kuidas on õige aidata ja kuidas mitte? Keda peaks aitama ja keda mitte?

Oliveri ema antud võimalus on viis jõuda otse abivajajani. Selleni, kelle "teenuseid" on pool Eestimaad pikalt tarbinud. Ema kasutab last ära? Aga kuidas nimetada seda, kui sina oma ... (mis-iganes-päeval-need saated-olid?) õhtuid Oliveriga sisustasid? Millegi muuga ei tegelenud, vaid kasutasid Oliveri ära enda aja veetmiseks? Ja maksid selle eest telepilti võimaldavale firmale...

Ma tõesti loodan, et see aasta tuleb sulle selline, millise sa ise lood! Sa saad seda, mida ise annad! Kas see, millega sa seda aastat alustasid, on ikka see, mida sa ka endale tahaksid? Tahad, et see sulle tagasi tuleks?

Imelist uut aastat sulle! Enne kui kommenteerid, vaata endasse ning mõtle, kas tahad ikka tõesti seda ENDALE öelda! 


***
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 6,5a, 5a ja 3a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com