"Sa pead õppima kaotama!"
Viimaste aasta jooksul olen ise korduvalt selliseid vestlusi pidanud. Võiks arvata, et mida rohkem laps võistleb, seda paremini oskab kaotada, siis... tegelikult on vastupidi. Ilmselgelt igal võistlusel ei võida. Mida rohkem võistled, seda rohkem saad hoopis kaotamise kogemusi.
Jah, isegi kõigi nende kaotuste korral on võistlustel osaleval lapsel rohkem võite, kui sellel, kes kusagil ei osale. Aga kaotuse kogemuste number on ju samuti suurem.
Võiks öelda, et pole hullu, harjub ära. Aga kui sina viimati loteriipileti ostsid, hoolega ringe ja riste tõmbasid ja lõpuks peavõitu ei saanud, kas olid pettunud? (see ongi põhjus, miks mina nüüd, kui hakkasin uuesti loteriid ostma, ostan seda arvutis ja lasen endale saata info, kui ma peaks võitma, mitte ei ringita ja ristita ise teleka ees)
Ükskõik, kui hästi sa kaotusesse suhtud, siis mingi kurb tunne käib ikka läbi.
Üks meetod, mida olen ise aastaid kasutanud on see, et ära ootagi paremat! Siis tuleb võit või õnnestumine nagu hea üllatus.
Selle meetodi viga on, et siis sa panustad ka nii, nagu võit polekski võimalik. Kui läheksid võitma, siis oleks enda sees energia ka hoopis teine. Nii et seda meetodit ma enam ei kasuta. Nüüd teen kõike nii, nagu see oleks kõige olulisem asi mu elus. Sest see, millele ma oma aega pühendan, ongi oluline. Muidu ma ju teeks midagi muud.
Praegu näen, kuidas Joosepi (6a) puhul on tõsine motivatsioon huviringideks suurema venna Mathiase (8a) medalid, diplomid jms. Minu jaoks on suur ülesanne praegu jälgida, et Joosep läheks oma rada ja ei valiks oma teed valel põhjusel. Samas pole see nii lihtne, sest kui eeldusi on erinevate teemadega tegelemiseks (nii sportlikud kui muusika ja kunstiga seonduvad tegevused), siis peab valima. Ja katsu siis aru saada, mis on see, mis paneb lapse sisemuse päriselt särisema või milline motivatsioon tuleb suure venna jäljendamisest.
See tähendab, et ka Joosepiga oleme juba korduvalt pidanud rääkima teemal: "Mina ei võida MITTE KUNAGI!". Ja seda enne, kui ta üldse mingi alaga tõsisemalt tegelema on hakanud.
Mina ei õpeta oma lastele enam, et sa pead oskama kaotada. Õpetan hoopis, et:
- pole olemas kaotust! On õppetund- mida sa ise valesti tegid või tegemata jätsid, et ei võitnud? Mida pead tegema, et järgmisel korral ise parem olla?
- ainuke kaotus on allaandmine, kui sa enam ei ürita!
- naudi seda, mida sa teed! Võistlemine on vaid üks osa, kuid oskus on nautida iga hetke sellest, mida sa teed!
- ole endast parem! Kui suudad teha paremini sellest, mida ise eelmisel korral suutsid, siis see ongi juba suur võit!
Õppetund tähendab, et kõik sõltub sinust. Sinu võit või kaotus on sinu teha. Jah, sa ei saa kontrollida seda, kui palju teised treenivad, harjutavad või näiteks mida täpselt kohtunikud hindavad (kui on võistlemine loovatel aladel, nagu näiteks muusika, tants, kunst jne), aga sa saad ikkagi anda endast parima.
Nii et igasugused võistlemised ja mõõduvõtmised on küll küsitavad, aga samas mina neid ära ka ei jätaks. Ikkagi lisab mingit motivatsiooni. Seab mingid tähtajad, et pead oma võimed mingiks hetkeks maksimumini ajama. See nõuab pingutamist ja distsipliini.
Seega näiteks laulu-, tantsu-, spordi- vms võistlused õpetavad lõpuks lapsele ka ennast muudel teemadel kokku võtma ja pingutama. Kogu huvihariduse kaudu saadav on kasuks ka teistes eluvaldkondades, kuigi me igapäevaselt võib-olla ei oskagi neid seoseid näha.
Samas on täiskasvanute puhul väga selgelt näha, kellel lapsena on jäänud läbielamata kõik need enda kokkuvõtmised, pingutamised, võidud ja kaotused. Olgem ausad- kui inimene alles täiskasvanuna esimeste kaotustega peab toime tulema, siis on see hulga keerulisem kui lapsest saati harjutama hakata.
Kuidas sina enda ja lapse kaotusvaluga hakkama saad? Kuidas reageerid olukorras, kus laps teatab, et ta "ei võita MITTE KUNAGI!" (ja seda saadavad loomulikult hiiglaslikud krokodillipisarad)?
***
Tule hääleta Minu ilus elu maal poolt Eesti Blogiauhindade jagamise eluliste blogide kategoorias! Minu lugemisblogi Mida Heli luges osaleb kultuuriblogide kategoorias. Arvamusblogide kategoorias võistleb minu blogi helikunnapas.wordpress.com . Iga hääl loeb! Aitäh!
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Mina olen Heli Künnapas (35), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (8a, 6a, 4,5a ja 2,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 10 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad"- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagrit. Meie maaelu rikastavad veel koerad, lambad ja kassid. Muudest loomadest oleme hetkel mõneks ajaks loobunud. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar