Viimastel kuudel on kogu aeg hästi palju muudatusi ka toimumas ja see teeb kirjutamise keeruliseks. On justkui selline tunne, et kui ma täna midagi kirjutan, siis homme see äkki enam ei kehtigi. Et kui ma olen täna selline, nagu olen, siis homme olen äkki juba täitsa uus.
Olengi! Sina oled ka! Ja see on normaalne! Aga kui jagad oma mõtteid nii avalikult nagu mina, siis pead ette arvestama ka iseenda muutumistega... millest sa praegu veel ei tea. Segane lugu, aga mõte on selles, et kui tahta endale muudkui piiranguid seada, siis küll põhjuse leiab alati.
Kõigist kirjutamata teemadest tahan teiega jagada mõtet, et minge metsa! Ausalt! Nii mõnus. Pea kuu aega tagasi käisime kodu lähedal metsas natuke puid tegemas. Mõnulesime seejuures ka:
Koertega käime pidevalt seal metsas. Aga kuna teisel pool metsa elaval naabril on lahtised koerad, siis me kaugele ei julge minna.
Seekord viisin lapsed ja Troy hoopis minu lapsepõlve metsa. Maria jäi samal ajal lapsehoidjat mängima, seega metsa jõudsin vaid poistega. Ma ei mäleta, kui kaua ma pole seal käinud. Kraavi ääres küll, aga mitte metsas. Mul on see kiiks, et ma olen maalaps, kes kardab maad, metsa, vett jne. Nii ei julge ma ilma koerata metsa minna. Meil pole aga aastaid olnud koera, kellega julgeks metsa minna. Nüüd on. Troyd meie peresse oodates oligi suur osa minu unistusest see, et mul oleks koer, kellega koos metsas jalutada. Nüüd ilmselgelt on:
Ma ei väsi kordamast, et mu elu on nüüd päev päevaga eelnevast erinev, sest lapsed on nii suured, et nendega koos saab teha paljusid asju, mida ma aastaid ei saanud. Tõesti ei viitsinud turvahälliga beebit metsa tassida või pisikest põnni terve tee süles vedada. On ka seda tehtud, aga nii pole metsaskäik enam see.
Mu poisid nägid muidugi mõne kilomeetri pärast välja sellised:
Tegelikult aga kõndis isegi varsti 3-aastaseks saav Christian vapralt kogu tee ise. Lõpuks küll istus torisedes keset põldu maha ja keeldus liikumast, kui ma teda sülle ei võta. Ma ei võtnud. Liikusin edasi. Suur vend Joosep läks pisikesele vennale appi ja tuli välja, et Christian suudab küll veel ise kõndida:
Võimatu on seletada seda vabanenud tunnet pärast mõnusat metsaskäiku. Keerleva-tiirleva-kargleva pundiga koos jalutades pole see küll eriline meditatsioon, kuid ühistegevusest saadav emotsioon on seda suurem. Nii et päriselt- minge metsa! Linnud laulavad praegu juba nii mõnusalt, aga usse loodetavati veel kartma ei pea. Mõnusad tunnikesed päris elus, eemal telekast ja arvutist ja üleliigsest inimmürast. Mathias pidas meile mitu loodusloengut. Need panen hiljem eraldi üles, sest siia ei lase neid laadida.
Seda aga näete küll, miks Joosep nüüd taimi sööb ja kes mul laste asemel nüüd kodus on:
Kõigi viimase aja muudatuste keskel on lõpuks kätte jõudnud aeg lapsed ka raamatusse panna. Ehk siis lähipäevil läheb kujundajale lasteraamat "Laste ilus elu maal". Sellest tuleb kõvade kaante ja trükitähtedega raamat pere väiksematele, kes ise lugemist alles alustavad.
Lubasin ammu, et hakkan lasteraamatuid kirjutama siis, kui enda lapsed on nii vanad, et mind inspireerida ja samas ka kontrollida. Nüüd nad seda teevad. Lastele mõeldud "Kolme pärna saladused" on täitsa reaalselt juba illustreerija käes. Seda raamatut hakkasin kirjutama viis aastat tagasi, kuid lettidele jõuab ta alles pärast laste maaelu raamatut.
Raamat "Laste ilus elu maal" tuli kuidagi ootamatult ja samas nii loomulikult. Kui ma vaatasin ja mõtlesin, kui vahva meie lastel on ikka elada, siis saingi aru, et seda ei saa enam varjata ja tuleb mitme aasta kogemused panna raamatusse "Laste ilus elu maal".
Kuni selle raamatu ilmumiseni aga ... minge ise metsa! Päriselt!
*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar