Eile saatsin teele peaaegu viimased pakid "Toto tembutab jälle" ning minu enda "Mu koju tood sa" raamatutega. Seega käisin ka Pärnus, et osa raamatuid otse Margiti jaotuspukti viia (jaaa, mulle tõesti tundub vahel, et Margiti kodus on raamatute jaotuspunkt!) ning osa toppida pakiautomaati, mida siin ei ole. Ära sai tehtud ka esimene Soome paki saatmine! Need pakid pole veel koha, nii et ma ei hõiska, et kas sain hakkama, aga automaati sisse ma need pakid igatahes sain.
Tuiskas ja tormas juba enne linna minekut. Kuna mu uus vana auto pole kõige paremate rehvidega, siis mõtlesin hästi ruttu ära käia. Jaa, ma sain uued rehvid, aga need sobivad mu vanale vanale autole Sharanile. Tal läheb aga veel veidi aega, enne kui saan esiklaasi vahetatud, nii et nii kaua sõidan oma uue vana autoga, mille vanemad mulle 35.sünnipäevaks (mis tuleb mõne nädala pärast) kinkisid.
Köhatõbine kodune Mathias oli muidugi kaasas. Sõitsime küll sups linna ja ajasime kõik asjad kiiresti ära. Kahe mehega läheb ikka kiiremini. Pakkida aitas ta mul päeval ka. Meil ei ole nii, et laps on kodus haige. Kui on kodus, siis tuleb kohe leivaraha teenima hakata:
Hmm, huvitav, kas ma peaksin siia naerunägusid ka toppima või saate aru, et tegelikult laps ikka terve päev rakendatud ei olnud. Tegelikult tahtis ta veel ja veel. Eks nad on mul siin suht taibud ja saavad aru, et siin majas me sööme raamatuid... ja joome... ja kanname... ehk et kõike ostame raamatute raha eest. Nii et lapsed aitavad väga hea meelega kõigis töödes, mis on seotud raamatutega.
Paar nädalat tagasi toodi meile kastitäis jäätis.
"Raamatud," oli Christian karjunud, kui kasti esimest korda nägi.
"Kohe näha, mille sees teil lapsed siin majas elavad," naeris Kati pärast.
Tahtsin jõuda selleni, et meie olime kiired, aga no lumi oli eile veel kiirem. Selleks ajaks, kui hakkasime linnast tagasi sõitma, oli kogu tee jube. Õnneks keeras Sauga ringil meile ette teetööde masin, mis teed soolatas. Nii me siis tiksusime sellest auväärses kauguses umbes 60ga kodu poole.
Väiksemad võtsime ka lasteaiast peale. Kodus maandudes oli rõõm suur. Minul õnnelikult lõppenud sõidu üle. Lastel tuuletuisutormilume üle.
Millisel hetkel kaob meil ära võime tunda rõõmu väikestest asjadest? Näiteks sellest, et saab sebra ära peita või avastad ingli, kes just nüüd on siin käinud:
Videolt pole väga hästi näha, aga ausalt tuiskas ja tormas, nii et kogu aeg olid lund kõik kohad täis. Aga laste jaoks oli see puhas rõõm.
Ootamatu lumi tähendab tavaliselt seda, et keegi pole selleks valmis. Lumelabidad on ammu kusagile ära pandud. Ma mäletan, et paar päeva tagasi liigutasin ühte neist. Aga kus... ja kuhu.... Kaebasin lastele oma muret.
"Emme, mina tean, kus üks labidas on!" teatas Joosep rõõmsalt ja jooksis tuppa. See otsimise suund ise juba tekitas kahtlusi. Aga no kui pojake sealt naasis, siis... nägi lugu välja nii:
Nägid, kuidas Troy Christianiga koos kelgutamas käib?
Ja täpselt nii me siin siis tegutseme! Rõõmustame väikeste asjade üle, sest nii jäädaksegi ellu. Ja palju väikseid rõõme annabki kokku suure. Füüsika! Või loogika! No igatahes- nii on!
*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar