Kes ei saa aru, millest käib jutt, siis tasub lugeda selle nädala Kroonikat või vaadata lühiülevaatet siit: Kodutunne ajas produtsent Kristi Nilovi ja kirjastaja Heli Künnapase tülli.
Õige ta on, et "ära puutu sitta, lähed ise ka haisema!". Sellegi poolest jagan siin siiski veel mõned selgitused, sest Kroonika artikkel tekitas paljudes siiski veel rohkem küsimusi. Jah, ma tean, et iga oma sõnaga teen tulevasele raamatule veel rohkem reklaami, aga... no ma elan selle üle...
Mis on minu jaoks selles loos probleem?
See, et Nilov lõpetas lepingu ENNE ühegi töö nägemist. Ühegi tähtaja kättejõudmist. Kogu töös oli meil üldse kaks tähtaega: kaanekujundus ja raamatu valmimine. Kuna kaanepildi ümber hakati skandaali üles kerima, siis tuli kaane kujundajal oma tööd veel viimasel hetkel ümber tegema hakata, sest Nilov tuli kaanelt uuesti ära võtta. Enne selle valmimist aga tuli kiri lepingu lõpetamise kohta. Kuna lepingu lõpetamise vormi kohta pole vorminõuded, siis tuli e-maili lõpetamisena arvestada. Kuigi nii mina, kujundaja kui ka toimetaja siiski töötasime veel edasi. Pärast Nilovi-poolset lõpetamise kirja sai ta lõpuks ka esimesed näidised seni tehtud töödest ja ALLES SIIS tuli jutt töö kvaliteedist... kui ta oli enne korduvalt öelnud, et lõpetab lepingu. Väide, et ta pole ennast kaanele tahtnud... Ütleme nii- mina pole väitnud ühtegi asja, mille kohta pole tõendeid. Miks ma peaks selliseid asju välja mõtlema? See teema oleks samuti vaikselt vaibunud, kui Nilov poleks oma soovi väljatulemist lahendanud minu lepingu lõpetamisega.
Nilov väidab Kroonikas, et ma ei mõista Kodutunde eesmärke jms, kuna esimesel kohtumisel rääkisin, et kolmandat last oodates hirmutati mind, et nii satun Kodutundesse.
Täitsa õige. Nii see oli. Kolm last on tõesti tänases Eestis selline asi, mida igaüks ei mõista ning tõesti olid sel ajal minu läheduses mitmed inimesed, kes küsisid lapseootusest kuuldes, et kas tahan nii Kodutunde saatesse sattuda. Ütlesin, et ei taha. Seda enam oli minu jaoks märgiline, et mulle Kodutunde raamatu kirjastamise võimalust pakuti ning seega ma selle saatega siiski kokku puutusin. Lauses endas on aga kirjas, et hirmutajad olid TEISED INIMESED, seega väljendas see siiski mind ümbritsevate inimeste hinnangut sellele saatele ning selles aidatavatele peredele. Seega ei saa seda minu hinnanguks üle kanda. Öelda, et mina ei saa saate eesmärgist aru, kuna edastasin mind ümbritsevate inimeste hinnaguid? Aga need inimesed on ju ka järelikult saadet vaadanud ja selle arvamuse kusagilt saanud, et Kodutundesse satuvad suuresti pered, kes ei saa ise hakkama. Meie majaehitusest olen kirjutanud oma raamatus "Minu ilus elu maal". Jah, meil on olnud väga raskeid aegu, kuid tänaseks oleme mõne aastaga endale päris korraliku kodu kokku saanud. Mitte kolme päevaga, vaid päris mitme aastaga. Jätkame ehitamist ja pingutame iga ehitusmaterjali jms väljateenimiseks. Saame hakkama!
Nilovi väidab Kroonikas, et ma ei vaata Kodutunde saadet.
Õige. Olen seda läbi aegade vaadanud küll, nii et tean, kuidas saade on üles ehitatud. Enam ammu ei vaata. Vahel ehituslikku osa, aga inimeste kurbi saatuseid ma ei taha ekraanilt näha. Samuti ei vaata ma krimisaateid. Ma leian, et selline kurbus ja halvad juhtumid on midagi, mida ei pea kogu maailmaga jagama selleks, et saada endale koju pesemisvõimalused või tuultpidav sein. Õigem oleks aga tunnistada, et tegelikult ei vaata ma üldse eriti telekat ja eelistan igal ajal pigem raamatuid. P.s. teleka mittevaatamine ei takista ei kirjutamist, lugemist, ega kirjastamist, pigem annab ajule aega töötamiseks.
Selliseid kurbi lugusid pole mul vaja kuulata isegi mitte selleks, et enda tulevaste raamatute jaoks mõtteid saada. Mu enda ellu jõuab piisavalt palju inimesi ja juhtumeid, nii et ka enda romaanideks materjali jagub küll ja küll.
Nilov ei saanud aru, mida ma talle oma töödest rääkisin.
Selle vastu aitab alati küsimine. Kui minu ülevaated asjade käigust jäid väheseks, siis tasub küsida. Ma olen lastele harjunud alati rääkima seda, mida me hetkel teeme, miks teeme ja mis saab edasi. Laste jaoks on oluline tegemised tükkideks lõhkuda ja edastada neid mõistetavate etappide viisil. Sellist infot asjade käigust andsin ka Nilovile. Kui jäi väheks, siis üks küsimus ja vastused on olemas. Selleks ei pea isegi mitte lepingut lõpetama.
Tööde käik oli selline, et enne lepingu sõlmimist tegin palju tööd koos teose autoriga. Samuti pidasime maha mitu kohtumist. Kujundaja ja toimetaja olid samuti olemas enne lepingu sõlmimist. Samuti läbirääkimised mitme trükikojaga, et leida õiged materjalid ja kõik nõuded paika saada. Kohtumised trükikojas, et materjali katsuda ja õiged valikud teha. Seejärel parima pakkumise leidmine, trükikojas aja broneerimine. Raamatupoodidega on olemas püsilepingud, kuid kampaaniate ja levitamise osas sai siiski ka nendega räägitud. Rääkimata sellest, et ma olen kogu teksti läbi lugenud. Faile ja fotosid salvestanud, edasi-tagasi saatnud jms. Ehk siis kogu töö sisuga. Ma loodan, et mu enda raamatu Tähtajaline elu 2.osa siiski enne jõule välja jõuab, sest selle tegemine igatahes seisis kogu selle aja, kui Kodutunde raamatut kirjastasin. Jah, mitte need kümmekond päeva, mil leping kehtis, vaid pikalt varem.
Ettemaksu tagasiküsimine.
Täpsustan- kõnealune "ettemaks" on lepingu osamaksete esimene osa. Lepingu järgi tehtavad maksed on jagatud tehtavate tööde graafiku järgi just nii, et ma ei peaks oma rahadega riskima ja oleks käsiloleva töö raha kontol olemas. Ilmselt mul mingi häirekell siiski enne lepingu sõlmimist lõi, et ma sellise punkti lepingusse sisse panin. Esimene osamakse kattis nimelt just kujundaja ja toimetaja töötasu. Nende inimeste, kes hakkasid tööle kohe, kui leping sai allkirjad. Kui küsimus oleks nende inimeste töö kvaliteedis, siis oleks tulnud neil seda parandada. Kuna aga leping lõpetati ENNE kummagi töötulemuse nägemist, siis ilmselt polnud neil võimalust, ega vajadust uusi versioone teha. Töö oli aga tehtud ja seega tuleb inimestele tasuda. Mitme kaaneversiooni esitamine ning toimetatud teksti korduv ülevaatamine on aga väga normaalne osa kirjastamise protsessist.
Toimetamata sisu.
Minu ülesandeks oli tellija antud materjalist valmis teha raamat. Sisu jaoks oli palgatud autor. Mina, ega ükski kõrvaline isik ei saa tõesti tulla fakte paikama. Selleks oli juba teosel olemas autor. Nii et eks siin läks Nilovil veidi segi ka see, et mida ta täpselt kritiseerib ja kuhu aknase õige tekst tuleks kirjutada. Klient on kuningas. Töö tellija materjalist. Täpselt nii oligi- mul polnud kohustust minna uusi fotosid tegema või nimesid kontrollida. Mina sain tekstid, mille inimesed, KELLEST kirjutati, olid üle vaadanud. Millised sisuvead (nt nimedes) jätaks enda tekstisse inimene, kellest tekst kirjutatakse? Mina näiteks Kroonika artikli puhul parandasin küll ära, et palun mitte käänata-pöörata Künnapasi, vaid ikka Künnapase.
Ma olen nõus Nilovi väitega, et inimene valib endale ise koostööpartnerid. Samas- mis on see osa, mis annab koostööpartnerile kindluse? Kui mina tellin omavahelise lepingu alusel edasi teenuseid, siis julgust selleks annab just see sama allkiri, mis on meie omavahelisel lepingul. Kvaliteedi jms alusel lepingu lõpetamisest saan aru, aga põhjendamatu lõpetamine ei ole aktsepteeritud. See on ka põhjus, miks mina oma lugu jagan, sest ühel päeval tuleb mõnel teisel inimesel teha otsus, kas ühe konkreetse inimesega koostööleping sõlmida või mitte.
Mida mina sellest loost õppisin? Et kindel firmamärk ja tuntud nimi (kaubamärk siis, sest Nilovi enda nimi ei öelnud mulle koostöö algul midagi) ei ole mingi garantii. Guugeldamine on hea asi.
Klient tellib muusika? Seda kindlasti. Aga kui orkestrile noote ei anna või neid kogu aeg muudad, siis ega sellest mingit nauditavat lugu välja ei tule.
Reklaaminurk on nüüd läbi. Loodan, et Kodutunde meeskonnal läheb raamatu ilmutamisega väga hästi ja kõik saavad lugeda toredaid lugusid inimeste kodutunnetest. Armas jõululik teema, eks?
Loomulikult pani kogu lugu üldisemalt heategevuse teemale mõtlema- kuidas on võimalik aidata inimesi, kes ei saa ise hakkama, kelleni ei jõua poliitikute otsuste positiivne mõju, ega ametnike ning kaasinimeste abi? Kuidas heategevus toimiks nii, et ühelgi osapoolel sita maitset suhu ei jääks ja aitamine hoopis vastupidiselt ei töötaks- süvendades õpitud abitust või teravdades niigi teravaid suhteid? Jõulude eel on tavaline, et inimesed lunastavad oma aasta jooksul tegemata head teod helistades mõnele annetustelefonile või ostes heategevuslikke tooteid. Kindlasti on väga õigeid kampaaniaid, kuid kuidas teha nii, et inimene enne iga annetust ei peaks mõtlema, et kas see on ikka õige?
Asi pole selles, et mõni hädasolija oleks tähtsusetu, vaid selles, et meil kõigil on piiratud hulk raha, aega, energiat. Kui kasutame seda ühte kohta, siis kõik teised kohad meie ressursse ei saa. Seega igal juhul peab valima.
Häid valikuid kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar