Kodu ukselt läksime esimest korda pojakese kooli poole teele nii:
Kui siit pildilt mõlema (või vähemalt minu) silmist uhkust välja ei loe, siis on küll asi vaataja silmades.
Mathiase lasteaia lõpupeo ja enda pulmad sain vesistamata hakkama. Täna koolimajja astudes aga tundsin, kuidas emotsioonid on laes. No ja kui lõpuks värsked esmaklaslased oma suurte kõrval saali marssisisd... ja kui ma veel nägin, et Mathiase "suur" on mu tädipoja tütar Mailis... see oli nii armas! Nagu mingi ring sulgus. Ühe algus on ikka teise lõpp.
Läbi pisarate oma last vaadates sain aru, et selles asi ongi- Mathiase koolitee algus on mingi uue eluetapi algus. Mitte vaid see, et me peame nüüd igal hommikul kindlasti lapsega kodust välja jõudma ja õhtuti õppida aitama. Pigem uue etapi algus minu suhtes kooliga. Kes mu loomingut vähegi lugenud on, siis teab, et mu noorteromaanide "Lõpupidu", "Tristan" ja "Ütlemata sõnad" koolimaja on ikka olnud Pärnu-Jaagupi Gümnaasium. Samuti jookseb see sisse mu romaani "Homme on ka päev". Minu jaoks möödus selles majas 12 kooliaastat. Peale selle olen ühe aasta seal töötanud õpetajana. Seega on mul "oma koolimajaga" kindel side olemas. Aga viimaste 16 aasta jooksul oleksin nagu pidanud pidevalt otsima mingit põhjust, et saaks koolimaja külastada. Mathias aga annab mulle nüüd legaalse põhjuse uuesti koolis käia. No vähemalt mõne korra. Olgu-olgu, ma ei kavatse pidevalt koolis käima hakata. See aga polnud nali, et minu jaoks on see mingi ringi sulgumine, et 28 aastat pärast minu esimesse klassi astumist teeb samas koolis seda mu esimene laps. Nüüd pole ma koolis enam ainult vilistlane ning endine õpetaja, vaid lapsevanem! Minu jaoks on see alati kuidagi nii uhke tundunud.
Uhkus! Vot see ongi tunne, mida täna enamuse päevast tundsin. Ma olin kuidagi niiiii uhke enda ja Mathiase üle. Jah, ma saan aru, et ta ei pidanud pingutama selleks, et ta kooli vastu võetaks, sest kõik lapsed läksid kooli. Seega pole see uhkus selle üle, nagu oleks ta teinud midagi erakordset, mis tuleneb vaid tema isikust. See tundub lihtsalt kuidagi nii suur asi. Ma saan aru, et see on koolitee algus, kust alles tuleb edasi minna... aga see ongi kuidagi niii vägev ja vahva ja uhke...
Ja siis veel muusikakool ka! Seal oli täna ka aktus. Mathias hakkab trompetit õppima. Kui õpetaja küsis, miks just see pill, siis selgitasime, et me välistasime kõik pillid, mida Mathiase ema (ehk siis mina) on õppinud. Ehk siis akordion, klaver, viiul, kitarr. Kordan-olen neid erinevas mahus õppinud, mitte ei mängi kõiki. Need pillid välistasime mitte seepärast, et ta neid kunagi ei võiks valida, vaid seepärast, et kodus oleks erinevamate oskustega inimesi. Sest see on nii lahe!
Mathiase sõber Erko hüüatas direktori jutust tulenevalt keset aktust: "Mathias, hakkame bändi tegema!" Naersime teiste lapsevanematega, et jah, trompet ja akordion koos on mõnus bänd. Aaaga... tegelikult mul on kodus sama mõte, et ühel päeval ma tahan koos kõigi oma lastega pilli mängida! Ja muusikakooli aktusel esimese päeviku kättesaamine on esimene samm sel teel, et ühel päeval saan ma Mathiase ja kõigi teiste oma lastega bändi teha (kodus ikka!). Vene romaane lugedes on minu jaoks alati kadedust tekitav, et seal toimuvad kodused õhtud, kus keegi perelastest mängib mingit pilli. Ma olen alati endale ka neid tahtnud. Jah, lapsena mängisime ka õdedega sugulastele erinevatel sündmustel oma lugusid ette. Usun, et esimestel aastatel oli see kohustuslik kuulamine sugulastele päris piin, kuid viimastel kindlasti juba korralik nauding heast muusikast.
Ma ei saanud jätta tegemata pilti Mathiasest sellele trepil, millel algab mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" tegevus. Jah, mina kirjutan seda treppi ja koolimaja ka tulevikus veel raamatutesse, kuid Mathias käib nüüd täieõigusliku kooliõpilasena mööda neid iga päev. Jah, see on minu elus ühe ringi sulgumine. See on mingi verstapost. Palgapäev, millest alates hakkavad senise õpetuse ja kasvatuse viljad selguma. Nüüd saame näha, millist tulemust senine kasvatus annab.
Ringi sulgumine tähendab uue algust. Minu jaoks on see nüüd lapsevanemluse õppetund sellest, kuidas lapsest lahti lasta. Loomulikult jään ma ta kõrvale igavesti, aga nüüd on see koht, kus pean oma õpetuse ja kasvatuse tulemusi maitsma- Mathias tegutseb omas maailmas ja peab seal ise hakkama saama. Olen jätkuvalt kindel, et lapsevanemaks olemise suurim ülesanne on valmistada laps ette ühiskonnas hakkamasaamiseks ja seejärel on veel suurem ülesanne- laps lahti lasta! Lubada tal lennata. Enne, kui mind nende sõnade pärast lastekaitsesse kaebate selgitan, et loomulikult käib see sammhaaval. Sellegi poolest olen kindel, et suurim alus Mathiase kujunemisele on kodus praeguseks antud. Kodu (lapsevanemad) saab nüüd toetada, kuid enamus mõjutajaid tulevad väljast poolt kodu. Ja eks see kodune mõjutamine käib ikka läbi eeskuju. Kooliskäimise mõttes peaks vist küll eeskujust piisama, sest oma 34st eluaastast olen mina koolis käinud 18 aastat (+ 7 aastat muusikakoolis).
Õhtul Mathiast koju õnnitlema tulnud pandi aga kõik seina äärde:
Ikka fotoseina. Just see nurk on läbi erinevate ürituste meil pildistamise kohaks kujunenud.
Kogu selle uhkeõnnelikvägev-päeva negatiivne osa on Joosep. Tema ei saa nimelt aru, et millal tema siis kooli läheb. Et mis mõttes kahe aasta pärast? Et kas see on sama, mis esmaspäeval? Selgitasin, et ei, see on rohkem kui 600 päeva pärast. Hea, et Joosep ei minestanud selle uudise peale. Aga no see oli vaid seetõttu, et ega ta ei saa täpselt aru, kui palju see 600+ päeva on.
Joosepi jaoks oli siiani lasteaias Mathias see tugisammas, kelle järgi joonduti. Päev oli korras, kui sai lasteaias õues Mathiasega mängida. Kodus samamoodi. Eks Joosep tahab ka lasteaia lõpupidu ja kogu seda koolimineku tralli. Pojakese nukrutsemise positiivne külg on, et järelikult oleme siin suutnud kooliminekust nii suure numbri teha, et Joosep ootab seda väga. Mõtlesin just välja, et Joosep läheb kooli 30 aastat pärast mind. Täpselt nii palju möödub minul koolitee alustamisest 2018.aastal, mil Joosepit lõpuks see õnnepäev tabab.
Kogu selle teema lõpetuseks aga palju-palju õnne ja mõnusat koolitee algust kogu meie pere poolt teistele meie sõprus- ja sugulaskonna esmaklaslastele: Rolandile, Devinile, Hannale, Siimule ja Aliisele!
Ma lähen ja olen nüüd laste juures uhke ja õnnelik edasi ja püüan meeles pidada, et e-koolis peab käima... ja lapse peab iga tööpäev kooli viima (ja see ei loe, et minu töönädal käib teisiti, kui kõigil teistel)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar