Nii polegi ime, et eilsest sõpruskohtumisest sõpradega sai muinastulede öö tähistamine. Jah, meil pole siin merd, ega isegi mitte basseini, aga muinastulede öö andis hea vabanduse lõkke tegemiseks.
Algul oli plaan, et istume niisama õues. Kuna lapsed olid ka kõik kodus ja remondi tõttu kasutame hetkel vaid kööki ja magamistuba, siis oli hea mõte üritus õue planeerida. Ilm soosis meie mõtet igati.
Kuna meil on majal vundament soojustamata, siis pole ka veel mingit terassi, ega õuemööblit. Mingil hetkel tuli kellelgi mõte, et viime diivani õue. Mõeldud- tehtud! Proovisime järgi- töötas:
Kui kõik olid kohal, läksime maja taha lõket süütama. Enne seda said sõbrad muidugi mu kurja plaani ka teada: meie lõkkematerjaliks oli lauad, mis Herlend oli teise korruse renoveerimisel alla visanud. Teisele poole maja otsa. Ehk et lõkkest kaugele. Nii tuli igaühel sealt hunnikust miskit kaasa võtta ja see lõkkesse toimetada. Nii et jah, ega muidu polekski lõket teinud, aga näed, tuli plaan sõprade tööjõudu ära kasutada. Nii valmiski vahva lõke, mille ees toredate inimestega poseerida:
Ja oligi aeg maja ette grillima minna... või...
Kordasin oma mõtet, et kolime parem kogu ürituse maja taha lõkke äärde. Kui enne pidasid kõik mind hulluks, siis nüüd ei soovinud keegi ühiselt tehtud mõnusa lõkke juurest kaugele minna. Ja kolimine algas:
Maria oli täiesti kindel, et diivanit peab liigutama vaid koos temaga. Lapse ootused olid ka õigustatud, sest tegelikult Kasper seda ka lubas, aga siis plaan muutus, sest Herlend läks telefoniga rääkima ja meie keegi ei võtnud diivani teisest otsast kinni. Seega tuli diivan laiali lammutada ja pisipiiga maha tõsta. Maria oli aga oma soovis väga järjekindel. Tean, et kui kunagi peaksin mingit maja või muud asja lammutamise eest kaitsma, siis Maria võib rahulikult saata selleks, kes ennast maja külge aheldab ja neiu järjekindlust arvestades jääb maja kindlasti lõhkumata.
Lapsed panime ka tööle (no olgu- nad panid ennast ise vabatahtlikult):
Ja siis hakkaski pihta: elav tuli, tähistaevas, poolkuu ja mõnusad inimesed. Inimesi tuli veel juurde ka. Tõsine nauding. Mõnus! Mõni õhtu on lihtsalt eriline nii, et mitte midagi erilist ei peagi tegema, ega juhtuma. No ja see oli kindlasti üks sellistest õhtutest. Lõkke ääres oli mul ülimalt hea meel, et lapsed kusagile hoiule ei saanud, sest tegelikult oli neil meie juures väga tore olla. Nemad polegi ju eriti sellist lõkke ääres tähistaeva nautimist teha saanud. Eile siis said. Christian küll sai endale tänaseks ka 38 palaviku... aga no õhtu oli seda väärt.
Lastega seoses avastan ikka päev-päevalt, et saame nendega koos juba nii paljusid asju teha. Loomulikult oli eile nendega koos lihtne just seetõttu, et me olime õues, kus oli ruumi ning et meil olid lõke ja tähistaevas, mis neid lummasid. Aga igapäevaselt näen ka muudes situatsioonides, et ma ei pea laste pärast enam nii palju muretsema. Nad suudavad juba suht hästi enda vaimset tervist kaitsta ning mina ei pea seda tegema. See tähendab, et olen nendega koos ise ka vabam ja lõõgastunum ning sellest tulenevalt on jällegi nemad koostöövõimelisemad. Minu väiksed suured inimesed! Aegajalt on raske uskuda, et olen nende seltskonna välja teeninud. Jätkuv tänulikkus!
Sellised õhtud on mõnusad akude laadijad. Oleks vaid meeles neid õigel ajal korraldada, et akud saaks laetud enne, kui täitsa tühjaks saavad ja "pilt eest ära läheb". Eks inimsuhetes ongi ju kõige olulisem, et igaüks meist õigel hetkel ISEENDA tunnetest ja endaga toimuvast aru saaks, sest lõppude lõpuks on see ainus asi, mida siin maailmas muuta ja korrastada saame- ISEENNAST! Kõik muu muutubki selle kaudu.
Mõnusat puhastustuld igaks päevaks! Puhtust! Sisemist ja välist. Õpi vaid aru saama, kuidas ja mille kaudu seda enda elus saavutada, sest aegajalt on vaja uueks põleda.
Ilusat uut ja ikka ilusamat päeva Sulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar