Plaani järgi olin täna Andres Herkeli töövarjuks. Võtsin ta kodu teeotsast peale, nautisime Tallinna ummikuid (taas meenus, miks ma Tallinnas ei ela ja sinna enam kunagi kolida ei taha!), parkisime mu auto Toompea ette parklasse, lasime turvamehel mind tuvastada ning mu käekotti kiiritada, ronisime mõned trepid kõrgemale, jalutasime mõned koridorivahed ja olimegi Vabaerakonna fraktsiooni ruumides. Ja siis hakkasid probleemid pihta.
"Mis sa siin teed?" kostusid mitmelt poolt küsimused.
"Mind valiti eile juhatusse. Ma mõtlesin, et nüüd saingi töö Riigikogus," selgitasin korduvalt. Kuna mu hääl on laupäevast ikka ära, siis igaühele rääkisin seda niigi eraldi, aga kõigile tuli kaks korda rääkida, sest keegi ei saanud mu´st aru. Õnneks mõni ikka teadis mu tulekust ja isegi nädalaplaanis olin kirjas:
"Miks te nii rõõmsad olete?" tahtis Artur Talvik järgmiseks teada.
"Me tulime koos, ühe autoga," selgitasime koos Andresega.
Tundub, et vastus rahuldas, sest järgmised norimised tulid juba ühe teise auto teemal.
Algas Vabaerakonna fraktsiooni koosolek. Kes ei tea, siis Vabaerakonna fraktsiooni kuuluvad meie erakonnast Riigikogusse saanud inimesed. Nagu öeldud, kuna ma eile juhatusse sain, siis sättisin ennast ka laua äärde. Kuna me tulime erakonna esimehega ühe autoga, siis tundus väga õiglane, et mu koht on tema paremal käel. Nüüd hakkasime kõik tõsisteks ja arutati läbi eesootava nädala põhilised arupärimiste ja eelnõude teemad:
Järgmine päevaplaani osa oli intervjuu Postimehe TV-le. Jalutasime Andresega Toompealt alla Maakri tänavale. Tema muudkui teretas inimesi ja mina tundsin, et mul on vaid vihmavari puudu. No ikka selleks, et õigustada vihmavarjutüdruku rolli. Postimehel oli sünnipäev, nii et tehti videot sellest, kuidas Postimeest tehakse. Nii sai Andres juba grimmitoolis kaamerasse rääkida sellest, mida ta intervjuul rääkida kavatseb. Mina virvendasin ka kaasa. Seda videot näed siit: Päev Postimehega (video, mis algab kl 12:53- päevaintervjuu) Kuna mul vihmavarju polnud, siis hoidsin intervjuu ajal vähemalt Andrese rahakotti ja telefoni.
Pilte tegin ka:
Postimehe TV vaatajate jaoks sai kogu sellest kohtumisest valmis selline video: Päevaintervjuu Andres Herkeliga- IRL ja sotsid on Reformierakonna pantvangis, ega väljenda oma valijate arvamust. Selles videos mind ei ole, sest nagu nägite, tegin ma sel ajal kõrval diivanil kõigest pilti ja püüdsin olla kuss ja mitte köhida.
Ukse taga andis Andres veel telefoni teel intervjuu Kuku raadiole. Kõik tahtsid täna meie eilsest üldkogust rääkida.
Seejärel marssisime läbi linna tagasi Toompeale. Huh, ma mäletan Riigikantseleis praktikal ja tööl oldud ajast, et need trepid on ikka hullud. Isegi mu romaan "Homme on ka päev" algab nende hullude treppidega. Toompeal tuvastasin taas oma isiku ja lasin kiiritada käekoti.
Tagasi pesapuul ehk fraktsiooni toas. Kuna Andresel tuli arvutis töötamise aeg, siis otsustasime mulle mõne erikomisjoni otsida. Artur oli nõus mind kaasa võtma. Enne pidime sööma ka. Artur tunnistas, et ta on ainuke Vabaerakonna liige, kes kasutab auto liisimiseks mõeldud kuluhüvitisi ja seepärast võib ta mulle lõuna välja teha. Lasin ennast rahulikult ära osta. Artur küll arvas, et peaksin võimalust ära kasutama ja rohkem süüa võtma, aga ma mõtlesin, et ma ei pea ju kohe esimesel korral välja näitama, kui äraostetav ma olen.
Kohvikus lõpetas Märt Sults oma lõunasööki. Saime tema käest ületamatuid juhiseid miitingute korraldamiseks. Kuna me ilmselt Märdi tasandile ei küündi, siis me vist järgi ei tee.
Lõunale järgnes suitsupaus. Artur teab, et kui me koos üritustel oleme, siis ma käin tal järgi... suitsunurgas. Nuusutamas, noh. Nii me jõudsimegi kõigi asutuste kõige sotsiaalsemasse kohta (ei, mitte asutuse FB lehele!)- suitsunurka (või suitsurõdule). Tunnistan- mul on USAs elamise ajast nõrkus kirsitubaka lõhnale. No ja see ongi põhjus, miks ma muudkui Arturit suitsunurgas nuusutamas käin.
Tagasiteel saime kokku mingi noore sotsi poisiga (umbes minuvanuse). Mina teda ei tunne ja tema piidles mind ka algul umbusklikult, kuid siis leebus. Kui algul oli jutt, et neil on palju raha ja ei oska seda kuhugile panna, siis jutu käigus tuli välja, et tegelikult nad kõigepealt ikka võtavad uutelt raha vastu ja alles siis jagavad. Noor sots kinnitas, et kilekotides nad raha vastu ei võta, sest see ei ole loodussõbralik. Ainult paberkotis. Ise usun, et tegelikult lihtsalt kannatab paberkott suuremat raskust, seega... ilmselt pole mõtet sotside poole väiksema summaga pöörduda.
Läbijooks pesapuult ja oligi erikomisjoni aeg. Astusime Arturi nimega korruptsioonivastase komisjoni ruumi. Meestest koosnev komisjon istus juba viisakalt sumisedes laua ääres.
"Sealt näed paremini," suunas täitsa tuttava nime ja näoga liige mind enda selja tagant teisele poole toolile istuma.
Artur tutvustas oma turvameest (mind!) komisjoni liikmetele ja töötajatele.
"Alles hommikul olid sa Andres Herkeliga!" pigem teavitas kui küsis üks komisjoni töötajatest.
"Ta avastas, et talle meeldivad vabad mehed rohkem," selgitas erakonnavaba Artur olukorda, kus ma Andrese päeva jooksul Arturi vastu ümber vahetasin.
Komisjon arutas avalike huvide deklaratsioonide esitamist. Mina pean seda ka volikogu liikmena kord aastas esitama. Sain seal laua taga teada, et tegelikult pean vähemalt ühte asja teisiti deklaratsiooni kirjutama. "Huvitavam" fakt oli aga see, et üle 1000 kohustatud inimese pole huvide deklaratsiooni esitanud. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis sellest ei juhtu mitte midagi... Miks on meil vaja asja, mille mittetegemisest ei juhtu midagi?
Komisjonist tagasi pesapuu juurde liikudes astus oma toast välja Eiki Nestor. Artur tutvustas talle oma turvameest ja kätlesime Nestoriga. Selgitasin, et tegelikult olen vihmavarjutüdruk, aga toas pole vihmavarjul eriti mõtet ja et tegelikult mul pole ka vihmavarju.
Fraktsiooni toas suunati mind tagasi töövarjutaja Andrese juurde. Läksin ta tuppa ja uurisin, mida ta teeb.
"Kirjutan sulle kirja," vastas Andres.
Ma siis teatasin elutargalt, et pole vaja, ma olen ju siinsamas. Tuli välja, et ta kirjutab kogu uuele juhatusele, nii et jätsin ta seda lõpetama. Rääkisime ülejäänud kohalolijatele hoopis meie juhtumistest erikomisjonis ehk et aruandmisest sel teemal, kellega ma siis lõpuks (ringi) käin. Saime aru, et oleks pidanud viitama peretülile (vihjega hiljutisele Eesti Ekspressi artiklile).
Kuludest tuleb ka aru anda. Fraktsiooni toas söödi ära kauss rediseid, palju kommi, porgandit ja joodi vett-teed-kohvi. Viimast oskavad küll vist vaid Age ja Epp teha. Artur igatahes oskab vaid teemasinat (veekeetja!) käsitleda. Tema poolest oleks ma võinud kohvita jääda. Teised fraktsiooni liikmed polnud väga teadlikumad. Ja siis alahinnatakse koosolekutel kohvikeetja rolli. Heh, ma küll olin üliõnnelik, kui oma kohvi jälle kätte sain.
Sujuvalt oligi käes täiskogu istungi aeg. Minu kaart avas küll mitmeid uksi, kuid mitte suure saali rõdule viivat. Nii pidi Age mind sinna saatma. Teel saali tuli selja tagant Kadri Simson, kes soovis mulle õnne. Jah, olin küll meelitatud, et ta mu seal niiviisi ära tundis ja teadis, et mind eile valiti. Tänasin muidugi viisakalt. Kadri teatas naeratades, et nüüd siis võtsin endale ka selle vastutuse kanda ning et nimi läheb B-kaardile. Ahaaa, sain siis aru, et... jah, see on tõesti midagi suurt, mis eile sai. Ma tõesti olen nüüd erakonna juhatuse liige ning oleneb vaid minust endast, kui maksimaalselt kõiki neid võimalusi ära kasutan ja tulemusteks realiseerin. Kummaline, et see just peale Kadri sõnu kohale jõudis, sest viimaste päevade jooksul polnud ta sugugi esimene (ega ka mitte viimane) õnnitleja.
Eks Kadri sõnad liitusid Andrese mitme kõnega, mida päeva jooksul pealt kuulsin. Ta kiitis korduvalt uut juhatuse koosseisu ning teatas, et me peame nüüd rohkem poliitiliseks muutuma ja rohkem ise sõna võtma hakkama. Suur võimalus ja vastutus. Ahvatlev!
Riigikogu saal täitus ilusti:
Härra peaminister valmistus arupärimistele vastama. Mina tegin nii kaua tema peast pilti:
Siis toimus kohaloleku kontroll ja... saalis hakkas olukord lahenema ning read hõrenema. Jah, ma tean, et saadikud saavad tööd teha oma kabinetis ja seal telekast saalis toimuvat jälgida, aga... no ikkagi... Ma mõtlen, et kas ma ikka ise tahan esineda saalile, kust kõik jalga lasevad? Õnneks kõik ei läinud, nii et Taavi sai arupärimistele ja küsimustele vastata mitu tundi. Esimene punkt näiteks kestis pea 1,5 tundi. Kokku oli 7 päevakorrapunkti.
Vaatasin ja kuulasin ja mõtlesin mina kogu selle loo peale. No ja ma tõesti ei saanud aru, mis on selliste arutlemiste mõte, kus keegi midagi ei otsusta ning lause lõpetamine oleneb sellest, kas jõuad õigel ajal "ma-palun-aega-juurde" karjuda? Aga no ma alles õpin Riigikogu tööd tundma, nii et äkki ma varsti oskan vastata. Paar inimest astus aegajalt saali tagasi nii eksinud näoga, et teema mõistmist neilt küll oodata ei saanud.
Umbes kl 18 paiku astus pulti Ossinovski. Kuulasin teda hoolega. Vähemalt püüdsin kuulata. No mitte midagi ei saanud aru. Ei, ma pole vahepeal lolliks jäänud, et Ossinovski juttu ei mõista. Lihtsalt ei saanud aru. Ta pomises seal all niiviisi, et üles kostis iga kolmas sõna. Siis mulle aitaski. Kuna ma olen terve selle nädalavahetuse ringi jooksnud ja lapsed pole mind peaaegu näinudki, tulin koju ära. Teistel jäi minu lahkudes veel 3 punti arutada.
Pildistamise aeg ka minu nunnu jaoks, sest tema pole enne Toompeal parkida saanudki. Endal nii uhke number, aga Toompeale pole saanud. Nüüd sai:
Selline oligi mu vihmavarjuta päev Riigikogus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar