Blogijad saavad täna auhindu

Mul oli pikalt pooleli postitus Eesti Blogiauhindade jagamisest. Tahtsin kirjutada sellest, keda ma loen ja kelle poolt hääletan. Aeg aga läks ikka kiiresti ja hääletamine lõppes enne, kui ma selle postituse jõudsin teha. Nii muutus sellise postituse tegemine mõttetuks.

Ma pole ka eriline IT-geenius, nii et blogiauhindade ürituse logo minu blogisse ei jõudnud ja enda poolt hääletamise heaks ma väga midagi ei teinud. Mõned korrad facebookis jagasin, kuid suuremat kampaaniat ei teinud.

Mu blogid kandideerisid kolmes kategoorias:
1) pere- ja beebiblogid
2) poliitblogid
3) raamatublogid

Pere- ja beebiblogides ma midagi ei looda, sest meil on neil teemadel meedias tuttavad gigant-blogijad olemas. Teistes kahes kategoorias on aga kõik võimalik.

Sellegi poolest ei olegi minu jaoks tänase ürituse puhul kõige olulisem auhindade saamine või mittesaamine. Annan endale aru, et sellised hääletused ei näita tegelikult blogi sisu kvaliteeti, vaid seal mängivad veel väga-väga paljud faktorid (mis ei välista, et võitjad on siiski väga kvaliteetsed). Lihtsalt on hulk nippe, mida saaks teha ja tehaksegi, et oma blogisse rohkem inimesi tuua. Mina olen keskendunud kirjutamisele ja FBs reklaamimisele. Muude nippidega pole olnud aega, ega tahtmist tegeleda.

Siiani teadsin, et tänasele üritusele lähen täitsa üksi. Algul teadsin, et Herlend jääb lastega koju, et ma saaks minna. Tema läks aga hoopis rallit vaatama, nii et ma ei saa öelda lauset, et ta ei tule minuga kaasa selleks, et lastehoiu abil aidata minul osaleda. Selles mõttes aga ei muutu ju midagi, kuna teadsin kogu aeg, et lähen üksi.

Täna aga läks lahti müstiline suhtlemiste ralli, kus sain aru, et tegelikult ma tunnen päris paljusid, kes seal kohal on. Mitmed nende seast tulevad ka üksi, nii et tõotab tulla vahva õhtu. Nüüd hakkabki mängima see tõsiasi, et blogides oleme ju enamus üksi, tihti ei teagi, kellele kirjutame. Sellises kohas, nagu täna, tuleb aga välja, et kes ja kui palju blogisid loeb ja seega meie eludes on osalenud.

Ma olen üle 11 aasta bloginud ja mind ikka veel üllatab, kui võõrad inimesed astuvad juurde ja räägivad minuga mu elust. Mis sellest, et ma aastaid oma elu olen avalikult laiali laotanud. Nii et täna kohtan kindlasti toredaid inimesi, kelle eludes ka ise olen osalenud. Ma küll ei ole väga aktiivne blogide lugeja, kirjutama jõuan rohkem, kuid mitmed toredad inimesed on mulle siiski silma jäänud. Tänase õhtu kohta tean juba, millest mitmed minuga rääkida planeerivad. Eks ikka pulmadest.

Peale mu eilset postitust Pulmadest juhe täitsa koos on täna pulmakorraldus väga aktiivselt käima läinud. Mitmed tuttavad inimesed on meelde tuletanud, et neilt saan ühte või teist teenust tellida ning samuti võõrad. Nii et asjad liiguvad. See oligi eilse postituse mõte- tuletada meelde mulle inimesed minu ümber, kelle olen ära unustanud. Ma tean, et mu ümber on palju toredaid inimesi ja oma pulmapäeval tahan ennast just sellistega ümbritseda.

Kui mitmed blogijad on postituste viisi arutlenud, mida täna selga panna ja kuidas välja näha, siis minul see väga keeruline pole. Ikka läheb käiku klassikaline must kleit, sest mingeid teisi kleite mul pole. Pole plaanis osta ka. Tänaseni olin kindel, et näo ja juustega saan ka ise hakkama. Kuna ma elan päev korraga ja planeerin ühe päeva üritusi sel konkreetsel päeval, siis hakkasin alles täna tänasesse üritusse süvenema. Nii sain aru, et profiliigast peab ikka abi paluma. Kiire hädakisa ja Evelin Sulg oligi valmis mind vastu võtma. Nii saan nüüd enne veidi ilusamaks, kui ise oleks suutnud teha. Ainuke probleem, et kuna mul ikka nutitelefoni ja seega gpsi pole, siis ma ei tea, kas suudan Tallinnas õigesti Evelini juurde jõuda.

Eile öösel istusin kl 4ni arvutis ja otsisin pulmadeks mõtteid. Suur plaan oli täna päeval magada, sest pidime kogu perega kodus olema. Kuna aga ralli tuli vahele, siis lähen varastan vähemalt nüüd tunnikese, enne kui linna poole teele asun.

Nimesilti mul pole. See tuli alles hiljem meelde. Inimesi tunnen ka halvasti ära, nii et kes tahavad, tulge minuga ikka ise julgelt rääkima.

Blogiauhindade jagamine on tinglikult ka selle blogi sünniabiline. Nimelt just eelmise aasta blogiauhindade jagamise kohta kuuldes-lugedes hakkasin oma eelmist blogi kriitiliselt hindama ning sain aru, et see on oma aja ära elanud. Saigi tehtud otsus ja blogi Minu ilus elu maal saab varsti tähistada esimest sünnipäeva.

Kohtumiseni Wabaduses (ma polegi seal käinud pärast seda, kui selle koha (endise nimega) oma romaani "Homme on ka päev" sisse kirjutasin)!