Trennis käisin sel nädalal 3 korda. Rohkem ei jõudnud. See-eest olid need aga väga intensiivsed trennid. Bryan kirjeldas mulle veel täpsemalt seda, mida me nüüd teeme ja lähipäevil kirjutan sellest pikemalt. Esmaspäeval on uus kehaanalüüs. Dieeditamist hakkab ka 4 nädalat täis saama. Toitumises tegime mõned muudatused juba ka.
Nädala algul tegin ka vereanalüüsid ja treeneri hinnangul olid nende tulemused ootuspärased. Üks osa küll läks Tartusse, nii et viimased tulemused tulevad paari nädala jooksul ja siis on rohkem teada.
Kolmapäeval käisime Mathiase lasteaia rühmaga Järvakandi klaasimuuseumis. Lapsed said endale luiged teha. Meie pere lastele ostsime Mathiase valikul kaasa ilusad klaasist inglid.
Teisipäeva öösel kirjutasin valmis lühikese arvamusartikli, mis ilmus neljapäevases Pärnu Postimehes. Paar nädalat tagasi võeti minuga Pärnu Postimehest ühendust ja küsiti, et kas oleksin valmis nende püsikolumnistiks hakkama. Loomulikult olin nõus. Ja nii saigi minu esimeseks artikliks Munad ühes korvis. Järgmine lugu umbes kuu aja pärast.
Millegi pärast on mu ajalehtedesse kirjutamisse suurem paus sisse tulnud. Ja kui pikalt ei kirjuta, siis juba tundub iga teema puhul, aga kas see on ikka see, millest ma tahan midagi arvata... ja nii see läheb. Nüüd aga on algus tehtud ja tundub, et varsti kirjutan jälle.
Linna vahet olen sel nädalal iga päev vähemalt ühe korra sõitnud. Mitmel päeval aga ka mitu korda. Jah, küll see töötu koduse perenaise elu on keeruline. Või on mul hoopis liiga palju aega, et niiviisi ringi sõita saan? Pole hullu, järgmisel nädalal asendan Pärnu Tallinnaga ja ikka sõidan-sõidan-sõidan... Seda ikka juhul, kui Herlend sama palju mu autot remontida jõuab.
Neljapäeval käisin Uulus ära. Kiriku ümbruses olevas laagrikohas on taaskord laamendatud ja seekord sai sellest Pärnu Postimehele lugu. Joosepil oli sel päeval lasteaiast vaba päev, nii et sel ajal, kui mina ajakirjanikuga rääkisin, jalutas Joosep fotograafiga mööda territooriumi ja rääkis, kuidas temast saab tulevikus koomiksite joonistaja ning näitas oma laserpüsse (ehk puupulki). Joosep on ju see laps, kelle poolest meil võiks ahi kütmata jääda, sest iga puupulk on tema jaoks kas püss või mõõk või mõni muu mänguasi.
Lugu Uulu kiriku juures laamendatakse usinalt ilmus tänases ehk 30.aprilli Pärnu Postimehes. Täitsa esiküljel. Loo mõte on see, et meie pingutame suure hulga inimestega, et teha vähese eelarvega laagrit, mis on väga vajalik meile kõigile, nii korraldajatele kui lastele. Ja siis käivad mingid jobud lihtsalt laamendamas ja tekitavad meile nii ajalisi kui rahalisi suuri lisakulutusi oma laamendamisega. Nõme!
Reedese õhtu veetsin kirjandushuvilistega Pärnu kohvikus Versus. Toimus järjekordne Margit Petersoni ja Sven Kivisildniku korraldatud kirjandusõhtu.
Rääkisin oma noorteka "Ütlemata sõnad" saamisloost ja ka eelmistest teostest. Andsin aru, et kuidas mind on mõjutanud noormehed, kellele see lugu on pühendatud. Lehekülje 129 lugesin ette ka.
Sel nädalal sai lõplikult selgeks, et mul on vaja nutitelefoni. Kui ikka pikad päevad kodust ja arvutist eemal oled, siis on elu täitsa halvatud. Ei, mul pole vaja näha, kes on FBsse uusi pilte pannud vms. Isegi FBs käies keskendun ikka töö asjadele, sest suur osa töisest suhtlemisest on samuti seal. Kuna sel nädalal sai ka mu kirjastamisalane tegevus järgmise tasandi, sest sõlmisin oma esimese litsentsilepingu, siis see tähendab jälle järgmistel nädalatel vajadust olla kiirelt kättesaadav, anda kiireid nõusolekuid või teha muudatusi.
Nii et lähipäevil saan nutikaks!
Raamatupoodidele saatsin see nädal 2 korda oma raamatuid juurde. Kuller teab juba helistamatagi, kuhu tulema peab. Tee on täitsa selge.
Aga lastega hakkame täna igaõhtuse Lotte asemel Pipi Pikksukka lugema. Miks? Järgmisel nädalal kuulete.
p.s. pulmade korraldamisega pole ma ikka tegelenud rohkem, kui et käin trennis... ehk sellele kulub üle poole mu töönädalast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar