Enamuse ajast istusin ja naeratasin seal, sest palgalehel seisis: Mathias (7a) läbis koolivalmiduse testi ja sai maksimaalsest 80 punktist 79, mis oli rühma parim tulemus. Ühe punkti kaotas ilmselt tähelepanuga, sest ühes ülesandes, kus õpetaja luges ette erinevaid tähti, mis tuli ära märkida, oli tal üks täht märkimata. Kuna ta aga loeb soravalt, siis tähe tundmises kindlasti asi ei ole.
Ma ei poolda nii varakult laste sildistamist, mõõtmist, järjestamist. Samas on ikkagi vaja mingit tagasisidet, mis ütleks, kuidas lapste kasvatamine on läinud. Eks me igaüks ju teeme oma parima, aga kas parim on piisav? Olen ju minagi lapsevanemaks oldud 7,5 aasta jooksul saanud küll ja küll kriitikat selle kohta, millised mu lapsed on. See teeb alati haiget. Eriti kui tuleb inimestelt, kes peaks toetama, mitte julmalt kritiseerima. Ja nii hakkadki kahtlema. Sellepärast oligi selle testi tulemus ja tänane tagasisde minu jaoks ülimalt oluline.
Kui nüüd aga algusest pihta hakata, siis mida ongi oodata lapselt, kes lõpetas ülikoolis magistriõpingud enne kui läks lasteaeda:
Mathiase koolivalmiduse kaardil on kirjas positiivsed hinnangud nii lugemise, matemaatika, käeliste, muusikaliste ja sportlike tegevuste suhtes. Kinnitasin, et olen jätkuvalt selline lapsevanem, kes oma last eriti ei arenda. Teadlikult. See tähendab, et ma ei sunni teda lugema, kirjutamist harjutama jms. Jah, kui ta abi küsib, siis ütlen, milline täht on õige vms.
Arendamise tugevaim osa meie majas on aga alati olnud rääkimine. Oluline on, et lapsed on oma küsimustele alati vastused saanud. Jah, ma jäin hätta, kui pidin seletama DNA muundumist, sest lapsed olid seda mingis multikas näinud, aga mina mitte. Looduse teemadega saadan lapsed üldse enamasti nende issi juurde.
Meie Mathias alustab sügisel õppetööd Pärnu-Jaagupi koolis (mis iganes ta nimi siis nüüd on ehk endine gümnaasium). Minu jaoks on alati õppetöö oluline osa olnud huvitegevusel. Lapsevanemana tunnen, et koolitöös saan last parimalt aidata võimaldada talle huvi- ja võimetekohaseid huviringe. Sel kooliaastal käis Mathias lasteaias jalgpallis ja kunstiringis, Vigalas maadlemas, Pärnus WAF tantsukoolis ja Pärnu-Jaagupi muusikakoolis.
Siinkohal suur-suur tänu kõigile, kes on aidanud viimaste aastate jooksul meid siis, kui oleme jälle hädas, et ise oleme kusagil ära või teised lapsed haiged või muul põhjusel ei saa lapsi huviringidesse viia või lasteaiast tuua. Siis on vahelduva eduga meil abiks käinud vanaema Maie, vanaema Liia, onu Rasmus, vanaisa Raivo. Muusikakoolis käib poole laseaia rühmaga igal nädalal Kati. Aitäh teile, sest just teie abil on Mathias saanud osaleda mitmetes ringitundides, kuhu ta muidu poleks jõudnud, sest meie graafikud lihtsalt ei klappinud.
Kriitika ennetamiseks kinnitan, et me tõesti kasvatame Herlendiga oma lapsi ise ja püüame nii palju kui võimalik ise ära teha. Aga aegajalt on ikka nii, et meist jääb väheks. Nii ongi hea teada, et on olemas mõnus võrgustik, kes võimalusel aitavad. Ja ega nemadki saavad aidata vaid siis, kui neil endal pole midagi samal ajal midagi muud, nii et ei, me ei ehita oma elu ega päevaplaani üles lootusele, et keegi meid kogu aeg aitaks.
Kokkuvõtlikult ongi Mathiase head küljed suuresti seotud sellega, et tal on head teadmised ja hea fantaasia, suudab keskenduda aeganõudvatesse tegevustesse, avatud uuele ja huvitavale.
Mängudes pidavat ta tahtma olla liider. Alustab ise mänge ja kutsub teisi mängu, aga mängib oma reeglite järgi ja teiste reeglitest kinni ei pea.
Jah, see ongi nüüd tõlgendamise koht. Eks liidriroll ja juhendamine on temasse sisse kirjutatud juba seetõttu, et tal on kodus kolmest liikmest koosnev meeskond, mida ta kogu aeg juhib. Pere vanima lapse asi. Tean, millest räägin. Kui väiksena oli Mathias see, kes teisi omavanuseid lapsi kartis, aga täiskasvanutega sai hästi hakkama, siis ise usun, et paljud tema probleemid on seotud sellega, et ta ongi harjunud olema kas täiskasvanute või endast noorematega. Aga eks näha ole, kuidas koolis minema hakkab.
Reeglite täitmist on mul aga alati väga raske kommenteerida, sest kodus on meil palju kehtivaid reegleid. Muidu ei oleks lihtsalt võimalik nelja last koos kasvatada, kui igaüks teeks, mida tema tahab. Olen ka varem kirjutanud, et olen lastega alati püüdnud käia koos nii paljudes kohtades, kui võimalik. Nii tean, et nelja lapsega teatris või kontsertil on võimalik käia. Samuti on nad iga aasta sünnist saati kõik meiega Uulu laagris kaasas olnud, kus ma olen laagriülem ja ka annan mitmeid tunde.
Mina ise näen väga otsest seost selle vahel, et kui inimene on väga hea fantaasiaga ja loominguline, siis ongi raske kõiki teiste reegleid täita. Me teemegi neid ise. Jah, teiste maailma tuleb ära mahtuda... aga pigem kipub olema nii, et loomingulised inimesed loovad endale oma maailma, milles elada. Tunnistan oma süüd- ma olen lapsed õpetanud küsima MIKS? Kõike ei pea elus tegema, sest "kõik teevad", kui see tundub väga ebaloogiline ja mõttetu.
Oma kooliajast olen mina ülimalt tänulik õpetajatele, kes gümnaasiumis ei pööranud tähelepanu sellele, et ma olin klassis põhjuseta puudujate nimekirjas auhinnalises esikolmikus. Just need koolist puudutud päevad ja tunnid on need, mis minu loovust kasvatasid ja mis aitavad nüüd kirjutada raamatuid, mis paljudele meeldivad. Me ei tea kunagi, mis lapse loovusele kaasa aitab. Kordan- on mingid piirid, milles peab püsima, et ühiskonda ära mahtuda... aga aegajalt peaks ka "ühiskond" mõtlema, kas kõik, mida me õigeks peame, on ikka õige ja vajalik?
Ma tahan loota, et meie laste kohta võib öelda, et nad on tugevaks armastatud lapsed! Just seda oleme üritanud teha- olla olemas nii palju kui võimalik, et nad saaks emotsionaalselt tugevaks, õpiks ennast tundma ja seejärel juba saaks aru, kuidas teiste sekka sobituda.
Mina aga naeratan nüüd edasi, sest Mathiase võimete hinnang oli üks asi, mida mina olen tegelikult alati teadnud. On veel palju asju, mida ma olen ammu teadnud, aga teised veel ei näe või ei mõista. Ja siis ongi nii raske, kui ei saa teistele rääkida seda, mida mina tean, sest teised peavad ära ootama, kuni need asjad juhtuvad või väljenduvad.
Mul oli õigus! - see on mõte, millega täna edasi elan! Jah, ma ei tea, mis saab edasi, aga seda kõike ma teadsin juba ammu!
Ma taban end viimasel ajal aina enam ja enam küsimuselt, et kui palju me peame sobituma ühiskonna reeglitega ja kui palju võiks ühiskond olla paindlik. Eelkõige siis kool ja lasteaed - rõhutatakse, et lapsel peavad olema need ja need oskused, et ta koolis "hakkama saaks", samas mõned nõudmised ei ole lapse olemusega üldse kooskõlas. Kas ja kui palju saaks siis lapsele vastu tulla? Kas peaks? Või on vaja ikka edasi raiuda, et koolis ei saa igast lapsest eraldi lähtuda ja laps peab painduma vastavalt süsteemile? Lapsevanemana olen dilemma ees - ühtpidi koolitan last käituma ja mõtlema vastavalt normidele, et tal oleks koolis lihtsam ja hingelisi traumasid vähem. Teistpidi tunnen, et see on vale ja tahaks, et ta omasoodu kulgeks... Hilisemas tööelus ei ole ju tegelikult need normid olulised, mille järgi lapsi koolis paika pannakse.
VastaKustuta