Pärast nii pikka eemalolekut peaks kirjutamist uuesti mõne väga hea uudisega alustama. Minu tänase päeva helge hetk oli avastus, et mu personaaltrener Bryan oskab isegi hell olla.
Jaaaa, ma olin siis umbes 3 nädalat rajalt maas. Jälle!!! Jaanuari lõpus olin ka 2 nädalat. Nii et kolmekuuse treeningperioodi jooksul olen 5 nädalat haige olnud. Viimase haiguse puhul lohutan ennast sellega, et märtsikuu jooksul on pea kõik inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen vähemalt ühe tiiru haige olnud. Mõnel on õnnestunud isegi kaks korda.
Minul hakkas ära keerama märtsikuu algul. Kuni selleni välja, et arst kirjutas esimest korda elus narkootikumid (=antibiootikumid) välja. Pärast oma sünnipäeva hakkasin neid kohe võtma. Kuna aga Herlend otse loomulikult jäi ka kohe haigeks, siis haige olemisest ei tulnud mul midagi välja. Nii oli narkootikumidest vähemalt see kasu, et suutsin haiguse ajal ka nelja lapse eest hoolitseda. Kui Herlend oli 3 päeva pikali maas veetnud, siis sain mina ka veidi haige olemist nautida... ainult et selleks ajaks mõjusid narkootikumid ka juba nii palju, et ma tundsin ennast niigi päris elavana.
Järjekordne õppetund õpitud: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta haige olles suudab üksi ära kantseldada!
Või siis peaks lapsevanemad haige olemist kuidagi paremini kooskõlastama. Meie peres käib see tavaliselt nii, et Herlend on haiguse ajal haige ja mina... olen kogu aeg terve. Või terve haiguse lisanähtudega... aga ikkagi terve!
Muidu poleks sellest midagi, aga praegu on personaaltreener Bryan mulle teinud karmi korra: enne trenni ei saa, kui oled täitsa terve!
Päris ausalt öeldes, ega ma praegu ka ei ole, sest nohu ja köha pole ikka lõplikult kadunud. Arsti sõnul võtab see vähemalt 2 nädalat aega... aga nii palju mul küll aega ei ole.
Nii ma siis täna taaskord Pärnu MyFitness klubis maandusingi. Tegelikult tegin üksinda esimese trenni juba eelmise nädala lõpus. Avastasin, et ma pole ise sugugi armulisem treener, kui Bryan, sest esimese trenniga suutsin oma lihased terveks nädalavahetuseks valutama panna.
Tänases trennis lõhkus mu pea juba pärast viieminutilist soojendust. Kogu kehas oli paanika, et kas ma saan hakkama, kui olen nii kaua ära olnud. Harjutus harjutuse järel aga aeg muudkui läks. Jah, kasutasime hulga kergemaid raskusi, kui enne haigust, aga siiski hulga suuremaid, kui jaanuari algul.
Bryan kinnitas taas, et lihased ei kao nii kiiresti. Samuti mitte lihastest jõud. See, et mul täna enesetunne nii halb oli, on pärast haigust ja pikka eemalolekut normaalne, aga pidavat üle minema. Samuti kinnitas ta, et tegelikult oleks mul juba praegu jõudu rohkem teha, aga mõistlikum on keha rahulikult taas harjutada. Maksimaalsete raskustega pidime alles järgmisel nädalal treenima hakkama.
Trenni algul kogu keha vallanud paanika muutus muudkui väiksemaks ja väiksemaks. Nii avastasingi trenni lõpus riietusruumi jalutades, et personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla. Mul oli peale trenni tõesti hea tunne ja ma olin täitsa elus ja energiline. Jah, koju jõudes tahtis väsimus tappa ja heitsin koos lastega magama, aga see on ka normaalne. Ma teeks seda peale iga treeningut, aga kahjuks on võimalus selleks vaid paar korda kuu jooksul.
Kuna ma juba kolmapäeval räägin arvatavasti hoopis teist juttu ja elu läheb jälle karmimaks, siis ma pidin lihtsalt ära hõiskama, et mul oli täna mõnus, nauditav ja oigamisvaba trenn. Kehva enesetundega, aga ikkagi mõnus.
Täna piilusin pikalt ukse taga kick box areoobika trenni. Kooliaeg tuli meelde.... Nii et varsti lähen sinna trenni ka! Pean lihtsalt enne ülemusega kooskõlastama! Ma küll tean, et selles tunnis ma kindlasti kõigepealt sureksin, aga see on lihtsalt niiiiiii lahe! Eriti kuna nüüd ma tean, et kick box aeroobikast võib mõnikord ka päris elus kasu olla!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar