Täna toimus Pärnu-Jaagupi rahvamajas Alen Veziko kontsert. Ausalt öeldes pole selline lembemuusika mind seni väga köitnud... kuni hakkasin lõpuni kirjutama oma viimast veel ilmumata noortekat "Ütlemata sõnad".
See raamat on ise ka üks lummav lembemuusika, nii et selle kirjutamise ajal saatsid mind öösiti pidevalt Terminaator, Shanon, Dido, Smilers, Helen Adamson, Sunrise Avenue ja... Alen Veziko! Nii oli kindel, et sinna kontsertile pean ma saama! Paar tundi varem jagasime koos Veronikaga Pärnus aastapäeva ürituste raames lippe, mille ühel poolel oli sini-must-valge ja teisel Vabaerakonna karikakar. Aga saime hakkama ja nii jõudsin Pärnu-Jaagupisse tagasi täpselt õigeks ajaks.
Ausalt- tänapäeva popmuusikud on mul kõik segi! Ma ei oska kedagi kellegagi võrrelda, ega hinnanguid anda. Esimestest kitarrikäikudest alates olin aga võlutud. Vot see ongi minu jaoks hindamise alus- kui muusik suudab teha sellise live kontserti, siis ta on päris!
Pillimänguoskus ise on minu jaoks olnud alati hinnatud oskus ja kui inimene suudab veel luua ja esitada laule, mis teisi köidavad, siis see on nauditav kooslus. Tabasin ennast ühel hetkel mõttelt, et mida tunneb ema, kes enda last niiviisi võrratult esinemas vaatab? Mul on pisar silmas juba siis, kui Mathias väiksel esinemisel väikse laulukese maha laulis... aga millegi pärast on mul tunne, et ühel päeval saan ma teada, mis tunne on olla ema, kes vaatab oma last niiviisi laval esinemas. Muusikakool- siit meie lapsed tulevad!
Kontsertil sain õnneks endale seisukoha tagareas, nii ei piiranud mind kõrvalistujad, ega vangistav tool. Sain rahulikult kaasa kõikuda täpselt nii, kuidas mul vaja oli. Appi, ma ei saa aru, kuidas on võimalik sellist kontserti istudes nautida? Muidugi kui tahaks silmad kinni panna ja mõnuleda, siis püsti seistes on alati kukkumise oht, kuid istudes on see loomulikult turvalisem. Mind toetas neil hetkedel õnneks sein.
Hilisemat erakontserti polnud vaja, sest tuli ära "Ei ole öeldud tuulde". Minu suurim lemmik "Sündinud tulest" jäi küll kõlamata, kuid seda ilmselt meesbändis puuduvate naishäälte tõttu.
Minu jaoks oli see tõesti üks lummav poolteist-tunnike. Jah, ma tean, et minu viimase poole aasta noorteromaani kirjutamise kogemus ja meeleolu toetasid seda tunnet, kuid lõpuks ju vahet pole, kust see tunne tuli. Oluline on, et sain järjekordse ülipositiivse kogemuse, millega oma elus edasi minna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar