Täpselt nii oligi! Täna oli selline päev Tallinnas, kus tööd sai tehtud kolmel ametikohal. Hommik algas Järveotsa Gümnaasiumis lugejatega kohtudes. Neil on väga armas komme, et advendinädalatel käivad külas kirjanikud. Toimuvad kirjanduslikud advendihommikud. Eelmisel nädalal käis Andrus Kivirähk, seekord mina ning järgmisel nädalal Kristel Kriisa. Vot, milline vahva seltskond.
Kohtumisel oli 80 noort. Nii mulle öeldi. Üle ei lugenud. Vastuvõtt oli väga tore. Raamatukoguhoidja Ann Aruvee oli asjad väga ilusti korraldanud ja võttis mind väga hästi vastu. Näha oli, et raamatukogul on seal koolis oma koht olemas ja õpilastele pole raamatud võõrad. See tähendab ka, et mul oli väga hea rääkida, sest kuigi meid oli palju, siis kuulati huvitatult, küsiti küsimusi ja (kuum) õhk oli ruumis positiivsust täis. Tänan väga kutsumast, Ann ja kõik teised, kes te tänase hommiku korraldamises osalesite!
Järgmine kohtumine oli täitsa teises valdkonnas! Nimelt olen nüüd taas tegev personalitöö valdkonnas. Ehk et töötan projektipõhise värbamiskonsultandina. Lihtsamalt öeldes- otsin töökohtadele inimesi! Aastaid on kestnud olukord, kus suur hulk inimesi räägib sellest, et tööd ja töökohti ei ole, kuid ettevõtjad on samal ajal kvalifitseeritud tööjõu leidmisega hädas. Minu esimesed ülesanded on seotud ehitusala inseneride leidmisega. Tänu sellele töökohale olen ka mina nüüd LindedIn lehel leitav. Tegelen küll alles oma profiili loomisega, sest tänase päeva lõpuks väga ei suuda keskenduda, aga algus on tehtud. Ise olen juba ette sellest tööst väga vaimustunud, sest inimesed on mulle alati meeldinud. Nii põnev!
Töökohalt naastes oli suurem osa päevast läbi ja ma surin kohvi järgi. Ühendasin kaks ühes ning küsisin kohvi õde Evelt. See andis suurepärase võimaluse tädi olla. Oi, ma tunnen ennast pidevalt kehvasti, et oma ainsat õepoega nii vähe näen. Ma olen viimase nelja kuu jooksul ikka täitsa kehv tädi olnud- pisike elab minust vaid 85 kilomeetri kaugusel ja ma näen teda vaid 1-2 korda kuu joooksul. Kogu aeg on midagi ees (ühe või teise poole haigused enamasti). Kuna meil aga täna läks päris hästi, siis püüan edaspidi parem tädi olla.
Endale luban, mitte teistele. Täpselt nii, nagu täna noortele rääkisin- kui lubad, siis luba endale, sest teistele antud lubadust rikutakse, kui teine ei näe, aga iseendale antud lubadust tuleb alati täita!
Õhtu lõpetasin Toompeal. Seal on jätkuvalt vahvad turvainimesed (mehed ja naised).
"Oi, kas vihma sajab?" muretses üks turvanaine, kui mu jopet turvamasinast läbi ajas. Olin jah just õues paduvihma kätte jäänud, kui Balti jaama poolt tulles mööda treppe Toompeale ronisin. Ähkides viimasele trepile ronides piilusin peaministri rõdule, kus 2002.aastal sai klaase kokku kõlistatud... ja munakividega teel kõndides mäletasin hästi, miks mu romaani "Homme on ka päev" peategelane kiunus:
"Kõrge kontsaga rihmikud pigistasid veidi. Esiteks seetõttu, et need olid tal alles teist päva jalas. Teiseks polnud Kairit enam harjunud isegi nii lühikest maad jala käima. /---/ selliste kingadega mööda Harjumäe treppi alla kiirustada ei ole mitte kõige meeldivam kogemus." (Künnapas "Homme on ka päev", lk 13-14)
Jaaaaa... ära arvasite! Sellepärast, et see ongi see koht, kus asub mu romaani Julgeolekuministeerium. Piilusin veidi akendest sisse ja kõndisin oma romaani kohtadest mööda. Romaani radadel kõndides tundus, et hommikune kohtumine Järveotsa Gümnaasiumis oleks nagu mingil teisel sajandil olnud. Kuidagi hoopis teises ajas ja ruumis oli see selleks ajaks muutunud.
Toompeal saime kohvi ja piparkooki, mitu asja selgeks räägitud ja uuemad tööplaanid selgeks. Ma olen täna veelgi kindlam, et Eesti Vabaerakonna ridades on vahva poliitik olla. Meil on palju toredaid inimesi ja meil on asjaajamise viisid, mida ma oma endises poliitikuelus ei näinud. Loodan, et see nii jätkub ja mina õpin ka ennast paremini kasutama.
Ikka selleks, et elu ilusam oleks! Nii paljudel, kui võimalik.
Päeva parim osa oli ka see, et lõpuks sai oma koju. Jah, tuul tahtis tee pealt ära viia. Aga Toompeal tahtis ka tuul ära viia. Oi, kuidas mulle meeldib Tallinnas käia asju ajamas... ja veel rohkem meeldib, et ma ei pea sinna jääma... Maakas, noh!
Nüüd lähen teen midagi ekstreemset- istun teleka ette, olen diivanitigu ja pärast lähen magama. Homme peame natuke Mathiase sünnipäeva (kui elekter tagasi tuleb ja tuul maja ära ei vii) ja pühapäeval esineme naiskooriga Pärnu-Jaagupi spordihoones puhkpilliorkestri juubelil. Tulge kuulama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar