Täiskasvanute mürgine kibestunud maailm tapab lapsed

Mida sa mõtled, kui vaatad tähistaevast? Nõjatusin eile tund aega järjest meie lambaaiale ja vahtisin taevasse. Nii ilus oli! Nii palju langevaid tähti. Kas tähed ei pidanud vaid mõnusatel augustiöödel langema?

Viimane küsimus juba vihjab, mida mina mõtlen, kui ma niiviisi taevasse passin: ma tahaks, et mu kõrval oleks keegi, kes räägib täpselt, mis kust paistab, mida ma selles tähtede sigrimigris näen või ei näe. Mina nägin vaid linnuteed ja Suurt Vankrit. Linnutee puhul jäin aga mõttesse, et millest ta siis ikkagi koosneb- väikestest tähtedest? Aga ma ei näinudki ju neid... ja Suure Vankru puhul alles hiljuti räägiti mulle, et sellest kusagile poole jääb Väike Vanker... no aga ei olnud! Keerutasin, mis ma keerutasin, ei olnud! Jah, füüsika tunnis andsin õpetajale aru, millega eelmisel õhtul tegelesin, mitte ei rääkinud tähtedest. Pärnu-Jaagupi inimesed teavad, miks see nii oli. Õppetöö lihtsalt käiski nii.

Nii ma siis eile õhtul taevast passides soovisingi muudkui iga langeva tähega soove (jah, ikka veel olen kristlane!) ja peale selle unistasin, et ükskord keegi mulle taevatähtede saladustest räägib.

Eile oli tegelikult SEE päev! Päev, mida olen pea 4 aastat oodanud. Päev, kui ma kuulsin professionaalilt, et me pole oma lapsi ära rikkunud. Vastupidi- oleme lapse andeid ilusti arendanud, nii et ta on võimeline neid kasutama.

Kui palju kordi nende aastate jooksul ma olen olnud õnnetu, sest minu arusaam ja mind ümbritsevate inimeste arusaam lastest ei lähe kokku. Ma ei saa ise ka oma lastest aegajalt aru, aga enamasti ikka saan. See ei tähenda, et ma suudaks alati kõike teistele seletada.

Korduvalt olen saanud kogemusi, kus täiskasvanud on oma ülbes, isekas, kibestunud maailmas nii kinni, et ei püüagi lapsest aru saada. Laste elu ongi lihtne ja helge. Lapsed on usaldavad. Lapsed usuvad inimestest head nii kaua, kuni neile KORDUVALT selgeks tehakse, et mõnes inimeses siiski polegi väga head (või on see niiiii sügavale ära peidetud, et see ei paista välja).

Kui palju kordi olen pidanud lapsi päästma täiskasvanute mõtlematute sõnade eest. Täiskasvanud mõtlevad, et teevad üle rumalate mõistmatute laste nalja. Kas te teate, kui palju saab 3-aastane aru inimestevahelistest suhetest? Rääkimata veel suurematest lastest. Jah, nad ei pruugi kõigist sõnadest aru saada. Seda enam suudavad lapsed jälgida, mida täiskasvanud oma kehaga väljendavad, hääletooniga. Olen minagi korduvalt täiskasvanutelt kuulnud solvumist, et "Miks sa mind õpetad, ma oskan ise ka lapsega rääkida?". Ja siis näed, kuidas lapsele lennatakse mingite üle pea naljadega peale ning isegi ei vaadata, kuidas see lapsele mõjub.

Ma tean, et lapsed on eraldi isiksused ja neid ei saa lõputult kasvatada, vaid nad arenevad ikka isemoodi. Näiteks ühe pere lapsed on ju kõik lõpuks ikka erinevad. Samas inimese sõnavara kasutamine, hääletoon, kehakeel, suhtumine teise inimesse- neid saab kontrollida. Ja see ongi, mida täiskasvanutele aegajalt ikka ütlen, kui nad ei saa aru, kuidas nad lapsele mõjuvad. See on see, mille eest oma lapsi päästa olen püüdnud. Ma ei saa täiskasvanute suhtumist suunata, aga saan päästa lapsi inimeste eest, kes meelega oma ümbrust mürgitavad, ise seda ei tunnista, aga tegelikult on selle üle uhked.

Ei, see ei ole vabakasvatus, ega ülekasvatamine, nagu mõned arvavad. See ongi see, et sa jälgid INIMEST. Võtad oma last kui inimest! Jah, nad ei saa kõigest aru, aga nad on suurem osa ajast meeldivamad suhtluskaaslased, kui suur osa täiskasvanuid. Rääkimata sellest, et nad vaatavad maailmas ringi lahtiste silmadega, mitte pole kapseldunud endistesse ebaõnnestumistesse. Kuna täiskasvanuid enamasti enam õpetada ei õnnestu, siis olen üha rohkem hakanud lastele õpetama, miks inimesed käituvad ja ütlevad nii, nagu nad seda teevad (mure-viha vms tunded mõne muu asja pärast, oskamatus olukorraga hakkama saada jne).

Mis meiega juhtub, kui me "suureks" saame? Üks asi on see, et selleks ajaks koguneb meisse palju ütlemata sõnu, tegemata tegusid, kibestumust, kaotusvalu... ja see kõik peidetakse endasse, aegajalt elatakse teiste peal välja, aegajalt tapetakse endas seda valu erinevate vahenditega...

Nii kurb!!!!

Eile õhtul lugesin lasele suvaliselt ettejäänud muinasjuttu tüdrukust, kes tahtis taevatähed kätte saada. Ema ja isa ütlesid talle loomulikult, et see pole võimalik. Aga siiski-siiski... oli küll võimalik! Mitte küll sellisel viisil, nagu täiskasvanud mõtlesid, aga oli! Laste jaoks on kõik võimalik!

Lapsed on targad! Nad on seal, kus neil on hea! Nad ei suuda ennast väga kauaks sundida kohta, kus neil on halb olla. Mis hetkel meil see oskus ära kaob?

Mul on töölaual kivid. Pärispea poolsaarelt tõin, siis kui perega Loksal lugejatega kohtumas käisime. See oli koht, kus ma nägin, kuidas mu lapsed olid vabad, õnnelikud, lapselikud.... See oli nii võrratu ja vabastav tunne. Loomulikult olin enne taaskord ühelt lähedaselt inimeselt kuulnud, kuidas mu lapsed ei oska käituda, ei istu ühel kohal, ei astu joonel. See sama inimene ütles, et neid lapsi ootab kindlasti ees suur tulevik, sest nad on enesekindlad, uurivad, elust-asjadest-inimestest huvitatud, aga... no võiksid siiski joonel liikuda.

Ja kuidas ma peaks sellisele avaldusele reageerima??? Kuidas ennast tundma? Sain lihtsalt teada, et on koht, kuhu lastega ei või minna, enne kui nad saava 15-aastaseks, on kuulsad lauljad-teadlased-vms-asjapulgad? Siis, kui neil on saavutusi, millele pannakse aluskivi praegu, lapsepõlves? Nende saavutuste aluskivi on ARMASTUS, mida saame anda meie, kes me nende laste ümber oleme. Armastades lapsi sellisena, nagu nad on. Püüdes mõista. Saavutuste eest armastamine on sama, nagu äraostmine- "ma pean olema KEEGI, et mind saaks armastada!!!"

Ma peaks laste loomust muutma, kui mõtlev täiskasvanu ei saa aru, et uurivad-uudishimulikud-elavad lapsed ongi oma loomulikus olekus? Täiskasvanuna me oleme lapsed olnud ja võiks seda aega mäletada. Lapsed on esimest korda elus lapsed. Nad pole enne olnud täiskasvanud, ega tea, kuidas olla täiskasvanu. Kas me tahame, et lapsed oleksid lapsena täiskasvanud?

Ja nii ma olengi üha enam ja enam pidanud mõtlema, kuhu oma lastega lähen, kelle juurde... Õnneks on ikka mõned majad, kuhu nelja lapsega külla minna pole probleem. Need on sellised, kus sama palju või rohkem lapsi juba ees ootab. Seal ei panda tähele, kui hoida on 4 või 8 või 12 last, kui samal ajal mujal üks laps on suur probleem. Nii et kui mul on vaja aegajalt kusagile ilma nelja lapseta minna, siis sinna "maha jäetud" lapsed pole kunagi probleemiks olnud...

Kas selline mõistmistasandite erinevus muutuks, kui lastega pered elasid omaette? Eraldi kommuunides? Sellistes, kus ümberringi on teised pered, kes saavad aru, kuidas on lapsi kasvatada ja nende arengut toetada? Seal ei peaks lastega pere mittemõistmise tõttu eraldi seisma. Seal ei peaks ma endale peale järjekordset vestlust "sõbraga" märkmikusse kirjutama:

"Me pole perena ikka veel leidnud mõistmist. Ikka oleme teistsugused ja hirmutavad. Usutakse, et meie lastest tulevad tugevad ja enesekindlad inimesed, aga praegu võiks nad tulevaste käsutäitjate moodi "normaalselt" käituda...."

Milleks suruda ennast kuhugi, kuhu sa ei sobi? Laste pärast? Aga lapsed ju nii ei teeks...

Elu üks suurim küsimus on minu arust asjade nimetamine õigete nimedega. Kui lapse ausust nimetatakse manipuleerimiseks, siis see pole õige. Inimene julgeb ausalt ennast väljendada siis, kui ta tunneb ennast turvaliselt. Inimene väljendab oma emotsioone ja sisemaailmas toimuvat, kui tal on kusagil olemas turvaline pesa ja turvaline inimene, kelle ümber elu pöörleb (või tiirleb?). Täiskasvanuna oleme aastate jooksul endale nii palju kibestumuse seinu ümber ehitanud, et paljud meist väljenduvad ausalt vaid purjus peaga või peale mingit tohutut traumat. Kas peab midagi hullu juhtuma, et enda ja teistega aus olla?

Kuidas saaks nii, et valed võitlused oma elust välja lükata? Kuidas saaks nii, et kõik inimesed võtaks ise kätte oma lapsepõlve ja muud valusad suhted, analüüsiks need läbi ja ei elaks neid teiste inimeste peal välja? Ei tooks vanu valusid järgmistesse suhtlusliinidesse edasi?

Alati on võimalik see lahendada ÜKSINDUSEGA. Jah, üksi olla on kõige lihtsam. Milleks üldse vaeva näha teiste inimestega läbisaamisega. Las igaüks elab omas maailmas. Mina aga tahaks teada- mitu maailma meil siin on? Et igaüks edendab enda maailma, aga... te kõik elate minu maailmas! Ja mina elan teie kõigi maailmas! Kõik elame teineteise maailmas! Kellelgi ei ole oma maailma! Ärasuremisest usutavasti pole ka kasu, sest vaevalt, et sealgi igaüks oma maailma saaks.

Jah, ma ise tegelen ka analüüsimise ja mõttestamisega (või mõttetuse mõistmisega?!?) iga päev. Aga eilne tagasside, et Mathias oskab oma häält ja keha kasutada ning see näitab sisemist vabadust ja korrastatust- need olid minu jaoks maailma muutvad sõnad! See oli märk, mida ootasin. Vastus, mida oli vaja- laste jälgimine ja tunnetamine on olnud õigem tee, kui laste joonele käsutamine. Ju ma pean siis nendega jätkuvalt piisavalt palju eralduses elama, hoidma neid enda ligi, varjama inimeste eest, kes ei oska hinnata lapse siirust, enesekindlust ja muid omadusi, mis tulenevad sellest, et laps tunneb ennast turvaliselt.

Ma ei saa lõputult lapsi turvata, kuid ma saan veel veidi neile õpetada võtteid, millega ennast kibestunud inimeste eest päästa. Ma ei saa täiskasvanud inimeste kibestumust kaotada. Seda saab ainult igaüks ise. Minu maailm sai aga järjekordse tugeva aluskivi, kui sain kinnitust oma senisele teadmisele, et lastekasvatusega pole me mööda pannud.

p.s. kes veel aru ei saanud, siis selle postituse fotostaar on Mathias, kes on piltidel umbes 1-1,5-aastane!