Huviringides piinatud lapsed

Kuulsin hiljuti ülevaadet, kus ühe kooli õpilastest vaid mõned ei käinud üheski huviringis. Mõned pidi tegelema u 9-11 koolivälise tegevusega (need küll polnud kõik ainult regulaarsed huviringid, nii et kõik ei nõudnud iganädalast ajakasutust).

Millistesse huviringidesse lapsed panna? Millal seda teha? Neil teemadel võib lõputult arutleda ja teiste otsuseid kritiseerida. Mina usun, et jälgida tuleb last. Jah, 15-aastaselt alustades baleriiniks ei saa, kuid sellegi poolest ei pea lapse suhtes kõiki otsuseid tegema juba sünnitusmajas.

Otsuse tegemisel on üks asi iga lapse eeldused ja huvid. Järgmiseks määravaks faktoriks saavad elukoht (logistika) ja füüsiline võimekus (ehk et üks inimene saab olla ühes kohas).

Mina olen igati seda usku, et lastele tuleb anda võimalus areneda. Arendada ei saa asju, mida inimeses pole, aga samas pole ükski inimene andetu, enne kui pole proovitud. Klassikaline näide, kuidas mõnele lapsele öeldakse varakult, et ta ei oska laulda, kuigi probleem on hoopis milleski muus (nt probleemid kõrvadega, mis takistab lapsel helisid õigesti kuulmast vms). Kõige suurem probleem on tavaliselt võimaluse puudumine ja ümbritsevad kadedad inimesed, kes ise ei viitsi teha ning tõmbavad hooga tagasi ka kõiki neid, kes midagigi üritavad.

Meie peres on praeguseks nädalaplaan välja kujunenud nii:
ESMASPÄEV
16.00-17.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)
Kui ma olen üksi kodus, siis: Christian autosse, u 15.15 lasteaeda, lapsed alles ärkavad, ruttu riidesse ja jõuame peaaegu kl 16 kohale.
Mitmekesi olles: üks vanematest jääb Christianiga koju ja teine sõidutab lapsi.

Kuna samal ajal on Christiani ja Maria beebiring muusikakoolis, siis sinna nad ilmselgelt siiski ei jõua.

Kahekesi kodus olles järgneb sellele minu laulukoori proov. Üksi kodus olles järgneb minu õhtu lastega, sest nelja lapsega kooriproovis on väga raske ning enamasti pole neid ka kusagile jätta. Kui Herlend oli ära, siis aegajalt kasutasin kooriproovi ajal meie vanemate lastehoidu, aga lõpuks kujunes välja nii, et Herlendi Soomes töötamise ajal ma kooris ei laulnud.

TEISIPÄEV
Mathiasel on lasteaias kunstiring (kuna see on nö lasteaia ajal, siis selleks me midagi eraldi tegema ei pea)

18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus.
Üksi olles: kõik lapsed lasteaiast kaasa, Pärnusse, nelja lapsega vut-vut kolmandale korrusele, ootame, kuni Mathias riided ära vahetab, siis ronime kolme lapsega tagasi, sõidame autoga ringi või käime kiiresti toidupoes (kui vahepeal ei jõua, siis lähme viiekesi pärast trenni lõppu- oleneb sellest, kui palju meil asju on vaja), kell 19 ronime uuesti tagasi üles ja ootame, et Mathias riidesse saaks. Umbes kl 20-20.30 jõuame koju tagasi.
Koos Herlendiga: üks jääb 1-3 lapsega koju ja teine sõidab 1-3 lapsega Pärnusse.

KOLMAPÄEV
17.30 Mathiase muusikakool
Üksi olles: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli (enamasti teised ootavad sel ajal autos), sõidame 45 minutit ringi, lähen Mathiasele järgi.
Herlendiga koos: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli, teised lapsed koju (Herlendi juurde) ja siis lähen Mathiasele järgi.
Viimasel ajal on meil korduvalt olnud kolmapäeva õhtul mingid üritused, nii on Mathias mõned korrad lasteaiast koos teiste laste ja lapsevanematega muusikakooli jalutanud. Väikese koha võlu. Mul on küll iga kord ilged süümekad, kui nii abi küsin, aga samas on mul nii hea ja soe tunne, et tean, et selline variant on aegajalt olemas.

NELJAPÄEV
16.15 Mathiase ja Joosepi jalgpall lasteaias. Kohe peale trenni olen lastel järgi. Kui olen üksi, siis sõidan lasteaiast koos kõigi lastega Pärnusse, nagu teisipäeval. Kui oleme mitmekesi, siis viib üks mõned lapsed koju ja teine Mathiase Pärnusse tantsutrenni.
18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus. Samal ajal on Joosepi-vanuste muusikakool ja üksi lapsi sõidutades ta kahjuks sinnaei jõua.

REEDE
15.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)- kuna lasteaaias sel ajal lapsed alles ärkavad, siis kui tahame lapsed trenni viia, on nad sel päeval enamasti kodus. Või palume lapsed lasteaias veidi varem üles ajada ja kohe riietuma saata.

Nagu näha, on kolme huviringide-ealise lapsega logistika juba päris... huvitav. Miks enda elu veeeeelgi keerulisemaks teha?

Laste huvides. Me pole oma lastele ühtegi huviringi peale surunud. Mathias polnud veel aastane, kui hakkas muusikakoolis beebiringis käima. Paar aastat käis ja siis jõudis kätte aeg, kui ta lihtsalt polnud võimeline seal tunnis rahulikult kaasa tegema, vaid tahtis rohkem liikuda. Nii jõudis ta 5-aastaselt maadlema ja muusikakooliga oli korraks paus. Sel aastal teatas ta aga kindlalt, et soovib muusikakooli minna. Lasteaia muusikaõpetaja toetab tema sellist suundumust. Nii on sel aastal jälle üks tegemine rohkem.

Joosepile sobivad samuti hetkel füüsilisemad tegemised. Maadlus ja jalgpall. Kuna ta on siiski alles 4-aastane, siis ei eelda ma, et ta neile püsima jääb või et kõike kaasa teha suudab. Tantsima tahtis ta ise väga minna, aga see sai kuu ajaga selgeks, et selleks tal hetkel püsivust ei ole. Nii ta tantsimas enam ei käigi.

Maria oli minu peale terve eelmise aasta tige, sest vennad läksid mitu korda nädalas maadlema, aga Maria pidi minuga sel ajal koju tulema. Õnneks lubas treener Jüri sel aastal ka 3-aastase Maria katseajaga trenni võtta ning siiani saavad nad hakkama. Maria on maadlustrenni suhtes paar korda solvunud olnud, sest ta ei saa aru, miks ta võib trennis haiget saada. Küll ta varsti selgeks saab, et ega haiget ei peagi saama. Tuleb ise piisavalt heaks saada, et enam haiget ei saaks.

Maria käis ka muusikakoolis vendade tundides kaasas juba sünnist alates. Pidevalt oli turvahälliga klassis, kui Mathias ja Joosep laulsid ja tantsisid. Kui ta aga vanuse poolest oleks võinud ise beebiringis käia, siis ei mahtunud see enam meie päevaplaani. Nii jõudiski Maria muusikakooli tundi esimest korda alles sel aastal... ja seda ka vaid üheks korraks, sest see on maadlustrenniga samal ajal. Aga õnneks on meil muusikatunnid lasteaias ka.

Nagu ütlesin, huviringidesse nii väiksena meie oma lapsi ei suru. Samas on reegel, et kui juba on käima hakatud, siis ilma mõjuva põhjuseta minema ei jäeta. Kui käia ei taha, siis ei käi üldse ja proovime järgmisel... ülejärgmisel... või mõnel muul ajal uuesti.

Ise olen läbi aegade mitmetes huviringides käinud. Samas on alati kehtinud reegel, et kui juba midagi tegema hakkad, siis järjepidevalt. Kõige rohkem võttis minu elus ka aega muusikakool, kus hiilgeaegadel oli mul 10-11 tundi nädalas. Samal ajal lisaks veel korvpall, laulmine jms.

Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma lapsepõlves tantsimist ei saanud õppida, sest siin seda lihtsalt ei õpetatud ja linnas ma ei jõudnud käia. Muudest huviringidest nagu ei oskagi puudust tunda.

Nii võin öelda, et laste kaudu ei püüa ma täita oma täitmata unistusi! Mu lapsed on ise eraldiseisvad isiksused ja nende huviringid peavad lähtuma neist endist.

Huviringid on minu arust aga inimeseks arenemisel vältimatud. Järjekindel tundi-trenni jõudmine arendab kindlasti vastutustunnet ja järjepidevust. Kõigi tegemiste päevaplaani mahutamine suurendab ajaplaneerimise oskust ning võimet elus mitme asjaga tegeleda.

Rääkimata sellest, et enamus aega ei kasuta me keegi suuremat osa oma võimetest. Pidev harjutamine-treenimine huviringides aitab pisikest osa endast tundma õppida ja mingit osa oma võimetest kasutada.

Nii ongi huviringide võimaldamine ning lastele sobilike tegevuste väljavalimine minu jaoks lastekasvatuses eluliselt oluline küsimus!