Heli Kirjastus hakkab nüüd tööle

Ma olen tööjõuturul taas saadaval!

Christian hakkab 1,5-aastaseks saama, vanemahüvitis lõppeb ja nii liitun mina taas töötegijate ridadega. Nii lihtne see ongi!

Ametlikult käisin tööl umbes-täpset 7 aastat tagasi, kui töötasin ühes Pärnu suurettevõttes personali- ja kommunikatsioonijuhina. Need aastad on nelja lapse sünnitamise ja kasvatamise kõrval aga enda täiendamiseks andnud palju aega. Olen inimesena viimaste aastate jooksul palju kasvanud ja ennast paremini tundma õppinud. Rääkimata sellest, et selle aja jooksul sain magistrikraadi (ehk et käisin paar aastat ülikoolis selleks õppimas ka), kirjutasin 6 raamatut (millest 5 on praeguseks avaldatud), sain kutsehariduse ja püüdsin olla igati nii aktiivne kodanik, nagu 1-4 lapse emad ikka on.

Täna lugejatega kohtudes just rääkisin taaskord, kuidas minu jaoks on elu üks põhiline oskus iseenda tundmine. Kui sa saad aru, kes sa oled, miks sa asjadele nii reageerid, kuidas oma halbu tundeid juhtida ja negatiivsed emotsioonid õigesse kohta suunata, siis on elus hulga lihtsam hakkama saada. Samuti on lihtsam sinu kõrval olevatel inimestel. Kes ikka viitsib kaua suhelda inimesega, kes ennast ise ei tunne. Mina ei viitsi. Samas ei ole ma kindlasti unustanud seda teed, mis ma olen endas käinud, et jõuda siia, kus ma praegu olen. Ikka on meeles.

Tänasel Haimre rahvamajas toimunud kohtumisel sain vist viimase aja parima komplimendi:

"Uskumatu, et "Homme on ka päev" on nii noore inimese kirjutatud! Selles on nii palju elutarkust ning võimet erinevaid inimtüüpe läbi näha, nende käitumist ette ennustada ja kirjeldada."

Ma ei hakanud enda, ega selle toreda proua tuju rikkuma arusaamisega, et ega see alati hea oskus ei ole. Tegelikult teeb tihti kurvaks, kui sa näed ja tead, kuidas inimesed käituma hakkavad... ja kui nad täpselt nii lõpuks ka teevad. Nii et ma võtsin seda komplimendina.

Jah, ma olen viimased umbes 18 aastat jooksvalt ennast iseenda alal täiendanud. Ikka otsinud iseennast ja enda kohta elus. Usun, et nüüd olen jõudnud punkti, kus suudan suht hästi ignoreerida inimesi, kes endaga hakkama ei saa ja püüavad seda mulle kaela keerata. Arenemisruumi veel on, sest ikka tahaks aegajalt vihastada (ja aegajalt seda teengi), kuid loodetavasti saan varsti ka praegusest punktist targemaks.

Samuti olen lõpuks selgeks õppinud tarkuse, et aidata saab vaid inimest, kes tunnistab probleemi ja abi tahab. Ehk et niisama pole mõtet ennast teiste eludesse (aitamise eesmärgil!) jagada. Kui pole vaja, siis pole vaja. Ennast tuleb kasutada sinna, kus sind tahetakse ja vajatakse. Nii lihtne ongi! Ole seal, kus sind tahetakse ja kus ise tahad olla!

Viimase aasta jooksul mõtlesin lõpuks ka selle välja, kelleks ma saada tahan? Igihaljas küsimus. Mul on terve elu olnud see mure, et ma tean, et kõik on võimalik. Ma võin teha kõike, mida ma tahan...kui ma vaid suudan välja mõelda, mida ma teha tahan. Ma ei ole piiratud aja, ega oskustega, vaid ainult enda väljamõtlemistega (ja ärge rääkide, et ma baleriiniks ju ikka ei saa, sest seda pole ma mitte kunagi ka tahtnud. Üks mu "viga" on, et ma ei muretse asjade pärast, mida ma nagunii ei taha! Ma ei muretse sellepärast, mida ei ole juhtunud ja ei mõtle kõiki võimalikke hulle variante välja, et ikka saaks ennast haigeks mõelda. Eelistan elus olla!).

Kirjutada ma tahan!

Kirjutada ma saan!

Üle 30 lugejatega kohtumise viimase aasta jooksul, pidevad kirjad või otsekontaktid kinnitavad, et mu kirjutatu loeb! Mis sellest, et kõik mu teoseid ei loe. Ei peagi. Peaasi, et need, kes tahavad, mu raamatuteni jõuaksid.

Tegelikult meeldivad mulle veel mitmed tööd inimestega. Nii olen mõelnud, et võiksin tegelikult teha oma ettevõtte ka personaliotsingu alal (eriti kuna olen sellega aastaid ju personalijuhina töötades tegelenud ja ülikoolist sel alal ka hariduse saanud) ning samuti korraldada erinevaid koolitusi... aga praegu olen need mõtted veidi kõrvale jätnud.

Praegu asutan oma kirjastust- Heli Kirjastus!

Tegelikult olen selle nime alt praeguseks juba kaks raamatut välja andnud: Minu ilus elu maal ja Tähtajaline elu 1.osa.

Ametlikult tegutsen alles firma Kuuse Farm Oü alt, mille lõin kunagi küülikufarmi pidamiseks. Kui eelmiste aastate majandusaasta aruanded saavad korda, siis aga läheb firma nimi muutmisele ja selleks saab ametlikult Heli Kirjastus OÜ. Personaliotsingu ja koolituste jaoks... äkki kunagi... varsti... tuleb siis midagi muud.

Heli Kirjastus OÜ jätkab minu enda raamatute kirjastamist. Praegu täpsustame Kati Saara Vatmanniga koostöö võimalusi. Samuti on käigus sarja "Minu ilus elu..." loomine. Sarja esimeseks raamatuks jääb mu enda raamat "Minu ilus elu maal", kuid järgmised läbirääkimised on juba välismaistel teemadel.

Siinkohal üleskutse: kui oled elanud huvitavat elu mõnes välisriigis ja usud, et võiksid sellest riigist, linnast, osariigist põnevalt kirjutada, siis võta minuga ühendust helikunnapas@gmail.com ja arutame koostöö võimalusi.

Läbirääkimised käivad ka paari kogumiku koostamisega. Üks jätkab ikka minu liini ehk siis sellesse tulevad erinevate Eesti perede lood. Täpsemalt sellest plaanist siis, kui lood on selgemad.

Minu enda raamatutest on järgmistena tulemas Tähtajaline elu 2.osa (elu Chicago lähedal ning tagasi Eestisse saabumine), nooremale koolieale mõeldud fantaasimaailma ulatuv "Kolme pärna saladus" ja veel üks noorteromaan, mis seisab praegu ühel teisel laual. Südames on ka üks suurem triloogia, millega astuksin veel suurema sammu ulme maailma. See räägiks tänapäevasest maailmast... varsti. Segane jutt, aga see on jah selline suurem töö, mille kallale saan asuda alles siis, kui mul on tõesti konkreetsemad tööajad ja rohkem tööaega.

Üldse on poolikute teoste nimekirjas aga ligi 20 nimetust. Nende seas on nii laste-, noorte-, kui ka täiskasvanute raamatuid. Jah, mul endal on ka põnev ja väga raske on elada teadmisega, et neid raamatuid veel pole. Igal juhul tahan aga iga oma raamatuga tegeleda just nii kaua, kuni tunnen, et mu kallike on valmis maailma minema parimal võimalikul moel.

Kirjastuse tegemistes on üks järgmistest sammudest kodulehe loomine, kus on olemas ka ostukeskkond. Praegu otsin inimest, kelle käest kodulehe tegemisel abi saaks osta. Kui sul on soovitusi, anna teada (aadress ikka helikunnapas@gmail.com ).

Nii olengi viimase aasta jooksul üha selgemaks saanud, et tööjõuturule soovin naasta kirjastuse kaudu ning annan endast parima, et see nii ka läheks. Kellel on sel teemal mõtteid või koostööpakkumisi, siis kuulan hea meelega.

Üheks suureks ülesandeks sel teel on muidugi välja mõelda, kuidas nelja lapse kõrvalt töötada. Oma kirjastuse loomise üks mõte on, et saan ise tööaega valida ja laste ajagraafikuga kohanduda. Sellegi poolest on asju, mis on kokkulepitud ja kohtumisi, mis on lubatud ning millest ma ei saa ära öelda. Kui ma lastega perede kohta olen viimaste aastate jooksul midagi õppinud siis seda, et sul peab olema varuplaan. Ja siis igaks juhuks sellele ka veel varuplaan.

Selline varuplaanitamine on väga väsitav, sest pidevalt oled pinges ja valmis hüppama...ja vajadusel teises suunas hüppama (ma juba kuulen klassikalisi näägutajaid ütlemas, et "sul pole ju vaja laste kõrvalt midagi teha" ja ma kuulan heal meelel selliste inimeste ideid, et kust siis minu lapsed süüa ja katust peaks saama, kuni mina laste kõrvalt mittemidagi teen?). Ma lohutan ennast sellega (või hirmutan?), et praegused aastad on minu elus kõige lasterohkemad. Mu lapsed on praegu kõige töömahukamad lapsevanemluse mõttes. Kuigi tegelikult on juba praegu võrreldes eelmise aastaga hulga lihtsam. Nii kui Christian sai aastaseks ja Mathias ees hakkab juba seitsmeseks saama, siis läks kuidagi hulga lihtsamaks. Aga täna käisin lugejatega kohtumas ikka koos üliväsinud Mariaga... ja saime ka hakkama! Nii et jätkuvalt- kõik on võimalik!

Maria õppis paar tundi, kuidas emme tööd teeb- ikka rääkides! Tänane kohtumine oli eelnevatest kuidagi hoopis erinev. Mööda saali lauldes ringi tantsav Maria polnud ainus erinevus (jah, ma pole Mariaga varem kohtumistel käinud, ega teadnud, mida oodata... Joosepiga pole siiani). Me põhimõtteliselt lihtsalt istusime ja lobisesime. Kuna kohal olid enamasti eakamad ja elukogenumad daamid, siis kuulasid nad osavõtlikult mu päevamuresid ja rääkisid kaasa. Nii et rääkisimegi elust. Sellest samast, millest mina ja teised kirjutame.

Ja nüüd tahan sellest ka teha oma töö- iseomaenda elust! Elust minu ümber!

Teretulemast tööjõuturule, Heli!

Teretulemast kirjastamismaastikule, Heli Kirjastus!