Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.
Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:
Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:
Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:
No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:
Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar