Täna oli taas raamatukogudes lugejatega kohtumise päev. Seekord jälle koos Margit Petersoniga. Margit kirjutas meie tänasest päevast siin: Esinemine Elistveres!
Selle nädala eelmistest päevadest oli autole ette tiksunud juba üle 500 kilomeetri. Hommikune negatiivne avastus oli, et meil pole õrna aimugi, kuhu me läheme. Minul nutikat ei ole ja läpaka aku tuksis. Nii töötab arvuti vaid otsapidi seinas olles. Margit oma nutikal aga netti ei kasuta ja nii me olimegi ootamatult gps´ita. Aga polnud hullu- hakkasime umbes Peipsi poole sõitma.
Arvestades minu kõrgtasemel orineteeriumise oskust (kõik tihedamad lugejad tunnetavad tohutut irooniat selles lauses), jõudsime üllatavalt probleemideta peaaegu Jõgevale. Siis olime aga peata. Helistasin Herlendile. Tema otsis oma nutikast kaardilt, et kus me oleme ja seletas mulle telefonis, kuhu minna. Nii jäime aga ka täitsa hätta. Mina olin ühel ristil kindel, et tee läheb edasi Jõgevale sisse, Herlend teatas, et me ei pea Jõgevalt läbi sõitma. Herlendil oli õigus, sest kui lõpuks mööda teed edasi läksime, tuli välja, et kaugemalt ainult tundus, nagu tee läheks Jõgevale sisse.
Varsti parkisimegi vastavalt raamatukogust saadud juhistele Elistvere loomapargi parklasse. Soojapilguline Heli juba ootas meid raamatukogu nurgal ja viipas õige suuna kätte. Jah, neil on seal oma Heli ja tõesti väga elurõõmus ja särasilmne inimene. Taaskord sai kinnitust, et väikestes maakohtades on inimesed soojad ja armsad. Ruum oli taas huvilisi täis. Väiksesse tuppa mahtus pea paarkümmend kuulajat. Tõsiselt vahva ja armas kohtumine. Inimesed olid meie teoseid lugenud, avaldasid oma arvamust, kiitsid ja toetasid. Ei tahtnudki nagu ära tulla, sest tõesti oli hea koos olla. Rääkimata sellest, millise võileivatordi ja koogi ning kohviga meid kostitati. Mmmmm!!!
Mina tean, et Elistverre lähen kindlasti varsti koos kogu perega. Loomapark ja mängumaa on mõnusalt raamatukogu kõrval. Loodus ilus. Ja tegelikult on see kõik meist vaid mõne tunni sõitmise kaugusel.
Kuna järgmine kohtumine ootas, tuli lahkuda. Ikka veel gps´ita teises Eestimaa otsas. Margit pildistas, kuidas Helid omavahel tipptasemel orienteerumist planeerivad:
Helide keskendunud nägudest on näha, et tegemist on olulise ülesandega. Hea, et teistelgi kõrval lõbus on.
Täitsime aga Heliga ülesande edukalt, sest tema juhiste järgi jõudsime edukalt Pala raamatukokku. Ühest teeotsast sõitsime küll mööda, sest ma rääkisin samal ajal telefonis Fredyga ja ei suutnud seega keskendunult mõelda, et kas 3 km pärast tulema pidanud teeots võiks tulla ka 2,2 km pärast? Õnneks sai varsti jälle keerata ja kohal olimegi.
Palal oodati meid sama innukalt. Margit pildistas, millise patsi ma endale hommikul pähe teha suutsin:
Kohtumise algul seisin püsti, sest selleks hetkeks oli kolme päevaga umbes 1000 km sõidetud ja ma tundsin, et hakkab tunda andma. Kohtumine kujunes taaskord aktiivseks. Mulle nii meeldib alati, kui inimesed kaasa räägivad ja arvamust avaldavad. Raamatukoguhoidja Anu hoolitses meie eest igati, nii et peale kõige muu lahkusime lõpuks kommide-küpsiste kotiga.
Kui kevadel Margitiga raamatukogudes käies oli meie pisike Christian kõikjal kaasas, siis nüüd oli hoopis Margitil poeg kaasas. Koos tegime pilti ka:
Anu oli veel nii tore, et päästis meie päev- ta andis meile peale kõige muu Jõgevamaa kaardi. See tähendas, et Palalt kodu poole me küll ei läinud. Ikka Peipsi poole. Varsti olime teeristil:
Järgmisel päeval ootas mind ees kohtumine Tartus. Mina aga keerasin hoopis Mustvee poole... sealt koju... ja järgmisel hommikul tagasi Tartusse... sest mulle nii meeldib mööda Eestimaad rännata....
Mööda Peipsi äärt Mustvee poole sõites ronisin autost välja, vaatasin Peipsi järve ja hingasin. Oeh, teate, seal on hoopis teistmoodi õhk. Müstika! Maalane, nagu ma olen, fännan kõiki veekogusid. Peipsi järv igatahes oma lillakas-roosa värvusega mõjus kuidagi ebamaiselt. Mustvee samuti:
Pimedas tagasi orienteerudes peatusime veel vaid Laiuse linnuse juures. Ma ei julge kodus lastele öeldagi, et käisin seal, kus Jänku Jussi raamatus on tehtud lugu "Tuhat aastat". Nii et käisin Jänku Jussi raamatus järelikult. See on üks koht, mida mäletan, sest lapsepõlves käisime seal perereisil. Meil oli komme igal suvel perega paariks päevaks ühte Eestimaa osasse sõita. Peipsi ääres käisime ka. Ega ma sellest reisist väga palju muud ei mäleta, kuid Laiuse linnuse varemetel ronimine on meeles. Järelikult läheme meie lastega varsti sinna ka. Aga päevavalgel. Mitte nagu öised siilid udus:
Varsti oli mul superhea meel, et meil hommikul ühel ristil segadus tekkis. Kuna ma hommikul seal kaks korda ringi ja tagasi keerasin, siis jäi meelde, milline tee ei lähe Jõgevalt läbi, kuigi tundub, et ta läheb. Tänu sellele teadsin õhtul, kust peame tagasi minema, kuigi muidu oleksin õhtul seal õnnetult seigelnud.
Üle 500-kilomeetrine päev... kolme päevaga üle 1000 kilomeetri....
Kodune tunne oli õhtul Vändra tanklast kohvi osta!
:) Oli tõesti imeline päev! Müstilise auraga Mustvee oli veel väga kirikurikas. Aga Jõgevamaa ootab meid taas, läheb aega, ehk uuel aastal. Suurima hea meelega läheks taas :)
VastaKustuta