Ranna Rantšo koduloomad

Meil lastega käivad ikka veel paar nädalat tagasi alguse saanud projektid "Tunne kodumaad!" ja "Elame nii, et teeme õnnelikuks tegevad asjad kohe ära, mitte ei lükka neid üleüleülehomsesse!". Miks me nii teeme, võib veidi lugeda postitusest, mille kirjutasin Pere ja Kodu lehele: "Ohustatud liik-inimene!"

Nii kihutasime täna taaskord Läänemaale Ranna Rantšosse. Ma olen aastaid planeerinud sinna minna. Andega oleme sellest isegi FBs rääkinud...ja nii see on jäänud. Ikka on ju tähtsamaid asju teha. Aga kuna nüüd on käes see aeg, kus teen esmalt asju, mis teevad õnnelikuks ja mida ma tõesti tahan teha, siis nii me sõitsimegi.

Loomulikult aitas otsustamisele kaasa, et meid ootas ees Kertu, kellega viimasel ajal oleme aktviiselt minu töö alastes küsimustes suhelnud. Nii ongi, et kui igaüks teeb elus seda, mida oskab ja oleme valmis seda jagama, siis ongi tulemuseks mitmed õnnelikumad inimesed.

Kertu tegi meile rantšos mõnusa tuuri. Alustasime loomapargist, kus on ühes aias igasugused karvased ja sulelised ja sarvilised ja mittesarvilised. Minu suureks üllatuseks saime päris kaua seal algul sees olla. Jah, mul on maalapsed, kellel on kodus loomad ja kellel on kodust läbi käinud päris palju loomi, aga... enamus neist kardab igasuguseid loomi.

Meil endal oli rohkem loomi ajal, kui nad olid väiksemad, seega ega nad sel ajal nendega nii palju ei suhelnudki. Mina uskusin alati, et meil peavad loomad kodus olema, et lapsed nendega harjuks... tulemuseks oli aga see, et mina pidin kogu aeg kõigiks ettearvamatusteks valmis olema, kodus kinni ja lapsed loomadega suhtlemise nautimise asemel pigem takistasid seda igakülgselt. Nüüd on lapsed suuremad, loomadest huvitatud ja tõesti võiks ehk isegi uuesti laienemisele mõelda...aga praegu olen enda jaoks selgeks mõelnud, et meil on viimane vabadusaasta enne Mathiase kooli... kuigi ega seegi ju ka tegelikult ei takista midagi).

Nii et seetõttu käime loomi praegu mujal vaatamas:

Suure-Jaani laadal lasin lastel samu loomi läbi aia vaadata, sest ma ei tahtnud, et nad aias kõik koos mulle sülle kargaksid. Kui Maria on alati näiteks hobuste lemmik olnud (mis toimus ka täna), siis Christian on kõige loomavõõram laps. Talle on ka kodus kassid alati meeldinud... kuni nad on teisel pool plaasi või vähemalt poole meetri kaugusel. Nii sobis talle täna veidikeseks kitse paitada, aga kui poni varss lähenes, siis oli kisa taevani:

Christian veetiski enamuse päevast väljaspool aeda või minu süles. Talle sobis. Läbi aia vaatas ta loomi aga väga hea meelega...kuni need jälle liiga lähedale tulid ja Christian kaugemale põgenema pidi.

Lastele meeldis paitamisest rohkem loomadele süüa anda. Nii jagasid nad peedi lehti kõigile, kes vähegi vastu võtsid...kuni seda sai teha poole meetri kauguselt. See tähendab, et korduvalt nad viskasid loomadele lehti kaugelt, sest lähenev looma pea hirmutas. Vahepeal Kertu turvas nii Joosepit kui Mariat ja nii jõudsid lehed ikka turvaliselt loomadeni:

Maria suurim tüli oli ühe kitsega. Keset loomaparki on voodi, kus ilmselt loomad lõbutsemas käivad. Meie lapsed olid selle leiu üle õnnelikud ja läksid hüppama. Üks suurem kits läks ka. Maria ei arvanud üldse, et kits peaks seal olema ja seekord oli temal kisa taevani. Kitse see ei puudutanud. Nii tuligi Marial sõjatandrilt alistunult lahkuda, kuid poisid jäid kitsega lõbutsema:

Ranna Rantšo erinevate laagrite kuulutusi olen ka aastaid jälginud, aga mu lapsed on selleks siiani liiga noored olnud. Nüüd tean, et tulevikus lasen küll neil sinna minna.

Eriti kuna loodus seal on lihtsalt võrratu. Kui ma piisavalt hobusega ratsutada oskaks, siis ma kindlasti läheks seal maastikule sõitma. Seega... kunagi...

Minu jaoks jäi kriipima veel keset hobuste ja muude loomade koplit olev maja, mida ka välja renditakse. Kujutate ette, mis tunne on kirjutada, kui sul selline pilt aknast välja vaatab... eriti kui sa tead, et sa ei pea muretsema sellepärast, kas suudad üksi neile järgmise heinapalli ette veeretada või kas veetorud külmusid või kas sõnnik on ära veetud... sest keegi teine muretseb murede pärast ja... no mul on tunne, et üle hulga aja jäi silma üks koht, kuhu kunagi võiksin kirjutama minna. Mööda Eestit ringi käies ikka otsin sellised kohti. Ma usun, et kõik kirjainimesed teevad seda.

Selle majakese juurest tulles pidin aga Joosepist tegema pilti nagu ta tuleks hobuste juurest ära:

Päeva lõpuks võin vist rõõmus olla, et vähemalt ei hüüdnud mu lapsed ühtegi hobust kitseks, ega lehma lambaks (kuigi paabulinnust sai jaanalind... aga no nende mõlema liigi puhul on ka tükk aega möödas sellest, kui neid viimati kodupõllul jalutamas nägime...).

Nagu ilusa ürituse lõpuks ikka, toimus ka meil vennastumine mitmel tasandil: