Maria kodus- 2.osa

Maria teemal polegi siin ammu kirjutanud. Küsimustele aga vastan ikka igapäevaselt. Nii harjumatu on see, et täiesti võõrad inimesed tulevad mõnikord küsima... Unustan, et Maria oma haigusega on tuntum, kui minu tutvusringkond.

Lood aga siis praegu sellised, et Maria saab ikka antibiootikume (nüüdseks on üle kuu aja juba täis siis ja peaaegu nädal veel). Vereproovid olid viimati küll paremad, kuid midagi sellist ikka oli, et need viimased nädalat AB kirjutati juurde juba Eestis olleks.

Röntgen tehti jalale ka. Seal polnud midagi hullu. Kuigi jalga ta ikka liipab korralikult ja minu arust läheb üha hullemaks. Mulle hakkab muidugi tunduma, et nüüd ta juba on harjunud seda jalga hoidma ja ka see liipamine on aegajalt nö õpitud liigutus.

"Klotsiga sõitma" läheme ka varsti (ehk ultrahelisse) ja siis vist tehakse ka uus vereproov. Nii et arstide vahet saame ikka joosta.

Tujude ja käitumise mõttes ka olukord ikka paraneb. Aegajalt tunnen küll jätkuvalt, et minu mõistus üle ei käi, aga võrreldes esimeste nädalatega on laps ikka täitsa minu lapse moodi. Vähemalt mina ise olen talle jälle turvaline inimene. Üleliigset klammerdumist, mida kartsin, ei ole, aga eelnevaga võrreldes kuulen kohutavalt tihti, et: "Emme, sa oled mulle niiii armas!" ja siis surutakse nina juustesse ja käed kallistavad mind peaaegu katki.

Päris mitmed tema eelmises elus kallid olnud inimesed on Maria käest isegi kallistada saanud. Enamusi inimesi ta siiski veel päris ei aktsepteeri. Võõraste puhul on aegajalt raske seletada, et miks mu laps neile keelt näitab ja puristab, kui nad nunnutama tulevad. Aga temaga ongi jätkuvalt täpselt nagu hirmunud kassipojaga- mine teda nunnutama ja ta kargab sulle küünte või hammastega kätte kinni. Ehk et Mariaga kohtudes palun ärge nunnutage teda ja rääkida pole ka vaja (ega ta ei vasta nagunii, nii et sellest saavad kõik üritajad nagunii kohe ise ka aru).

Üks päev käisime aga isegi lasteaias õues mängimas. Tegelikult harjutasime Joosepit lasteaeda, sest üle 3 kuu kestnud paus on isegi mu "ma-ei-karda-mitte-kunagi-mitte-kedagi-ega-midagi"-poja pelglikuks teinud, nii et esimesel kokkulepitud päeval keeldus lasteaeda minemast. Nii saidki Maria ja Christian ka ühel hommikupoolikul lasteia õues mängida. Neile väga meeldis.


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
22.08.2015 Maria kodus
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!