Maria kodus 1.osa

Oh ja ah on viimastel päevadel olnud mu suured sõbrad. Tihtilugu tahaks nii ohata või siis ahastada. Ehk siis tegeleme aktiivselt pusle kokkupanekuga- kriisiolukorra läbinud pere pusle.

Maria hakkas teisel kodusoldud päeval enda moodi minema. Esimesel päeval oli küll tunne, et meile on kogemata võõras laps tagasi saadetud. Aga kui mõelda, mida see pisike on viimase 1,5 nädala jooksul läbi elanud, siis... on ikka tõsiselt kange plika!!!

Maria käitumise võibki kokku võtta väljendiga- šokist toibumine. Olemas ja armas... ja samas nii habras ja ettearvamatu.

Esimese õhtu suurim draama oli antibiootikumi võtmine. See oli üks kiirelt kojusaamise tingimus, et lapsele peab rohi tabletina sisse minema. Mitu nädalat järjest. Maitse pidavat Herlendi sõnul olema hull...hullem kui hull. Esimesel õhtul proovisime Herlendi meetodiga, et tablett pudiks ja kohupiimakreemi sisse. No ja nii me siis korda mööda punnitasime, et see talle sisse saada.... Ja oligi reaalselt tunne, et me lihtsalt ei saa sellega kodus hakkama. Lisaks veel see, et samal ajal ei pannud keegi meie ülejäänud üliväsinud lapsi magama, kui meie ühega jagelesime.

Järgmisel hommikul proovisin vana traditsioonilist toidu sisse peitmise trikki ja kõik lapsed said hommikuäratuse kosutusrohuks (nagu Puhh) ampsu mingit vahulist kakaokreemi. Ja rohuvõtmisest pole me ülejäänud poolteist päeva Mariaga rääkinud. Elu jälle ilusam!

Eile alustasime ka inimtreeninguga. Sõbrad käisid külas grillimas ja Maria nägi jälle pereväliseid inimesi. No puutuda ja temaga rääkida veel ei tohi, aga samas õhkruumis juba võisid teised ka viibida.

Esimese päeva suur nutukoht oli veel kljlkjkfsdfsdl. Täpselt- me ei saanud ka aru, sest lapsel oli selline paanika, kui ta seletas! Tuli välja, et rohutirtsud tulevad! Aknad olid ju toas lahti ja augustikuu õhtu on paks rohutirtsude siristamisest. Maria aga sattus neist täielikku paanikasse, nii et sulgesime kõik aknad, et häält summutada. Järgmisel päeval oli küll nõus süles õue minema, aga ikka pidevalt valvel.

Täna käisime Pärnu-Jaagupis isegi võrride võidusõitu vaatamas, kuid lasteaiasõbraga polnud ta siiski valmis ka seal rääkima.

Minul oli täna vaja ühele müüjale seletada, et ost läheb veremürgituse saanud lapsele.
"Oi, see on see tüdruk," sain osavõtliku reaktsiooni osaliseks. Nii et mind ei teatagi, aga see tüdruk, kes oli veremürgituses ja nüüd on kodus, on teada paljudele (p.s. praeguseks ei ole isegi veel ilmunud (ega tehtud) need paar intervjuud, mida meie käest on ajalehtedesse küsitud).

Postkontoris aga olen viimastel päevadel juba püsiklient, kuna iga päev läheb hulk raamatuid teele. Muudkui ikka kirjutan... pühendusi ja autogramme... Ja ikka veel vabandan kõigi ees, kes pole vastust saanud. Tegelen! Ausõna!

Eile tõin Tallinnast jälle raamatuid juurde ja muudkui saadan laiali.

Täna arutasime ühe inimesega jälle, et hirmus on rääkida sellest, mis oleks võinud olla... aga samas- iga asi juhtub selleks, et sellest õppida. Kui me ei mõtle, millest me kõik pääsesime, siis ei oska ka piisavalt õnnelik olla selle üle, mis on. Nii et mina tean küll veel selgemalt, kui haprad on kõik inimesed meie ümber. Täna on täna...ja ainus hetk, mis meil teistega ongi on täna, siin ja praegu!!!

Aitäh!


Samal teemal:
11.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 2.osa
14.08.2015 Maria haiguslugu Soome haiglas 3.osa
14.08.2015 raamatutega haigla arvete vastu
16.08.2015 Ma ei ole inimene... Liivi ütles!
18.08.2015 Maria haiguslugu Soomes 4.osa
19.08.2015 See on ebareaalne
20.08.2015 Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa
 
Kui tahad edaspidi ka kohe meie tegemistest kuulda, siis liitu Minu ilus elu maal leheküljega facebookis. Selleks kliki siin!