Maria haiguslugu Soomes lõppeb- 5.osa

Ja ongi nii- Maria tuleb täna koos issi-Herlendiga koju. Haiglast sõitsid juba eile ära. Täna õhtuks on kodus.

Eile oli Marial narkoosi all 45-minutiline uuring, mille käigus eemaldati hüppeliigese kohalt põletikuline vedelik. Kuna arstid aga ei leidnud selle uuringi käigus midagi, mida nad kartsid, siis enne kui Maria ärkas, olid lahkumiseks paberid korras. Täpselt nii äkki see käiski!

Nüüd järgneb umbes 1-kuune kodune ravi. Haiglast lahkumise üheks tingimuseks oli, et Maria võtab ise tablette.... ise... jajah... Herlendil oli aga haiglast lahkumise motivatsioon kõrge ja siiani on Mariale tabletid sisse saadud. Loomulikult peame käima ka analüüse andmas ning röntgenit ja kõiki muid asju. Vähemalt esimesel korral, kui tuleb kõiki asju teha, on Herlend kodus, aga edaspidi jääb siis neljalapselise poolüksikema jaoks seda logistikat korraldada. No septembrist äkki lähevad suuremad ka lasteaeda ja siis on veidi lihtsam käimisi organiseerida.

Ja nüüd siis öeldi mulle ka, et Mariaga haiglasse jõudmine oli tundide küsimus. Oleks põletikunäit 275 asemel (mis tal oli) tõusnud 285ni, oleks Maria eluks ajaks voolikute külge jäänud....

Jah, on küll jube sellist asja kuulda! Miks ma seda kirjutan? Et kõik teaks, et sellised asjad võivad igaühega igal ajal juhtuda. Eile rääkis üks noor ema mulle, kuidas mitmendat päeva 38+ palavikuga lapsel käsiti sall kaela ümber panna... Mõte on siis selles, et nüüdsest olen ootamatusteks valmis veel rohkem, kui siiani. Mina olen alati uskunud, et kõik on võimalik, sest meie ei tea, kust maalt piirid jooksevad. See, mida oleme harjunud nägema ja kogema, ei pruugi üldse ainus võimalus olla. Nüüd usun seda veel rohkem.

Eile oli Pärnu-Jaagupis öölaulupidu. Ikka tuli mitme inimesega Mariast juttu. "Kust ta selle sai?" oli põhiline küsimus. Aga vot nii ongi, et ei tea. Kust iganes.

Nii eile päeval kui õhtul sain jälle aru, miks ma blogin. Üks asi on see, et nagu lugejad on öeldnud, hea on piiluda teiste ellu, näha, kuidas on võimalik elada ja mis võib juhtuda. Teiseks on see minu jaoks kuidagi enesekaitse.

"...räägin, sest nii hakkab parem...."

nagu ütleb Chalice oma unustamatus loos "Minu inimesed" (tänasel päeval väga sobilik meenutada). Näiteks seda sama Maria teemat ei kujuta ma ette, et arutaksin iga inimesega, kellega ma kohtun. Selle asemel öeldakse mulle: "Jah, ma tean, ma lugesin!" või et "Kuule, ma tänast postitust pole veel lugenud. Kas midagi on muutunud?"

Kui ma mõtlen viimaste päevade statistikale siin blogis (eile üle 9000, enne seda 5000 jne), siis hakkab jube. Ma mäletan, et meid oli näiteks viimases lastelaagris umbes 100 inimest ja seda oli palju... See tuletab meelde poliitikute kohta räägitav anektootlik lugu- kui arutatakse sadadesse eurodesse jäävaid asju, võivad arutlused olla tundide pikkused, aga kui arutluse all on miljardid, siis läheb kiiresti. Keegi lihtsalt ei hooma, et need on päris summad, päris raha ja nii pole ka keeruline seda jagada (hmm, rohkem ma poliitikute kohta nalja ei tee, sest ma loen ennast ka ikka üheks neist...Kati nimetatult küll sotsiaalpoliitikuks...aga see on vaid väike lohutus).

Ise istusin eile pool päeva arvutis ka klikkisin.... Lugesin mailboxi ja facebooki saabuvaid kirju ja raamatusoove (jah, ausalt ma ei ole veel kõiki kirju avanud ja kindlasti mitte pole ma veel kõigile vastanud!!!). Siis lugesin raamatuid kokku ja sain aru, et nii palju mul küll kodus pole. Praeguseks on tellitud üle 400 raamatu. Nii hakkasin kirjastuses ja raamatupoest raamatuid küsima... et mul on vaja 30...ei 40...ei 60... Osadel raamatutest käisin eile Tallinnas järel. Ruth ja Evelin korraldasid nii, et sain need kätte. Aitäh! Ülejäänutele saan ehk reedel järgi minna, kui mind Apollo laos vastu võetakse. Kirjastuse käest saan järgmisel nädalal veel juurde. Tundub, et oma aktsiooniga suudan ka "Tristani" ja "Homme on ka päev" läbi müüa.

Nii et järgmised raamatupakid lähevad teele reedel. Ma ei oska ennustada, kui kiiresti jõuan kõigile ära saata, aga tegelen järgemööda. See on nii uskumatu lihtsalt!

Ei saadetud ju mulle vaid raamatusoove, vaid pikki kirju. Eile oli ka see päev, kui sõbrad hakkasid ühendust võtma helistades või kirjutades: "Tead, ma olen mitu päeva mõelnud sinuga ühendust võtta..." Oeh, see on nii armas! Teate, tõesti! Ma korrutan seda nii palju,aga nii ma tunnen. Tahaks kohe, et kõik teised saaks sama õnnelikud olla. Päriselt ka soovin teile nii!

Eile Tallinnas Evelini oodates lugesin veidi oma romaani "Homme on ka päev". Teate- ma olin rahul! Sain aru, et kui ma peaks seda ümber kirjutama, siis...ma teeks ikka samasuguse raamatu. Iga oma teosega ma nii ei tunne.

Praegu poolelioleva noorteka "Ütlemata sõnad" jaoks on ka mitmed liinid viimastel päevadel avanenud... Suur tabel mu seinal täieneb märkmepaberitele kirjutatud infoga. Lähipäevil asun taas aktiivselt kirjutama, sest konkursi tähtaeg läheneb. Kui Herlend lõpuks koju tuleb, saan lapsed lõpuks komangeeringusse saata ja ise loomepuhkusele asuda (jah, näha on, et ema ootab oma 1,5 nädalat ära olnud last koju :P ).

Ootan küll! Loomulikult ootan. Kange plika pidavat arstide sõnul olema. Mina aga ütlen, et tegelikult on Maria meie lastest alati kõige pelglikum ja kõige rohkem "emme-laps" olnud. Nii et tema käitumine on nagu nurka surutud kass, kes on nii pisike, et peab palju urisema, et kõik ikka aru saaks, et ta kuri on.

Kui ma hommikul voodis kõiki neid asju mõtlesin, siis nägin taaskord (nagu ikka viimastel päevadel), et meie magamistoa uues laes on paaris kohas lauad soonest välja tulnud... Herlend arvas, et kuivamisest. Ja pool lage on veel teist korda värvimata. Ma pidin seda ise suvel tegema. Üks-teine-päev :)

Kiire hommikune skype vestlus kodu poole sõitvate Maria ja Herlendiga ütleb, et tütreke on maailma õnnelik. Ja meie poolt talle enne Soomest lahkumist ostetud turvahällis tita oli ka õige ja armas leid.

"...minu inimesed... ja kõik, mis teen on neile pühendatud..."