Kuidas Heli heljuma panna?

Need inimesed, kes minuga vaid blogi vahendusel kohtuvad, küsisid sel nädalavahetusel korduvalt, et kus ma olen?

Mitu päeva olin netivaba ja tagasi jõudes...ei olnudki internet täis saanud. Mailbox küll, aga selle sirvisin läbi. Homme vastan. Päriselt.

Õde Karin aga soovis mulle kell 23.28 nii: "Head ööd! Kuigi sa raudselt magama ei lähe veel." No mis ma ütlen selle peale? Et missssmõtttes nagu? Kas on nii raske uskuda, et ma öösiti magan? Aga...tegelikult ma kuulasingi muusikat, et ennast häälestada poolelioleva noorteka kirjutamisele. Nii et 1:0 Karini kasuks. Tunneb mind küll (eks seda õelust on mõned aastad koos harjutatud ka).

Nädalavahetuse mälestustest aga nii palju, et ma pidavat heljuma. No et mööda tuba olin heljunud.

Nii ta oli. Olen siingi viimasel ajal palju kirjutanud, et mu elu läheb muudkui õnnelikumaks...ja nädalavahetusel läks asi veel eriti hulluks- sõbrad käisid külas. Sellised, kellega ei pea mõtlema, kes või mis sa oled, mida räägid. Sellised, kellega oled.

Üks ülimalt eriline asi minu jaoks on jätkuvalt see, kui mu sõbrad tahavad minuga minu raamatutest rääkida. Kui nad loevad mu raamatuid ja need lähevad nii palju korda, et nende üle arutleda... see on eriline tunne.

Meil ei juhtu seda (külalisi) väga tihti, sest enamus inimesi kardab mind. Nii et siis Herlend kutsub külalisi, aga mina olen nii hirmus, et keegi ei julge tulla. Ja need, keda ma ise kutsun... neil pole enamasti aega. Nagu meil endalgi... ja siis teeme kõik tähtsat nägu ja tähtsaid asju... kuni lihtsalt otsustame, et NÜÜD on aeg ja SIIN on koht, kus kõik kokku saame ja oleme armsad. Ja siis on raske mitte mööda tuba heljuda.

Ega see on õige, et minu elu ja töö on sellised, et ma ei kannataks, kui inimesed kogu aeg läbi voorivad. Aga kui on kutsutud, siis seda mõtleme ikka päriselt. Mulle meeldivad kõige rohkem sõbrad, kellega oleme nii lähedased, et ma võin öelda, kui ma tegelikult ei saa neid vastu võtta. Ja kes ka mulle ütlevad, kui neil päriselt on muud plaanid. Nii on kõige lihtsam. Siis ei pea mõtlema, et kas see "jah" oli ikka "jah" või pidin sellest ise aru saama, et tegelikult tähendas see "ei".

Aga see heljumise kommentaar pani mind mõtlema, et äkki on tõesti kusagil mingi ringkond inimesi, kes ei tea, et ma tegelikult olen alati olnud pigem positiivne inimene? Äkki on tõesti kusagil inimesed, kes arvavad, et ma olen kuri ja tähtis ja hirmus ja mõistmatu ja buzy-buzy?

See mõte mind väga õnnelikuks ei tee... aga ma olen nii tähtis ja buzy-buzy, et mul pole aega seda mõtet rohkem edasi mõelda.

Nüüd ma aga istungi siin õnnetult oma töötoas... Esimest korda püüan siin raamatut kirjutada. Herlend tegi mulle toa juba aasta aega tagasi valmis, aga kuna see on nurga taga, siis üksi lastega kodus olles ma seda kasutada ei saa. Viimasel aastal on enamasti aga vähemalt üks laps mul kogu aeg kodus olnud. Nüüd on Herlend veel veidi kodus ja nii ma saangi töötuba sisse õnnistada.

Raamaturiiulid seintelt on küll veel puudu...aga nii juhtub, kui sul pole aasta aega meest kodus (või on vaid läbikäigul). Aga kuna nüüd sõbrad lubasid mu elu unistuse teoks teha, siis... äkki lähevad riiulid seina enne, kui abikäed 40 km kauguselt kohale tulevad.

Puuduvatest riiulitest hoolimata on raamatu tegevusplaaniga ning tegelaste nimedega lehed juba seintele kleebitud. Peategelase nime üle veel küll kaklen endaga (ma räägin, et nimede mõtlemine on tegelaste loomisel kõige keerulisem asi!).

Õnnetult istun oma töö otsas aga sellepärast, et lõpp on nii lähedal... seega peab kõik toimima. Nüüd peab ära ütlema kõik, mida ma tahan, aga... see on nii keeruline. Sõnad saavad otsa. Ja nii ma põgenengi oma armsakese juurest kaugele... Ja siis jälle tagasi, sest tegelikult ma ju tahan teada, mida mu tegelased edasi teevad.

Ja nii see tähtaeg läheneb...

Maria haigus on kõik teised lapsed ka lasteaiavabaks surunud, nii et viimased nädalad on igast otsast väga ettearvamatud ja plaanidega vastuolus olnud. Otse öeldes- ma olen kirjutamisega ajahädas... ja siin ei aita isegi 160ni kiirendamine.

Selle segase jutu peale... ei, ma ei lähe magama, vaid hakkan kirjutama noortekat "Ütlemata sõnad".