Mathias hakkab välja surema

Täna käisime järjekordsel laagriasjade ostmise retkel Pärnus. Ikka mina koos nelja lapsega. Autos oli palav. Konditsioneer läheb alles homme remonti (see on, kui sul pole ühtegi tuttavat automehhaanikut kodus...).
Mathias (6a) avastas: "Saurustel oli ka palav. Nad surid välja. Appi, mul on nii palav. Ma hakkan kohe välja surema!"

Leppisime siis ikka kokku, et ta veel välja ei sure ja homme on meil ehk juba õhurohkem auto. Eelmisel aastal lasime ka konditsioneeri ära parandada, kuid sõita sain vist vaid ühe päeva, enne kui gaas uuesti välja pahvatas. Vana auto rõõmud- ühest otsast parandada, teisest laguneb.

Tegelikult olen tänase päeva üle metsikult õnnelik ja tänulik. Laagriga on iga aastaga kuidagi rohkem tegemist. Ja eks kõige lihtsam on ikka oma pere hõivata, sest kõigil teistel on tähtsamaid asju teha. No ja kui ise juba hakkama saad, siis milleks teiste aega kulutada...

Aga- täna pärastlõunal sain kõne, et läheksin FBsse pilte vaatama. Piltidelt vaatas mulle vastu niidetud lõppeplats, valmis uus korvpallirõnga alus, niidetud võrkpalliplats... Ma mõtlesin, et saan homme terve päeva muruniidukiga mööda laagri territooriumi kimada, aga näedsa, ei saagi.

Tuli välja, et Veronika sujuval juhendamisel oli suur osa abikasvatajaid kohal, ühtedel isegi vanemad kaasas ning sõbrad. Ma pole ammu midagi nii südantsoojendavat kuulnud. Ma olen teile tõesti-tõesti tänulik! Veel olulisem on aga see, et ma saan aru, et see töö, mida täna tegite näitab, kui paljudele inimestele Uulu lastelaager on oluline. Me oleme siin arutlenud, et kas ikka jõuame nii edasi...raha ei ole ja kõik laguneb...ja inimesi ei ole... Aga nagu ikka- kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Vähemalt siis, kui on inimesi, kes hoolivad!

Nii et homme algab meie aasta suursündmus- Uulu kristlik lastelaager!!!!