Minu tänane päev algas Sievi kirikus jumalateenistusega. Jah, üksi lastega kodus olles on kirikus käimine üks asi, millest olen suuresti loobunud. Olen läbi aegade püüdnud lastega korduvalt kirikus käia ja erinevatel pühadel läheme ikka koos. Aga kui keegi kavatseb mulle veel öelda, et peaksin suutma lastega koos igal pühapäeval kirikusse jõuda, siis... proovige ise!
Lastega kirikus käia on minu jaoks oluline. Aga siis on see veidi teistmoodi. Siis kulub palju aega laste vaigistamisel ja sellele, et nemad saaksid jumalateenistusest osa. Täna sain üle hulga aja kirikus olla üksinda. See on hoopis teine kogemus.
Oma suurepärase soomekeele oskusega (10-25 sõna!) jäid minu jaoks jutlusest kõlama sõnad, mis panid mõtlema uuesti alustamisele. Sellele, kuidas täna alustame uut nädalat uuena. Kuidas iga uut päeva alustame uuena. Tänulikuna selle üle, mis meil täna olemas on. Tänulikuna inimeste üle, kes täna meie ümber olemas on.
Ikka jätkuvalt õpin ise ka seda kunsti, kuidas märgata seda, kes ja mis on olemas. Jah, ka mina ei suuda alati näha asju enne, kui need kadunud on.
Meie seekordne Soome äratulek polnud eriti pikalt planeeritud, ega kõvasti väljakuulutatud. Üheks põhjuseks oli ka see, et ma tõesti tahtsin näha, kui palju meil siis reaalselt igapäevaseid inimkontakte on. Ehk et kui mind ja lapsi enam omas kodus pole, kui kaua läheb aega, et keegi selle avastab, ilma et ma sellest facebookis või blogis kirjutaks.
Testi tulemuseks on teadmine, et läheks küll tükk aega, enne kui meie puudumine välja tuleb...
Ja seda enam saan aru, et mis seal vahet on, kus maailma otsas me oleme...
Kati viimases artiklist minust rääkisime ka hirmudest. Talvel hobustega juhtunu oli üks olulisemaid märke minu jaoks, et üksi lastega olles oleme haavatavad. Just info liikumise mõttes. Sest kui midagi juhtub, ei saa keegi sellest teada, enne...kui ma sellest facebookis või blogis kirjutan või kui tõesti mõni avastab, et olen siin liiga kaua vait olnud.
Täna kirikus istudes mõtlesin muidugi ka sellele, et meie kodukirikus Pärnu-Jaagupis peetakse täna koguduse aastapäeva. Ma oleks pidanud seal koos laulukooriga laulma. Need on ka kaks asja, millest olen meie pere Soome-elu pärast loobunud: koguduse aastapäeval osalemine meie praeguse siinviibimise pärast ning laulukooris laulmine Herlendi äraolemise pärast.
Viimase aasta jooksul olen päris palju lastehoiuks abi küsinud, sest olen käinud raamatukogudes esinemas, kandideerisin Riigikogu valimistel ning muud tegemised. Nii ei olnud enam mõeldav, et igal esmaspäeval keegi mitu tundi minu juures oleks. Laste laulukoori võtmine oleks veel mõeldamatum (nähtud-tehtud!).
Ja ometi olen laulukooris käinud selle loomisest alates, kui meid oli alles 6 lauljat (nüüdseks umbes 18). Olen olemas olnud lõpurasedana ning kõigi oma väikeste tittedega (neile on alati väga meeldinud- keeruliseks läheb alles siis, kui lapsi on kooriproovis mitu korraga). Kui Herlend on Eestis tagasi, siis saab laulmisest jälle minu elu loomulik osa.
Selle aasta jooksul on kõik esinemised olnud väga keerulised, jooksu pealt tehtud...ise samal ajal mõeldes, kas lastele selleks korraks leitud hoidjaga läheb neil hästi või mitte... Aga nii ei saa laulda! Veel hullem on olla seetõttu, kuna tean, et tahan väga laulda ja ei taha proovi ega esinema minna nii, et ma ei tea, mida ma seal teen...
Meil läheb oma pere märkamisega siin juba päris hästi. Reisipalavik ja uues kohas kohanemine hakkavad mööda minema ja nii suudame iga päeva üha enam ja enam nautida. Minu jaoks tähendab see muuhulgas, et jõuan ka raamatut lugeda. Sigrid Undseti elulugu ikka. Ja Herlendi jaoks tähendab see Soome avastamist, sest ma jõuan ka netis istuda ja uurida meie lähedal üha uusi kohti, kuhu koos perega minna.
Eks järge mööda annan neist ka siin aru!
Me siin nüüd läheme oma perekonda märkama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar