Oiiii, millised postitused nüüd tulema hakkavad- ma küsisin meie laagri kasvatajatelt, et kas ma võin nad nimeliselt oma blogisse kirja panna. Ja oma internetti. Ja oma facebooki. No igale poole, kust pärast välja ei saa. Kõik olid nõus (nad ei tea, millele nad alla kirjutasid) :P
Kusjuures, kui Herlend ja Fredy hornetit ei otsiks mu kõrval, siis ma võiks siia isegi mõne loogilise ja naljaka postituse välja mõelda.
Aga tegelikult ongi nii, et kell on jälle 00.40 ja ma võiks hirmus väsinud olla. Pikk päev selja taga. Õhtupalvusel rääkisin lastele, kuidas meil enamus laagrist on tehtud ja vähem selja taga... ja tunne on nii puhanud ja rõõmus ja lõbus, et välkkoosoleku asemel tegime köögis palju naeru. Kõrvuni. Suud. Nalja. Või hakkab hoopis magamatus tunda andma... Ei, meil on tõesti lihtsalt lõbus.
Kuigi meil on aastaid olnud põhimõtteliselt sama kasvatajate seltskond, siis tegelikult eks me õpime koostöötamist igal aastal uuesti. Laagripere on ju erinev, kui juba üks inimene vahetub. Ja enamus neist, kes on sel aastal, eelmisel aastal tulla ei saanud.
Nii on igal aastal erinev ka laagri lastepere. Sel aastal on hästi palju esimest korda laagris olevaid lapsi. Mitte ainult meie, vaid nad on üldse laagris esimest korda. Ja nii oleme pühkinud palju pisaraid, jaganud palju kallistusi, rääkinud emadega ja paar last nüüdseks isegi koju minna lasknud. Me tõesti ei hoia kedagi siin vägisi kinni, kuid esimese koduigatsuse peale paneme ikka kõik oma võlud käiku, mitte ei käis vanematel lapsele järgi tulla.
Õhtupalvusel panin peale oma lemmikplaadi- rääkisin lastele ja kasvatajatele, kuidas me kõik oleme erinevad ja nii ongi hea. Ühesuguste inimeste maailmast võime lugeda ulmekirjandusest ja see ei oleks ilus maailm. Aga õnnelik olemiseks on kõige olulisem ära tunda, mis on see, miks sind siia maailma on vaja. Mis on anded ja oskused, mida sa ei saa siin elus kasutamata jätta. Mina (taas)avastasin siin laagris ühe oma oskuse-omaduse, kuna üks kasvatajatest tegi selle kohta komplimendi. Nii et meil on teineteist vaja juba teineteiselt õppimiseks. Inimesed ei satu omavahel kokku juhuslikult, vaid igaühelt, kellega elus kokku satume, on võimalik midagi õppida. Nii ka meil siin laagris. Ja nii me lähemegi hiljem koju paremate ja targemate inimestena.
Sel aastal tunnen kuidagi eriti, et ma oma laste pärast üldse muretsema ei pea. Üks asi on see, et nad on iseseisvamad (ja teevad oma eneseotsinguid=pättusi minust kaugemal...). Teine aga see, et meie laagriperes on nii palju inimesi, kellel on lastega loomulik anne. Kasperi käest täna nõudsin infot, et kui paljude lastega tal kogemus on, sest meie Maria, kes võõrastab kõiki, lihtsalt kilkab Kasperi süles. Maria-Liisil on muidugi eelisolukord, sest ta saab minu lastega treenida ka väljaspool laagriaega :) Kristjani, Andrease, Maarika, Fredy, Kerli ja KÕIGI teiste kasvatajate sülle võime igal ajal suruda Christiani, kui on endal vaja mingit tööd siin teha. See võib kõrvaltvaatajale tunduda ebaoluline, aga kui sul on ikka laagris kiiresti vaja midagi teha ja 80 inimest sinu järgi ootab, siis ühte kallistust või veidike tegevust vajav iseomaenda laps tekitab probleeme. Seega on ülimalt vabastav teada, et vajadusel on võimalik jagada nii lapsi kui töid ning ise oma lastega tegeleda ka siis, kui see laagri päevakavaga kokku läheb. Nii et jätkuvalt- kõik toimib (pärast seda, kui olen selle lause ära öelnud, pean kiiresti magama minema!)
Veronikale valmistasin täna suurt pettumust. "Juba jagatud?" imestas ta, kui tema ja Fredy olid tunde diplomeid kirjutanud ja mina need umbes kümne minutiga laiali jagasin. Üle 100 diplomi leidis enne õhtupalvust kiirelt väljateenitult uued omanikud. Sellega kaasnes ka teema, kuidas mõned lapsed olid kurvad, et nemad diplomeid ei saanud. Oleme neid jaganud iga päev, nii et mõni päev saavad ühed, mõni päev teised. Nii ei saagi kõik iga päev. Lõpuks saavad meie laagris tavaliselt küll kõik lapsed diplomeid, aga eks seletada tuleb ikka, et kõik alati ei saagi ja selle pisikese paberikese mõte on ikka märkida ära midagi, mida konkreetne laps hästi tegi. Oleme püüdnud välja mõelda paremaid äramärkimise viise...aga pole veel välja mõelnud. Nii kaua, kui mina olen laagriülem, võin aga lubada, et ainult võrdõiguslikkuse nimel me diplomite jagamist küll ära ei jäta. Püüame seda teha küll nii, et kellegi tundeid ei riiva, aga üritamist tahame autasustada.
Nii tegid näiteks täna lapsed meist ühe ringitunni ajal karikatuure. Joonistamine on üks neist asjadest, mille puhul ei saa hinnata tulemust. Nii ka meie hindasime seda, kui palju lapsed on üritanud. Või näiteks muusika tunnis- kõigi võimed ja materjal (hääl, viisipidamine jne), millega nad tundi tulevad, on erinevad. Aga mõni laululind lihtsalt viilib ja teine elevant-astus-kõrvale-kümme-korda-järjest pingutab tohutult.
Aga nüüd teevad meie laagri kasvatajad pausi ja lähevad õue trepile... minu postitust lugema. Nii et siinkohal tuleb tervisepaus mu vahvale tiiiimiiiile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar