Mees, kus su lapsed on?

Kui tihti me seda küsimust kuuleme?
Ikka küsitakse naiselt, et kus su lapsed on. Nii näiteks kui ma täna hommikul jälle tööle läksin, pidin sellele küsimusele vastama. Samuti korduvalt eile päeval. Jah, viimaste pävade töö on see, et oleme erakonna telgiga Hansapäevadel väljas ja suhtleme rahvaga (=oleme poliitikud). Kui käin mõnel kohtumisel, koolitusel, kirjutan raamatut või artiklit, ikka küsitakse minu käest, et kus mu lapsed on. Aga kui tihti küsitakse laste isa käest tööpäeva hommikul, et kuidas ta täna tööle tulla sai, kuhu ta lapsed pani?

Viimasel ajal aktuaalseks muutunud islami teema taustal võime Eestis väga rõõmustada- meie naiste positsioon on hea. Me võime turvaliselt üksinda tänaval kõndida, saame vastavalt oma soovidele ja võimetele kõrgharidust omandada, me võime rasedana uhkelt oma kõhuga eputada, soojal suvepäeval (ja soovi korral ka talvel) seeliku ja paljaste õlgadega käia, töötada ja edukad olla valitud ametil (olgu see kasvõi rasketehnika elektrik) jne. Aga kõige selle taustal tundub ikka liiga tihti, et lapsed on vaid naisel. Isegi kui mõlemad pooled peres töötavad, on pigem naise mure, kuidas laste kõrvalt tööle jõuda.

Beebi Maria nõuab oma õigusi Riigikogus (seekord küll ainult ekskursioonil)

Ma saan aru, et selline suhtumine on jäänud varasemast ajast, kui naised olid kodus ning mehed hoolitsesid sissetuleku eest. Aga juba ammu ei ole mehed pere ainsad mammutikütid. Need ajad on möödas. Nii tuleb ka koduseid töid jagada.

Peretöödes on see reegel, et tööd teeb see, keda see häirib. Teiste kallal ei ilguta. Selle mõtte sain paar aastat tagasi ühe Eesti tunnustatud (mehest) koolitaja käest ja see töötab. Kui on asju, mida üks või teine pool paremini teeb, siis nii ka kokku lepitakse.

Lastega koosolemine on aga privileeg. Kui peres lapsed on selleks, et neid ühest kohast teisele hoiule lükata, siis pole mõtet lapsi saada. Kui mina ka räägin sellest, et lapsed käivad hoiul, siis lastega koosoldud aega ei saa ikka kokku lugeda. Seda on palju. Ehk et piisavalt. Olen viimasel ajal mitmel korral kirjutanud, kuidas selle koosoldud aja viljad muudkui laste käitumises välja tulevad ja selle üle on ainult hea meel.

Me räägime naiste halvemast olukorrast (palgalõhe, tulevane madalam pension jms). Kõik need asjad muutuvad aga siis, kui igapäevaselt muutub naiste olukord meestega võrdsemaks ja tööpäeva algul peaks ka iga mees mõtlema sellele, kuidas ta saab tööle minna, kus lapsed on. Nii jõuaksime ühiselt võrdema riigi poole, õnnelikemate inimeste poole, õnnelikemate perede poole.