Matused määravad ajakasutuse

Eile matustel mõtlesin loomulikult lastele...ja kõigile surnutele. Oma surnutele. Ehk inimestele, kes on minu elust viimastel aastatel lahkunud.

Minu jaoks on matused sündmus, kuhu alati minnakse, kui on kutsutud. See on viimne austusavaldus lahkunule...ja veel olulisem- meeldetuletus edasielajatele, et meil on veel oma tee lõpuni käimata, meil tuleb veel teineteise jaoks olemas olla, meil tuleb veel mõned leheküljed oma eluraamatusse kirjutada. Rääkimata sellest, et matustel kohalolemine annab omastele kinnitust, et lahkunu oli paljudele oluline.

Samas ei käi ma enam aastaid ühe inimese matustel. Ehk et kirikust sisse astudes ja kirstuni kõndides tunnen selles kõiki oma lahkunuid. Ja nii voolavadki mu pisarad kõigi mu kallite pärast, kes viimastel aastatel on läinud. Jah, mul oleks neid ikka veel oma ellu vaja. Samas tean, et elu läheb edasi ka ilma nendeta. Kuidas siis muidu. Elu peabki edasi minema. Jah, ma tahan isekalt öelda, et neil oli vara lahkuda... Aga kelle jaoks vara? Minu jaoks? Aga sel juhul on see minu mure, kui mina jätsin õigel ajal midagi tegemata või ütlemata. See on minu õppetund, et kalleid inimesi tuleb paremini hoida. Mul on viimastel aastatel olnud korduvalt põhjust mõelda, et kas mina olen oma kallite jaoks teinud kõik, mida olen tahtnud? Kas ma olen valmis, kui keegi mu lähedastest ootamatult lahkub? Või kui ma ise lahkun? See on meie kõigi jaoks reaalsus, et me ei tea oma aega. Aga alati on võimalus kallitega olla täpselt nii armas ja hooliv, kui sa tahad...mitte jätta häid sõnu õhku, et "küll jõuab järgmisel korral hoolida!" Millisel järgmisel korral?

Enne matuseid ajakirjanikuga kohtudes rääkisin ka, et ma ei ole kunagi suutnud raha, ega asju tohutult tähtsustada. Minu jaoks on olulised inimesed. Oma lähiringkonda ma ei taha inimesi, kes on olemas headel aegadel, kuid keerulistel mitte. Mõttetu on sellistele inimestele oma aega raisata, sest nii jääb tegemata ja märkamata, et kelle juures ma tegelikult peaks olema. Aeg...aeg on ainus asi, mida meil on ja seda valedele inimestele ja tegemistele raisates raiskame kõike, mis meil on.

Küsisin eile surnuaias ühelt vanemalt proualt, et kas matused lähevad aastatega lihtsamaks? Ta oli just öelnud, kuidas paari päeva pärast on tal juba järgmisele minna. Ta raputas nukralt pead. Tegelikult sain juba kirikus aru, mida ta mõtleb, sest ma jõudsin teenistuse ajal hüvasti jätta kõigi oma lahkunutega. Jälle. Nii, nagu ma igal viimasel matusel olen teinud. Seega ma tean, et ma ikka veel leinan oma lahkunuid. Ma pole leinamise kohta palju lugenud, kuid usun, et minu leinamine on eluterves faasis- ma olen tänulik neile kõigile oma lahkunutele selle eest, mida nad mulle siia ellu on andnud. Ma tunnen ennast nende kõrval nõrgana, sest ma pean, kui tugevad nad kõik olid. Ma tean, et kui nemad suutsid, suudan mina ka.

Ja matustele ning surnuaeda lähen alati hea meelega, sest see annab võimaluse leinamises sammu võrra edasi liikuda, mitte oma leina kapselduda. Mõnikord on leinamises edasiliikumiseks vaja lihtsalt meenutusi ühisest ajast, mõnikord on vaja suures koguses pisaraid valada... Igal juhul ei ole vaja kurbust peita, vaid sellega tegeleda.

Laste osalemine matustel on ka eriarvamusi tekitanud teema. Mina pean väga õigeks, et vähemalt lahkunu kõige lähedasemad lapsed on kohal. Üks asi on see, et lapsed peavad teadma, et sünd ja surm on elu normaalsed osad. Nii nagu kogu ülejäänud sinna vahele jääv aeg. Teiseks tuletab laste nägemine teravalt meelde, et elu läheb edasi. Meis kõigis, kes oleme olemas just tänu sellele, et enne meid on inimesi elanud...ja surnud. Samuti võib õnnelik olla, et mõned inimesed ikka surevad ka, sest kes meist oleks huvitatud, et kõik inimesed läbi aegade igaveseks elama jääks? Las see jääb mõne õudusfimi teemaks.

Matus on ka koht, kus saan iga kord teravalt aru, miks meil on täpselt nii palju lapsi, kui on...ja mitte ühtegi vähem. Sest kui meid ühel päeval pole, on nemad teineteise jaoks see pere, kes maha jääb. Selle parimaks illustreerimiseks ilmus ka eile mu silme ette pilt mõned aastad tagasi toimunud Rootsi kirikuõpetaja Gunnari matustest, kus tema seitse last seisid reas kirstu ees ning laulsid oma lahkunud isale. Loomulikult kogu mitmesaja külalisega kirikutäis rahvast nuttis...Ja see pilt ajas mind ka eile (ning ajab ka edaspidi) nutma. Seda pilti näen ma uuesti ja uuesti vähemalt igal matusel, aga ka muudel aegadel. Samal ajal on just see üks piltidest, mis on mu tegemistele läbi aastate andnud suuna.

Nii ongi matuste hea järgi mõelda, et kas ma kasutan oma aega nii, nagu tahaks? Kas ma olen nende inimestega, nendel sündmustel, teen neid asju, mida tahaksin teha siis, kui oleks mu viimane päev? Me saame otsustada suure osa asjade üle oma elus. Nii saan mina öelda, kuidas tahan oma aega kasutada. Mina saan oma aega mitte raisata. Sina ka!