▼
neljapäev, 17. september 2015
Prioriteediks aeg koos perega (Pere ja Kodu blogis 17.09.2015)
Aasta aega tagasi kirjutasin Pere ja Kodu blogis niiviisi:
Prioriteediks aeg koos perega
Esimene viisnädalak sai läbi. Herlend on nädalaks Soomest kodus puhkamas.
Kui ta kohale jõudis, ohkasin kergendatult- nüüd saavad lambad kaua oodatud uue aia, minu töötuppa saavad pistikud ja uks, vannitoa lagi lakitud jnejne.
Mõne aja pärast jõudis aga kohale, et kui viis nädalat möödusid märkamatult, siis see nädal läheb veel kiiremini. Järelikult tuleb rakendada vana ning pidevalt ununevat tõde- igaüks teeb esmalt seda, milles teised teda asendada ei saa.
Mitte keegi ei saa asendada Herlendi rolli isana ning minu rolli emana. Mitte keegi ei saa minu eest kirja panna neid teoseid, mis on minu peas. Mitte keegi ei saa meie loomadega selliseid suhteid luua, nagu meie. Sellise arutluse käigus saavadki prioriteedid lihtsalt paika-esmalt need tegemised, milles me oleme asendamatud.
Perekondlikult loomaaeda
Perekondlikud üritused ja perega aja veetmine on meil alati prioriteediks olnud. Nii ka seekord. Pühapäeva hommikul lennutasin laste ette mõtte loomaaiast ning juba need ajasidki kogu maja jalule ja varsti sõitsime pealinna poole.
Loomaaia olemuse üle võib vaielda, et kui eetiline on loomade vangistamine ja millised peaksid olema pidamistingimused. Ise loomapidajana lähen aga hea meelega loomaaeda. Käisime seal perega pidevalt kuni õdedega juba täiskasvanud olime ning nüüd püüan regulaarselt ka oma lastega. Eks loomade nägemine on sellise retke üks hariv külg, kuid veelgi olulisem on, et loomaaias jalutamine on võimalus perega koos olla.
Lapsed olid lastealal kitsede paitamisest väga vaimustunud. Samuti vahtisid vaimustunult küülikuid ja kanu. Kõrgelt sillalt kalu vaadates ronis Maria kiirelt kõrgele Herlendi otsa, et kalad teda kätte ei saaks. Maalapsed ju.
Christiani sünnilugu ajakirjas
Septembrikuu esimesed päevad pendeldasin poe vahet. Pere ja Kodu ajakirja ootasin. Ja meid. Seekordses ajakirjas avaldati meie pisibeebi Christiani sünnilugu. Kuigi ma olin teksti enne näinud, siis ikkagi on iga kord eriline ootusärevus, et kuidas kõik ikka ajakirjas välja näeb.
Juulikuu lõpus toimunud pildistamise ajal panime meie ennast riidesse, kuni fotograaf käis ümber maja ja otsis sobivat kohta. Õnnelikult tuli ta tagasi tuppa ja teatas, et traktori juures on hea koht. Kevadel jäi traktor põllu äärele seisma, kuna kevadtööd said tehtud ja sügisesed veel tulemata. Parkimise ajal kasvasid pikad maltsad ümber. Ning sellest saigi foto artikli juurde, milles kirjutatakse, kas ja kuidas saame beebi ja eluga maal hakkama. Tõsiste põllumajandajate tratkorid pargivad ikka pikas maltsas.
Kuna Herlend kevadel põllumaid uuendades pani rullid lõpuks hoopis oma auto järgi, siis on tegelikult kasutuks muutunud traktor täiesti loogiline.
Vannitoast sai lõvikoobas
Augustikuu algul sündinud kassipojad tõime ka tuppa. Et nad harjuks inimestega, õpiks liivakastis käima ja saaks uuteks kodudeks täiesti kõlbulikuks. Kassiema Gerda tegi pesa hobuste bokside kohale lae peale. Siiani hoidsin ennast tagasi ja ei käinud neid häirimas, kuid nüüd tõi Herlend viis imearmsat kassipoega alla ja nende uueks koduks sai vannituba.
Eelmisel päeval kuulsime elutoa akna all kassipoja häält. See tundus võimatu. Aknast ei paistnud ka kedagi.
Gerda poegi paigutades hakkas koer Jasper vannitoa akna all karjuma ning “miski” turtsus pikas rohus. Seal oli veel üks kassipoeg. Herlend püüdis ta kinni ning mõtlesime, et üks Gerda poegadest on varem jalga lasknud. Kuna uus poeg oli aga teistest veidi suurem, siis selgus, et tema nuttiski eelmisel päeval meil akna taga ja hoopis Gerda õel, meie teisel kassil on ka poeg. Tõime teise pesakonna poja ka vannituppa, kuid tema on tõeline lõvi. Uriseb ja surtsub meie peale kogu aeg. WCs käies mõtlen kogu aeg, et kas ta kargab mulle nüüd kallale või mitte.
Mõlema pesakonna kassipojad on aga mõnusalt sõbrunenud ja magavad kord ühe, kord teise pesa kastis.
Oktoobrikuu keskpaigas otsivad uut kodu 2 emast ja 2 isast kassipoega. Lõvipojaga vaatame, kui taltsaks ta saab. Ning üks Gerda emastest poegadest jääb endale. Mathias pani talle nime ka- Valge Näoga Beebi Püreeni Katusel.
Kes soovib kassipoega, broneerige ja pange talle nimi, enne kui Mathias seda teeb. Ausalt öeldes on tema pandud nimega kassi väga ebamugav kutsuda.
Kassipoegade rünnak
Ühel päeval tuli Joosep (3,5a) karjudes vannitoast: “Mathias, tule vaata! Sinu kassipojad ründasid kõik koos Gerdat ja hakkasid teda korraga kallistama!”
Nii siis nimetatakse nüüd kassipoegade lõunatamist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar