Kuidas me lapsega Hispaaniasse kinni jäime

Selle koolivaheaja lõpetuseks võib meie pere kergendusega ohata, et "jess, kõik on Eestis!"

Nimelt veetsime seekord trompetilastega koolivaheaja Hispaanias - Madriidis ja Valencias. Kõigile meist ei lõppenud reis aga selliselt, nagu planeeritud ja saime ikka veel päris korraliku seikluse osaliseks. 

Õppetunnid parimatelt

Oluline osa sel retkel oli muidugi, et lapsed said õppetunde parimate trompetimängijate käest. Madriidis õpetasid neid Javi Alcaraz Leon ning Marco Garcia Vaquero. Marco puhul oli üliäge veel see, et õhtul käisime vaatamas balletti "Luikede järv", kus ta orkestris mängis. Nii teadsime kõik, et kust need trometisoolod tulevad (eriti kuna selle balleti põhilise trompetisoolo mängis ta meile tunnis ette ka). 

No minu jaoks läks asi nii, et algse plaani järgi pidin ma linna avastama kogu selle aja, mil lapsed on tundides, kuid reaalselt istusin ma kogu aeg tundides ning kuulasin ja vaatasin, mida lastega tehti. Lihtsalt imeline oli näha, kuidas kümne minutiga  võis juurde õppida nii palju, et mäng muutub hoopis teistsuguseks. Väiksed asjad ja muudatused on ikka üliolulised. 

Samas kiitisd aga kõik õpetajad, et näha, et nende lastega on head tööd tehtud ning tase on väga kõrge. Üks õpetajatest küsis, et kus lapsed magistrit teha kavatsevad. Lapsed ei saanud aru, millest jutt käib. Õpetaja aga arvas, et nad on kõik juba bakas. Neist mõned lõpetavad küll gümnaasiumit, kuid enamus veelgi nooremad. Joosep näiteks on vaid 13-aastane. Seega - tase on kõrge! 

Kust tulevad trompetid? 

Mõne päeva pärast rongireisisime Valenciasse. Seal oli eriliseks kogemuseks, et saime näha, kust päriselt tulevad trompetid ehk et käisime Stomvi trompetitehases ekskursioonil. Taaskord täitsa eriline kogemus. 

Lapsi õpetas seal Pierre Badel. Joosepit lummas ta muidugi juba oma Harley Davidsoni särgiga. Õpetamisstiiliga muidugi ka. Laste jaoks igatahes taas kiirelt edasiviiv meistriklass. 

Arhitektuuri mõttes jäi Valencia mulle Madriidist rohkem meelde. Seal oli nagu niisama näha rohkem. Aga noh - tegelikult jäi mõlemas linnas ikka hiiglama palju kindlasti nägemata. 

Valencias käisime mere ääres ka ära. Ee ... see oli tuuline. Ja siis tuli liivatormi moodi asi ja vihma hakkas sadama ja ... no mina ujuma ei jõudnud. Mõni meist käis küll. 

Kuidas me Joosepiga Hispaaniasse kinni jäime

No selle kõige keskel jäi Joosep oma ID-kaardist ilma. Tellisin kaardid mõlemale lapsele enne reisi, sest need aegusid oktoobri lõpus. Passe ei tellinud, sest arvasin, et nii saan kiiremini. Kaardid jätsin kogu reisiks laste jätte, sest tahtsin, et nad ise vastutaksid. Aga ... no Joosep jäi kogu rahakotist ilma. Varastati? Kaotas? Kes seda pärast enam selgeks teeb. Eeldatavasti varastati. 

Kuna tulles keegi ühtegi dokumenti ei küsinud, siis arvasin, et saame koju tagasi samamoodi. Tegelikult ... Madriidist me lennukile ei saanud. 

Jah, algul oli šokk päris suur. Eriti kuna Mathias sai peale, nii et mul oli üks laps minuga Hispaanias ja teine üksinda lennukis. Ok, ta oli küll ülejäänud rühmaga, aga teadsin, et jõuavad keset ööd koju, kus kedagi pole ja ... 

Aga noh ... on, nagu on - hakkasime siis asju ajama! 

Esiteks läks tund aega, et lennujaamas üles leida see politseijaoskond, kus saame dokumentide varastamise avalduse teha. Seda avaldust läheb vaja ilmselt kindlustuses, sest keegi teine seda näha ei tahtnud. 

Samal ajal kõne saatkonda. Nad olid kell 13 kinni (helistasin reedel kl 14 paiku). Ok, see ei kõlanud hästi - tulemas oli nädalavahetus. Helistasin siis Välisministeeriumisse. Paluti saata kiri. Saatsin. Vaikus. Saime politseis avalduse tehtud, helistasin uuesti Välisministeeriumisse. Siis oli see kõne suunatud valvetelefonile. Nemad polnud mu kirjast midagi kuulnud ehk et päevane Välisministeeriumi inimene polnud meie infoga midagi edasi teinud. Valvetelefoni inimene sai aga varsti Madriidi saatkonna inimesed kätte. 

Saatkonnas sai vajalik inimene (ma ei tea, mis ta ametinimetus on) kohale tulla kell 20. 

See tähendas, et reisi lõpuks õppisin ära, kuidas meile ise kaardile metroopileteid juurde osta ja kuidas metrooga täitsa võõrasse kohta sõita. Jõudsime kohale. 

Reisiagent vaatas samal ajal juba meile ka uusi pileteid ning oli ootel, et piletid broneerida, kui on teada, millal uue dokumendi saame. 

Eesti saatkond Madriidis on mõnusas naabruses - üks firmapood ajab teist taga. No sellised, mille uksel  seisab turvamees-uksehoidja.  

Dokumentide tegemine läks ülikiiresti ja valutult. Enne tegime lennujaamas Joosepi passipildid ka ära. Politseijaoskonna kõrval oli selleks putka olemas. Neid pidi aga ka tänavatel olema. Kuna masin algul ütles, et esimesed pildid ilmselt ei kõlba, tegime ühed veel. Saatkonnas aga öeldi, et oluline, et nägu näha oleks. 

No ja oma uhke uue paberiga valisime hotelli ja metrootasime ennast sinna. Siis oli juba täitsa hea ja rahulik olla. Pizzatasime ja jõusaalitasime (kell 23 õhtul). Hotell oli muidugi selline, kus võiks palju raamatuid kirjutada. Neil oli seal täpselt selline laud, mida mul vaja on. Aga no piletid saime juba järgmiseks hommikuks Helsingisse, nii et hotelli väga pikalt nautida ei saanud. 

Milleks seda vaja oli?

Nüüd tuleb suure ringi miljoni euro küsimus - arvake ära, kas keegi tahtis järgmisel lennul mingit dokumenti näha????

Loomulikult mitte. 

Mõtlesime küll Joosepiga juba enne, et kui keegi nüüd dokumenti ei küsi, siis näitame neile kasvõi ise ja enne ära ei lähe, kui keegi Joosepi uut paberit vaatab. Aga ... noh läksime lihtsalt kiirelt peale ja ei teinud seda ...

Seega oli peas ikka korduvalt küsimus, et miks-miks-miks? 

Aga ... nagu paljud teist mulle muudkui kinnitasid - ju mul oli seda kogemust oma uute raamatute jaoks vaja. Nagu kõiki muidki kogemusi. 

Teiseks ka sellepärast, et laiendada enda piire ja uskuda oma võimekusse. Mõte sellest, et jääd grupist maha ja oled ühe alaealise lapsega üksinda võõral maal, kui teine alaealine laps on üksinda lennukis, tundub üks hirmsamaid asju, mis saab juhtuda. 

Ja see juhtus. 

Ja mitte midagi ei juhtunud. 

Päev hiljem olime meie ka kodus ja praeguseks  ... poleks nagu midagi olnudki. Nüüd tuleb veel kindlustusega asju ajada, aga ... hetkel on küll lihtsalt tunne ja teadmine, et saime taas hakkama olukorras, mis alles mõned päevad tagasi tundus maailma suurima katastroofina. 

Nii et täna on lihtsalt teadmine, et meie piirid on nüüd igal juhul taas laiemad. Samuti saime Joosepiga mõlemad korralikke õppetunde inimeste kohta meie ümber. Eks on ju nii, et keerulistel hetkedel tuleb välja, millised on inimesed sinu ümber ja mida sa neile päriselt tähendad. Nende uute teadmistega on väga hea edasi minna, sest nüüd on selgem, kellele ka edaspidi võib rohkem toetuda ja kellele mitte. 

Koju jõudes oli küll tunne, et tahaks julgelt öelda, et "viskasite mulle sellise takistuse ette, aga ... tulin välja! Mis järgmiseks?" ... aga siis täiendasin ikka oma mõtet, et: " ... kas see järgmiseks tuleb ... mõne aja pärast ... mitte veel!"

Seega - jätkame matka! 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Tagasi rajal ehk et neli korda on juba regulaarsus

Täna võin endale julgelt õlale patsutada, sest tahaks öelda küll, et olen ühe teemaga rajale tagasi jõudmas - selleks on jõusaal! 

No kui pärast 5 ... 6 ... vms aasta pikkust pausi olen mõne nädala jooksul neli korda MyFitness spordiklubi jõusaalis käinud, siis on see ju juba regulaarsus. Eks ole? Vähemalt on see palju-palju-palju kordi rohkem, kui viimastel aastatel. 

Jõusaalis käimine on aastaid minu jaoks vaeslapse rollis olnud. Või noh, seda on üldse olnud paljud teemad, mis on minu enda jaoks head ja kasulikud. Kuna nüüd aga järjest taas tähelepanu ja fookust endale suunata suudan, siis oli vaid aja küsimus, millal taas jõusaali jõudma pidin. 

Mõtlematu liitumine

MyFitness spordiklubiga liitusin septembris. Mõtlematult. Õigemini - pikemalt mõtlemata. Nimelt oli neil mingi kampaania, et saad liitumistasuta liituda ja ... tegelikult oli selleks hetkeks mu peas ammu selge, et ma nii väga-väga-väga tahan taas jõusaalis käia, et see kampaania oli lihtsalt viimane tõuge. 

Septembrikuu keskel siis liitumise ära tegingi. Maksin pool kuutasust ka kohe ära. Ja siis ... jäin haigeks ... ja siis olid muud asjad ... esimesse trenni jõudsin viimasel septembril. Mõtlesin siis kohe ennast üldse mitte toetavalt, et "ühe trenni eest maksid nüüd pool kuutasu ..." 

Aga- on nagu on! Liikusin sellest enda parastamisest kiiresti edasi ja oktoobris olen praeguseks siis 3 korda trennis käinud. 

Kõik on uus! 

Oojaaajeee .... esimesel korral jõusaali jõudes oli mul tunne, et ma pole mitte-mitte kunagi jõusaalis käinud. Kõik masinad tundusid uued ning võõrad ja ... no üldse polnud mul õrna aimugi, mida teha. Seega mu esimene trenniõhtu kulges suhtu kulmukortsutuste saatel. 

Peale selle oli tol õhtul saalis palju inimesi ... mulle inimesed spordisaalis ka väga ei meeldi ... kuigi eks praeguseks olen natuke juba harjunud ...

Teise trenni läksin õhtu asemel päeval, nii et rahvast oli vähem. Leidsin järjest üles masinad, millega midagi teha oskan ja mis mulle meeldivad. Praegu teen igas trennis kogu keha ehk siis kavas on soojendus, vaheldumisi 3 käte ja 3 jalgade harjutust, kõht, selg, lõpuks veel kardiot. 

Liitudes sain kingituseks kehaanalüüsi ka. Selle kavatsen mõne nädala pärast ära teha. Eks see annab ka mõtteid, kuidas edasi peaks liikuma. Praegu aga tean, et oluline on, et lihtsalt teen. Polegi väga vahet, mida teen, vaid et jõuan saali ja järjest tegutsen. 

Lapsed trenni

Trenni ja enda eest hoolitsemise osas on lapsed üks mu suur fännklaab. Kui endale midagi head teha tahan, siis on nemad ühed inimesed, kes mind kohe tagant tõukavad. 

Trenni osas tuli aga mitmehäälne kisa: "Ma tahan ka!" 

Ühelt poolt oleks tore küll, kui eriti suuremad saaksid ka käia, aga olen aru saanud, et alaealistel peab olema juures keegi, kes neid juhendab. Teiseks ei ole ma valmis nende eest kuutasu maksma, kui ma ei tea, kas ja kui palju nad käia saavad. 

Nii et ... praegu püüan hoopis laste eest salaja trennis käia, et ei peaks "ma tahan kaaa ...!"-teemaga tegelema. 

Tunne on ... fantastiline! 

Nende mõne trenniga on enesetunne ikka hoopis teiseks muutunud. No esiteks muidugi rõõm selle üle, et suutsin oma ellu tagasi tuua midagi, mida niiiii väga igatsesin. Mul pole õrna aimugi, miks ma seda sammu varem ei suutnud teha, aga see oli väga hea näide sellest, et vahel on ikka üliraske endas ületada takistusi, mida me isegi sõnastada ei oska. No näiteks see, et spordiklubiga liitusin septembrikuu keskel ja haige olin seejärel vaid mõned päevad, aga ma ei suutnud trenni minna ... ei suutnud ennast seda sammu tegema sundida, kuigi väga tahtsin ja teadsin, et see oleks õige ja hea. 

Nii tulebki vahel head ja õiged asjad pikemalt mõtlemata lihtsalt ära teha! Astuda see esimene samm. Edasi läheb ju lihtsamalt. 

Ja isegi seda teades on esimene samm vahel raske ... aga õnneks on mul nüüd taas kogemus, kuidas sain esimese sammuga hakkama ... ja järgmisega ... edasi läheb ... lihtsalt läheb! 

Fakt on aga see, et kui miski on meie elus hea ja õige, ei tähenda see, et meil oleks lihtne see oma ellu vastu võtta. Samas kui ühel hetkel mõtlemine välja lülitada ja esimene samm (kartes!) ära teha, siis toob see ilmselt kaasa palju ilusat. Minul on see trennijärgne fantastiline mõnusa rammestuse ja õnnetunne igatahes korduvalt käes ja nüüd juba kogu keha küsib, et : "Aga millal taas trenni?" 

Seega - varsti juba uued trennipostitused! 

Sellest, kuidas ma mõned ... "mõned" aastad tagasi trenni tegin, loe siit:

21.04.2016 Jääkotitud põlved ja nälgas pere

28.03.2016 Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla

9.03.2016 See on minu 33.eluaasta 365.päev

8.03.2016 Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad

20.02.2016 Oo, õnnepäev - kaaluks 109,9 kg!

15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.

Millised lapsed on õhupalle väärt???

Viimastel päevadel on üks vägivaldse lahutuse teema avalikult väga palju tähelepanu saanud. Paljud on sõna võtnud. Mõnda asja olen lugenud. Mõnegagi nõus. Mõnegagi mitte. Nii mõtlesin ise pikalt, et kas rääkida või mitte ...

Samas olen aga ise ju ka varem korrutanud: vägivald paljuneb vaikuses. 

Olen meie keerulise lahutamise lugu korduvalt siin kommenteerinud ja mõnigi on mulle öelnud, et ei peaks seda tegema, sest see kahjustab lapsi. Samas on väga paljud jagamiste eest tänanud, sest see on mitmelgi inimesel aidanud enda elus asju paremaks saada või neid avaramalt näha. 

Nii küsingi täna: millised on lased on õhupalle väärt? 

Me räägime täna sellest, et üks laps on lahutuse keskelt turvakodusse sattunud. Ma ei kommenteeri seda, kas see on õige või vale, vaid küsin hoopis - kas sa tead, kui paljud lapsed on veel sellise kakluste vahel? Aga ... kus on nende õhupallid? 

Kui enda lahutamise teemat jagama hakkasin, siis hakkasid inimesed üha rohkem mulle ka enda lugusid jagama. Ma näen praegu väga lähedalt kõrvalt mitut lugu, mis konkureerivad avalikkuse ette kistud looga. Jah, neis on ehk vähem raha mängus, aga ... lapsed saavad haiget samamoodi. 

Mida saab teha? 

Ühelt poolt tahaksin kõigile soovitada, et asju tasub ajada juriidiliselt korrektselt. Tasub kohtust läbi käia ja suhtluskorrad, elatis jms kohtus paika panna. Teiselt poolt tean, et sul on kohtus vaid teatud aeg, et oma seisukohad selgeks teha ning tulemused on ettearvamatud. Eriti kui oled see pool, kellel pole suurt raha taga, et oma laste eest võidelda. 

Mul on näiteks mitu kohtuotsust laste suhtluskorra osas ning elatis käis samuti kolme aasta jooksul läbi mitu kohtuastet. Peale selle tegeles hunnik inimesi sellega, et kumb meist peaks kord kuus 30€ rohkem maksma, et lapsed ikka isa juures käia saaksid. 

Tulemuseks on aga, et ... viimased 1,5 kuud kasvatan taas lapsi täiesti üksinda, sest kui isal tuli ära maksta tagant järgi määratud elatis, siis ta keeldus lapsi seejärel enda juurde võtmast. Jõuluvaheajal pidid nädalaks saama. Seda tagant järgi tasutavat elatist vähendati teises kohtuastmes niigi tuhandete eurode võrra, kuna isa pole väidetavalt võimeline rohkem maksma (ja mitte keegi ei arutanud seda, kas mina olen võimeline maksma isa minimaalsest osast need puuduvad tuhanded ning enda minimaalse osa ning ... minimaalsest rohkem minevad kulud ka). 

Sel nädalal ilmus mu pangakontole mingi kummaline 84€. See pidavat olema septembrikuus ära jäänud kahe nädalavahetuse eest, mil ta lapsi enda juurde ei võtnud, sest tal pole enam raha, kuna maksis tagant järgi elatise ära. Juristiga koostöös oli laste isa summa välja arvutanud.

Ehk siis laste ülalpidamine oleks mõlemal nädalavahetusel maksnud 42€ ja ... isal pole seda raha. 

Kes on süüdi, et lapsed isaga ei kohtu? 

Jah, ma saan aru, et praegu avalikkuse ees rulluv lugu on hoopis selline, kus lapsed isa juurde minna ei taha, aga ... minu puhul lapsed tahaksid, kuid ... isa ei võta neid sinna. See tähendab, et mina ja lapsed arutame psühholoogi juures, et mida praegune olukord meiega teeb. Oleks, et lapsi lihtsalt ei võeta, aga jätkuvalt käib ju kampaania: "Mina tahaksin küll, aga näed sa, mida teie ema teeb ..." 

See viis olukorrani, kus käisin paaripäevasel reisil ning vähemalt kahe lapse jaoks oli pinge sellest nii suur, et tuli tõsisemate olukordadega tegeleda. Ebakindlus, mida ühe lapsevanema suvaline avaldumine on tekitanud, on lihtsalt nii suur. 

Sellises olukorras ei ole aga vahet, et on olemas kõik kohtuotsused ... korduvad kohtuotsused, mille järgi isa peaks lastega kohtuma. Jah, ma tean, et mitmed kohtunikud on öelnud, et kui üks lapsevanem pole nõus, siis ei saa teda lapsega kohtuma sundida. 

Seda enam on minu jaoks kummaline kuulata praegust juhtumit, mille puhul lapsele öeldakse, et tema peab lapsevanemaga kohtuma, kui tegelikult lapsevanemale kohtuotsus kohustuslik ei ole. Kuidas on selline asi võimalik? 

Kellele peaks õhupalle viima? 

Nii olemegi olukorras, kus ühe süsteemi sees saavad lapsed erinevalt haiget. 

Saan aru, et õhupallidega soovitakse ühele lapsele näidata, et ema armastab teda, aga ... kas te saate aru, et see laps usub seda ju nagunii. Meil on lihtsalt veel üks laps, kes ei saa olla vanemaga, kellega tahaks koos olla. Minu jaoks on need õhupallid vales kohas. 

Minna armastust näitama inimesele, kes seda usub ja midagi teha ei saa, on minu jaoks veelgi suurem vägivald. Aga ilmselt ei julge keegi välja astuda seal, kus seda vaja oleks - inimese juures, kes lapse sellisesse olukorda on liigutanud.   

Vana tõdemus on see, et psühholoogi juurde ei lähe inimesed, kes seda kõige rohkem vajavad, kuid sinna jõuavad need, keda ta on haavanud, kuna ise pole psühholoogi juurde läinud. Nii on ka praegune avalik aktsioon minu jaoks täiesti vales kohas, sest haavab veelgi rohkem inimesi, kes midagi teha ei saa. 

Mida päriselt teha saaks? 

Ma ei räägi nüüd ainult praegustest juhtumitest, vaid üldisemalt. Nimelt on kõik sellised juhtumid minu jaoks otseselt vaimse tervise ja põlvkondi läbivate mustrite teema. Kuni me igaüks ei tegele enda taagaga, seni jäävad need asjad korduma. 

Sina ja mina saame täna teha sammu, et psühholoogi juures käimine oleks normaalne. 

Riiklikult saame püüda vaimse tervise parandamiseks mõeldud võimalusi kättesaadavamaks teha. 

Jah, mina ja lapsed oleme meie peres need, kes regulaarselt psühholoogide käest tuge saavad. Ja jäämegi saama, kuni selleks vajadust on. 

Samal ajal on näiteks lapsed kolmandat aastat siin koolis ja neil on koolis ... neljas psühholoog. No millisest regulaarsusest ja turvatundest ja usaldusest me saame rääkida? Ma küll sain kohe esimesel koolipäeval uuel koolipsühholoogil hõlmast kinni, 2.septembril juba käisin meie lugu tutvustamas ning seejärel kohtus ta lastega, aga ... olen korduvalt pidanud neid uuesti teele aitama, et nii lapsed kui psühholoog teaks, millest rääkida tuleb, mitte ei nendiks, et kõik on korras. 

Samal ajal aga kuulen ikka veel, et mõnigi inimene ei taha psühholoogi juurde minna, sest "sellest pole kasu", "ma pole ju hull" jne. 

Ausalt - ma usun, et me ei ajaks praegu kambakesi õhupallideks raha kokku, kui mõni inimene oleks õigel ajal psühholoogi juurde jõudnud. Ja see ei tähenda ainult vägivallatsejaid ja ründajaid, vaid ka ohvreid. See on üks oluline asi, mida enda teraapia käigus olen õppinud - ohvrid on seda seepärast, et me LASEME endaga nii teha. Sellel on samuti põhjus. 

Jah, üks põhjus on see, et me teame, et lahkumine on vahel keerulisem ja karmim kui paigale jääda ning tuttavat õudust kannatada, aga ... see tähendabki, et vanu mustreid lõhkudes õpime uusi käitumisviise ka ise. 

Tänasel päeval tahangi öelda, et teiste tülisse on alati riskantne sekkuda, kuid samal ajal tuleb kindlasti vägivallast rääkida, et seda lõpetada. Ma kardan lihtsalt petlikku olukorda, kus ühe lapse olukorra muutmisel tundub, et oleme midagi suurt ära teinud ajal, kui salakavalamal ja hullemal viisil on hädas nii palju rohkemad. 

Kutsun üles märkama ja silmi avama! Kuulama, mida sulle päriselt öeldakse. Mitte hukka mõistma lapsi ja nende vanemaid, kes äkki saavad hakkama palju rohkemaga, kui avalikkusele välja paistab. 

***

Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 12a, 10a ja 6 a).  

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.

 

Minu kirjutatud raamatud leiad siit: Heli raamatud. 

 

Minu kirjastuses avaldatud raamatud leiad siit: Heli Kirjastuse raamatud.  

 

Raamatutest, mida ise loen, kirjutan lugemisblogis siin: Mida Heli luges.  

 

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod.  

FB grupis Lugedes Rikkaks jagan oma teadmisi ja kogemusi enesearengu- ja ajajuhtimise teemal. Sel teemal olen välja andnud ka mitmeid raamatuid ja märkmikke. Need leiad siit: enesearengu materjalid.