Paberraamatute ning üldisemalt eesti kirjanduse tulevik on teema, millest on palju kirjutatud ning kirjutatakse kuni ... ma nüüd ei teagi, kas päästmiseni või hääbumiseni. Keegi ei tea.
Tänane emakeelepäev on hea aeg, et taas küsida, et kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse?
Minu esimene raamat ilmus 13 aastat tagasi veebruarikuu algul. Selleks oli noorteraamat "Lõpupidu". Tänaseks päevaks olen 34 avaldatud raamatu autor. Samuti olen sellest aastast Eesti Kirjanike Liidu liige. Mitu aastat tagasi lõime koos teiste autoritega Eesti Noortekirjanduse Ühingu. Jah, ma olen väga huvitatud, et eesti kirjandus säiliks ning enda arust panustan sellesse järjepidevalt. Selle lõiguga olen loodetavasti ka oma järgmistele sõnadele õiguspärasuse andnud.
Samal ajal ajab mind alati urisema see, kui avaldatakse järjekordne teavitus sellest, et eesti kirjanduse väljavaated on kurvad ning see on hääbumas.
Eesti kirjanduse üle kurvastamise asemel tunnen, et võiksime üheskoos rohkem mõelda, mida saaks teha, et seda päästa.
Mina omalt poolt teen eesti kirjanduse päästmiseks selliseid asju:
- käin koolides, lasteaedades ja raamatukogudes lugejatega kohtumas - olgu, mõnikord on need lihtsalt inimesed (eriti koolides), kes on sunniviisiliselt mind kuulama saadetud ... ja vahel on nad tulnud küll vahatahtlikult, aga seetõttu, et siis saab mõnest keerulisest tunnist ära, aga ... enamasti tullakse kuulama ikkagi vabatahtlikult.
Ühel hiljuti koolis toimunud kohtumisel suutsin lastes raamatuhuvi tekitada lihtsalt olemasoluga. Nimelt kohtusin pärast suuremate klasside lastega kohtumist koridoris algklasside lastega, kellele siis öeldi, et ma olen kirjanik ja ... lastel oli nii hea meel "päris kirjanikuga" kohtuda, et nad jooksid kohe kooli raamatukogusse mu raamatuid otsima. Nii armas kogemus!
See, et pärast kohtumist mitmedki osalejad raamatukogust kohe mu teoseid kaasa haaravad, on aga tavapärane. Ja kui nad loevad minu raamatuid, siis on selge, et igal juhul loevad nad edaspidi ka rohkem teiste autorite raamatuid.
- räägin teemast "kooli kohustuslik kirjandus" - eesti kirjanduse päästmise teemaga on minu arust täiesti vastuolus range kohustusliku kirjanduse nimekiri, mille järel tehakse lastele valikvastustega test. Kui testis vastuseid ei tea, siis poleks sa nagu raamatut lugenudki. See on kõige suurem kuritegu, mida minu arust saab lugemise ja kirjanduse suhtes teha. Aga see käib jätkuvalt nii.
See on minu igapäevane võitlus, et ma õpetan aastaid oma lapsi lugema ning siis saavad nad kohustusliku kirjanduse vastamisel halbu hindeid, sest ei mäleta, mida tegelane kusagilt kivi pealt leidis või mis värvi taskurätik tal käes oli.
Sellele järgnebki laenutatud raamatute edetabel, mille järel rõõmsalt arvutletakse tipus olevate raamatute kui noorte lemmikraamatute üle, selle asemel, et tunnistada, et need on õpetajate valikud koolis. Kui noored neid nimekirju vaatavad, ei saa nad ühtegi lugemissoovitust noorelt-noorele. Aga seda teeme meie - täiskasvanud, kes saame kujundada keskkonda, mis ka noored lugemise juurde tooks ja jätaks.
Kõige hullem asi, mida öelda, on halvustamine, et noored loevad inglise keeles ning välisautorite teoseid. Halvustada loetut, selle asemel, et rõõmustada lugevate laste üle, on suurim kuritegu ka eesti kirjanduse suhtes.
Lugemine on lugemine!
- lõin FB grupp "Päästa (maa)raamatukogu seda külastades" - raamatukogude sulgemise teema on ikka aegajalt õhus. Või õigem oleks öelda, et kusagil on mõne raamatukogu kohta selline jutt ikka üleval. Kusagil mõned sulgetaksegi. Enamasti põhjuseks ikka nii lugejate kui laenutuste vähenemine. Siis tuleb inimestel meelde, et pole ammu oma kohalikus raamatukogus käinud. Mina sooviks, et me järjepidevalt meeles peaks, et laenutuste arv on raamatukogudes alati oluline ning seega kui soovid raamatukogude olulisust märkida, siis tasub neid külastada juba siis, kui pole veel juttu, et su kohalik raamatukogu varsti kinni pannakse.
See on muidugi ka teema, mida käsitlen oma järgmises romantilises lühiromaanis "Raamatukogu viimased päevad". Praeguse seisuga ilmub see aprillis ning raamatut saab soodsamalt ette tellida SIIT.
- osalen aktiivselt FB "Lugemise väljakutse" grupi tegevuses - Tiina Liinak´u loodud grupp on ülihea näide sellest, kuidas lugemise üle rõõmustada ja seda levitada. See on grupp, kus kuuleb vingumist "oli sul nüüd vaja sellest raamatust rääkida. Nüüd mul jälle uus teos lugemisnimekirjas juures". Ehk siis vingumine grupis toob tegelikult lugejaid juurde.
Väljakutsed on hea viis teha rohkem seda, mida sa niigi teha tahaksid. Nii olen minagi aastaid sealsetes väljakutsetes osalenud, kuigi positiivselt lõpetanud pole vist ühtegi. See ei tähenda, et ma poleks piisavalt raamatuid lugenud, vaid et pole lugenud kõiki, mida väljakutse raames tuleks lugeda. Väljakutsete mõte minu jaoks on see, et kui nii jõuab mu lugemislauale mitmeid raamatuid, mida muidu ehk ei loeks. Iga uus kogemus aga avardab taas piire. Turvalises alas püsides ei pruugigi teada saada, et sellest väljapool on veel midagi toredat.
Minu loetud raamatutest leiad kokkuvõtted siit: Heli lugemisblogi.
Raamatuarvustustele lisaks räägitakse grupis ka niisama raamatujuttu ja need arutelud on alati samuti põnevad. Kokkuvõtlikult on aga selge, et "Lugemise väljakutse" grupp on paljudele raamatutele ja seega ka kirjandusele üldisemalt tähelepanu juurde toonud.
- rõõmustan inimeste üle, kes loevad 400 raamatut aastas - aasta algul toodi ka meedias välja inimesi, kes eelmisel aastal palju lugesid. No ja mis läks lahti? Intervjuu inimesega, kes luges aasta jooksul 400 raamatut, sai vihaseid kommentaare teemadel, et see pole võimalik ja nii ei saa lugemiselamust jne.
Minu Goodreadsi sõbralistis on inimeste lugemise aastaeesmärgid keskmiselt 50-150 raamatut aastas. See tähendab, et palju on ka neist all- või ülevalpool, kuid enamik seal keskel. Seepärast oli minu jaoks suur üllatus lugeda, et keskmine eestlane loeb 10 raamatut aastas. Veelgi kurvem aga näha, et on inimesi, kes hakkavad halvustama seda, kui keegi loeb 400 raamatut aastas. Mul on päriselt hea meel, kui keegi nii palju teoseid läbi paitab - nii silmade kui südamega.
- pean lugemisblogi - nagu juba eelpool kirjutasin, siis mõtted ja arvamused minu loetud raamatutest on näha lugemisblogis Mida Heli luges. Olen seda pidanud umbes 18 aastat ehk ajast, mil ise koolis õpetajana töötasin. Tol ajal andsin õpilastele lugemiseks raamatuid ja siis tundsin, et peaksin nagu kuidagi näitama või tõestama, et ka ise raamatuid loen. See oli tunne, mille pealt mu lugemisblogi alguse sai.
Praeguseks on see aga minu jaoks oluline viis, kuidas mõtted lugemisest ja raamatutest laiemalt teele saata. Iga blogija või muul viisil raamatutest kirjutaja ju seda teebki - levitab raamatut. See ei tähenda, et kõigist raamatutest peaks kõigil sama arvamus olema, aga see, et raamatutest räägitakse, viib nad ikkagi lähemale inimestele, kelle jaoks just selle raamatuni jõudmine on eluliselt oluline.
Raamatuid ilmub päris palju ja seega on raske valida. Nii võivad head teosed peitu jääda, kuna ei saa kõlapinda. Seda olulisem, et igaüks ütleks, mis just sulle meeldis ning jagaks mõtteid loetust. Pole vaja karta, et "minu loetu pole piisavalt sügav või keeruline tekst". Lugejaid on erinevaid, seega kui sina oma head kogemust ei levita, jääb kellelegi elumuutev lugemiselamus saamata.
Tagasi algusse: kes ja miks peaks päästma eesti kirjanduse?
Vastus: eesti kirjanduse päästame kõik meie, kes me loeme ja kirjutame ning sellest räägime. Iga kord, kui jagad kaasahaaravat arvustust loetud raamatust, ongi see eesti kirjanduse päästmine. Iga kord, kui märgid Goodreadsis, et oled raamatut lugenud ning lisad kasvõi mõne lausega, mida sellest arvad, siis päästadki eesti kirjandust.
Eesti kirjandust päästab selle üle rõõmustamine.
Samuti ei peagi ju kõik teosed ja kõik kirjanikud igale ajale sobima. Kui kirjutad teoseid, mis praeguse aja lugejaid ei kõneta ning eelmist põlvkonda, kes seda mõistaks, ei ole, siis ongi loomuliku, et su lugejate arv langeb.
Nii soovin kõigile toredat emakeelepäeva! Tee täna emakeelele kingitus sellega, et loed mõnda ilusat emakeelset raamat!
***
Mina olen Heli Künnapas (42), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (15a, 13a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
