Koolivaheaeg on lõppemas. Seitse päeva tagasi tegin endale ilusti plaani. Lapsed olid pool koolivaheaega vanavanemate juures ning teise poole isa juures, nii et MA TEGIN ENDALE PLAANI! Mul oli 8 päeva aega üksinda tööd teha!!!
Täna on mul hea meel, et Katri Teller ja Kristjan Liivamägi sel reedel just sellise "Rahareede" episoodi avaldasid ja mind päästsid.
Vaimne tervise on oluline!
See väide kõlab iseenesest mõistetavalt, aga kui paljud meist tegelikult teadlikult igapäevaselt sellele mõtlevad? Seekordses "Rahareedes" räägitakse teemal "Ka rikkad nutavad" ehk et vaimse tervise teemad ei puuduta vaid neid, kellel midagi ei ole (vähemalt nende enda arvates!), vaid ka neid, kellel kõrvaltvaataja arvates kõik olemas on.
Mina olen vaimse tervise teemadele aastaid palju tähelepanu pööranud, aga nüüd lõpuks regulaarselt terapeudi juures käies saan alles aru, kui palju susservusserit mu endagi elus on. Ja ma päriselt olen pikalt ja põhjalikult endaga pidevalt tegelenud.
Tundsin ennast väga ära Katri kirjeldustest, kuidas keerulistel aegadel lihtsalt sa ei suudagi olulisi asju ära teha. Lihtsalt pole energiat, ega motivatsiooni. Seejärel kõik põleb ja ... asjad lähevad vaid hullemaks.
Kristjani räägitud lugu pereisa Toomasest oli väga tuttav. No niisama igaks juhuks tuletan meelde, et ma saadan hommikuti üksinda kodust välja 5 last ... ja seda ilma igasuguse tugivõrgustikuta. Lause "Ja see oli alles päeva esimene pool," pani väääääga muigama ja kurvastama samal ajal.
Planeerimist saab ümber planeerida
Ma olen pikalt imetlenud Kristjani süsteemsust ja planeerimist ja arvestamist. No et kõige kohta tundub olevat statistika, reeglid ja võimekus seda kontrollida. Planeerimisest oli ka seekordses "Rahareedes" korduvalt juttu.
Ülimalt tänulik olen aga, et räägiti ka ümberplaneerimisest. Ehk et kui on keerulised ajad, siis ongi ok plaanid ümber teha, päevakava lihtsamaks muuta, keskenduda vaid olulisele.
Veelgi olulisem mõte saatest oli aga see, et vägagi ok on mõnikord mitte midagi teha.
3-kuune koolivaheaeg
Tagasi tulles lõppeva koolivaheaja juurde, siis ... ma avastasin mõned päevad tagasi, et mul oli nädalane tööplaan ilmselt kolmeks kuuks. No kui mõelda, et seal oli kirjas Lõuna-Eestis toimunud lugejatega kohtumine, mis võttis juba umbes päeva, kolm õhtust börsijälgimist Äripäeva lehel, ühe raamatu lõpukirjutamine, ühe lühiromaani nullist valmis kirjutamine (võtab umbes 3 täispikka tööpäeva), 5 raamatu lugemine ...
Minu jaoks on lihtsalt 8 päeva üksinda niiiii suur vabadus, et ma tõesti olen vaba aja suhtes ilmselt reaalset tunnetust veidi kaotamas. Tundus, et see kõik on teostatav, aga kui hakata tunde kokku lööma, siis oli plaan ilmselt nagu kolmeks kuuks.
Mõned päevad tagasi hakkasin aga mõistma, mida ma päriselt suudan.
Õigemini- mida ma HETKEL suudan.
Seega andiski "Rahareede" mulle julguse tunnistada, et ma võin oma plaanid rahulikult ümber teha, eriti ... kui need olidki ebarealistlikud.
Sa pole laisk, vaid ellujääja
Väga julgustav oli, kuidas Katri korduvalt tunnistas, et mingite asjade tegemiseks pole olnud energiat, kui on rasked ajad.
Minu jaoks oli alles mõned nädalad tagasi see murdepunkt, kus terapeudi juures sai selgeks, et ma pole viimased aastad olnud laisk, vaid ellujääja. Nimelt olen viimased 2 aastat aktiivselt tegelenud keerulisest suhtest väljumisega ning sellega, et ennast ja oma 5 last kogu endisest elust ja elukohast välja tõsta ning Tallinnasse kolida.
Tundsin korduvalt, et MIKS ma ei jõua selle kõrvalt maksimaalselt töötada, sest kogu see muudatus ju vajas just hoopis pidevalt kasvavas koguses raha. Mõned nädalad tagasi ütles siis terapeut, et mu aeg ja energia on jäänud ellujäämisele. Sellele, et igapäevased asjad minu ja 5 lapse jaoks toimiksid. See on palju energiat. See on palju vaimujõudu. Ei saagi endalt oodata, et samal ajal veel ülimalt loominguline või muud moodi produktiivne oleks.
Alles hiljuti jäi kusagil sotsiaalmeedias ette umbes selline lause, et: "Sa pole laisk, vaid su energia läks ellujäämiseks vajalikele tegevustele." See oli väga lohutav mõte, mida Katri oma jagamistega toetas.
Aastaplaanid läksid vähendamisele
Tänu "Rahareede" seekordsele episoodile sain julgust oma aastaplaane ümber teha.
Jah, tänu regulaarsele teraapiale olen ma nüüd hulga paremas kohas, kui varem (teraapiasse pöördumise julgustamine oli ka seekordses saates oluline osa!). See aga ei tähenda, et peaksin täitmatuid plaane täitma.
Näiteks otsustasin täna, et muudan oma plaani lugeda sel aastal 75 raamatut. Praegu on sellest loetud 50 raamatut, seega 25 tuleks nagu veel lugeda. Kõrvaltvaatajale tundub ehk mõttetu teema, aga minu jaoks on kuidagi oluline, et endale seatud numbri täis saaksin. Numbri, mille ise endale lihtsalt seadsin. Teades, et siiani olen lugemisaasta jooksul keskmiselt lugenud 20-40, maksimaalselt 100 raamatut... Mõtlen, et kirjaniku ja kirjastajana on lugemine ju osa mu tööst. Samas tean, et olen selleks võimeline, aga ...
Samas tunnistan endale nüüd, et see peaks tulema siis millegi muu arvelt, sest mul lihtsalt ei ole praegu kõigeks vajalikku vaimujõudu ja ajumahtu. Novembris on algamas rahvusvaheline romaanikirjutamise kuu NaNWriMo ja ma tõesti tahan seal osaleda ning novembrikuu jooksul romaani valmis kirjutada.
Peale selle loobusin mõttest, et sel koolivaheajal peaksin ühe lühiromaani valmis kirjutama. Samuti väga raske otsus. Tervelt 2 päeva on ju veel jäänud vaheaega ja ma suudaksin, aga ... Kui mõelda, et sel aastal olen üldse vaid ühe raamatu valmis kirjutanud, milleks on novembris ilmuv "See ei ole sina!", siis ...
Loobumine on ellujäämine!
Mulle meeldis, kuidas Katri ja Kristjan soovitasid, et selle asemel, et ise keerulised ajad veelgi keerulisemaks teha, endaga lahkem olla. Jah, tuntud soovitus, aga kas me suudame igapäevaselt seda täita?
Mina tean, et praegusel ajal on minu jaoks ülimalt oluline enda tassi täis hoida, et suudaks järjepidevalt enda ja 5 lapse vaimse tervise ja igapäevaste tegemistega tegeleda. Kuna ma nüüd teraapias lõpuks avan kooselu aega ning julgen selleaegsesse valusse sukelduda, siis seda enam on energia ja tähelepanu aegajalt kohtades, mis on igapäevastest tegemistest kaugel.
Tänases Õhtulehes ilmus minuga tehtud intervjuu, milles soovitan samuti, et julgemalt teraapiasse või psühholoogi juurde vms pöörduda. Igatahes - abi küsida! Mul on nii hea meel, et "Rahareede" seekordses episoodis sama mõte kõlama jäi.
Samuti räägiti sellest, et vaimse tervisega tegelemine ongi ka rahateemadega seotud küsimus. Just seepärast, et kui vaimne tervis pole korras, energia on mujal, siis jäävadki ka rahateemad lahendamata.
Nii, ma püüan nüüd mitte kogu saadet ette rääkida, sest tegelikult räägiti ka paljust muust. Kuigi soovitan ka teisi "Rahareede" episoode, siis seekordne teema puudutab minnu hinnangul veelgi laiemat hulka inimesi, nii et ülimegaväga soovitan kuulata.
Aitäh, Katri ja Kristjan, et olulised teemad nii mõnusalt lahti rääkisite ja minugi mõtetes selgust tuua aitasite!
***
Mina olen Heli Künnapas (41), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 11a, 9a ja 5 a).
Minu "sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele, lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
