Pildikesi kohtutandrilt. Ehk et uudised rubriigist "Heli lahutas abielu ja alustab iseseisvat mürgitamata elu". Või midagi taolist ...
Kuna ma üle nädala saan teate, et varsti on asi meedias ja "üks ajakirjanik juba tegeleb" minu teemaga (mis on minu teema???), siis jagan vahelduseks pigem jälle ise informatsiooni. See ajakirjanik võib muidugi ka minuga ühendust võtta.
Tänaseks päevaks on lisaks hooldusõiguse otsusele olemas ka esialgne kohtuotsus elatise osas. Määrati nii tagant järgi kui jooksvalt riiklikud minimaalsed summad, mis 5 lapse eest on ette nähtud. Ehk veidi üle 800€ kuus. See otsus on laste isa poolt ka edasi kaevatud, nii et kohtutee veel ei lõppe.
Maja osas on hetkel meile antud aeg, et me seda ise müüksime. Vara jagamine on seega viimane teema, milles veel kohtuotsust pole. Maja müügi kohta võid pikemalt lugeda siit: Müüa maamaja Jädivere külas.
Praeguseks on üle 2 aasta möödas, kui sai avalikult siin blogiski välja öeldud, et "Jah, me lahutame oma abielu". Selleks ajaks olid aktiivsed liikumised selles suunas juba tükk aega käinud. Ja nagu öeldud- see pole veel läbi. Ühelt poolt tahaks lihtsalt kogu selle sita selja taha jätta ja lihtsalt eemalduda. Samas on väga paljud inimesed minuga oma lugusid jaganud ning öelnud, et on minu siinsetest postitustest ja IG story´dest palju julgustust saanud. Nii tean, et enda kogemusi jagades võin anda positiivse infokillu kellelegi, kes seda just vajab, et oma elus vajalikud muudatused teha. Nii, nagu mina olen enda jaoks vajalikul hetkel vajaliku lükke saanud.
SILD
Hiljuti lugesin raamatut "Sild", milles räägiti noortest, kes ühelt sillalt enesetapu tegid. Seal oli küll mitu versiooni, nii et mõnes nad ka ei teinud. See aga tõstis minus väga eredalt üles mälestuse, kuidas umbes kümme aastat tagasi oli ka minu jaoks olemas sild, millel aegajalt käisin, sest teadsin, et see on minu ja mu laste väljapääs sellest elust. Kõik muud eemaldumise variandid tundusid liiga keerulised ja mina teiste variantide jaoks liiga võimetu.
Tänaseks tean, et kohtud, lastekaitse, muud ametnikkud jne on täiesti toimiv variant. Jah, võtab aastaid aega ja palju energiat ning oleneb väga, millise inimesega neis asjaajamistest kokku saad, aga ... kõik on elusad. Ükskõik, mis seisundis, aga on olemas elusad inimesed, kellega asjade lahendamisega edasi tegeleda.
Tean aga, et paljud inimesed ei suuda sellistest toksilistest suhetest välja liikuda. Jäädakse samasse olukorda, sest see on lihtsam, kui kõik need vabaksvõitlemised. Ma ei hakka kedagi valega julgustama - kui suhe on olnud toksiline ja keeruline, siis lahkumine ilmselt lihtsam olema ei saa. Mind aitab aga alati kujutluspilt sellest, et milline oleks elu siis, kui ma seda lahkumist poleks ette võtnud.
ENESEKINDLUS
Toksilise suhte üks alustala on su enesekindluse õõnestamine ja tõsine sitaloopimine. Meie ei ela juba peaaegu 2 aastat koos ja see õõnestamise töö käib ikka veel. Näiteks siis mõned tekstid, mida mina oma eksabikaasalt järjepidevalt saan.
Praegu muidugi on teise poole lootus, et ma lõpetan kohtuvaidlused ära ja olen nõus, et lastele polegi vaja elatist maksta, ega nendega vajalikul määral kohtuda.
Minu jaoks aga on sellised sõnumid vaid julgustavad, sest näitavad veelgi kindlamalt, et kui õige tee ma lahkudes valisin. Kui mul mõnikord enda pärast kurb hakkab, siis ainult sellepärast, et miks ma varem ei lahkunud. Kui endalt selle küsimuse küsin, siis tuleb aga iga kord meelde, et just sellepärast ei lahkunudki, et iga kord, kui varasemalt lahku läksime, siis hakkas samasugune õõnestamine. See käis ka koos elades.
Tipptasemel koolitajad-nõustajad-edutreenerid jms, kellega enda arendamiseks järjepidevalt koostööd teen, suunavad mind siiani abielu ajal kannatada saanud enesehinnanguga tegelema. Ja ma tõesti enda arvates olen päris enesekindel inimene. Seega tean, kui lihtne on hävitada selliseid inimesi, kelle enesekindlus on minu omast veelgi madalam, kes ei oska enda ja oma olukorraga tööd teha. Mina õpin järjepidevalt, kuidas enda omaga tegeleda.
Praegune on muidugi sama, nagu peaks dieeti pidama. See on teema, mida korduvalt olen rääkinud, et küll suitsetajatel ja joodikutel on hea- nad peavad sõltuvuse lõpetamiseks lihtsalt ainest loobuma. Toiduga on aga keerulisem, sest sa pead oma probleemiga kogu aeg koos olema, seda edasi tarbima, aga leidma uued viisid, kuidas seda teha.
Mul oleks ka lihtne lihtsalt mitte edasi suhelda, lõpetada igasugune kontakt eksiga. Samas tahavad ju lapsed ta juures käia ning käisin ju kohtus hooldusõiguse pärast vaidlemas just seepärast, et tal ka oleks mingigi kohustus lastega koos olla. Selle täitmiseks aga tuleb suhelda. No ja siis tulevadki sellised sõnumid, nagu siin näha ... ja siis on jälle mõtlemiskoht, et ei tahaks nagu seda paska oma telefoni, ega muudesse meeltesse. Samas on sellised sõnumid ülimõnus meenutaja, et milleks kogu see praegune rabelemine ning eraldiseisva ülesehitamine vajalik on. Nii et olen nende meenutuste eest iga kord tänulik.
MU LAPSED POLE ELATIST VÄÄRT?
Nüüd ongi siis taas päevakorral kohtule uute vastuste kirjutamine. Kuna kohtuistungid on avalikud, siis ilmselt võin neist asjadest ka siin rääkida, sest igaüks võib vabalt tulla ja istungitel osaleda.
Jaanuaris otsustas kohust, et lastele määratakse miinimumelatis ning seda ka tagant järgi kõigi nende kuude eest, mil laste isa nendega ei tegelenud, ega ülalpidamises ei osalenud. Tagant järgi saab elatist küsida siis aasta aja eest taotluse esitamise päevast. Elatise taotluse andsin sisse eelmise aasta juunis, seega kogu lahusoldud aeg läks sinna sisse. Menetluse ajagraafikust rääkides on siis nii, et elatise kohtuotsuseks läks aega umbes 7 kuud.
Tänaseks on esmane kohtuotsus eksi poolt edasi kaevatud.
Suurimateks põhjendusteks:
* tal pole raha, et sellist elatist maksta,
* minu soov oli lastega Tallinnasse tulla, seega mina peaks ise kulud kinni maksma
* mina tegelen investeerimise ja raha asjadest rääkimisega, seega peaks mul olema raha, et üksinda 5 lapse elamine kinni maksta
* on ebareaalne, et 5 lapse kasvatamisele kulub mõlema vanema poolt 840€ ning lisaks lastetoetus 720€
* kui mina sellise rahaga hakkama ei saa, siis ta on nõus lapsed vanasse kooli tagasi viima ning ei vaja mingit minupoolset toetust, vaid on valmis 100% lapsi üksinda kasvatama.
* ... jne ...
Djaaa... helded pakkumised. Eks ma pean mõtlema, et kuidas jälle kõiges eksinud olen...
Kui leiduks mõnigi inimene, kes ütleks, et see laste ja nende huvidega kooskõlas on, siis kindlasti oleks minu jaoks lihtsam tee kõigest loobuda ja öelda, et kohtus laste isaga võitlemise asemel loobun kõigest. Aga ... ei ma ise, ega mitte keegi, kellega suhtlen, ei näe, et see lastele kuidagi kasulik oleks.
Ning ei - ma ei loobuks mitte mingi valemiga õigusest lapsi kasvatada sellepärast, et keegi annaks neile siis 400€ rohkem raha. Või isegi kui see summa suurem oleks. See vahe ongi - minul ei unune oma soov, vajadus ja kohustused lastega olla sellepärast, et keegi teine kusagil väliselt midagi teeb või otsustab. Ei saa ühel päeval lapsi armastada ja teisel päeval öelda, et "Ma oleks küll teile hea lapsevanem, aga näed sa ... teised ei lase!"
Jah, ma olen siiani järjepidevalt maksnud kinni laste elamise, toidu, muu vajaliku. Milline oleks teine variant? Oleksin öelnud eelmise aasta juunis, et vabandust, aga isa ei maksa teie toiduraha, seega minu nädal on toit olemas, aga isa nädalal ei ole, sest lapsevanematel on võrdne kohustus lapsi kasvatada? No ei tee ju nii. Jah, teengi selle võrra rohkem tööd ning mõtlen järjepidevalt, kuidas kõik vajalik olemas oleks.
Siis ajabki juhtme krussi, kui laste isa, kes on lastega koos mõned päevad kuu jooksul ja saab kogu ülejäänud aja rahulikult tööd teha, kirjutab kohtusse 14 lehekülge selgitust sellest, kuidas mul peab olema raha, et üksinda 5 last kasvatada, sest tema palk on x eurot ning rohkem raha pole. Samas ei saa see mind ju üllatada, sest elasingi kogu aja niiviisi. Ei olnud vahet, kas lastel või endal olid vajadused, vaid kui palk oli selline, siis istudki nädalavahetuse ja õhtud teleka ees ning kurvastad, et palk on selline.
Veel parem on väide, et ta ei peaks enda arvates tagant järgi kohtu poolt määratud elatist maksma, sest see on ju juba makstud ja järelikult polnud mul vajadust temapoolse toetuse järgi.
Kordan uuesti - kas oleksin pidanud siis lastega tegema nii, et ütlen, et praegu on isa nädal teid sööta ja seega minu külmkapist süüa ei võta?
Riiklikult on välja arvutatud minimaalne elatise summa laste kuludest lähtuvalt. See pole seotud sellega, kas lapsed elavad Tallinnas või oma endises elukohas. Miinimumi küsisin just seepärast, et vaidlused kiiresti läheksid ja ei peaks pikalt veiderdama hakkama. Aga noh ...
LASTEVABA KIIRE ELU
Hoolduskorra kohtuotsus oli esimene, mille septembris kätte saime. Selle järgi on laste isal kohustus olla lastega 2 nädalavahetust kuu jooksul ning pooled koolivaheajad. Tema arvates on see aga soovituslik. Kui kuupäevad välja pakun, siis kindlasti talle need ei sobi. Välisreisid ja muud üritused on tal nii paigas, et on vaid väga konkreetsed kuupäevad, kui lapsed saaksid tulla. Kui neil kuupäevadel on lastel koolis üritused vms, siis eksi arvates mina takistan tal lastega kohtuda.
Jõuluvaheajal näiteks sobisid vaid mõned päevad. Pakkusin pühade jagamist, aga vahet polnud, mida pakkusin, kui see oli välja öeldud, siis tuli välja, et just sel päeval olid tal muud plaanid. Nii et pooltest koolivaheaegadest pole juttugi. Pealegi on eksil tema sõnul tööandja, kes talle koolivaheaegadel puhkust ei anna. Neil pidavat ainult olema suvel 3 nädalat kollektiivpuhkust ja nädal jõulude ajal. Sellel jõulunädalal millegi pärast lapsed minna ei saanud, sest nende isa oli millegi pärast välisreisil.
Suvel peaks lapsed pool suve nädala kaupa seal olema. Senist infot arvestades saab see olema siis maksimaalselt 2 nädalat suve jooksul (kohtuotsusesse sai kirja, et maksimaalne järjest seal oldud aeg on nädal aega. Selle klausli põhjenduseks oli minu poolt, et kuna juba eelmisel aastal ütles eks, et ta ei peagi 5 kuud lastega suhtlema, sest võib pärast 3 kuuks nad järjest enda juurde võtta ja siis on aasta keskmise mõttes vajalikud päevad lastega täis).
Hoolduskorra rikkumine tähendab seda, et esiteks ma ei tea kunagi, kas saan mingil nädalavahetusel tööd teha. Näiteks jaanuaris olid kuupäevad kokku lepitud. Mul oli ühel laupäeval Investor Toomase konverents, kus käisin ettekandeid kajastamas (see sama üritus, millele eksabikaasa kohtule tehtud avalduses viitab, et kuna ma tegelen investeerimise teemadega, siis peaksin üksinda laste jaoks raha kokku saama). Samuti loomulikult toidan ja hoian nii ajaliselt kui rahaliselt lapsi ka need päevad, kui nad tegelikult oleks pidanud isa juures olema.
Siin pildil on näha siis kõik need minu avaldatud "materjalid", mis tõestavad, et mul peaks endal olema nii palju raha, et üksinda 5 last kasvatada, sest laste isal ju pole raha, et neile riiklikku arvestuse järgi minimaalset elatist maksta.
Tänase info kohaselt kaebab laste isa minu peale lastekaitsesse, kuna talle on jäänud mulje, et mul pole rahalisi vahendeid, et lapsi Tallinnas kasvatada. Ja mitte ühtegi sõna sellest, et kui ta tasuks kohtu poolt määratud elatisraha, võtaks lapsed enda juurde 2 korda kuus ning lõpetaks minuga kohtus vaidlemise, saaksin rohkem tööd teha ning oleks õhk puhtam ja rahulikum.
Jätkuvalt- kõik on elusad!
MIKS MA PÜÜAN JÄTTA MULJE, ET KÕIK ON OK?
Aegajalt ikka küsitakse, et kui sellised asjad järjepidevalt toimuvad, siis miks ma püüan jätta mulje, et hakkama saan ja et kõik on ok.
No esiteks ma pole oma arust kunagi varjanud, et mis toimub.
Teiseks- kes tahaks iga päev lugeda selliseid asju, nagu siinses postituses. Paljud inimesed kadusid mu ümbert ära suht algul, kui kogu see sitt ventikasse lendas ja ma üldse ei süüdista neid. Ega ise tahaks ka juba eemale, aga ju mul on vaja veel miskit sellest kõigest õppida.
Kolmandaks - inimesed, kes minuga päriselt kokku puutuvad ja elu ning tegemisi jagavad teavad kogu aeg, et kuidas asjad päriselt on. Sellest ju piisab. Et teaksid inimesed, kes päriselt midagi teha saavad.
***
Ma ei saa jätkuvalt kedagi julgustada, et püüa toksilisest suhtest väljuda, sest nii on lihtne, sest ... see pole lihtne. Kui ma mõtlen, et meie ühine pereterapeut jätkuvalt kogu sellist asjade korraldust heaks kiidab ja toetab ning samal ajal uusi patsiente vastu võtab, siis see on minu jaoks nii punane lipp kui veel saab. Mina küll saan tema käest igakuiselt esmase õiguskaitse raames määratud elatisraha, nii et põhimõtteliselt ta ikkagi panustab minu lastesse ja saan tema kaudu laste isale määratud esmast elatist.
Aga no mõelda, et mõni perekond läheb ja mõtlebki, et ta annaks nõu ja aitaks ... ausalt, ma ei tea, kas peaks sel teemal midagi tegema.
Kui kellelgi on infot, et kuidas on kõige targem käituda, et esialgse kohtuotsuse käigus määratud summad ka tõesti kätte saada, siis võib minuga seda jagada. Saan aru, et vaidlus läheb edasi, aga kuidas siis nüüd oleks tark käituda? Ilmselt kusagil on keegi, kes on selle läbi teinud.
***
Jätkuvalt olen ülimalt tänulik inimestele, kes on sel vabanemise teekonnal abiks ja toeks olnud.
Jätkame kasvamist ja õppimist!
Täna tulevad lapsed järjest koolist koju haigena ... hmm, miks ma rohkem tööd ei tee???? Ja selle nädala ülesanne on vähemalt ühele poistest uus ülikond leida ja osta, sest juba järgmisel nädalal mängivad nad trompetit Lätis.
Jah, asi on minus ....
***
Mina olen Heli Künnapas (40),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
koolitajast ema viiele lapsele (14a, 12a, 10a, 8a ja 4 a).
Minu
"sulest" on praeguseks ilmunud üle 30 raamatu. Kirjutan noortele,
lastele, ajaviiteromaane ning enesearengu teemal. Ehk paberile saavad
kõik lood, mille puhul on tunne, et need võiks kellelegi kasulikud olla
ning vähemalt mõne inimese maailma kuidagi paremaks teha.
.jpg)
