Miks ma mitte kunagi ei kavatse kõigega rahul olema hakata?

Oeh ... mul oli seda vaja ...

Kas pole mitte nii, et olulistesse elumuutvatesse olukordadesse satume tihti täitsa kogemata. No mul läks nüüd ka jälle nii. Olen enesearengu-teemadega tegelenud päris palju. Alates 2017.aastast kohe täitsa palju. Päris mitmed sammukesed on sellest ajast saanud edasi liikuda. Aga ikka ja alati on midagi, mis on puudu ja viimased 6 päeva aitasid mul päris mitu teemat ära sõnastada. 

Nimelt jäi siis mulle kusagilt ette info, et Tony Robbins teeb tasuta mitmepäevase veebikoolituse teemal "Uus aasta, uus mina". Mõnusalt ameerikalikult kõlav pealkiri. Aga no ma liitusin grupiga. Tony Robbinsiga on mul eelnevalt raamatu-kokkupuude, mille puhul tundsin, et ta oleks võinud oma mõtted hulga lühemalt kirja panna. Kokkuvõtet saad lugeda siit: Ärata endas hiiglaslik vägi. 

Esimest kohtumist läksin kuulama suht skeptiliselt. Mõtted aga läksid üsna kiirelt jooksma ning sain enda jaoks väga palju mõistmisi kirja. Nii veetsingi kuue päeva jooksul üle 10 tunni kõrvaklappides kodus või alevis jalutades. 

Jah, paljusid Tony mõtteid olen enne kuulnud, aga ... see ei tähenda, et kõike rakendan. Tegelikult teame me kõik ju, mis on õige ja mis on meile hea, aga seda kasutama hakates ... tuleb elu vahele. Hea vabandus! Alati kasutatav. 

Tahtsin aga jagada kolme mõtet, mis samuti on kõik üldtuntud, aga kui neisse päriselt süveneda, siis võib see ikkagi elu päris palju muuta. 

Mulle kõlama jäänud mõtted: 

1) õnn=areng

Pole saladus reeglipärasus, et inimesed, kellel on kõik, ei ole tihtilugu õnnelikud. Olen ise samuti korduvalt läbi käinud selle, et saan oma eesmärgi kätte, kõik on olemas ja tehtud, mõnda aega on hea, aga siis ... hakkab mingi segaduseussike jälle sees radasid rajama. Ise ka ei usu, aga praegune Tony koolitus oli esimene, mille käigus sain teada, miks see nii on: õnnelikuks ja rahulolevaks olemiseks on vaja arengut! Selleks, et oma oskusi ja andeid parimalt kasutada ja enda kaudu maailma paremaks muuta, tuleb ennast pidevalt edasi arendada. Ühele kohale istuma jäädes kasutad ära selle, mis on, aga seal saabki tee otsa. Ja et see ei juhtuks, tulebki pidevalt edasi areneda.  

Sellel koolitusel sain kinnitust, et ma ei tohigi kunagi kõigega rahul olema hakata. Jah, loomulikult on ok oma saavutusi nautida. Rääkimata sellest, et nautida seda, mis sul igapäevaselt on. Aga siiski peab sellele järgnema areng, oma piiride nihutamine ja laiendamine. 

Tegelikult olen oma elus seda pidevalt ka teinud, aga mingil hetkel arvasin, et see on vale. Ümbitsevad inimesed on korduvalt selgeks teinud, et see on vale. Nii et mõistmine, et see on täitsa normaalne, oli minu jaoks tõesti ülimega olulise tähtsusega. Hea oli teada saada, et see on ok ja mul polegi midagi viga.

2) julgus pole hirmu puudumine, vaid tegutsemine sellest hoolimata

Taas mõte, mida olen varem ka teiste koolitajate suust kuulnud või lugenud. Olen seda korduvalt praktiseerinud. Näiteks kui pead kusagil esinema ja on tohutu hirm, siis kõige lihtsam on lavale astuda. Või kui on hirm telefoniga helistada, siis on vaja lihtsalt number valida ja telefon kutsuma panna. Siis pole enam tagasiteed ja tuleb olukorraga lihtsalt hakkama saada ja tegutseda. Või näiteks inimestega rääkides. Eriti keeruliste teemade puhul - tuleb vaid alustada ja ... edasi pole enam pääsu. 

Lihtne on ennast tagasi hoida, kuid kõik koguneb sisemusse. Alati on võimalus, et kui ma midagi teen või ütlen, siis lähevad asjad hullemaks. Aga äkki hoopis aitab millegi välja ütlemine ületada seina, mis muidu haiget teeb? Mõnigi inimene arvab, et ma astun julgelt lõvikoopasse. Aga ma olen seda õppinud, mitte alati osanud. Ja kui valida on, siis ma ikka pigem kaevun üksinda kuhugi turvalisse pessa. 

Miks ma aga aegajalt lõvikoopasse satun? Tony koolitus oli jällegi see, mis aitas sõnastada, miks ma nii teen: sest ma kannatan ära palju ebamugavust. Olen laiendanud oma piire, kui palju ebamugavust ma suudan murdumata taluda. Jah, ma pole alati erinevateks tagajärgedeks valmis. Aga ma ei taha olla vait lihtsalt sellepärast, et ma ei tea, mis tulemus võib olla. Pigem püüan huvitatult vaadata, et mis siis nüüd edasi saab. 

Ma ei taha hiljem mõelda, et mis oleks võinud edasi saada, kui ma poleks tulemust kartnud. Pigem karta tulemust ja ikkagi teha ning võimalik, et see toob kaasa positiivseid tulemusi. Ehk et riskides ma ju ei tea, kas läheb õnneks ja kõik toimib või äkki hoopis jään ilma sellestki, mis mul on. Nii tulebki aegajalt tegutseda nii, et ise täitsa kardada, aga ikkagi teed.

3) ka laulmine on oma füüsilise seisundi muutmine

Tony rääkis, et kui tunned ennast halvasti või kokkujooksnult, siis kõige lihtsam viis asju paremuse poole liigutada on muuta oma füüsilist seisundit. Jällegi vana tõde. Oli aeg, kui sain selgeks, et kui mul asjad üle pea kasvavad, pean ujuma minema, mingil perioodil sai selleks jalutamine. 

Tõsine uudis oli minu jaoks aga mõte, et füüsilise seisundi muutmine on ka laulmine. Tegelikult olen kogu elu keerulistes olukordades ümisenud või võimalusel isegi laulda röökinud. Seda, kuidas valju muusika saatel tantsimine ja laulmine keha ja meelt rahustab, teavad ilmselt kõik. Nii et jällegi mõte, mida olen oma elus kasutanud, kuid ei osanud sellele lihtsalt teooriat juurde panna ning selgitada, et miks ma seda teen. 

***

Kindlasti ei algata ma siin arutelu, et kas Tony Robbins on parim koolitaja või kas teda üldse tasub kuulata. Minu jaoks on oluline, et sain selgust mitmel teemal, mille probleemi oskasin juba peaaegu sõnastada, aga vastust veel küsida ei osanud. See on igavesti hea tunne. Minu jaoks taas tõestus sellest, et vastused jõuavad meieni õigel ajal. Ja mul oli praegu paljusid vastuseid vaja. See ei tähenda, et ma suudaks enda elus kohe kõik lahendada, aga vähemalt on eest lükatud mitmed seinad, mille taga ma vaikselt vastuseid ootasin. 

Kui sa täna siia lugema jõudsid, siis loodan, et äkki oli eeltoodud kolmest mõttest vähemalt üks ka sinu jaoks nii oluline, et aitas mingile vastusele lähemale jõuda. 

Mõnusalt õnnelikku rahulolematust! 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Mul on nimeabi vaja! Tõsiselt!

Nüüd on siis ametlik - mul on tõsiselt nimeabi vaja! Ma ei saa enam ise hakkama.

Olen varemgi hädaldanud, et raamatute kirjutamise juures on kõige keerulisem välja mõelda nimed. Mitte lihtsalt nimed, vaid sellised, mis just sellele tegelasele sobiks. 

2021.aastal lubasin pidulikult, et annan kord kuus välja ühe raamatu romantiliste lühiromaanide sarjast "Mõni õhtu romantikat". Seda lihtsalt loetakse, laenutatakse, ostetakse, küsitakse nii palju, et miks ka mitte. Mõtteid ju jätkub. Eelmisel aastal oli keeruline kirjutamiseni jõuda, kuid seda piinarikkam oli, et kõik need lood muudkui keerlesid peas ja tahtsid paberile saada. No sel aastal otsustasin siis kirjutada. 

Jaanuarikuu raamat on trükikojas. Selle pealkirjaks on "Jõulud parima sõbraga". Tunnetest ja emotsioonidest selles loos puudust ei tule. Veel mõned päevad saab seda soodsalt ette tellida. Kuna praegu on ajad, nagu on, siis hetkel suuri tiraaže ei telli. Nii et kui raamatut soovid, siis tasub võimalikult kiiresti ära tellida. 

Aga nüüd päris mure juurde - sama lubaduse käigus lõpetan praegu romantilise lühiromaani käsikirja, mis ilmub veebruaris. Selle pealkiri on "Tuhast tõustes". Hakkasin seda kirjutama aasta aega tagasi, kuid nüüd siis oli õige aeg, mil minuni jõudsid õiged mõtted, et see lugu ära lõpetada. Üks peatükk on veel lõpetada. 

Täna aga sai lõpuks üles romantilise lühiromaani "Ebaõiglane" e-raamat. Panin seda infot üles. Hakkasin sisukirjeldust lisama ja avastasin, et ... ma tegin seda jälle!!!

Nimelt raamatutel "Ebaõiglane" ja "Tuhast tõustes" oleks peaaegu olnud üks peategelane sama nimega. 

Kõige keerulisem on, et see sobis mõlemale tegelasele. 

Jaa, ma kasutan netist leitavaid nimeregistreid, et uusi nimesid leida. Jaa, ma loen nimede tähendusi. Jaa, mul on kirjas, milliseid tegelasi olen eelmistes raamatutes kasutanud ... aga ju ma siis lihtsalt ei loe neid alati läbi. Püüan ikka lihtsalt tunnetada, et mis nimi uuele tegelasele sobiks. Ja kuna ma tean, et kipun samu nimesid kasutama, siis ikka püüan mõelda sellele, aga ... heh, mul polegi enda vabanduseks midagi öelda.

Kui mul oleks rohkem nimesid, siis läheks lugude kirjutamine hulga lihtsamalt. Suure osa raamatute planeerimise ajast kulutan sellele, et leida õige nimi ... ja nagu näha, siis tihtilugu kulutan suure osa sellele, et leida uus nimi ja see käsikirjas ära muuta. 

Olen siiani läinud ka seda teed, et mu tegelaste nimed on lihtsalt. Üks kirjanik (nimesid nimetamata!) sai alles sõimata ühelt inimeselt, et miks ta tema erilist nime raamatus kasutas. On siis seda vaja. ..

Seega, kui sa kade pole, siis võid siia postituse alla vabalt lisada nimesid, mida võiks raamatus kasutada. Hoiatan, et ilmselt mõndagi ka kasutan. 

Ma siis nüüd lähen ja mõtlen, millise nime võiks sarja "Mõni õhtu romantikat" uue raamatu "Tuhast tõustes" üks peategelane saada ...

  ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Miks ma tahtsin, et mul koroona oleks?

Tervisest ei räägita. See on isiklik. Eks ole? 

Aga mitte tänasel päeval. Mitte praegustes oludes. Praegu tekitab kahtlustusi pigem see, kui sa ei taha oma tervisest rääkida. Nii et ma siis räägin, miks ma tahtsin, et mul koroona oleks. 

Esimestel koolipäevadel pidi üks mu lastest tegema mõttekaardi selle kohta, mida ta koolivaheajal tegi. Ta siis seisis nõutult mu kõrval ja ütles, et me ei teinud ju midagi, sest mina olin haige. Natuke mõtlemist ja saime küll mõttekaardi täidetud, sest tegelikult olin ma haige vaid koolivaheaja viimase nädala. 

5.jaanuaril ühelt kohtumiselt koju jõudes tegin ära oma lõunauinaku. Ärgates istusin teleka ette. No imelik tunne oli. Mõne aja pärast oli palavik 38. Järgmisel päeval sama lugu ja siis sain juba saatekirja koroonatesti tegema. Kuigi tundus ju niigi nii ilmselge, sest mitu päeva järjest kõrge palavik. Testi päeval oli see juba 39 ning sellest järgmisel 40. Aegajalt veidi langes, aga kui jälle tõusis, siis ikka nii, et ma silmnähtavalt värisesin. Tegelikult oli see täitsa jube kogemus. Kuigi sellist kiiret palavikutõusu olen ühe korra varem ka kogenud- see oli pärast seda, kui Johanna sünnitamise järel haiglast välja saime ja kuigi meid oli siis juba 2 nädalat ravitud, siis ma ikka kohe uuesti haigeks jäin. 

Üllatuste üllatus oli, kui koroonatesti tulemus oli negatiivne. 

Jah, ma teadsin, et mul oli neil päevil eriti hästi arenenud lõhnataju, mis pidavat koroonaga just kaduma. Mul tähendas see seda, et süda oli kogu aeg paha kõigist lõhnadest, mida tundsin. 

Tänapäeval tähendab negatiivne koroonatesti tulemus seda, et siis jõuad lõpuks perearsti juurde ja läheb uurimiseks, et mis toimub. Vereproovid tegid selle kohe selgeks, et haige ma olen (mitte, et neljas päeva ülikõrget palavikku sama poleks näidanud). 

Perearsti ühe õega oligi jutuks, et enamik inimesi põeb koroona läbi kergemalt kui see, mis minuga sel ajal toimus. Juba siis saingi aru, et ilmselt oleksin kergemalt pääsenud, kui mul oleks koroona olnud (kuigi, ega seda ei tea). 

Antibiootikumidega jalutasin sealt minema, aga... pühapäeval lõpetasin ikkagi EMOs. 

See oli üks igavesti meeldiv EMO kogemus. Mul oli nii tore õde ja arst oli ka asjalik. Uuringud tehti kõik kiiresti. Esimest korda sain näiteks kompuuteruuringu kogemuse. Tulemuste ootamise vahepeal sain muudkui tilguti all magada ja täitsa hea oli olla. Rahvast väga polnud, nii et enamik aega oli rahu ja vaikus ka. 

Arst ütles üsna kiiresti, et näha on jah, et koroona see ei ole. Uuringud tegid siis selgeks mulle ebameeldiva tõe, et tegu on ühe varasema tervisehädaga, mis tõi kaasa põletikku ühes siseorganis. Probleem ise oli lahenenud, nii et tegelikult tulingi sealt koju samamoodi haige edasi olema. 

Kõrge palavik 38-40 oli lõpuks kokku 9-10 päeva. Ausalt, see oli täitsa müstiline kogemus, sest kuigi ma oma arust olin kogu aeg täie mõistuse juures, siis tegelikult on mul täielik auk nende päevade kohal. Nägin tohutult palju unenägusid. Suuri ja laiu unenägusid. Selliseid, kus paljud inimesed minuga rääkisid asju, mis meil on pooleli. 

Kõige keerulisem oli, kui see kiire värisemisega palavik oli mitu korda öösiti. Siis tuli kuidagi palavikurohuni jõua, nii et enne ümber ei kuku. Aga tagant järgi mõeldes oli see täitsa naljakas. Siis ei olnud naljakas.  

Jah, ma ei lubanud eelmisel ja ka sel nädalal laste sõpru külla koroona pärast. Aga mitte sellepärast, et minul see oleks, vaid et seda ei toodaks. 

Ei, mu lapsed ei pea teistest rohkem maski kandma koroona jagamise pärast. Ja kui keegi tahab neile selliseid märkusi teha, siis võib minu käest otse küsida ja ma ütlen, et see polnud koroona. Laste jaoks on sellised märkused väga häirivad, kui neid hakatakse koroona levitamises kahtlustama, kuigi pole alust. 

Negatiivse koroonatesti tulemuse sain juba koolivaheaja lõpus ja seejärel teavitasin ka mõningaid laste õpetajaid. Mõne päeva pärast veel mõnda. Mõtlesin küll, et kas ma peaks kohe kõigile teavitama, et pole koroonas ja lihtsalt vastikult haige ... aga samas tundus see veider. Tänasel päeval on kõigil nii palju uudiseid sellest, et kes on haigega kohtunud või arvab, et hakkab haigeks jääma ... keegi ei jõua kogu seda infot hallata. Ja kuna hullema aja olime nagunii vaid perega kodus, siis nagu ei hakanud laiemalt inimesi informeerima. Tänaseks päevaks aga saan aru, et muud varianti ei ole, sest lapsed on päris mitme kummalise kommentaariga koolist koju tulnud. 

Teisalt saan aru, et praegused ajad ongi sellised. Ma ise eelistan ka pigem ettevaatlik olla, mitte pärast tagajärgi lahendada. Aga tõesti - kui on hirm ja kahtlus, siis palun küsige otse. Ma oma arust räägin üsna avatult kõigest ja kõigiga, kellega vaja. 

Kas mul on koroona? Eelmise reede seisuga ei olnud. Seda, kas täna on, ma ju ei tea. Praegusel ajal võime kõik igal ajal selle saada. Mul käivad suuremad lapsed koolis. Ise olen paar korda poes käinud. Väiksemad käivad lasteaias. Käisin täna perearsti juures. Raamatukogust tõin uued raamatud ja lugesin neid ka juba. Isegi maski kandes mõistan, et kõikjalt sealt võime koroona saada .... aga praegu see ei olnud see. 

Mu enda lootus on, et kui ma ka peaks nüüd uuesti haigeks jääma, siis võiks olla nii kaua aega, et mul jälle kusagilt verd võtta saaks. Poleks ju palju palutud. Seekord saadi EMOs kusjuures juba kolmandast kohast veri kätte ja polnudki ülipalju vaja surkida. Ja ma sain seekord südamekujulise verevalumi. Seda pole ka enne juhtunud. Tavaliselt on need lihtsalt koledad lärakad. 

Kusjuures hästi läks see, et tänu minu haigusele pääsesid lapsed otsesest kontaktist inimesega, kes oli haige ja kellel oli otsene koroonakontakt. Nii et see läks ka hästi. 

Loodetavasti rahustab see selgitus inimesi, kes mu lastega kohtuvad ja vähemalt lastele enam kommentaare, ega küsimusi ei esitata. 

Rohkelt tervist ikka kõigile!

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Mul on uus beebi!

Viiekuune on ju täitsa beebi alles, nii et jutt täitsa õige - mul on uus beebi! Ja see on nii äge! 

Pole temast siiani sotsiaalmeediastaari teinud. Selleks on mitmed erinevad põhjused. Aga kindlasti mitte see, et ta üliarmas poleks. Sest ta on. 

Saage tuttavaks- Tinky (pildil ikka see must siis): 

Tegelikult kolis ta meie juurde juba oktoobrikuus. Eelnes pikk mõtlemine. Nimelt jäi meie eelmine koer haigeks ja suri eelmise aasta algul. See oli kurb ... ja samas oli kuidagi abitu ja saamatu tunne. Nii polnudki tükk aega julgust uut koera võtta. Samas maal ilma koerata ma elada ei taha. See on kuidagi nii vale. 

Samuti on minu jaoks vale lastega pere ilma koerata (kui selleks on võimalus). Olen ise üles kasvanud nii, et majas on alati koer. Tegelikult oli enamiku mu lapsepõlvest meil üks koer, kelle surma järel olin ikka väga kurb. Aga no tema oli lahkudes tõesti väga vana. Mu lapsepõlvekoer kasvas kuidagi koos minu ja õdedega ning oli väga loomulik osa meie kooslusest. 

Koer on kohustus. 

Koer on vastutus. 

Aga veelgi rohkem on koer ikkagi hunnik rõõmu ja armastust. 

Loomulikult võtab kutsikal aega, enne kui lõppeb tuppa hädade tegemine ja näksimine ja igasugused muud kutsikaga kaasnevad "hädad". Jah, Tinky on lisalaps majas, kellega on palju tegemist ja õpetamist. Aga ikkagi on kuidagi terviklikum tunne, kui ta lihtsalt olemas on. Ja kui veel tuleb ja su kõrvale maha potsatab ja pea sülle torkab, siis on kohe täitsa korras. 

Täna tuli välja, et peale kõige muu on meie Tinky muusikakoer. Joosep harjutas köögis trompetit. Tavaliselt mängivad poisid neis tubades, kuhu Tinky ei või minna (ta käib vaid köögis). Kogu harjutamise aja keerles koer ümber poisi. Ta istus kord ühes, kord teises kohas, lakkus Joosepi jalgu (seda teeb ta muidu ka kogu aeg), samuti noodipulti. Igatahes oli igast otsast muusikast väga huvitatud. 

Olen alati arvanud, et eriti trompet on koertele liiga vali, sest koerad ju kuulevad meist veelgi paremini. Aga Tinky tõesti istus nii lähedal kui vähegi sai. See oli üks igavesti vahva vaatepilt. 

Ilmselgelt tuleb minu praeguseks viiekuusest beebist siin varsti jälle juttu!

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (12a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

Kuus aastat Heli Kirjastust - tehtud!

Täpselt nii ongi, et täna võib tähistada Heli Kirjastuse 6.sünnipäeva. 

Ametlikult muutsin firma nime küll ära märtsikuus ja firma ise oli mul päris mitu aastat varem olemas. Algselt tegelesin firma kaudu küülikukasvatusega. Nii et sellepärast ongi siiani segadus, et millal seda õiget sünnipäeva siis tähistama peaks. 

15.jaanuar on aga kuupäev, kui ilmus Heli Kirjastuse esimene raamat: ,,Minu ilus elu maal". See on üks väheseid minu tõsielulisi raamatuid. Ojaaa, tänasel päeval teeks palju asju selle juures teisiti ... ja samas on see oma aja nägu ning selle hetke üllitis. Pani märgi maha sellesse hetke, milles oli kirjutatud. 

Koos Ene Sepaga raamatuid esitlemas (2017a)

Esimese raamatu kõige olulisem roll oli aga selles, et sain selgeks, et kirjastamine on võimalik. Tehtav. Ja nii läkski edasi. Alustuseks tulid enda järgmised noorteraamatud ,,Tähtajaline elu" ja ,,Ütlemata sõnad". Siis aga vaikselt ka mitme teise autori teosed. 

Keskmiselt olen aastas kirjastanud 10-15 teost. Ehk sellises suht rahulikus tempos. Kui aga mõelda, et paljud neist on minu enda kirjutatud, siis on tegevust ikka jätkunud. 

Ettevõtte keskmine eluiga pidavat olema viis ja pool aastat. See tähendab, et selle piiri olen nüüd napilt ületanud (või noh- tegelikult saab firma juba 10-aastaseks, nii et üldiselt ettevõtluses olen ilusti kauem püsinud). 

Eelmine aasta oli keeruline. Kuna töötan enamik aega üksinda ja tellin teenused sisse, siis tegelen kõigega. Ja kui mina ei tegele, siis ei tegele sellega keegi. See tähendab, et märtsikuine 5 lapse koju jäämine mõjutas töötamist ikka väga. Mittetöötamise poole. Samasugune paus juhtub iga kord, kui mul on muid kohustusi või tervisega probleeme. Ühemehe(naise)firmas tähendab see kohe tööauku ... nagu hiljutine ,,tervisepuhkus" näitas. 

Aga miks olen sellise töö valinud? 

Esiteks muidugi, kuna jätkuvalt tunnen, et kirjutamine on see, mida ise kõige rohkem teha tahan. See on minu kirg ja seda voolab minust ikka veel välja. Tunnen ennast füüsiliselt kehvasti, kui pikalt pole midagi kirjutada õnnestunud. Seega on väga loogiline ise oma raamatuid välja anda. 

Teiseks tööaeg - ma saan ise valida, millal ja kus töötan. Jah, on inimesi, kes tahaks väga minuga 9-17ni rääkida vms, aga on perioode, kus ma neil kellaaegadel polegi kättesaadav ja töötan hoopis teistel kellaaegadel. Sest nii mulle sobib. Kuna enamik kirjastamise tööst saan ikkagi kirjavahetustega suheldes ära teha, siis pole see mingi küsimus. 

Kolmandaks töökoht - võin töötada seal, kus on mu telefon ja arvuti. Kiiremad ja lühemad vajalikud teemad saan ära vastata poejärjekorras, last tunnist või trennist oodates vms. 

Neljandaks töö ja hobi ühildamine - no ma saan näiteks lugemise eest palka. Saan lugeda käsikirju, mida veel Eestis avaldatud pole. Esiteks on üldse mõnus uusi raamatuid lugeda. Ja pealegi on kirjaniku jaoks töötamise oluline osa lugeda, nii et lugemise loen rahulikult oma tööaja hulka. Ükskõik, mida ma loen. 

Viiendaks võimalus kultuurielu mõjutada - nagu eelmises punktis kirjutasin, saan lugeda käsikirju, mida pole avaldatud. Seda nii kohalike kui välismaiste autorite puhul. Saan teha otsuseid, milliseid raamatuid avaldada ja seega laiemalt kättesaadavaks teha. Tegelikult on see väga vastutusrikas ülesanne. Sest kui annad jama välja, teed head reklaami ja inimene, kes loeb 2 raamatut aastas, loeb ühena sinu avaldatud jama, siis on see kurb. Ja samas kui suudad leida raamatu, mis on ülimalt hea ja toetab paljude elusid, siis on see ju nii oluline samm nende inimeste jaoks, keda raamat mõjutas ja kes ilma selle raamatuta oleks hädas olnud. Kuna võõrkeelsete teoste avaldamisega on ots ilusti nüüd lahti tehtud, siis see läheb ka ainult edasi ja vahvaid leide tuleb veel. 

Miks ei peaks kirjastamisega jätkama?

Ainuke mõte, miks mõnikord tuleb palgatööle minemise mõte, on ebastabiilsus. Näiteks kui novembrikuus olid müüginumbrid mõlemas poeketis ilusad, siis detsembrikuus müüsid Apollos Heli Kirjastuse raamatud jätkuvalt hästi, kuid Rahva Raamatus oli samasugune müük, nagu suvepoolsetel kuudel, kui inimestel hakkavad juba raamatukauged mõtted pähe tulema. 

Ja kui samal ajal on mitmed uued lepingud tehtud, siis võtab korraks jälle natuke kõhedaks. Sest üksi tehes tuleb ka kõigi miinuste ja valeotsuste eest üksi otsustada. 

Järgmised 6 aastat ... ?

Tundub, et jätkuvad samamoodi. Õigemini - kiirenevas tempos. Mu vahvad 5 last kasvavad suuremaks ja ma väga loodan, et saan nende kõrvalt rohkem tööd teha. Samal ajal oskusi ja teadmisi on ka nagu juurde tulnud ja neist võiks kasu olla. 

Olen väga tänulik kõigile inimestele, kes on Heli Kirjastuse raamatuid ostnud või raamatukogudest laenutanud. See ongi see, kuidas nii minu kui ka teised kirjastused saavad tegutseda. Enda jaoks võiksin käsikirju ka arvutist lugeda, kuid raamatuks saavad need ikka tänu lugejatele ja raamatuostjatele. 

Jätkuvaid imelisi lugemiselamusi! 

 

 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com

5 noorteraamatut, mida 2021.aastal kindlasti lugeda tasub

Noorteraamatud ei ole enam ammu vaid numbrilistel noorte teema. Või kas üldse kunagi ongi olnud? Tänapäeval pakub igatahes hea noorteraamat avastamisrõõmu ning kaasamõtlemise võimalust mitmes erinevas vanuses lugejale. See tähendab, et meid ümbritseva maailma kujundamisel on noorteraamatutel tegelikult ülioluline roll. 

Samas ütleb statistika, et näiteks eestikeelseid noorteraamatuid ilmub aasta-aastalt üha vähem. Heli Kirjastuse kogemuse põhjal ütlen, et noorteraamatuid on suht kallis toota (need on enamasti ilusamad ja seega kallimad kui keskmised nö täiskasvanute raamatud). Samas sihtgrupp ehk noored neid ise ei osta ehk ei too tootmisraha tagasi. Enamik siiski laenutab raamatuid. 

Just hiljuti oli raamatulaadal otsene kogemus, kus üks noor tüdruk tuli ja ütles, et ta on minu raamatute fänn ja kindlasti tahab täna ühe osta ja läheb küsib vaid ema käest enda raha ... aga nägin kaugelt nende suhtlust ja ... tagasi ta ei tulnud. Mul polnud kurb selle müümata raamatu pärast, vaid sellepärast, et nägin, et tüdruk tahtis minuga kohtumist veel kasutada ja rääkida. Saamata raamatuostuloa pärast ei julgenud ta aga ka rohkem rääkima tulla.

Seda ägedam on aga, et ikkagi nii palju häid noorteraamatuid ilmub. 

Minu suht hiljutine avastus on, millist mega head tööd noorteraamatute tutvustamisel teeb Tallinna Keskraamatukogu noorteka lehel Mirjam Kaun. Näiteks siin on video, kus ta tutvustab eelmisel aastal ilmunud noorteraamatuid. Ja kuigi noorteka tegevus on neil Tallinna Keskraamatukogus ilmselt tavalisel ajal ka füüsiliselt olemas, siis äge on, et neist videodest saavad osa ükskõik, millises Eestimaa otsas viibivad inimesed. Äge!!!

Mina jõudsin eelmisel aastal lugeda 81 raamatut ning ei täitnud seega oma lugemiseesmärki. Selleks aastaks aga seadsin eesmärgiks lugeda 120 raamatut. Ja kirjutada... no päris mitu-mitu raamatut rohkem. 

5 noorteraamatut, mida ma julgelt kõigile soovitan, on aga sellised:

1. Südame õige kuju - Jenn Bennett

See on nii särisev lugu igast otsast. Kui ma kirjutaks ülihea noorteraamatu, siis tahaksin just sellise kirjutada. Ühelt poolt on selles klassikaline armulugu, kuidas täiesti erinevad noored täitsa ebaloogilises kohas kohtuvad ning loomulikult kohe armuvad ... kuigi kohe kokku ei saa. Ja siis kui lõpuks tundeid tunnistavad, siis hakkavad teised kokkusaamisi takistama. No klassika. 

Aga lisaks sellele on raamatus "Südame õige kuju" veel kaks üliolulist teemat: hobid ja vaimne tervis. Teose peategelased tegelevad mõlemad joonistamisega- üks organite joonistamisega paberile teine sõnade joonistamisega tänavale. Ja kõigel sellele on põhjus. 

Selle raamatu lugemine läheb ülikiiresti. Samal ajal tahaks nautida ja et see raamat kunagi läbi ei saaks. Õnneks on sama autor veel mitu raamatut kirjutanud, nii et on lootust veel naudelda. 

2. Üks väike sulg- Lille Roomets 

Tegelikult on see teine raamat samade tegelastega, kuid täiesti eraldiseisvalt loetav. Mulle nii meeldib, kuidas Lille kirjutab. Peatükid on lühikesed ja tõesti, midagi üleliigset ei ole. Samas on öeldud kõik, mida vaja. Aga seda siis heietamata. Lugejat pole ülekoormatud, aga õhku ei jää ka vastuseta küsimusi. 

Rasked sündmused üle elanud Kerttily saadetakse vanavanemate juurde puhkama. Tegelikult aga saavad hoo sisse hoopis teistsugused sündmused, nii et puhkus see küll pole. Hoolimata keerulisest minevikust, on peategelane Kerttily mõnusalt iseseisev. Depressioon ja ilmselt ka leinamine on teemad, mis tema käitumist mõjutavad. Kriitilises olukorras on ta 16-aastasele vastavalt eksinud... ja samas oskab ka tegutseda. Ehk et väga eluline. 

Sündmused kiskusid siin ka kriminaalseks. Aga sedagi kuidagi loomulikult muude tegemiste sees, nii et eraldiseisvalt krimilugu see kindlasti ei ole. Samuti ühelt poolt kiire lugemine, kuid kindlasti mõtlemapanev ja sisutihe.

3. Kolm sammu sinuni- Rachael Lippincott 

Peategelastel on mõlemal kopsudega seotud haigus, mille tõttu nad peavad teineteisest vähemalt 2 meetri kaugusel püsima. Oi, kuidas mulle üldse ei meeldi tegelt haiguste teemadel lugeda. Tunnen seda kuidagi läbi kogu keha ja lihtsalt ei taha. Aga see raamat oli kohe algusest peale kuidagi teistmoodi. Kaasahaarav. Elurõõmus. Jah, teos, mis räägib mingist hullust haigusest, on elurõõmus. 

See pole tähtis raamat sellepärast, et ,,kui näed, kui raske teistel on, tundub endal lihtsam". See lugu on nii südamlikult kirjutatud. Naispeategelane on kõiki reegleid järgiv, meespeategelane vastupidi on protestimeelne. Kõik, mille see kaasa toob ja kui paljut muudab ... see on kuidagi nii lummav. No ja pisaradada saab selle raamatu lugemise ajal ikka ka. Nii et tõesti soovitan.

4. Paberist printsess- Erin Watt

 Ülimõnus slow burn romance. Ikka päris-päris slow.  ,,Paberist printsess" on Tuhkatriinu-loo mingi versioon. Ootamatult kiiresti rikkaks saamine. Loos on hästi palju klišeesid ja kiiresti toimuvaid sündmusi ja kokkusattumusi, mis viivad loo kiirelt edasi, kuid mille kohta mõnes kohtas tekkib küsimus, et kui reaalne see on... ja siis tuleb välja lülitada see reaalsuse otsing ja nautida.

Selle raamatu 2. ja 3.osa mulle nii väga enam ei meeldinudki. Seal olid teistmoodi tegevusliinid. See Ella ja Reedi suhte arenemine oli minu jaoks just teema, mis köitis. Samade tegelastega on veel ka 4. ja 5.raamat, milles on peategelasteks perekonnast teised vennad. 

Seda raamatut soovitan julgelt kõigile muinasjutuliste armastuslugude nautijatele. Minu jaoks ülioluline on ikka see, et naispeategelane oleks tugev ja enda eest seisaks ning Ella seda kindlasti teeb.  

5. Mälestusteta suvi, 1.osa - Heli Künnapas 

Viimane, aga mitte ... Hmm, kas ma saan enda raamatut soovitada? Ojaaa - saan küll. Selle raamatuga nägib palju rohkem vaeva, kui eelmistega. Lille Roomets tegi proovilugejana nii super tööd, et tulemus sai täpselt nii hea, kui sai. Kusjuures naljakas oligi, et selle raamatu kirjutamise ajal usaldasin Lille kommentaare täielikult, kuigi polnud veel ühtegi tema enda raamatut lugenud. Aga on nagu eespool kirjutasin tuli välja, et mulle väga meeldib ka see, kuidas Lille ise kirjutab. 

Nagu teiste raamatute puhul tahan lugeda, siis meeldib mulle ka ise lugeda tugevatest naispeategelastest. Nii ka selles raamatus on. Vähemalt ta ise avab nii. Aga teise keskkonda sattudes, tuleb ennast tihti uuesti avastama hakata. Kui Brenda sai keskkonna kaitsmisega linnas hästi hakkama, siis suveks maale vanaema juurde saadetuna võtab tal aega, et ennast ja oma koht leida. Naabripoiss Richard aitab. Kuigi noorte omavahelised pidevad vastuolud annavad selgelt märku, et ... sealt lendab sädemeid. 

Oo, mulle nii meeldis Richardist kirjutada. Ja tagasisidest olen lugenud, et teistele meeldis ka lugeda. Praegu kirjutan ise "Mälestusteta suvi" 2.osa ja loodan, et see saab sama hea. Aga eks viimane aasta pole kirjatöödele väga soosivalt mõjunud, nii et läheb planeeritust kauem. Selliste pikemate teostega on ka see, et kirjaniku ja kirjastajana ellujäämiseks lihtsalt on vaja vahepeal ka muid tekste kirjutada ja nii kannatavadki esmalt sellised raamatud, mis endale ka väga meeldivad. Selliseid ei taha niisama kiirelt valmis kirjutada, vaid nautida. Aga mida rohkem inimesi 1.osa loeb, seda rohkem on sellest abi 2.osa valmimisele. 

***

Loodan väga, et igaüks leiab siit endale mõne toreda raamatu. Kui arvamus raamatust pole sama, mis oli minul, siis olen kindel, et emotsioone tekitavad kõik need raamatud. Kui mitte samu, mis minul, siis mingeid teistsuguseid. Külmaks küll ei tohiks kedagi jätta. 

Mõnusaid lugemiselamusi ja tõelisi naudinguid! 

 ***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (38), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja koolitajast ema viiele lapsele (11a, 9a, 8a, 6a ja 2 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 21 raamatut (sealhulgas menukas noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" ja romantilised lühiromaanid ,,Valss Pärnu rannaliival", ,,Helisevad ööd saarel" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. 
Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com