Lubasin ühele lapsele, et päeva jooksul kokku 3 viilu võtad. Võttiski. Aga siis tuli teine laps. Ka võttis. Ütlesin küll, et neil hakkavad kõhud valutama. Mõne aja pärast leidsin vaid pooltühja leivapaki kilekoti... keegi oli veel 3 viilu võtnud.
Ja kui oli aeg magama minna, siis olid kõik kadunud ka. Otsisin mööda õuet. Leivakott oli nüüdseks täitsa tühi. Ilmselt oli keegi veel 3 viilu leiba võtnud.
Lõpuks piilusin kuuri nurga taha ja kõik oli selge:
Seal siis oligi mu perekond ja leib ka.
Eelmisel nädalal täienes meie suvepere veel mõne liikme võrra. Kaks jäärapoissi tulid meile muru niitma. Mõtlesime abikaasaga, et kuidas endise lambaaia niitmist suvel korraldada. Mulle küll väga meeldib muruniidukiga iga päev ümber maja jalutada, aga sellel põllul on päris paks rohi. Meie päevinäinud muruniiduk ei taha sellega väga hakkama saada. Ja siis läheb mul ka niitmise isu ära, sest pidevalt masina käimatõmbamine kõnnitud samme juurde ei too (kuigi ühe käe lihastele on see päris hea trenn).
Kaks lammast olid aga väga hea meelega nõus meie juurde suvitama tulema ja nii sai mure murtud.
Hetkel on lambapidamise tulemus see, et üks lastest arvab, et tahab meile hunniku alpakasid võtta ning teised planeerivad suuremat lambakarja...
Ma jätkuvalt planeerin laste sügisest haridusteed, nii et lammastega tegeleme praeguse plaani järgi ikka vaid suvel ja sügisel lähevad nad oma koju tagasi.
Aga enne seda peame veetma leivavaba suve.
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Umbes poolteist nädalat tagasi ilmus mu uus noorteraamat ,,Mälestusteta suvi" 1.osa. See on olnud väga pingeline aeg, kuna olen pidevalt jälginud, milline on raamatu tagasiside. Põhiline osa sellest loost sai kirja eelmise aasta maikuus umbes 2-3 nädala jooksul. Kirjutasin seda lugu aga 2 aasta jooksul.
See tähendab, et olin looga ikka väga seotud. Kui romantilise lühiromaani kirjutamiseks läheb mõni päev, siis mitu aastat on selle kõrval ikka kõvasti rohkem süvenemist teosesse ning tegelastesse. Seega oli värin enne avaldamist ka suurem.
Siis aga hakkasid tulema positiivsed arvamused. ,,Mälestusteta suvi" 1.osa pole enamustesse raamatukogudesse veel jõudnud, nii et loodetavasti on arvamusi veel tulemas. Senised arvustajad on aga välja toonud just need teemad ja tunded, mida püüdsin lugejateni tuua. See on imeline tunne lugeda, et lugeja luges su loost välja selle, mida sinna kirjutasid.
Rõõmsat ootusärevust lisas see, et Rahva Raamat tellis kohe algul suurema koguse raamatuid, kui viimasel ajal ühegi minu kirjutatud ja kirjastatud raamatu puhul. Apollo seevastu on juba esialgsele kogusele kaks korda lisa tellinud. Tuletan meelde- umbes 1,5 nädala jooksul!!!
Tundub, et võin julgelt öelda- kui tahad minu noorteraamatut ,,Mälestusteta suvi" 1.osa, siis kiirusta poodi või telli e-poest. Laos mõned kastid veel on, aga sellises tempos pole veel ühtki minu kirjutatud, ega kirjastatud raamatut müüdud.
Seda veel ühe minu viimase aja slow burn romance lemmik noorteraamatu ,,Paberist printsess" kõrval. Hõiskasin ja hüppasin küll koos lastega nii toas kui õues.
Päriselt ei ole mul sõnu, et kirjeldada, kui tänulik olen kõigile, kes mu raamatu on poest kaasa haaranud. Veel tänulikum olen kõigile, kes selle kohta oma arvamuse on kirjutanud või raamatukogusse raamatu tellida palunud. Aitäh-aitäh-aitäh! Nii armas on kõiki neid asju kuulda.
Üleeile õhtul sai raamatu 2.osa kirjutamine hoo sisse. Praegu läheb veidi jõudu ja tähelepanu veel laste kooliaasta lõpetamisele, kuid lootust on, et see hakkab otsa saama. Siis hakkangi taas tööl käima ja ,,Mälestusteta suvi" 2.osa kirjutamine on hetkel kindlasi üks prioriteet. Eriti kuna ma tean nüüd päris täpselt, mis seal saama hakkab.
Veelkord tänan kõiki, kes on selle raamatu juba avastanud. Mida rohkem teid on, seda rohkem on mul motivatsiooni ja võimalusi 2.osaga jätkata. Autogrammiga raamatuid saab ikka otse minu käest ka jätkuvalt osta. Selleks kirjuta oma soovist helikunnapas@gmail.com või FBs.
Mõnusat #suvelugemist!
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Sellest on pärist mitu aastat möödas, kui meil viimati beebid olid. Vähemalt sellised. Aga nüüd on nad jälle siin.
Kolm pisikest. Ja nunnut.
Umbes aasta aega tagasi tulid meie koju taaskord küülikud. Kolm prantsuse pässi lastele lemmikuteks. No ja mulle ikka ka. Prantsuse pässid just sellepärast, et see on nunnutamiseks parim tõug, kuid söömiseks mitte. Nii oli üsna selge, milline on meie loomapidamise suunitlus ja me ei saa poolel teel ümber mõelda.
Küülikutega tegime lõpu umbes 6 aastat tagasi, kui hakkas sündima meie neljas laps. Siis oli selge, et nii palju igapäevast käsitööd nõudvat tööd meie ajagraafikusse enam ei mahu. Valikute küsimus.
Ühelt poolt oli see tol ajal õige otsus. Teisalt jäi sisse väike ebakindlus enda suhtes, et kas ma siis tõesti ei saanudki hakkama? ,,Õnneks" leidusid meie kõrval ka mõned inimesed, kes halvustasid kogu meie loomapidamist esimesest hetkest alates, et ,,miks on seda vaja?" ning ,,ise nii noored inimesed, aga panete ennast loomadega kodu külge kinni." Selline ,,tugi" on nüüdseks lõppenud.
Loomadega on keeruline. Loomad on vastutus. Ja nii jääb. Samas ei tea me keegi, mis elu toob ning mõnikord tuleb tõesti olukordi ümber mängida. Aga vastutades annad sa igas olukorras parima, et su lemmikutel hea oleks.
Eelmise aasta jaanipäeva järel oli äkitselt selge, kus minu loomapidamise süda asub. Selleks on kindlasti küülikukasvatus. Lastele meeldivad ilmselt kõik loomad. Äkitselt taipasin ka, et kuigi olen alati arvanud, et mu lapsed on kasvanud koos loomadega, siis tegelikult kasvasid nad koos loomadega kogu selle aja, kui olid ise väikesed. Hiljem aga olid kodus vaid koer ja kassid. Needki enamasti õues.
Seekord tulid küülikud kokkuleppega, et need on laste omad. Kolm suuremat said endale oma loomad, kelle eest hoolitseda.
Terve aasta rippus aga õhus Ameerikasse minek. Nii seisis ka meie küülikukasvatus. Ei mingit vähendamist, aga mitte ka suurendamist.
Kui mõned kuud tagasi kõik uksed sulgusid, siis oli selge, et saame oma küülikutest veel mõnda aega rõõmu tunda. Selle teadmise tulemusena sündisidki üle mitme-mitme aasta meie talus 4.mail taas küülikupojad. Kolm pisikest prantsuse pässi. Kui hästi läheb, siis varsti on oodata veel ühte pesakonda. On võimalus, et mõne aja pärast mõni tuleb ehk ka müüki. Praegu küll veel nii ei paista... :)
Uuesti ärkas sellega ellu ka meie facebooki leht Kuuse talu küülikud. Kui tunned meie loomakeste vastu huvi, siis just sealt näed edaspidi pilte ja võimalik, et tulevikus ka infot uut kodu otsivate küülikupoegade kohta.
Nii et meil on igatahes taas maaelu koos beebidega.
Küülikutega on kaasnenud ka vastutuse õpetamine. Jah, on olnud talviseid õhtuid, kui lapsed kell 20 koju tulles ei ole enam küülikuid söötma läinud ning mina või abikaasa oleme seda teinud. Jah, 25-kilosed toidukotid toon poest ära mina. Aga üldiselt on see peaaegu aastane vastutuse õpetamise projekt väga hästi toiminud. Lapsed on omavahel hästi jaganud, et kes ja millal küülikuid toidab. Samas loomulikult on olnud ka ,,mina alles tegin!" vestlusi. Aga needki on arendavad ja õpetavad nii läbirääkimist kui oma seisukohtade kaitsmist.
Tänu vastutusele oma küüliku eest on laste sõnavara kindlasti täienenud ning vastutusega seotud teemad on saanud nö sisu taha. Üks asi on tegemata jätta mingi koolitöö vms, mille tagajärg pole tappeb. Teine asi on teada, et kui sina ei viitsi pingutada, siis kellegi teise elu on sellepärast ohus.
Kuna selle suve veedame siis ilmselt ikkagi Eestis, saame lähikuudel veel palju beebirõõmu nautida ning jätkuvalt vastutamist õppida/õpetada. Mõnus!
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Põhimõtteliselt lõppes meie lastel eelmise nädalaga tavaline õppimine ja nüüd hakkas projektiõpe. See on ka igas klassis täitsa erinev, nii et püüame nüüd sellega üheskoos järjele saada.
Eelmise nädala lõpuks aga jõudis kogu olukord selleni, et kirjutasin facebooki sellise emotsionaalse postituse:
,,Minu jaoks on täielik müstika, et me oleme 100 aastat distantsõppel olnud... nüüd lisaks veel koduõpe ühe lapsega... ja ikka leidub mõni õpetaja, kes arvab, et kui lapsel on mingi kodutöö tegemata, siis ta nagu meelega ei teeks seda. Pärisel!!!!
Me oleme viimaste kuudega kogu oma elu siin ümber korraldanud, et kõik saaksid õppida, oleme õppinud õppimist, lisaks püüame abikaasaga tööl käia, sest viimased kuud on näiteks toiduraha eelarve mitme-mitme-kordistunud (ühel nädalal oli siiski ka koolist/vallast toidupakk!!!), toetame täies mahus jätkuvalt Eesti Energia töötajate palku jms. Kedagi ei huvita, et me töötamise asemel 267% oma ajast koduõpime!!!
Peale selle EI SAA lapsed kogu päeva õppida. Kui näiteks suurematel on klaveritund, siis PEAVAD kõik ülejäänud õues vms olema, sest muidu ei kuule klaveriõpilased õpetajat ja ennast. Kui toimuvad pärastlõunased viiuli või trompetite tunnid, siis ei saa ma samal ajal tööl olla, sest töötuba ja arvuti on hõivatud. Kui pesamuna magab lõunaund, siis ei saa keegi pilli harjutada, ega mingeid kuulamist, koputamist, tantsimist nõudvaid ülesandeid teha.
Ma saan aru, et kõik need ülesanded on olulised, et mu lapsed targaks saaksid, aga no pekki- kõigil on praegu keeruline ja tulla oma suhtumist jagama, et miks just TEMA asjad pole esimesena tehtud...
Kindlasti pean ka vabandama selle pärast, et ühel päeval õpetasin oma lapsi heegeldama... sest nad tahtsid.... teisel päeval ostsin neile aastase 10monkey pileti, nii et ühe terve päeva ning osaliselt järgnevatel päevadel tegid nad matemaatika ülesandeid... enne kriisi tõin suure hunniku raamatuid raamatukogus, samuti korrastasime 4-realise lasteraamatute riiuli ning nad on suure osa ajast ka lugemisele ,,raisanud"... Kui ühel lapsel on muusikas videole kaasa plaksutamine, siis oleme seda teinud kõik koos... aga sel ajal on teistel lastel jälle mingi enda asi tegemata jäänud, sest teeb teise lapse kodutööd kaasa... Ühel on õues vaja kodutööks matkata, kõik lähevad kaasa... jälle mingi aeg päevast raisatud.... Minul on vaja rannas enesetäitmise jalutuskäik teha, kõik tulevad kaasa... jälle mitu tundi läinud...
Ja nii saavadki lapsed kogemuse sellest, kuidas nad päev otsa midagi asjalikku teevad, aga koolis ikka hakkama ei saa.... Ja siis kuulen spetsialistidelt, et püüa oma lapsed koolist läbi vedada ja seejärel saad neid arendada ja neil lasta areneda... Aga enne seda sureme ilmselt kõik närvivapustusse, püüdes nõuetele vastata!
Ühelt poolt olen ma praeguse aja uute võimalustega niiii rahul, aga teisalt aegajalt (NAGU PRAEGU!!!) viskab ikka ära küll, et isegi perekondlikult tegutsedes pole võimalik, et lapsed koolisüsteemi mahuks ning et see samal ajal nende loovust, enesekindlust, enesehinnangut, õppimisoskust, empaatiavõimet jms edasi arendaks.
Ma tänan kõiki õpetajaid, kes praegustele uutele tingimustele hästi vastu peavad ja on toetavad. Palun ärge siis saage pihta nende sõnadega, mis olid mõeldud mittemõistlikele ebapädevatele ülbitsejatele. Mõnikord lihtsalt vähemus paneb haukuma. Aitäh!
Jätkame päeva, mil ma ei tööta, sest lubasin lastele, et aitan neil täna koolitööde tegemisel toetada, poest süüa tuua, 3 lapse muusikatundide ajal teisi eemal ja tegevuses hoida, vajalikke materjale printida, eilsest kella 2ni töötamisest mitte väsinud olla....
Ahjaaa- mul ilmus täna uus noorteromaan ,,Mälestusteta suvi"!!!! Ilmselt sõidan Tallinnasse sellel järgi!!! Sest ma niiii ootasin seda raamatut!!!!"
Selgituseks kinnitan, et enamus mu laste õpetajaid on mõistvad ning toetavad. Sellegi poolest oli päris mitu juhtumit nende kuude jooksul, kus viis, kuidas mõned õpetaja tegemata töid meenutasid, ei kannata mingit kriitikat.
Ja meil on siin kamba peale veel mitmeid tegemata töid, sest me kasvatasime kodutööde tegemise asemel hanesid.
Mis see tähendab?
Teate lugu hanest, kes munes kuldmune? Kas rikkam on see, kelle hani muneb iga päev ühe muna või see, kes kiiresti hane lahti võtab, et kõik munad korraga kätte saada?
Jah, mõnel mu lapsel kestis õppepäev VÄGA mitmel päeval hommikul 9st õhtul 21ni. Ja ära sai selle aja jooksul tehtud... mitte midagi.
Kui mu eesmärk oleks olnud kohene rikastumine (selleks hetkeks!), oleksin võinud lapsel kogu aeg kõrval istuda ja täpselt näidata, mida ja kuidas teha. Mina aga selgitasin ja jätsin lapse tegema. Olin kõrval toas ja ütlesin, et küsimuste korral võib alati minu poole pöörduda. Mõne aja pärast kontrollisin. Ikka polnud midagi tehtud. Või oli tehtud midagi muud, mis lapsele meeldis.
Proovisin erinevaid selgitusi, miks seda ainet tuleb õppida. Milleks seda tulevikus on vaja. Kõigest sai aru. Aga kui oli vaja koolitöö ära teha, siis tuli protest ja ,,Ma ei oska!"
Ühel hetkel sain aru, et peame probleemis veelgi sügavamale kaevuma. Küsimus oli: ,,Kuidas sul koolis selles tunnis läheb? Kuidas sulle selles tunnis meeldib?" See oli koht, kust tuli vaikse uurimise käigus jõuda tõelise põhjuseni, miks ta kodus äkitselt ühte ainet ei oska.
Mul käivad lapsed 1., 2. ja 4.klassis, nii et võiks mõelda, et nad kõik juba oskavad õppida. Tegelikult vähemalt kahel neist pole viimase aasta jooksul kodus väga palju õppida olnud, nii et neid ma õppimas ei näe. Ühel neist oli igal õhtul nii palju õppimist, et oli vaja lihtsalt kiiresti kõik ära teha, mitte erilist tööeetikat sisse harjutada.
Seega ongi olnud praegune aeg ideaalne selleks, et õppida õppimist. Samuti töö- ja puhkeaja vaheldumist. Oleme õppinud seda, kuidas lõõgastuda. Regulaarsed retked randa ning loodusesse on ideaalne koht, kus õppida hingamist ja oma unistusi ning uskumusi lahti ja selgeks rääkida.
Üks lastest hakkas pidama isiklikku joonispäevikut, milles räägib humoorikalt oma igapäevastest tegemistest. Kuigi see oli mõeldud talle endale, siis mingil hetkel hakkas laps igapäevaselt mulle näitama, mida sinna kirjutab. Nii saan tema tunnetest ja mõtetest hulga paremini aru. Selline päevik sai inspiratsiooni loomulikult raamatust ,,Ühe äpardi päevik", mille erinevaid osi kolm suuremat last kõik siin korda mööda loevad.
Siin videos räägib Maria, kuidas talle üks neis päevikutest meeldis:
Lapsed said igaüks endale ka tänulikkuse päeviku, et sinna kirjutada, mille eest tänulikud on. Kuna see oli samuti lisandunud ajakulu, mis tegelikult tõi hulga rohkem tagasi, siis panime selle idee ka töösse. Kui praegu on ka minu laste tänulikkuse päevik lihtsalt tavaline kaustik, siis juba varsti saab osta Heli Kirjastuse kaudu ilmunud trükitud tänulikkuse päevikut. See on lihtsalt tõsiselt hea töövahend, kuidas märgata, mis sul elus päriselt olemas on.
Kõik see on vajalik, et hanesid kasvatada ja nö töökorras hoida.
Mõnelgi korral juhtus, et lubasingi lapsel koolitöö tegemise asemel raamatut lugeda. Mingil hetkel jõudsime selleni, et lapsed ise ütlesid: ,,Ma loen mingi aja raamatut ja seejärel hakkan õppima!"
Ehk siis laste mõtlemises ning sõnakasutuses on nende nädalatega toimunud väga suur muutus. Loomulikult oleksin saanud sundida lapsed hommikust alates lihtsalt kooliülesandeid täitma. Aga see oleks lihtsalt toonud kaasa täidetud tabelid, lüngad jms.
Mina valisin terviklikkusele suunatud tee. Koolitöö on üks väike osa inimese elust. Nii nagu töö on üks osa täiskasvanu elust.
Ma ei näe mingit põhjust, et praegusel tavaolukorrast erineval ajal peaksime tohutult pingutama, et õppekavas ettenähtu tehtud saaks. Pigem on oluline, et me inimestena hakkama saame. See tähendab ka seda, et kui kolmes erinevas tunnis oli lihavõttepühade ajal vaja näiteks mune joonistada, siis see näitab küsimärke töökorralduses.
Praeguses olukorras on kergem kohanemisvõimelistel inimestel. Neil, kes mõistavad, et kui olud on muutunud, siis pole mõtet vanu mustreid uutesse oludesse toppida. Tulebki teisiti mõelda. Tulebki kriteeriumeid muuta. See ei tähenda, et latt tuleks allapoole lasta. Seda tuleks lihtsalt nihutada.
Praegune aeg on meile väga selgelt näidanud, et paljugi, mis siiani tundus ülimalt oluline, seda tegelikult olude muutudes ei ole. Nii tulebki leida see, mida tuleb säilitada ja muuta seda, mida saab muuta.
Meie koolisüsteemis võiks aga mõelda variandile, kus lapsed õpivadki mõnel päeval kodus. Nii, nagu praegu. Selle vahega, et õpetaja annab eelnevalt koolis ülesanded ning pärast kontrollitakse koolis. Lapsevanemal poleks õpetamise kohustust. Samas saaksid lapsed tavapärasest koolirütmist välja ning omas tempos rohkem tööpäeva planeerida. See aitaks kaasa inimeseks arenemisele. Sellele, et lapsed õpiksid oma päeva planeerima, mitte koolikell poleks see, mis liikumiskiiruse paika paneb.
Tunnen, et kuigi viimased kuud on olnud väga keerulised, siis on see olnud uute harjumuste õppimise aeg. Nüüd on näha, et võib vaikselt vilju lõikama hakata.
Küsimus on selles, mida me sellest kõigest nüüd õppida suudame (igal tasandil!!!) ja kuidas suudame positiivsed õppetunnid kaasa võtta ning negatiivsed ümber pöörata???
Mina soovin küll, et me ei pöörduks lihtsalt eelnenud olukorra juurde tagasi, vaid paneks ilusti munema kõik haned, keda oleme nüüd suutnud kasvatada, nii et kuldmunade hulk oleks suurem. Õpime erikorra õppetunnid ning muudame seda, mida siiani ,,tavaolukorraks" pidasime.
Ettepanekuid?
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Täna, 9 aastat tagasi haarasime korterist oma 5 asja ning kolisime oma koju. Olime selle juba aasta aega tagasi ostnud, aga kuna 2010a kasutasin magistrikraadi saamisele ning Joosepi ootamisele, siis ehitamiseks väga aega ja jõudu ei jäänud. Ega tegelikult ka pärast polnud, sest majja kolisime nii, et siin ikka veel midagi ei olnud. Miljoneid maja renoveerimiseks ka ei olnud. Hakkasime järjest tegema.
Oma majja kolides oli Mathias 2,5a ning Joosep 3-kuune:
Tänaseks on neid lillelapsi siin veidi rohkem:
Pilt tehtud samas toas ja samas nurgas.
Mõnikord tundub, et pole maja juures väga midagi teha jõudnud. Selleks tulebki aegajalt vanad pildid üles otsida. Erinevates tubades tehtust kirjutan mõnes järgmises postituses. Maaelu tähendab seda, et nüüd, kui lapsed on suuremad, sõidame suure osa ajast ringi, et nad haridust ja harituks saaks. Nii tundub eriti talvisel ajal, et ega me siin väga aega veeta ei saagi. Piltidelt aga on näha, et isegi sellest hoolimata on olnud muutusi nii maja kui ka õue juures.
Esiuksest välja vaadates oli pilt selline:
Nüüd aga hoopis selline:
Vaade tagumisele aia nurgale oli selline:
Tänaseks on aga pilt selline:
Lehtla juurest vaade majale oli selline (õigemini selle pildi tegemise hetkel seal mingit lehtlat polnud):
Nüüd aga hoopis selline:
Hindamatu on aga see, mida samal ajal oleme enda kohta inimestena õppinud ja kuidas arenenud. Neist õppetundidest kirjutan aga järgmistes postitustes.
Enne majja kolimist olin just saanud esimese avaldatud raamatu autoriks. Tänaseks on sellest esimesest noorteraamatust ,,Lõpupidu" ilmunud kordustrükk. Peale selle on siin majas valminud ja siit Heli Kirjastuse kaudu avaldatud 20 minu järgmist teost ning lisaks hulk teiste autorite teoseid.
Päris mitmel talveõhtul läbi pimeda, libeda või lumesaju kodu poole köterdades olen mõelnud, et kas niiviisi ikka jõuame edasi elada või oleks lastega linnas lihtsam. Ja kui, siis millises linnas? Kas töötaks mitmes kodus elamise variant, kui nädala sees oleksime korteris ja nädalavahetuseks maale? Aga kui juba nii elada, siis kas maal tahaksime olla maal või mere ääres? Praegu sõidame lastega mitu korda nädalas mere äärde jalutama, sest see lihtsalt on kõige toimuva filtreerimiseks nii oluline.
Siis aga tuleb üleüldine pikk kodune eriolukord või niisama suvepuhkus ja taas on sees teadmine, et see on kõige õigem koht, kus olla, sest aega ja ruumi meie ümber on just nii palju kui vaja.
Olen elanud kohtades, kus tuleb päikeseloojangu nautimiseks kohe täitsa-täitsa teise kohta sõita. Seda enam oskan nautida, et praegu saame kodutrepil istudes pidevalt imetleda just selliseid päeva lõppemisi:
Põhiline õppetund, mille olen nende aastate jooksul saanud on see, et tulebki kogu aeg kõik meeled avatud hoida ja jälgida, mis su ellu sobib, mis sind ja su tegemisi toetab ja mis mitte. Tuleb enda ellu juurde tuua seda, mis sind ja su edasiarenemist toetab ning eemaldada seda, mis tagasi hoiab ning rahulikust keskmest välja kisub.
Kõik on valikute küsimus!
Sellised on olnud meie hetked, mille endale siin majas elades oleme valinud. Ja me jätkame igal päeval uute valikute tegemist, sest miski pole seisev. Kõik liigub ja muutub kogu aeg ja ainult me ise vastutame selle eest, milline on homne päev!
***
Foto autor Triin Künnapas
Mina olen Heli Künnapas (38),
hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja
poliitikust ema viiele lapsele (11a, 9a, 7a, 5a ja 1,5 a).
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!
Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust,
mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti
korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi http://midaheliluges.blogspot.com
Eelmisel nädalal täienes meie suvepere veel mõne liikme võrra. Kaks jäärapoissi tulid meile muru niitma. Mõtlesime abikaasaga, et kuidas endise lambaaia niitmist suvel korraldada. Mulle küll väga meeldib muruniidukiga iga päev ümber maja jalutada, aga sellel põllul on päris paks rohi. Meie päevinäinud muruniiduk ei taha sellega väga hakkama saada. Ja siis läheb mul ka niitmise isu ära, sest pidevalt masina käimatõmbamine kõnnitud samme juurde ei too (kuigi ühe käe lihastele on see päris hea trenn).
