Keelatud armukolmnurk Pärnu rannaliival

Mul on nii gigamega hea meel, et romantiliste lühiromaanide sarjal on nii palju fänne. Kui algul mõtlesin, et kirjutan ühe aasta seda sarja, siis nüüd on kolm aastat kohe täis. Peale minu on nüüdseks ka Meelike selles sarjas kirjutanud.

Juba järgmisel nädalal jõuab poodidesse minu poolt kirjutatud järgmine raamat selles sarjas. Pealkirjaks ,,Valss Pärnu rannaliival". Hmm, romantikat seekordses teoses jätkub.

Sisu kohta saad pikemalt lugeda siit: ,,Valss Pärnu rannaliival".  Ettetellimine on ka väga hoogsalt käima läinud. Sel nädalal tellides on raamatu hind 8€ ja see sisaldab postikulu.

Kes veel ei ole otsustanud, et kas seda raamatut tasub lugeda, siis veidi rohkem saad sisu kohta aimu esimesest peatükist.

Head lugemist!


VALSS PÄRNU RANNALIIVAL
Heli Künnapas 

1. Anna andeks!
   

,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!”

    Kõik? Kogu sõnum.
    Loen üha uuesti ja uuesti seda teksti. Kõik mu sisemuses kisub kokku. Ma ei saagi aru, kas silmisse tükkivaid pisaraid tekitab viha või kurbus. Mis sajandil me elame? See ei saa nii lõppeda. Ma ei ole selleks valmis.



    Esimese oktoobri kohta on meretuul üllatavalt jahe. Seisan Pärnu rannas ööklubi seenekujulisel väliterassil ja vaatan merd. Tige tuul loobib mere vahutavaid lained rannale. Vesi on kogu liivase rannaala üle ujutanud. Pühapäeva öösel pole siin kedagi peale minu. Pikad tumedad juuksesalgud hiilivad jope kapuutsi alt välja ning lendlevad mu silme ees.
    Siin tuleb Meelise lahkumine alati meelde. See teeb alati haiget. Ja sellepärast ma ikka uuesti ja uuesti siia tagasi tulengi. Tahan tunda. Ei, ma pole mingi masohhist, ega enesetapule kalduv. Kui oleksin, siis jalutanuks ma möllavasse merre juba ammu, mõnel neist sadadest eelmistest kordadest, mil siin samamoodi seisnud olen. Meelise lahkumise meenutamine tuletab meelde, et ma olen ikka veel elus.
    Sellest on juba üheksa aastat möödas, aga ikka näen Meelise vales suunas vaatavat pilku. Poisi isa viis ta kaitseväkke astujate kogunemispunkti, kust kõik tulevased ajateenijad koos edasi viidi. Ta ei teadnud, et ma samal ajal Pärnus olen. Mul polnud samuti aimu, millal ta läheb. Teadsin vaid seda saatuslikku kuupäeva – 1. oktoober.
    Teadsime ju selle pooleteise kuu jooksul, et see kuupäev lahutab meid. Aga sellele eelnevaks polnud me ikkagi valmis. Miski ei läinud meie plaanide järgi. Meie suhtes… või suhtlemises polnud midagi plaanipärast, aga lõpp oli tavapärasest plaanipäratusest veelgi ootamatum. Ja valusam.
    ,,Isa ei luba meil enam kohtuda! Birgit, anna mulle andeks!” – viimased sõnad, mis temalt sain. Ja seda ka sõnumina. Mul ei õnnestunud enam kordagi temaga rääkida. Meelise isa ei lubanud!
    Pisarad jooksevad taas mööda põski alla. Oleksin nagu mingil kordusmatusel. Sellisel, kus ühte surnut ikka uuesti ja uuesti maetakse ning see ei lähe sugugi kergemaks. Lükkan silme ette tikkuvad juuksesalgud kõrva taha, kuid kiuslik tuulehoog toob need sealt kohe uuesti tagasi. Lepin näo ees lipendavate juustega ning sulgen silmad. Nii tundub möirgava mere kohin veelgi kurjakuulutavam. Iga vastu ranna betoontõket laksuga lõhkilendava laine hääl annaks mulle justkui energiat. Mälestused taganevad ning minusse koguneb jõud edasi elada. Naeratan. Tean, et seda energiat jätkub küll lühikeseks ajaks ja siis pean taas tagasi tulema.
Elu lihtsalt toob mu teele järjest olukordi, millega lepin. Lihtsam on silme ees lendlevate juuste eest silmad kinni panna, kui raevutseva meretuulega võidelda. Elus on asju, mille vastu ei saa.
Meelis ei saanud oma isa Riivo vastu. Aga kas ta üldse üritas? Olgu, kaitseväes ei saanud ta esimestel kuudel minuga ühendust võtta, aga sellest on ka nüüd umbes üheksa aastat möödas. Ja kas tõesti oli vajalik mind Facebookis ära blokkida. Jah, ma tean. Kontrollisin.
Kuidas saab üks mees sellistele tunnetele nii lihtsalt käega lüüa, kui isa ei luba suhet jätkata? See, et ma paar aastat vanem olen, ei saanud mind Meelise jaoks sobimatuks kaaslaseks teha. Kuigi meil polnud üheskoos ka väga palju aega ja võimalusi, et uurida, kui sobilikud teineteise jaoks oleksime olnud. Palju energiat läks just sellele, et Meelise isa Riivo ja teiste eest meie suhet varjata.
Hoolimata kogu ettevaatlikkusest jäime aga lõpuks ikkagi vahele. Keegi rääkis Riivole. Kuidas ta julges võtta endale õiguse meid niiviisi lahku ajada? Ma ei anna Riivole seda kunagi andeks. Tal polnud selleks mingisugust õigust.
Või oleksin ise samamoodi käitunud, kui minu poeg oleks armunud mu ülemuse abikaasasse?




****

Kui soovid raamatut ,,Valss Pärnu rannaliival" tellida sel nädalal hinnaga 8€, siis palun kirjuta mulle FBs või helikunnapas@gmail.com .

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kas Pärnu-Jaagupi Muusikakool on päästetud?

Pärnu-Jaagupi muusikakoolis on viimastel nädalatel segased päevad. Ootamatult võttis Põhja-Pärnumaa vallavolikogu vastu otsuse, et muusikakooli ruume on vaja vallavalitsuse ametnikele ja muusikaõpe peab kolima põhikooli. Ruumi aga pole seal praegustegi õpilaste jaoks piisavalt.

Pärnu Postimees avaldas eelmisel nädalal paar artiklit vallavalitsuse seisukohtadega, kuid minu eelmisel nädalal kirjutatud artikkel pole siiani leheveergudele mahtunud. Kuna täna on taas vallavolikogu istung, siis panen teksti siia. Nimelt liiguvad "linna peal" kuulujutud, et mõned inimesed ei saa ikka aru, et mille vastu muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad sõdivad. Ehk aitab see kirjutis seisukohti veidi selgitada.

***

Pärnu-Jaagupi Muusikakool ei koli

Heli Künnapas, lapsevanem

Kolmapäeval (9.10.2019) kohtusid Pärnu-Jaagupis muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad valla esindajatega ja jõudsid mõistmisele, et muusikakooli kolimine pole vajalik, ega otstarbekas. Kohal olid nii vallavanem Jane Mets, kui abivallavanem Tarvi Tasane ning volikogu esimees Ülle Vapper. Kohtumise algatajaks olid muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad, kuna eelmisel nädalal avastasime kogemata volikogu viimase istungi videolindistust kuulates, et Pärnu-Jaagupi Muusikakooli kolimine on arengukavasse lisatud. Protokollis pole selle kohta sõnagi. Põhjenduseks oli, et see on arengukava osa, nii et ei peagi eraldi protokollis olema. 

Vallavanem Jane Mets tunnistas kohtumise algul ka ise, et kommunikatsioon selles küsimuses on olnud kehv. Nii pole tegelikult küsimuse arutamisse kaasatud muusikakooli õpetajaid, ega teisi eksperte. Rääkimata hoolekogust ja lapsevanematest. Koostööd tehti küll direktoriga. Muusikakooli kolimisest olevat juttu olnud arengukava avalikul arutamisel, kuid protokollidest seda välja ei loe. Vallavanem selgitas, et volikogus küll arutati teemat juba kevadest alates, kuid küsimus oli infopunktide all, mitte eelnõuna ja sellepärast polnud võimalik seda lugeda ei päevakorrast, ega protokollidest. 

Kohtumisel esitati muusikakooli õppealajuhataja Elena Mägi ning lapsevanem Heli Künnapase eestvedamisel põhjuseid, miks muusikakooli kolimine B-korpusesse teeb asjasse puutuvate inimeste elu keeruliseks. 

Oluline probleem on, et Pärnu-Jaagupi Põhikoolis on juba praegu kõik ruumid kasutuses. Lähiaastatel on lisandumas veel üks topel 1.klass, mis peaks kõiki rõõmustama. Õpilaste vähenemise väide on väga küsitav. Eriti kui arvestada, et lasteaed on lapsi puupüsti täis. 

Muusikakooli õpilased kasutavad väga palju saali. See on oluline esinemisteks, arvestusteks, konkurssideks jms harjutamiseks. Seda nii klaveriõpilaste, kui ka klaverisaadet vajavate pillide õpilaste puhul. Isegi kui põhikooli saal ei ole praegu üliaktiivses kasutuses, siis muudaks muusikakooli õpilaste lisandumine graafiku liiga pingeliseks ning kahjustaks õppetööd. Rääkimata ebamugavast olukorrast, kus pilliklassid on ülemisel korrusel ning igaks prooviks tuleks alumise korruse saali kolida. Mida vähem on lastel pillidega kolimist, seda tervislikum see on pillipargile.

Pärnu Postimehe artiklis arvas Ülle Vapper, et külma ja vihmaga on õpilastel mugavam samas majas olevasse kooli minna. Reaalsus on see, et laste koolipäevad on pikad, nii et teise majja muusikakooli minek aitab neil saada selle vajaliku sõõmu värsket õhku. Solfedžo õpetaja Helle Ottender tõi välja, et lapsed on ka ise öeldnud, et keskkonna vahetamine on vajalik ning lapsed tulevad pärast koolipäeva hea meelga teistsuguse õhkkonnaga muusikakooli. 

 

Pikalt peatuti tualeti kasutamise küsimusel. Täpsemini siis probleemil, et koolimajas on tualetid maja teoses otas. Nii peaksid planeeritavatest muusikakooli ruumidest lapsed maja teise otsa jalutama. Esiteks tähendab see, et kogu maja peab valgustatud olema kuni kella 20ni välja, sest mitmel päeval lõppevad just sel ajal eriala tunnid. Õhtuste eelkooliealiste laste ringide puhul peaks õpetaja ühe lapse tualetisoovi pärast kogu tunni peatama ning kõigi lastega koos maja teose otsa jalutama, sest üksi lapsi nii kaugele saata ei saaks. Abivallavanem Tarvi Tasane pakkus välja, et ehk on võimalik lähemale tualett ehitada. See aga tekitab taas küsimuse, et kui juttu on kokkuhoidmisest, kas sellise lisakulutuse tekkides on kolimine mõistlik? 

Tualetti kasutavate laste valvamiseks majavalvuri tööaja pikendamine lisaks jällegi tööjõukulusid.

Tõime ka välja, et pole loogiline, et pärast haldusreformi vähenenud ametike arvuga halduskeskus vajab sama palju tööruumi, nagu 65 muusikakooli õpilast, umbes 20 eelkooliealiste laste ringi õpilast ning nende õpetajad ja lapsevanemad. Kuigi vallavanem rõhutas korduvalt, et kooli B-korpuses pidavat ruutmeetreid rohkem olema, siis selgitasime, et pole oluline vaid ainult ruutmeetrite arv, vaid ka see, kuidas ruumid asetsevad. 

Muusikakooli praeguse asukoha kasuks räägib ka raamatukogu. Nimelt saavad lapsed praegu oma tundi oodates raamatukogus kas raamatuid lugeda, arvutit kasutada või hoopis järgmiseks päevaks õppida. 

Kuigi vallavanem lubas, et B-korpusesse kolides tuleks vahetada ka aknad, siis suureks probleemiks toodi välja staadionilt kostev müra. Muusikaõpe treenib suurel määral ka kuulmist, mis tähendab, et staadionil akna all toimuvad trennid ei ole selleks hea taust. 

Pooleteisetunnise kohtumise lõpetuseks kinnitasin, et praegu olemasoleva info põhjal ei saa muusikakooli õpetajatel ja õpilastel planeeritavates ruumides olema parem, kui praegustes. Vallavanem kinnitas, et seal ei hakka ka olema halvem, kuna on planeeritud erinevad ümberehitused. Samas kinnitas ta kohe, et tegelikult ei ole ekspertide hinnapakkumisi, ega ka ümberehituseks vajalikke summasid eelarves. Elena Mägi tõi välja, et see tähendab, et me ei saa seega kindlad olla, et kui ka ümberkolimine teoks saab, et siis tegelikult lubatud tingimused ümberehituste käigus läbi viiakse. 

Seejärel tegin ettepaneku, et muusikakooli kolimise teema praegu peatatakse. Vallavanem Jane Mets kinnitas, et jah, selle kokkuleppe saab teha, sest tegelikult polegi ju midagi alustatud ja seega polegi midagi peatada. Ta selgitas, et arengukava on see, mida planeeritakse kuni aastani 2030, kuid seda saab ellu viia, kui on vastu võetud eelarve investeeringute kava. Seejärel kinnitas vallavanem, et praegu on projekteerijale antud lähteülesanne teha ehitusprojekt, mille tegemine pidavat aega võtma umbes kuu. Nii jõudsime siis lõpuks tagasi sinna, et tegelikult tööd muusikakooli kolimise teemal ikkagi juba käivad. 

Korduvalt tõstatasin küsimuse, et millest kõik algab? Ehk et kuna küsimus on halduskeskuse töötajate kolimisest, siis pole ju küsimus vaid selles, kas muusikakool mahub koolimajja. Esimene küsimus peaks olema, et millised on veel alternatiivsed ruumid halduskeskuse jaoks. Väidetavalt olid valla esindajad kevadel erinevad võimalused läbi käinud. Koosoleku käigus tuli välja, et on veel võimalusi. Näiteks maja, kus asuvad praegu muusikakool ja raamatukogu, teine tiib, milles on hetkel ühel korrusel muuseumi ning teises noortekeskuse kasutuses olevad ruumid. 

Muusikakooli hoolekogu esinaine Regyta Eriste tõi välja, et on välja antud väga hea juhis „Muutuv kool”, mis annab head juhised protsessi rakendamiseks. Üks oluline punkt on kõigi osapoolte kaasamine. Ta tegi ettepaneku, et mis iganes muudatustega edasi liigutakse, edaspidi kaasataks osapooli koheselt. 

Muusikakooli õpetajad ja lapsevanemad jäävad oma seisukoha juurde, et muusikakooli vajab küll hädasti mõningat täiendamist, sest näiteks suvel ja kevadel on praegustes ruumides liiga palav, kuid kui oleks olnud raha kogu muusikakoolile sobilike ruumide korrastamiseks, siis loodetavasti leitakse võimalus hoopis olemasolevate ruumide parendamiseks. 

Tekkinud probleem ilmestab ilusti praegu olukorda, mille põhjuseks on ka liiga suured vallad, kuna ilmselgelt ei ole volikogu laua ääres kätt tõstnud inimestel õrna aimugi kohalikest oludest ning neid ei tuldud ka uurima. Üks usaldas teist, teine kolmandat, kuid inimesed, keda teema otseselt puudutab, kuulati ära hetk peale viimast minutit. Seekord aga läks õnneks ja halb otsus suudeti ära hoida! 

Suur tänu kõigile, kes Pärnu-Jaagupi muusikahariduse heakäigu eest seisid ja ka valla esindajatele, kes olukorda mõistsid!

****
Loodan väga, et nüüd on teema veidi selgem ja need, kellel on rahva poolt antud võim otsustada, kasutavad seda ka kohalike inimeste (eriti laste!!!) huvides! 

Tänan tähelepanu eest! 

***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis jama mul selle laste õppimise ja õpetamisega on?

Kordan ennast, aga seekord on kooliaasta ikka väga vaevaliselt alanud. Oluline ajakulu on olnud sellele, et nüüd tuleb lahendada mitmeid probleeme, mis on mujal pikema aja jooksul koguneda lastud. Viimastel nädalatel tahaks korduvalt kasutada klassikaks saanud sõnu: "Ma ei peaks olema siin...", aga kuni mulle abitult otsa vaadatakse, pole mujale ka minna.

Lastega hakkasin nüüd siis tegema süsteemi, et pole päris koduõppel, aga püüan ühe päeva nädalas või vähemalt üle nädala igale lapsele koduseks õppimiseks võimaldada. See tähendab muidugi, et sel päeval on ka minu tööpäev häiritud, sest olen õpetaja, aga no... ega söögiraha teenimine ongi ületähtsustatud. Peaasi, et lastel koolitükid selged on. Õigemini küll- neil päevadel tegelen sellega, et lastel uudishimu ja õppimisrõõm kuhugi ei kaoks.

Täna võtsime salaja ette koduõppe päeva. Ehk et tegime retke loodusesse, mida lapsed kindlasti koduõppena ei võtnudki. Viimasel ajal pole me loodusesse väga jõudnud, sest kooliaasta alguse tegemised on nii palju aega võtnud, et kui on vaba hetk, siis lapsed puhkavad kodus ja mina saan neil vabadel hetkedel siis vahepeal veidi tööl käia. Paar nädalat tagasi õnnestus ühel pisikesel üldnarkoosiga operatsioonil ka käia, nii et peale seda polnud metsades ja põldudel tatsamine kõige tervislikum. Vist... ega ma tegelikult siiani ei tea, mida ma teha tohin või ei tohi... aga niite enam sees pole, järelikult olen nüüd taas tavaline inimene.


Tänane koduõppe valik oli Kiigesaare, kus oleme tegelikult ka varem korduvalt käinud. Loodusõpetusest sain teada, et mõnigi mu laps ei suuda lehtede järgi mõnda puud ära tunda, aga... lugemisega on kõik korras. Nimelt leidis Joosep ühel hetkel, et mitmelgi puul oli juures silt, et mis puu see on. Mina juba rõõmustasin, et laps on äkitselt puuteadlikumaks saanud, aga... tuli välja, et hoopis luges. No aga seegi ju oluline oskus. Ise ju korrutan muudkui, et lugedes saab rikkaks.

Loodus uuritud ja vestlused peetud läksid lapsed kehalise kasvatuse tundi. Mina aga mõnulesin voolava vee juures. Enne kinnitasin abikaasale, et mulle on ikkagi vaja maja mere ääres. Vähemalt kirjutamiseks. No nagu kirjutamistalu või midagi sellist. Abikaasa nägu arvestades pean selle maja endale ise ostma, kui esimese miljoneid koopiaid müüva bestselleriga hakkama saan. 

Et mõnus loodus kehast ka hiljem ei kaoks, lindistasin vett. Ei mäleta, millal viimati Kiigesaarel käies vesi niiviisi voolas. Täna igatahes voolas. Kui sa tahad ka veidi rahustavat loodust oma praegusesse hetke, siis vaata ja kuula siit:

Vee ääres oli väga rahulik. Kehalise kasvatuse tunnis aga tegid mu lapsed samal ajal midagi, mida pole lapsevanemana vist väga tervislik pealt vaadata. Võiks äkki muretsema hakata. See nägi välja nii:

Kui sa videot lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ütlen ette, et korduvalt lasti sealt alla neljakesi koos.

Abikaasa kinnitas, et see trosskiik (või kuidas seda nimetada?) katki ei lähe (ikka ju teiste vara pärast muretsed esimesena). Selle pärast ei pea muretsema.

Aga lapsed... Nuvot- nii ma oma lapsi kasvatangi- õpivad tegutsemise, katsumise, proovimise, mõnikord ka ebaõnnestumise teel. Järgmisel korral on targemad. Ja õppimise ajal ei mõistagi, et õpivad. Ja lastel oli väga lõbus.

Jaa, kui keegi oleks vahepeal maha kukkunud, siis oleks haiget saanud... aga tulime koju ja Christian sai sõrme veriseks hoopis magamistoas kapi uksega (ojaa, pole vaja küsida, et kuidas see juhtus, sest mul pole õrna aimugi, sest ta ei teinudki seal peaaegu midagi). Minu jaoks taaskord tõestus, et lastega juhtuvad suurimad õnnetused tavaliselt tavalistest lihtsates olukordades ja vanemate silma all.

Lapsed ei õpi ainult raamatust, ega loengutest, vaid peavadki mõned õppetunnid ise kätte saama. Samuti arenemiseks on vaja teha seda, mida sa ei oska. Ületada oma piire ning teha asju, mida kardad. Loomulikult on eriti laste puhul oluline jälgita, et nad mõistaksid julguse ja hulljulguse piiri.

Võimalik, et mõne aja pärast on meil plaanis lapsi pikemalt koduõppel hoida, nii et selleks ajaks tuleb vaikselt endale ka süsteemi sisse seada ja mõelda, kuidas päevaplaan võiks toimida. Ega igapäevane töötamise vajadus ju ei kao ka kuhugi.

See on ikka nii äge, kui sul on kodus nii palju õpetajaid, kellega koos iga päeva selle ägeda elu ja elamise kohta midagi uut õppida!



***

Foto autor Triin Künnapas

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 7a, 5a ja 1 a).  

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase videod. 

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com