Ootamatud uudised

,,Lugu on nüüd selline, et teil on emakakaelavähi eelne seisund,” teatab günekoloog uudise, mis tegelikult ei ütle mulle veel täpselt midagi. Kuna lauses on sõna ,,vähk”, siis tunnen vastikut värinat üle kere.

,,Ja see tähendab?” küsin ettevaatlikult.

,,See tähendab, et hetkel ei tee me midagi, aga kui te oma elustiili ja ümbritsevat keskkonda ei muuda, siis järgmisel korral on ilmselt diagnoos teine,” selgitab günekoloog lahkelt.

,,Ja see teine diagnoos oleks siis ...” neelatan ebalevalt.

,,Emakakaelavähk,” lõpetab günekoloog lause sama tuimal ilmel, kui ta siiani ka kõike muud on teinud. Tunnen, et mul pole toimuvast õrna aimugi. Arst näitab paberitel analüüside tulemusi, tutvustab numbreid ja selgitab nende tähendust. Iga hetkega tunnen üha rohkem ennast mingi asjana. Objektina, millel ilmnes viga. Tahan kabinetist kiiresti lahkuda.

,,Kas teil on veel küsimusi?” annab arst võimaluse kõik oma kahtlused välja paisata, kuid tunnen, et tahan lihtsalt kiiresti sellest kabinetist väga kaugele saada. Kinnitan, et mulle on kõik selge. Surun värisevate kätega arsti antud paberid käekotti ja jätan viisakalt hüvasti.

,,Ma ei jõua täna kahjuks tööle tagasi,” helistan sekretärile, kui mu hääl enam väga ei värise. See on vist teine kord elus, kui tööle sellise kõne teen. Eelmisel korral läksin otse koosolekult last sünnitama. Oleks seekordne põhjus sama rõõmustav. Ohkan pinnapealselt.

Sügisene rand on tühi. Jalutan mööda mere äärt ööklubi juurest Mai piirkonna poole. Septembrikuine mere õhk on juba jahe. Kontoritööks ideaalne kostüüm pole kindlasti mitte mere ääres jalutamiseks mõeldud. Mu mõtted on aga nii teisel lainel, et ebasobiv riietus ei tulegi peaaegu meelde.

Kõige hirmsamad on alati olukorrad, mida me ei mõista! Tean seda. Olen korduvalt kogenud, et kõige hullem on aeg, kui sa ootad, et midagi hirmsat juhtuks. Näiteks aeg, kui ootasin oma vähki põdeva vanaema surma. Ja vähki põdeva ema surma. Kui see oli toimunud, siis tuli kurvastusega hakkama saada. Edasi elada. Siis ei olnudki enam nii hirmus. Ootamise aeg aga ajas hulluks. Nii ka kõigi eksamite ja keeruliste tööülesannetega. Eelnev ootamine tähendas magamata öid ja värisevaid käsi. Kui aga eksam või muu keeruline olukord käes oli, siis tuli lihtsalt keskenduda ja hakkama saada. Siis polnud kartmiseks enam ruumi.

Praegu on minu jaoks ootamise ja kartmise aeg. Mul pole õrna aimugi, mida see diagnoos tähendab. Tean vaid, et selles on sees sõna ,,vähk”. Jah, maailmas on palju inimesi, kes vähist on paranenud. Samas on palju noori ja aktiivseid inimesi, kelle see haigus on ootamatult röövinud.

Minu puhul tähendaks see, et mu kuus last jääksid ilma keskusest, kes kõike käimas hoiab. Ilmapuust, mille ümber kõik keerleb. See ma ju nende jaoks olen.

Ilmselt olen ise sama kogenud. Praegu mõistan, et minu kuus last on minu jaoks ilmselt vajalikud just seetõttu, et minu vanaema ja ema surid paariaastase vahega vähki enne kui ma ülikooligi läksin. Ilmselt just seetõttu lepin Kristeri hoolimatusega, sest ta on mul vähemalt mingil tasandil olemas ja see pakub mingit kindlust minu aastakümneid tagasi ebakindlaks muutunud maailmas.

Krister ei tahtnud üle kolme lapse, sest kartis, et me ei saa rahaliselt hakkama. Mina kartsin saada vaid kolm last, sest kartsin, et ei saa emotsionaalselt siin maailmas hakkama ilma tugipunktideta ning lõin neid ise. Nii on minu ja Kristeri hirmud ja vajadused erinevad ja ebakõlad on ette sisse kirjutatud.

Alles praegu oma diagnoosile mõeldes suudan analüüsida seda, mis minuga juhtus paarkümmend aastat tagasi, kui vanaema ja ema järjest lahkusid. Isa sattus sellest depressiooni, nii et põhimõtteliselt jõi ennast surnuks. Sellest on mul tänaseks päevaks täielik vastumeelsus alkoholi suhtes. See jällegi toob kaasa vaidlusi Kristeriga, kes töölt saabudes teleka ees hea meelega õlut limpsiks. See pidavat lõõgastuda aitama. Mina tean, et see aitab lihtsalt veel rohem reaalsest elust eemalduda. Isa ärajoonud nägu on mul liiga selgelt silme ees.

Olen kõik selle endasse peitnud. Mööda mere äärt jalutades pahvatavad minus järjest üles hirmud ja kahtlused, mida aastate jooksul olen tundnud. Mul polnud nende olemasolust õrna aimugi.

Tean vaid, et ma ei saa surra. Arst ütles, et praegu pole ma veel reaalselt haige ja saan midagi oma elus muuta. Pean vaid välja uurima, mida see tähendab.

See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Lubamatu käitumine tööl

,,Aa, Ragne, sina!” tõstab direktor Sven pea paberitest, mida ta enne mu sisenemist uuris. Mehe kogukas keha täidab kogu arvutitool. ,,Pane uks kinni!”

Käin mitu korda päevas direktori kabinetis, et erinevaid tööplaane või tellimusi kooskõlastada, kuid tänane kohtumine pole tavapärane. Laste hommikune venitamine jättis mu tööle hiljaks, nii et igal esmaspäeva hommikul toimuvale juhatuse koosolekule ma täna ei jõudnudki.

,,Väga vabandan tänase hommiku pärast ... “ hakkan selgitama, kuid direktor Sven katkestab mind.

,,Ragne, asi ei ole ainult selles! Meie väliskliendid on esitanud mitu kaebust, sest juulikuus ei saanud nad sinult mingeid vastuseid. Nüüd on nende tootmine hädas, sest meie poolt oli juulis vaikus.”

,,Mul oli siis puhkus,” püüan ennast õigustada.

,,Täpselt! Sa puhkasid terve juulikuu,” vaatab direktor mulle otsa üle oma prillide, mis ilmselt maksavad rohkem kui kümme minu käekotti. Loomulikult olen endale soetanud ametikohale vastavad esinduslikud riided, kuid igasugustele iluvidinatele raiskamine pole minu teema. Lastega seotud kulud on piisavalt suured, nii et raha kasutamisega mul probleeme pole. Alati leidub mõni lastega seotud võimalus.

Riideid on mul samuti täpselt nii palju kui vaja. Mitte ühtegi üleliigset. Kuue lapse sünnitamine pole mu kehast märkamatult mööda läinud, trennis käimiseks pole samuti aega. Nii on sobilike riiete leidmine alati väga keeruline ja ebameeldiv tegevus.

,,Aga lasteaed oli kinni ja mul polnud last kuhugi mujale panna,” õigustan ennast veelkord. Suuremad lapsed olid juulis pidevalt erinevates laagrites või muudel üritustel. Pealegi saavad nad kooliaasta jooksul piisavalt väiksemate järgi vaadata. Kuna ma aasta ... tähendab mitme aasta jooksul polnud puhanud, siis võtsin seekord rahuliku südamega terve juulikuu vabaks.

Olgem ausad, ega ma väga rahulik tegelikult polnud ja aegajalt tegin ikka töö mailboxi ka lahti. Nii palju enesedistsipliini mul aga oli, et pärast kirjade lugemist panin arvuti kinni, ilma et oleks neile vastanud.

,,Me ei saa kahjuks oma äri nii ajada, et inimene on terve kuu aega järjest töölt eemal. Vähemalt mitte juhatuse liige, nagu sina seda oled.”

Tunnen, et püüdlik karjäärinaine ja kuue lapse ema võitlevad minus. Karjäärinaine tahaks lubada, et ma mitte kunagi elu sees enam ei puhka ja saan veel ja veel paremaks töötajaks. Kuue lapse ema tahaks vastu vaielda, et aga kuidas see Eestimaa siis lastega täidetud saab, kui kõik ainult töötavad. Karjäärinaine vaidleb vastu, et lapsed on ju valmis tehtud, las keegi teine nüüd kasvatab. Kuue lapse ema väidab, et aga minu lapsed ju, ise tahangi neid kasvatada.

,,Sa pead enda jaoks prioriteedid paika panema ja selgeks tegema, kui oluline see töökoht sulle on,” lõpetab Sven mu sisemise võitluse. ,,Firma direktorina hoolitsen mina loomulikult esmalt firma eest. Nii et kui sinu jaoks pole kvaliteedijuhi töökoht oluline, siis tuleb meil firmas mingeid muudatusi teha. Praegu sõltub kõik sinust.”

Lahkun direktori kabinetist nagu kommivargusega vahele jäänud viieaastane. Pilk maas püüan kiiresti oma kabinetti jõuda. Tundub, nagu kõik teaksid, mida direktor mulle rääkis ja tahaksid omalt poolt parastada. Mõistusega tean, et ega see tegelikult nii ei ole, aga ma olen harjunud parim olema ... sest ma lihtsalt ei oska halb olla. Ma ei oska ebaõnnestuda.

Direktori noomimine oli aga minu jaoks ebaõnnestumine. Tavaliselt minu suunas sellised teravad nooled ei lenda. Mina olen see, kes leiab kritiseerimist vajavaid punkte teiste töödes. Ja mulle makstakse selle eest.

Nüüd aga olen ise kriitika all. Direktor ütles ju otse välja, et kui minu käitumine ei muutu, siis on mu töökoht kaalul. Minu käitumine? See tähendab juulikuus puhkusel olemine ja ühel hommikul tööle hilinemine?

Tavaliselt on mul tööülesanded alati hästi tehtud. Tavalistel päevadel lahkun kodust varakult enne lapsi. Pärnu-Jaagupis elamise rõõmud - lapsed saavad rahulikult ise kooli jalutada. Keegi vanematest lastest viib ka Angela lasteaeda. Nii ei puuduta laste riietumise kiirus minu töölejõudmist. Olen alati vähemalt pool tundi enne teisi tööl. Tavalistel päevadel. Täna on aga kooliaasta esimene päev ning hommik oli tavapärasest erinev. Seepärast ka minu tänane hilinemine nii silma jäi.

Toetan pea oma kabinetis tooli seljatoele. Päris vabaks ma ennast lasta ei saa, sest peale minu töötab samas ruumis veel kolm kvaliteedispetsialisti. Võiks küll mõelda, et juhatuse liikmena oleksin väärt eraldi kabinetti. Direktori arvates aga aitab selline ruumijaotus kaasa paremale info liikumisele.

Selle põhjendusega on direktor ära kaotanud kõik eraldiseisvad kabinetid ja inimesed suurematesse ruumidesse koondanud. Paljud on läbi aastate nurisenud, et siin firmas ei hoolita inimestest. Ühistesse tööruumidesse koondamine on vaid üks näide firmas tehtud otsustest, mis tekitavad tunde, et firma kasum tuleb töötajate heaolu arvelt.

Juhatuse liikmena ei saa ma kaasa nuriseda. Minu roll on kõigile selgeks teha, et just siin firmas on hea töötada ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine on meie kõigi huvides. Et kui firmal läheb hästi, siis läheb meil kõigil selle firma töötajatena ju ka hästi.

Enamasti usun seda ise ka. Mõnikord aga tunnen sees mingit pitsitust. Näiteks nagu täna. Kusagil sisemuses piniseb mingi väike hääleke, mis ütleb, et äkki siin firmas ikkagi hoitakse kokku inimeste, meie kõigi, firma töötajate arvelt? 


See on peatükk minu romantilisest lühiromaanist ,,Mina, supernaine, jään ellu!". Kui tahad pikemalt lugeda, siis saad raamatu endale soetada Heli Kirjastuse e-poest siit või lähimast raamatukogust. 

Mõnusat lugemist mahedatel suveõhtutel!  


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Hea mõte, kuidas säilitada oma fotomälestusi ja miks ma seda kõigi oma laste puhul võrdselt teha ei saa

Tänasel päeval on tehnika arenenud nii kaugele, et üritustel saab... igaüks endale OMA pildi teha. Ehk et kui miskit toimub, siis on pildistavate telefonide rivi nii pikk, et üritust keegi oma silmaga ei jälgigi. Kui aga üks inimene jälgib, siis temal pole pärast pilti.

Lihtne põhjus: tehtud pildid jäävad tihti kusagile arvutisse, telefoni või mõnele muule salvestusvahendile hoiule. Mul on viimaste aastate pildid kõik ilusti aasta ja kuu järgi salvestatud... minu arvutis. Kus keegi peale minu ei käi. Ehk et ülejäänud pere neid pilte enam üldse ei näegi.

Mingil perioodil püüdsin teha paberalbumeid. Mõte on jätkuvalt miskit teha, aga eks kõigil on kodus neid tohutuid fotoalbumeid, millel pole kuupäevi ja pealkirju ka juures ja mis enam kuhugi ei mahu.

Minu viimaste aastate lemmik on hoopis FOTORAAMAT. Mina olen enda omad tellinud omaraamat.ee lehelt, kuid tean, et on ka teisi pakkujaid. Näiteks Zoombook, Picture Happy, My Print, Prindistuudio, Fotoraamat jne. Igal pakkujal on oma programm, milles saad albumi valmis teha. See ongi ilmselt ka põhjus, miks ma ise olen ainult Omaraamat.ee teenuseid kasutanud, sest nende programm on mul olemas ja selge, nii et ma pole viitsinud isegi teiste omadega tutvuda.

Kõige esimese fotoraamatu tegin päris mitu aastat tagasi kingituseks. Järgmiseks tuli juba pulmade fotoalbum, kuhu said kokku meie pulmapildid.

Kui meie teine laps hakkas lasteaeda lõpetama, siis tuli mõte teha talle fotoalbum "Nii ma kasvasin koolilapseks!". Hakkasingi seda hooga tegema, kuid ausalt öeldes sai ta raamatu kätte sel suvel ehk pärast 1.klassi lõpetamist. Ja kuna kolmas laps läheb sel aastal kooli, siis nüüd on tema kord... ja esimesele lapsele tuleks ka teha. AGa iga raamatu peale läheb ikka päris palju aega, nii et hetkel ma nendega veel ei tegele.

Aga see lihtsalt oli seda väärt! Joosepi raamatus on mitu-mitu-sada pilti erinevatest tegemistest ja aegadest enne kooliaega.

See, kuidas Joosep oma raamatut vaatas ja meenutas, kus ta ühel või teisel pildil on, oli tegemist väärt. Saingi kinnitust, et laps pole tegelikult endast pilte väga näinudki. Tema jaoks on nii mõnus avastus. Olulisem aga, et see on väärtuslik mälestus.

Mu uue koolilapse Mariaga on lugu veidi kurvem, sest tema lasteaia rühma lapsevanemate enamus otsustas, et saame lõpupeost ainult paberpildid. Nii ongi fotoraamatu jaoks lasteaia lõpetamisest vaid enda telefoniga tehtud pildid. Aga no õnneks tuleb meil veel mõni lasteaia lõpetamine ja siis saame taas teha pilte, mida saab ka rohkem kasutada. Aga see oli minu jaoks lihtsalt kurb avastus, et tänasel päeval on ikka võimalik, et sa käidki albumit vaatamas (fotograafi poolt on kõik pildid välja prinditud!!!) ja paberile oma tellimusi märkimas ja pärast lähed järgi... ja siis vaatad, et need pildikesed kusagile ära ei kao. Ja ei mingit võimalust hiljem pilte kasutada nii, nagu su perel vaja oleks. Aga no see kurvastamine on juba ära kurvastatud... ootame uusi pidusid... see läks, nagu läks. Nagu öeldud- telefoniga ikka saime ka mõned pildid. Perepilti küll kahjuks mitte. Nii et fotoalbumisse perepilti ka ei saa...

Jah, ühe raamatu tegemine võtab kaua aega. Just sellepärast see mul ju seisma jäigi. Umbes nädal aega otsisin pilte kokku. Ehk siis surfasin läbi kõik need tuhanded pildid eelmistest aastatest. Selles mõttes on mitut raamatut korraga lihtsam teha, sest läbi pead ju vaatama ikka samad pildid, mille seast valid.

Sellele järgnes reaalne fotoraamatu kujundamine. Omaraamatu puhul tuleb selleks oma arvutisse tõmmata programm, kus seda kõike teha saad. Kui alguse sisse saad, siis on programmi väga lihtne kasutada. Seal saad pildid õigesse kohta asetada, kirjutada pealkirja või teksti kas pildi juurde või peale, fotosid liigutada, suurendada, vähendada jne. See, kui palju pilte ühte albumisse mahub, oleneb sellest, kui suurena neid tahad. Mõned fotod on muidugi ka sellise kvaliteediga, et liiga suurelt neid ei saagi panna. Tegemise ajal saad aga jooksvalt lehti juurde lisada, kui ruumi puudu jääb.

Lehekülgede lisamisega on see, et siis suureneb ka hind. Kogu tegemise ajal näed, kui palju su fotoalbum maksab.

Tellimine on väga mugav- otse sellest samast programmist, millega fotoraamatut valmistad, saad selle hiljem ka tellida.

Eelmisel aastal tegin ühe fotoraamatu ikka valmis ka. Selleks oli "Meie aasta 2018". See oli mõeldud ka jõulukingiks vanematele. Enda jaoks aga andsin lubaduse, et nüüd hakkan enda pere jaoks igal aastal selliseid aastaraamatuid tegema. Kõigil on pärast hea vaadata. Lapsed küll lappavad siiani seniseid raamatuid hoolega.

Aastaraamatuga oli lihtne, sest sellesse panin fotod ajalises järjekorras. Teiste puhul olen grupeerinud ja mõelnud välja süsteemi, mille järgi neid lisan. Nii on erinevatest aastatest sobilike piltide leidmine keerukam. Aastaraamatu puhul aga oli vaja vaid tohutu kogus pilte kõrvale heita ja teha pisike valik, mis raamatusse mahub.

Selline on siis minu viis meie pere mälestusi talletada. Kuidas sina seda teed? Kes on fotoraamatuid teinud, siis millise tegija juures? Kelle teenustega kõige rohkem rahul oled? Kas on veel mingeid häid võimalusi, kuidas pildimaterjali korrastada ja säilitada?

Mälestuste juures on aga kõige olulisem... mälestusi luua! Ehk iga päev imelist elu elada! 

Imelist päeva jätku sulle!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Suurpere retk imelisel Saaremaal

Viie lapsega möödub suvi niigi kiiresti, kuid peale selle on meil pidevalt igasuguseid tegevusi ka, nii et... vahva on mõelda, et oleme aja hästi ära kasutanud (jah, said õigesti aru, et ma jätsin siinkohal ütlemata, et: "Kuhu see aeg küll kaob?").

Kui tantsupidu oli perekondlikult vaadatud ja laulupeol mul koos naiskooriga lauldud, ootas meid ees suurpere retk Saaremaale. See tähendab siis, et minu ja mu õe pere ning meie Ameerikas elavad sugulased. Ehk et meid oli palju.

Meil ei õnnestu enam väga tihti kogu perekonda pildile saada. Sellepärast on keset merd asuv praam hea, et seal pole kellelgi kuhugi mujale vaja ära joosta ja saime ühe klõpsu ikka tehtud:

Silmad kinni-lahti? Aah, see oleks juba liigne tähenärimine. Kõik on pildil. See loeb.

Tegelikult oleme lastega paar aastat tagasi Saaremaal käinud. Enamus neist olid aga siis nii väikesed, et väga midagi ei mäleta. Seekordne retk oli ikka hoopis midagi muud, sest lapsed märkasid ja oskasid hinnata hoopis rohkemat.

Nagu osalejate kirjeldusest võib arvata, siis esmatähtis polnudki ka kõiki Saaremaa vaatamisväärsusi näha, vaid siiski teha seda ühise ajaveetmise kõrvale.

Käisime ära Kaali kraatri ääres. Mõnus oli, et selles oli nii palju vett, et jäi nagu järvekese mulje... peaaegu, aga samas oli seda piisavalt vähe, et lapsed said ringe ja ringe ümber vee joosta. See tähendas küll mõne aja pärast esimesi kukkumisi libedal pinnasel ja musti püksipõlvi, aga... ma pole ema, kes ennast sellistest väikestest asjadest häirida laseks. Sellepärast peavadki lastel varuriided alati autos kaasas olema. Igavesti äge tunne oli aga näha, et kogu kraatri ümbrus oli ainult meid täis. Kuna meie reisiseltskond oli 10 täiskasvanut ja 7 last, siis polnud väga keeruline ühtegi kohta täielikult asustada.

Ööbisime Johan SPAs. See on pisike armas hotell keset Kuressaare linna. Meie sviit oli ülimalt mõnus ja hea õhkkonnaga. Kõik oli olemas. Tuppa toodi lisaks lisavoodi ning beebivoodi ja nii mahtusime kõik ilusti ära ka. Lasterikka perega hotellides käies on ju alati see küsimus, et kuidas tuppa mahtuda. Tavaliselt ei mahugi ja tuleb mitu tuba võtta. Sinna aga mahtusime. Laste mure, et kas meil ikka telekas toas on, oli loomulikult ka asjatu, sest ikka oli. Ainult, et lastel polnud aega seda vaadata, sest me olime pidevalt lennus. Johan SPAs on, nagu nimigi ütleb, olemas SPA. Meie jõudsime sellest basseinidesse ning nende juures olevatesse saunadesse. Lastele meeldis väga õuebassein, kus siis mina koos nendega pidin käima. Lapsed küll küsisid korduvalt veekeskuse järele, aga kui said aru, et see pole see hotell, siis nautisid olemasolevaid basseine täie mõnuga.

Hommikusöök oli väga hea. Kuigi söögisaal oli väike, siis ära mahtusid ikkagi kõik. Kogu aeg koristati kiiresti kõik ära. Ruum oli ilus ja hubane. Toiduvalik samuti väga hea ja rikkalik. Johan SPA miinuseks on parkimine. Teisel õhtul leidsime küll juba hotelli ümbruses parkimiskohad, aga esimesel parkisime kõik meie seltskonna 4 autot kusagile ümbruskonna tänavatele. Samas jällegi oli hotellist hea kõikjale jalutada. 

Kui järgmisel päeval hotellist välja saime, suundusime esmalt Panga pangale. Ameerika eestlastele tuli selgitada, mis vahe on pangal ja pangal ning et meil pole plaanis mingeid finantstegevusi teha, vaid ikka loodusesse läheme.

Ameerika eestlaste jaoks oli üllatus, et sellises kohas ühtegi piiret ees ei olnud. USAs oleks see mõeldamatu. No ja eks me ka hoidsime enamasti ikka lastel käest kinni või... endal peast, sest kõik tahtsid ju ikka võimalikult kaugele näha. Panga pank on tõesti võimas ja imeilus koht:

Ja et reisikilomeetrid ikka täis tuleks, oli järgmiseks peatuspaigaks Sõrve säär. Õnneks ärkas beebi autos üles, nii et tuletorni mina ei roninud. Hmm, kõrgused pole päris minu teema. Aga Sõrve sääre tippu jalutasime küll kõik koos. Positiivne avastus oli, et sääre tippu sai lapsevankriga sõita. Loomulikult polnud see sama, kui mööda asfalti kihutada, aga vähemalt ei pidanud beebit terve tee süles vedama.

Mõnus maailma otsal seismise tunne on seal küll:

Kuressaare lossita ei saanud me muidugi ka. Lastele meeldis küll kõige rohkem vibulaskmine lossi värava esisel platsil, mida Kuressaare Keskaja Elamuskeskuse inimesed korraldasid. Saime ka reklaamlehe Keskaja Elamuskeskuse kohta, kuid kahjuks me sinna ei jõudnud. Nii palju, kui nende kohta uurida jõudsin, tundub aga väga põnev ning kindlasti tahaks lastega seal ära käia.

Laste jaoks üks ülivahva avastus oli veel Kuressaare kesklinna mänguväljak. Lapsevanemate jaoks on see ka mõnus koht, kuna aed on ümber ja nii ei pea pidevalt lapsi üle lugema.  Märkasime mänguväljakut söögikohtadesse minnes ja tulles. Õnneks või kahjuks õhtusöögilt tulles oli koht kinni, sest aed on avatud 9-21. Aga järgmisel päeval me enam mööda hiilida ei saanud. Ja lastel oli seal tõesti huvitav. Kõige ägedam oli mingi kollimäng, mis rääkis lastega... ja käskis neil ära joosta. No ringi nad igatahes hakkasid jooksma mingil hetkel. Kuressaare kesklinna mänguväljak on ka ilmselt koht, kuhu veel tagasi läheme, sest lapsed räägivad sellest siiani.

Keskväljak ise pakkus muidugi lastele parima meelelahutuse:

Õnneks või kahjuks olid ilmad suht jahedad, nii et tegelikult käis jooksmas vaid üks laps, kellega hetkeks lihtsalt teistest eraldi jalutasime. Aga tal oli ikka niiiii lõbus.

Päevad möödusid kiiresti. Vahva oli näha, et võrreldes varasemate mitmepäevaste matkamistega on lapsed ikka nii palju suuremad juba, et nendega on suht lihtne. Jah, loomulikult peame veel erinevaid matkamise osi (näiteks oma koti kiire pakkimine, oma asjade eest reisi jooksul vastutamine jne) harjutama, aga eks see vilumus tuleb siis, kui tihemini niiviisi ringi käia.

Seekordne retk läks aga hästi, nii et see lisab kindlasti julgust lastega veelgi rohkem ringi käia.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, peaaegu 7a, 5a ja 11-kuune).

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 19 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Pidu hakkab

Täna pikalt ei kirjuta. Sest pidu hakkab.

Tantsijad küll saavad juba koju minna, aga meie laulupeoga alles alustame.

Eile saime üldkoori proovis ikka korralikult vihma. Aga laulud tulid hästi välja. Usun, et tuleb ilus.

Rongkäigu algus oli selline:

Mõni kilomeeter marssimist ja tervitasimegi lauluväljakul ootajaid.

Meie Jakobi naiskooriga tegime Laulutaadi juures pilti ka:

Praeguseks on selge, et lauljaid-tantsijaid on lauluväljak täis, aga üksi pole keegi ja ülejäänud pool Eestimaad mahub siia ka.

Pidu hakkab!

Laulame koos!