Kuidas raamatute kirjutamine mu lapse õunata jättis ja mind taas "superemaks" tegi?

Pean siin taas veidi oma "superema võimeid" tunnistama, aga räägin ausalt ära ka, et miks.

Kui põhjustest pihta hakata, siis kõik asjad on juhtunud sellepärast, et ma olen viimase nädalaga kirjutanud pool noorteromaani "Mälestusteta suvi". Ehk arvutis 50 lehekülge. See on raamatus umbes 100 lehekülge. Leidub palju inimesi, kes isegi ei lugenud viimase nädala jooksul nii palju raamatut. Eelmisel aastal kirjutasin juba umbes 20 lehekülge, seega praegu on arvutis üle 70 lehekülje teksti.

Plaanis on järgmise nädala jooksul see noorteromaan lõpetada. Siis hakkan ka proovilugejaid otsima. Sellised, kes tekstist viitsiks läbi närida ja kõik nõrgad kohad kätte näitaks.

Ja luban, et raamatukirjutamisest räägin ja kirjutan tulevikus. Täitsa on plaanis sel teemal koolitusi ka tegema hakata. Lihtsalt nii palju on küsitud ja huvi tuntud. Olen siiani muudkui öelnud, et ma pole valmis ja pole nagu ise ju prof, aga... seda, mida ma tean, saan ju ikka rääkida.

Mille "andekaga" ma aga tänu sellele töötempole olen hakkama saanud? 

- ei jõudnud Joosepi klaveri poolaasta ettemängule. Jah, käisin viimasel nädalal temaga korduvalt muusikakoolis harjutamas. Aga ettemängu eel mõtlesin, et kirjutan ühe lehekülje veel... ja nii jõudsin 10 minutit hiljem, kui Joosep oli juba mänginud. Muidugi tuletas ta täna seda mulle uuesti meelde...

- Maria ettemängust ei teadnud üldse midagi. Loomulikult ma tean, et kevadel mängivad nad kõik ette ehk teevad poolaasta arvestuse, aga... ma vaatasin lõpuks Maria muusikakooli päevikusse. Õnneks lugesin siis, et arvestusel sai hinde kätte ja et rohkem sel aastal tundi tulema ei pea. Huh, vähemalt pääsen sellest, et teisipäeval oleks mulle helistatud, et tundi pole, vii laps ära.

- Joosepile ei andnud ekskursioonile õuna kaasa. Jah, ma lugesin küll e-koolist, aga et see oligi SEE päev, tuli meelde, kui Joosep koju tuli ja süüa tahtis, sest... tal polnud õuna kaasas. Õnneks olid nad seal saia teinud jms, et ei, nälga laps ikka ei jäänud (lastekaitsjatele igaks juhuks lisasin selle info).

- vastamata on huuuunnik kirju ja telefonikõnesid, sest lihtsalt ma ei saa keset teises maailmas elamist mingi muu asjaga tegeleda. Näiteks tuletas laps meelde, et telefonile tuli teade, et telefoniarve on maksmata... sest arvete maksmisega pole keegi ka sel nädalal tegelenud.

- saatsin ühele raamatukogule 19 raamatu asemel 18. No see võib olla ka seotud mu matemaatilise võimekusega, mitte raamatute kirjutamisega.

- loomulikult ei lisandunud ühtegi loetud raamatut mu blogisse Mida Heli luges, ega uusi videoid sarja Lugedes rikkaks. 

Õnnede õnneks ootab meid järgmisel nädalal ees: 2 tantsukooli kevadkontserti, üks kooli kevadkontsert, lühike esinemine lasteaias (koos oma lapsega!!!), Maria lasteaia lõpupidu, koera juuksur/arstivisiit, massaaž, juuksur, lapse võimlemispidu...

Ja alles järgmisel nädalal on 8.juunil Heli Kirjastuse raamatumüük Raplas ning Mathiase esinemine 9.juuni puhkpillifestivalil. Nii hea on last kodus harjutama motiveerida, kui ütled, et ERR pidi üritust filmima tulema.

Noorteromaani kirjutamise ajal pean veel välja mõtlema, milline saab olema minu poliitiline tulevik ehk kas ja millistele kohtadele Vabaerakonna üldkogul kandideerida ning mis on minu konkreetne nägemus erakonna tulevikust. Selge on see, et kui jätkata, siis nii, et miski minust ka sõltuks. Aga kas saan seda teha vaid erakonda kuuludes? Eriti arvestades praegusi olusi... No sellele ma siin mõtlengi.

Selle nädala saavutusteks oli, et lõpuks saabus mu esimene roll-up reklaam. Lihtsalt sellepärast, et kui keegi nendest raamatutest ei tea, et tea nad ka, et võiks neid osta ja lugeda. Samuti jõudsin 3 korda õuet niita. Jaaa, ma tean, et soovitatakse vähem niita, aga ausalt- ma olen sõltuvuses. Kui vähegi on võimalust, siis niidan. Lillepeenrad ja aiamaa on sel aastal küll veidi vaeslapse osas, sest... ma kirjutan siin raamatut. Aga varsti tegelen nendega ka. Kuna olen viimase pool aastat oma käega siin väga hädas olnud, siis niitmas käisin juba sellepärast, et kirjutamiste vahel käsi uuesti toimima saada. Aga käe teemal on mul mõne aja pärast plaanis teha mu elu esimene tervise postitus. Vist. 

Lühidalt kokkuvõttes olen ülimalt õnnelik, kui sa pärast korduvat helistamist mulle lihtsalt lühikese sõnumi jätad, et mis mure oli. Siis saan sobilikul ajal vastata. Ja ma väga loodan, et lastel ühtegi õuna järgmisel nädalal kuhugi vaja ei ole


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Millised võililled võivad lahkuda?

Käisin ühel päeval telefoniga mööda õuet. Sest lihtsalt nii ilus oli. Siiani on. Nuusutasin oma lemmiknartsisse, mis on lihtsalt niiii imeilusad ja lõhnavad nii hästi. No nad on kuidagi teistest nartsissidest erinevamad. Vana talumaja rõõmud. Need nartsissid ei kasva isegi mitte meie aia sees, vaid kuuseheki taga põllul.

Miks jalutasin? Sest olen viimase nädala kirjutanud uut noorteromaani "Mälestusteta suvi". Aju, silmad ja kõik muud kohad kipuvad vahepeal sellest krussi minema. Siis on hea vahepeal lihtsalt vaadata, kuidas lilled kasvavad.

Need nartsissid ja võililled tuletasid mulle meelde, et alati ei pea valima. Elus on ka olukordi, kus on võimalik valida nii ühte kui teist. Ei pea kõigest muust loobuma, et ühte teed minna. On võimalik leida ka tasakaal.

Ja samas tuleb mõnikord just muust loobuda, et see üks tee saaks paremini käidud.  Näiteks praegu noorteromaani kirjutades on paljudki muud tegevused mu elus pausile pandud... sest ma lihtsalt juba ette armastan seda lugu nii väga.

Minu pildi võililledest mõned on oma õitsemise ära õitsenud, nupud kokku pakkinud ning valmis minekut tegema. Seda siis valmis seemnetena. Ehk et lahkuda saab, kui oled valmis.

Selline lühike mõte hakkas selle võilillede ja nartsisside vestluse pildi peale peas keerlema.

Ausalt, mul on mitu pikemat postitust pooleli.. aga praegu kirjutan umbes 10 arvutilehte (ehk raamatus pea 20-30 lehte) raamatut, nii et täna saate lihtsalt seda pilti nautida.

Mulle küll meeldib!


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Lillelapsed vajavad uusi/vanu oskusi

 Kas sinu lapsed oskavad võililledest pärga teha? Rumal küsimus. Kõik, oskavad, eks ole? 

Aga ma siis täna sain aru, et tegelikult ikka kõik ei oska. Täna siis õpetasin enda omadele. Ei saa öelda, et lõbus oleks olnud, sest... see polegi nii lihtne. Nii avastasingi, et mõnikord tunduvad asjad nii iseenesest mõistetavad. Meie õppisime sellised asjad sõprade käest selgeks. Isegi meie, kes me elasime maal ja igapäevasteks sõpradeks vaid mõned vähesed lapsed. 

Pean endale ikka meelde tuletama, et tänapäeval peab lastele kõiki neid vanu (appi!! See polnud ju nii ammu...) asju õpetama. 

Eelmisel nädalal lasteaeda lõpetavate lastega ekskursioonil käies saime täiskasvanutega aru, et lastele võiks näiteks keksu õpetada. Sest nad ei oska. Hmm, ise ka enam ei oska, aga armas internet avitab.

See oligi kogu tänane sõnum- lillelastele tuleb uusi/vanu asju õpetada! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

5 lihtsat nippi lapsevanematele, kuidas viimane kooli- ja lasteaiakuu edukalt üle elada

Ei väsi kordamast- kuhu see ülejäänud kooli-lasteaia-aasta kadus???

Aga no fakt on see, et lasteaia lõpukleiti läheb vaja vähem kui kuu aja pärast ning sügisest ongi meil pooleks aastaks ainult üks lasteaialaps. Viimased u 6,5 aastat on meil alati 2-4 lasteaialast olnud. See aga tähendab, et viimane kuu on ilmselt eriti intensiivne.

Millised on minu jaoks nipid, mis aitavad sellistel kiirematel aegadel hakkama saada?

1. Nimekirjad
Minu suur lemmik- eelmisel õhtul teen nimekirja järgmise päeva tähtsamatest töödest. Pidevalt on olemas lähima nädala, kuu jne ülesanded. Kappide ees seistes kodus teen nimekirja poest vajaminevatest asjadest (mitte ei lao poes kõike korvi, sest ei mäleta, kas kodus oli...). Nimekiri asjadest, mida tuleb teha või tuua, kui lähen linna. Arvete nimekiri- juures märked sellest, mis makstud või mis maksmata.

Nimekirja tegemisel on hea asi see, et siis ei pea su aju enam meeles pidama asja, mille üles kirjutasid. See muidugi eeldab, et õige nimekiri hiljem õiges kohas ka kaasas on. Ehk et linna minnes peab linna tegemiste nimekiri kaasas olema, sest muidu pole sel mõtet. 

2. Raamat kõikjale kaasa
Ojaaa, lapsevanemaks olemine tähendab, et on perioode, kui lugemisvaraks on ainult laste õhtujutud. Isegi kirjaniku jaoks. Tunned, kuidas aju vaikselt iga päevaga kärbub... Nii on hea harjumus kõikjal raamatut kaasas tassida. Lapse tunni lõppemist oodates jõuan ehk vaid mõne lehekülje lugeda, aga see on parem kui FBst või instagrammist läbi hüpata.

Usun jätkuvalt, et lugemine on kõige odavam viis oma aju töös hoida ning oma silmaringi avardada. Vabandus, et "mul on lapsed ja sellepärast ei saa lugeda" ei ole minu jaoks küll mõjuv põhjus endalt lugemisrõõm varastada. Kuigi ka minu lugemisblogist Heli lugemisvara on näha, et ma pole just alati kõige aktiivsem lugeja, tuletangi endale aegajalt meelde, et vabandus "mul pole aega!" ei ole mingi vabandus. Aega on! Küsimus on selles, kuidas otsustan seda kasutada.

Iga loetud raamat annab midagi juurde. Isegi sellised, mis mulle ei meeldi. See tähendab, et oskan oma elus jällegi teadlikumaid ning paremaid otsuseid teha. 

3. Lapsed (kodu)tööle
Mul on lapsed pikalt olnud väikesed... ja neid on olnud mitu korraga. Ehk siis saavutus on olnud see, kui nad minu töötegemist ei sega. Nüüd aga näen, et üha rohkem suudavad nad kõik midagi teha. Koduste ülesannete jagamine on ühest küljest oluline, et lapsed mõistaksid, kust tulevad puhtad nõud ja puhtad põrandad ja puhtad pesud jms. Teisalt aga jääb ju lapsevanematel kohe rohkem aega, et lastega ka muid toredaid asju teha.

Olen tihti see inimene, kes teeb asjad ise ära, sest ei viitsi õpetada ning mõnigi kord ise paremini üle teha. Üha rohkem aga annan lastele koduseid ülesandeid üle, kuna nad on tegelikult ammu selleks valmis. See on nii võimas tunne. Olen ju alati teadnud, et need mõned aastad, mis lapsed on väikesed ja vajavad ekstra palju hoolitsemist, saavad kiirelt läbi. Nüüd ongi nii, et meie viies beebi on kasvatatud juba nii mitme inimese poolt ja temaga tehtavad ülesanded on nii mitme pereliikme vahel jagatud, et esimeste laste kasvamisega ei saa seda üldse võrreldagi. Nii lihtne on lihtsalt! Ja seega on kõigil ka rõõmu rohkem.

Muruniitmine jääb ilmselt ikka minu eralõbuks, sest seda ei taha ma kellegagi jagada... aga puude ladumises olen juba veidi järgi andnud ja luban lapsi oma mängumaale. Rääkimata nõudepesust ja pesu väljaviimisest. Unistuste päev on minu jaoks see, kui lapsed kolmekäigulisi õhtusööke hakkavad valmistama... või noh- mingitki sööki tegema. Õnneks saame praegu abikaasaga seda kohustust jagada ja munade praadimise ning muude taoliste toitudega saavad vanemad lapsed ka juba hakkama.

4. Sotsiaalmeedia teavitused maha
Võtan maha kõik teavitused, mis annavad teada uuest teatest, kirjast, muudatusest vms facebookis, instagramis jms. Vaatan neid lehti teadlikult siis, kui ise otsustan, et selleks on aeg. See tähendab, et ei pendelda nii palju erinevate tegemiste vahel ja nii saab kõik hulga kiiremini ja paremini tehtud. Ei pea lapsega rääkimise või mingi teksti lugemise vahel vaatama, mida keegi on postitanud.

Vestluste vahel on minu arvates üldse ülimalt ebaviisakas oma telefonis iga tinina peale reageerida. Aga kui vestluspartner peab seepeale oma teksti mitu korda kordama, siis on see veel eriti ebaviisakas ning võtab mõlema aega. Kui vestluspartner on laps, siis näitab see pealegi, et lapsevanemale on mingi tinin lapse sõnadest olulisem. Nii aitabki sotsiaalmeedia teavituste mahavõtmine aega säästa ning keskenduda käsilolevale tegevusele ning kui on sotsiaalmeedia aeg, siis... keskenduda sotsiaalmeediale.

5. Ennetamine
Eelnevalt tasub valmis olla ja valmistuda kõigeks, mille vajadus on teada. Ehk et kui on teada, et tulevad kevadkontserdid, esinemised, lõpupeod jms, siis näiteks viisakad riided võib ju juba nüüd korralikult üle vaadata ja kappi valmis sättida. Eks need võiks tegelikult kogu aeg valmis olla, aga minul küll juhtub aegajalt nii, et näiteks poiste särkidega tundub, et neid on aega küll triikida... ja siis ongi järgmine esinemine juba järgmisel päeval. Maikuu algul särkide, viigipükste ja muu taolisega tegelemine aitab kindlasti maikuu lõpus närvilisi hetki vähendada.

Sellised ongi väiksed nipid, mida mina kasutan, et väliselt segapudruna tunduv elu tegelikult päris sujuvalt ja ilusti jookseks.

Millised on sinu nipid, kuidas kiire maikuuga paremini hakkama saada ning elusalt koolivaheaega välja jõuda?


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Las lapsed sõdivad!

Nüüd on siis selge, et kodurahuks pole vaja muud kui mõned mõõgad, kirves ja kiivrid. Rõngassärgid tuleksid ilmselt ka kasuks. Kõlab nagu tavaline päev 5-lapselises peres? 

Tegelikult oli tegemist täitsa erilise päevaga. Nimelt toimus paar päeva tagasi Pärnu-Jaagupis traditsiooniline jüriööjooks. Nii kaua kui mäletan, olen sellel alati osalenud- nii jooksja, vaataja kui nüüd ka kõrvaljooksjana. Laste arvu kahanedes on üritus aastatega muidugi kordades väiksemaks muutunud, kuid mõte on sama.

Jüriööjooks on Pärnu-Jaagupis nii oluline sündmus, et isegi mu esimese noorteromaani "Lõpupidu" olulised sündmused toimusid just jüriööjooksu päeval/õhtul.

Jooksu teemal jätkates- sellest õhtust tuli meie koju üks imesuur naeratus. Nimelt õnnestus Christianil ennast 4-aastaste jooksus esimesele kohale kihutada. No ja seda naeratust ja õnne... Enne jooksu nägi poiss välja nii: 

Ehk siis polnud väga üllatus kui pärast jooksu nägi ta välja nii:

Klassidevahelisi jookse oli aga tegelikult päris kurb vaadata, sest... klasse polnud. Ehk et klassides pole nii palju õpilasi, et iga klass saaks võistkonna välja panna. Pärnu-Jaagupi koolis küll, aga tavaliselt võisteldakse ka naaberkoolide lastega ja... neid lihtsalt pole nii palju, et 8-liikmelised võistkonnad kokku panna.

Laste jaoks kõige põnevam osa aga saabus pärast jookse. Nimelt jõudsid siis kohale Mõõgavõitlusseltsi esindajad, kes tutvustasid lahingvarustust ning näitasid muinasaegset võitluskunsti. Veel põnevam osa saabus aga siis, kui lapsed ise kõike proovida ja katsetada said.

Üldiselt lapsed omavahel võidelda ei tohtinud, aga mõned mõõkade ristamised ikka tehti.

Lahing oli laste jaoks ka ülipõnev. Erinevad võitluspaarid demonstreerisid oma relvi ja oskusi. Äge oli näha, kuidas lapsed tõesti hoidsidki staadioni äärele, ega kippunud võitluse keskele. Ju siis päris-päris võitlus oli ikka nii hirmutav ja... päris! 

Kodu poole minnes kostus mitmehäälne: "Ma tahan, et nad mu sünnipäevale ka tulevad!" Hmm, siiani oleme küll batuudiga hakkama saanud, aga nüüd on siis nii, et koduõuel peab olema sõda...

Kusjuures nende FB lehe järgi tundub, et tegelikult käiaksegi ka niiviisi kodustel sünnipäevadel. Eks näis- kui lähiajal see tuhin üle ei lähe, siis saabki mõnel meie laste sünnipäeval sõda. 

Enne seda õhtut polnud ma aga Mõõgavõitlusseltsist midagi kuulnud, nii et minu jaoks oli see samuti mõnus avastus ja täitsa uudne kogemus.

Kel nüüd Mõõgavõitlusseltsi vastu huvi tekkis, siis nende facebooki leht asub siin: Mõõgavõitlusselts. 













***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com