Kevadvaheajal testisime valmisolekut suvevaheajaks

Ei jõua nagu kohale, et koolivaheaeg hakkab lõppema. Ilmad on olnud sellised, et tundub, nagu suvine koolivaheaeg oleks käes. Kõige keerulisem oli päev, kui kaks väiksemat pidid minema lasteaeda, et ma saaks hambaarsti juurde minna. See tähendas hommikusi pisaraid ja kurvastamist lasteaias, kuna lapsed ei saanud kohe üldse aru, miks nemad peavad minema kui suuremad jäävad koju. Aga no järgmisel nädalal lähevad jälle kõik hommikuti kodust välja. Peale minu ja beebi Johanna.

Millised tegevused siis koolivaheaega mahtusid?

Palju-palju saime lihtsalt koos lastega kodus olla. Ärkasid kõik ikka tavapärasel ajal, kuid see oli teistmoodi, kui ei pidanud kuhugi minema.

Suurematel poistel toimusid ikka korvpalli trennid, kuid ülejäänud tunnid-ringid-trennid olid nädalaks pausil. Minu jaoks oli see järelikult samuti täielik puhus, sest ei pidanud pidevalt kella vaatama. Jah, laste kasvades pean lihtsalt mõtlema välja paremaid viise, kuidas ka nooremad lapsed saaksid osa sellistest võimalustest, nagu vanemad. Kui vahepeal tundub, et ma mõne asjaga hakkama ei saa, siis järelikult on asjad halvasti korraldatud- tuleb õppetund õppida ja edaspidi paremini planeerida. Õnneks või kahjuks juhtub lastega see, et nad saavad muudkui suuremaks, seega ka iseseisvamakas. Nii saavad suuremad üha rohkemate asjadega ise hakkama.

Vaheaega mahtusid ka mõned sõpruskohtumised (=kohtumised sõpradega), mõnus matk Valgerannas, grillimised koduõues, puudevedu ja -ladumine jne. Tallinnas toimunud sõpruskohtumiselt koju sõites tuli mõte lapsed ajaloolistele radadele viia. Pirita metsa! No neile radadele, kus Sisekaitseakadeemias õppides ikka jooksmas sai käidud. Ja Sisekaitseakadeemia aia taga käisime ka ära. Lapsed siis uurisid, et kas tulevikus hakkavad nemad ka seal ülikoolis käima. Kinnitasin, et nemad võivad tulevikus õppida kus- ja midaiganes tahavad.

Päevad nägid aga välja sellised, et lapsed ärkasid vara, võtsid beebi Johanna ka kööki ning vaatasid koos telekat. Nii sain mina veidi kauem magada. Siis läksid nad õue ja... vahepeal käisid süüa küsimas (sellist, mida saaks õue kaasa võtta) ja siis oligi õhtu käes. 

Pidevalt oli tunne, et suvevaheaeg on käes. Minu jaoks oli mõnus test, et kas suvevaheajal saan töötamise ning lastekasvatuse ühendamisega hakkama. Selle nädala jooksul nägin, millistel teemadel pean oma ajajuhtimist parandama, et suvel lapsed saaksid ilusti kõik kodus olla ja et see meid samal ajal pankrotti ei ajaks (ehk et ma ikka tööl ka selle kõrvalt jõuaks mingil määral käia). Teisalt tundub, et koduste laste kõrvalt on mul tegelikult ilmselt lihtsam töötada kui trennides-ringides-koolis-lasteaias käivate laste kõrvalt...

Mõned nädalad veel ja siis saamegi juba teada, kuidas see suvevaheajatamine meile sobib.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kuidas sina toetad oma lapsi teel unistuste täitumise poole?

Inimesed töötavad alati paremini kui neid suunab sisemine põlemine, mitte väline sund. Laste puhul töötab see samuti nii.

Kindlasti on olemas ka neid lapsevanemaid, kes lasevad lastel lihtsalt olla, et nad seeläbi leiaksid selle, mis neid huvitab. Nii ju veedavad ka mitmed täiskasvanud oma aega lihtsalt olles... kuni inspiratsioon peale tuleb.

Kunagi olin mina ka selline kirjanik, kes ootas inspiratsiooni... ja siis pani enne kirjutamist küünlad põlema... ja sorteeris laualt kõik paberid ära... ja tõstis töötoas kõik müümata raamatute kastid ümber... no et energiat ja õhku liigutada...

Küünlad põlevad mul oma toas kirjutades siiani, aga kirjutama olen õppinud nüüd alati kui on aega, mitte vaid mingi kujutletava inspiratsiooni saabudes. See tähendab, et inspiratsioon külastab mind ka tihemini. Näiteks täna hambaarsti toolis istudes mõtlesin lõplikult välja romantiliste lühiromaanide sarja "Mõni õhtu romantikat" uue raamatu süžee. Esimesel vabal hetkel läheb see paberile.

Mina niisama ei oota. Olen kindel, et lapsevanema roll on ka oma lapsi motiveerida, inspireerida ja neile võimalusi pakkuda. Viie lapse vanemana on mul olnud aastaid võimalik seda praktiseerida.

Täna on see päev, kui poodidesse jõudis minu lasteraamat "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks". Nagu pealkiri ütleb, on tegu algul võimatuna näiva eesmärgi poole püüdlemisega. Selle raamatu kirjutasin just sellepärast, et lapsi julgustada ja motiveerida.

Oma laste pealt nägin, et ühtmoodi huvitatult kuulas seda 4-aastane, samas aga ka 10-aastane. Kirjatähtedega raamat sobib seega lasteaialastele ettelugemiseks, algklasside (ja ehk ka vanemad) lapsed saavad seda aga ise lugeda.

Kõvade kaantega raamat on lapsesõbralik. Minu lapsed leidsid sellest raamatust palju julgustavaid lauseid, mida ma neile aastate jooksul olen rääkinud. Nad kuulasid põnevusega ning kiitsid, et pidi hea raamat olema. Aga noh... mu lapsed arvavad ka, et ma olen väga hea kokk, sest ma pidin väga hästi küpsisetorti küpsetama...

Jana Valge joonistas taaskord imeilusad pildid. Seekordne oli väga äge koostöö- nimelt saatsin talle esimesed peatükid, et ta mulle ühe karupoja teeks. Ja tegi. Ja see karupoeg oli nii õige, et sellele järgnesid kohe teised tegelased ka. Lastele meeldivad need pildid väga. Ja see on ülimalt oluline. Minu jaoks on veel tähtis, et lasteraamatus oleks loomad realistlikud. Roosasid lehmi ja lillasid kaelkirjakuid ei taha (selles raamatus küll pole ei lehmi, ega kaelkirjakuid).  

Tegelikult on sellist raamatut vaja ka paljudele täiskasvanutele. Üheks teemaks on, et miks hakkavad kõrvalseisjad ühe inimese (raamatus küll karupoja) unistust halvustama. Kas me mitte täiskasvanutena ei tee seda lausa iga päev? 

Kes on need inimesed, kes teiste unistusi maha tambivad? Miks nad seda teevad?

Armsa ja elurõõmsa lasteraamatu "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks" saad osta Heli Kirjastuse kodulehelt siit!

Nägin, kuidas see raamat minu lapsi julgustas. Kuigi oleme neid samu teemasid aastate jooksul korduvalt rääkinud, siis pärast selle raamatu kuulamist jäid neile julgustavad laused veel paremini meelde, juhtumid raamatus tekitasid seoseid nende enda eludega ning seega pakkusid lahendusi elus ettetulevate küsimuste lahendamiseks. Minu arvates hea kirjandus just seda peakski tegema.

Proovi, kas sinu lapse puhul töötab mu raamat samamoodi!

Kõik kommentaarid unistuste täitmise viiside ja oma laste toetamise kohta on oodatud kommentaridesse!

Imeilusat kevadet ja vahvat unistuste täitmist ja täitumist! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Mis su lapsed koduõues teevad?

Pole eriti suur saladus, et varsti on koolivaheaeg. Suvine. Pikk. Mõnus aeg nii lastele kui vanematele. Eks ole? Kõik puhkavad... või siis- mõned vahepeal ikka töötavad ka.

Meil on traditsioon, et see laps, kes on lasteaia lõpetanud, tema ka järgneval suvel enam lasteaias ei käi. See tähendab, et mul on sel suvel kodus vähemalt 2 koolilast, üks sügisel kooliteed alustav ning beebi. No ja juulis on nagunii lasteaed kinni ja siis on kõik kodus.

Mul on lapsed aegajalt nii lasteaias kui koolist kodus, et saaksid puhata. Kuna töötan kodus, siis tähendab see aga, et samaaegselt on lapsed kohe mu töö juures. Ühelt poolt tähendab see, et saan lastega koos veeta rohkem aega kui keskmine lapsevanem. Teiselt poolt aga, et teen vähem tööd kui täiskohaga töötav töötaja.

Lastega on meil kokkulepe, mis praegust koolivaheaega arvestades väga hästi töötab- mingi aja teen mina tööd (kirjutan ja kirjastan) ja nemad saavad ise hakkama ja mingi aja tegutseme koos.

Suvine vaheaeg on aga pikk. Nii et kohe tuleb küsimus- mida lapsed koduõues teevad? 

Ojaa, meil on suur õu ning lapsed ennast igavusse ei jäta. See aga tähendab, et aegajalt leiavad nad endale tegevusi, mida meie ei soovi, et nad teeksid. Laste puhul kehtib teatavasti põhimõte, et selle asemel, et lõputult öelda, mida ei tohi, ütle parem, mida tohib.

Seega on nüüd päevakorral lastele sobiliku õue sisustamine. Nii küsingi soovitusi- kui olete koduõuele mänguväljakuid-ronimiskohti-jms tekitanud, siis kas olete ise teinud? Või tellinud? Kui tellinud, siis kust? Ise tehes- kas ja kust olete sobivaid materjale ostnud? 

Ehk et kõik-kõik soovitused lastele sobiliku õueala kujundamiseks on oodatud.

Meie lastele on tehtud puuonn ja mängumaja, kiik ning liivakast. Nüüd olemas ka batuut. Kõik ülejäänud mõtted on aga väga teretulnud.

Iseehitamiseks vajalike materjalide vahendajana jäi netist silma Naeruvabrik. Millised on kogemused nendega?

Olen väga seda meelt, et lapsed ei tee enamasti pahandust, vaid otsivad endale tegevust. Igas vanuses. Kui on võimalik nende tähelepanu ja jõud õigesti suunata, siis toob see kaasa positiivseid tulemusi. Mõtlen just võimaluste loomist, mitte ise kõige ärategemist. See on lastekasvatuses olnud üks mu põhimõte ning ilmselgelt siiani töötab.

Lastele sobiliku õueala loomine on järgmine samm võimaluste loomisest.

Tänan ette kõiki, kes raatsivad soovitusi jagada! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com

Kas "Pärast" on parem raamatu või filmina?

Hmm, ma pidin tükk aega mõtlema, kuidas seda pealkirja ilusti sõnastada nii, et ei peaks teose "Pärast" pealkirja väänama.

Kuna eile oli selline tore päev, et lapsed käisid hommikul Rannametsa luitejooksul jooksmas (jaaaa, mul on ka plaan, et kunagi-kunagi jooksen ka mina taas!... hetkel aga jooksutan oma pisikesi jooksuhuvilisi), pärast seda oli aga ühel lapsel Pärnus ühe sõbra ning teisel teise sõbra sünnipäev. Logistika ei toiminud mitte kuidagi- mõlemat last korraga oli liiga vara linna võtta, mitu korda sõita aga mõttetu. Nii saime ühe lapse teiste peolistega linna saata ja teise lapse teistega koju saata. See tähendab, et mina läksin enne ühte pidu linna ja tulin tagasi teise peo lõpus. See andis võimaluse üle hulga aja minna kinno vaatama midagi muud kui multikaid.

Eelmisel nädalal avastasin ootamatult, et filmiks oli saanud "Pärast"- noorteromaan, mida juba mitu aastat tagasi lugesin ja vaimustusin. Minu lugemisblogist saad lugeda siit, mida sellest raamatust arvasin. Veelgi põhjalikuma raamatututvustuse on kirjutanud Devy Einer.

Teadsin kohe, et pean seda filmi nägema. Kino kodulehelt filmi "Pärast" infot vaadates hirmutas, et seansse oli vähe ja väga imelikel aegadel. Ehk siis esimesest hetkest alates on see film kuidagi vaikselt vastu võetud. Seda kiirem oli seda vaatama minna, enne kui see kinodest ära läheb.

Hästi lühidalt kokku võttes- raamat "Pärast" meeldis mulle väga, film "Pärast" meeldis kuni lõpuni. Täpselt nii oligi! Film oli hea. Raamatuga suht kattuv. Ja siis sai otsa. Sel hetkel, kui minu jaoks pidi emotsioonide karusell lõpuks lahti minema. Ehk kõige pinevamal hetkel, kui mõtlesin, et nö eelmäng on lõpuks läbi, pandi saalis ülimalt äkitselt tuled põlema. Esimesel hetkel mõtlesin, et see on mingi viga ja film läheb edasi... aga ei läinud.

Nii jäid minu jaoks filmist välja suured tunnete edasi-tagasi pendeldamised. Raamatu lugemisel on muidugi ka see eelis, et eks neid tundeid saad ise põhjalikumalt läbi tunnetada ja võib-olla ka ise juurde mõelda. Filmis jäi tundeid minu jaoks väheks.

Näitlejad olid head. Mängisid hästi ja sobisid ka oma rollidesse hästi.

Kuigi film on alla 16-aastastele keelatud ja raamat kubiseb seksistseenidest, siis filmis midagi noortele keelatut minu arust küll ei olnud.

Nagu ma aga ütlesin- film mulle meeldis. Lihtsalt raamat meeldis veel rohkem ja film lõppes minu jaoks liiga vara ära. Nii väga lõpetamata tunnet ei mäleta ma ammu ühestki filmist, ega raamatust. Saalis kõlas minu ümbert ka teisi pettunud hääli, kes ei mõistnud, et kuidas nii äkitselt kõik otsa sai.

Oma suure pettumuse elasin välja nii, et koju jõudes haarasin riiulist "Pärast" raamatu ja hakkasin sirvima... märkamatult juba lugesin... ja kui öösel kell 4 raamatu kinni panin, olin märkamatult 400 lehekülge läbi lugenud. Kuna eestikeelsena on ilmunud vaid 1.osa, siis jätkasin hommikul 2.osa "After we collided" lugemist telefonis. Hmm, ja tegelikult tegelen ma praegu hoopis Ene Sepa noorteka "Medaljon" kordustrüki toimetamisega, et see juba maikuus ilusti lugejateni jõuaks... Ilmselt täna siis enamus aega ei tegelenud.

Anna Todd on kusagil intervjuus öelnud, et hakkas raamatut "Pärast" kirjutama sellepärast, et ei leidnud noortekaid, mis talle meeldiksid. Minu noortekad on samuti samast põhjusest alguse saanud. Eelmisel aastal hakkasin kirjutama järjekordset tunnetemöllust haaratud noortekat "Mälestusteta suvi". Filmi "Pärast" ja selle raamatu ülelugemise mõju on see, et kui Ene "Medaljon" on toimetatud ja edasi saadetud, siis järgmisena hakkan hoopis oma noortekat edasi kirjutama. Just sellepärast, et kirjutada noortekas, mida ise lugeda tahaksin ja milles on parandatud see, mida ma teiste noortekatest ei leia. Nii et "Pärast" autorile Anna Toddile olen kindlasti tänulik tunnete ja kirjutamismotivatsiooni elustamise eest. 

Filmi "Pärast" soovitan aga vaadata küll, kuid raamat tasub kodus käepärast hoida, et pärast filmi saaks kohe edasi lugeda.


***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Youtube´s on meie videod siin: Heli Künnapase. 

Mina olen Heli Künnapas (37), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja  poliitikust ema viiele lapsele (10a, 8a, 6a, 4a ja täitsa tutikas). Poliitikas osalen Eesti Vabaerakonna ridades.

Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 18 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see oli minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldasin ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com