Millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede?

Lapsed on julmad. Eriti teineteise vastu. Vana tõdemus.

Teine tõdemus, et väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured.

No minu lapsed nüüd muudkui kasvavad ja nii ma avastan koos nendega maailma.

Ühel päeval pidin lapsele selgitama, kuidas näeb välja pede? Või mida tähendab, kui üks suurem poiss talle ütles, et ta on pede, sest näeb välja nagu pede.

Kokutasin siis tükk aega ja mõtlesin, et mida siis nüüd vastata. Lapsed on uudishimulikud. Tänapäeva lapsed teavad palju. Kooli arvutist saadakse selgeks, mis on porno ja et seda ei tohi vaadata, aga "kõvad mehed" õpetaja selja taga ikka panevad ja siis karjuvad üle klassi teisele, et: "Mida sa vaatad?" Selge, räägime siis kodus ka üle, et mis see porno on.

Nii et kui ma kahtlesin, et mida lastesaamise küsimustele vastata, siis lahendaski porno olukorra ära. Nimelt kõik mu lapsed teavad, et beebi sündimiseks on vaja isa käest seemnevedelikku. Kui aga jõudsime küsimuseni, et kuidas see ema  sisse saab, siis jäin toppama, sest ei teadnud, kui palju lastele peaks selgitama. Mu koolilaps oli siis tark ja mõistis, et tuleb sama teha, mis porno videotes, mida ei tohi koolis vaadata ja mis on vastikud...

Eee...

Kuidas teavad mingid lapsed, kuidas kooli arvutist pornot leida?

Nüüd siis see pede teema. Alles nüüd tuli välja, et see sama suurem poiss on sama väljendit ka varem kasutanud. Minu jaoks oli kurb, et mu enda laps seda varem küsima ei tulnud. Arutasime siis pikalt. Algul rääkisin, et nö pede (ehk et see pole ju tegelikult üldse korrektne väljend) on mees, kes armastab teisi mehi. Laps vastas, et aga siis ta ju ongi see, sest tal on poistest sõbrad. Selgitasin, et see pole päris see...

Arutelu käigusi jõudsime selleni, et ükskõik, kas ta on pede või ei ole, siis seda ei saa sellises vanuses üldse öelda, sest väiksed lapsed ei kasuta enamasti "armastamise" väljendit kellegi teise, kui oma pereliikmete kohta ning ka füüsiliselt ei väljendata selles vanuses tavaliselt armastust pereväliste inimeste vastu.

Kas ma peaksin selle vestluse maha pidama ka lapsega, kes minu lapsele nii ütles? Ja mitte vaid minu, vaid ka teistele? Ehk et kas selle lapse arvates on meie ümbrus täis alaealisi pedesid? Milles see väljendub? Mille järgi ta selle kindlaks on teinud?

Ja nii ongi mul suur küsimus- kas ja millal peaks laps teadma, milline näeb välja pede? Ja et kui sa ei taha pede välja näha, siis kuidas seda vältida? Ja kas peded on kuidagi välimuse järgi niiii eristatavad, et mitte-peded samu riideid-soenguid-jms ei kasuta? Tunnistan- olen loll ja ei tea! Aga kuna mina ikka veel ostan lapsele riideid, siis nagu peaksin ka mina teadma, milliseid riideid-jalanõusid-jms vältida...

Veel suurem küsimus- kust võtab mõni laps selle OSKUSE teisi pededeks liigitada? Saan aru, et lapsed võivad kodust kuulda vandesõnu ja neid edasi kanda. Lapsed tunnetavad ja annavad edasi meie suhtumise erinevatesse teemadesse. Aga kes räägib kodus sellest, milline näeb välja pede ning kuidas neid kohtudes kohe ära tunda ja lahterdada?

Minu lapse teema jätkus praeguse seisuga väga ilusti, sest rääkisime õigete inimestega ning teemaga tegeleti edasi. Olen sellise professionaalsuse eest väga tänulik.

Nüüd jõuame jälle küsimuseni, et need lapsed tulevad meie kodudest. Jaaa, mina saan samuti aegajalt üllatusi, et mida mu lapsed teavad või oskavad, mida ma ise pole neile õpetanud.... Seega eriti vanemate laste puhul ei vastuta lapsevanem kõige eest, mis lapsest välja tuleb. Aga lapsevanem vastutab lapsega rääkimise eest.

Ühe teise küsimusega seoses tuli välja, et laps, kes teisi kiusab, ütleb ise ka, et on korduvalt psühholoogi juures käinud ja see ei tee talle midagi. Siis pidin enda lapsele selgitama, et kes on psühholoog ja mida ta üldse teeb. Selgitus oli lihtne:
"Psühholoog räägib sinuga, nagu minagi ja aitab sul sinu enda muresid ja probleeme selgeks rääkida!"

Mul on tunne, et mida vähem meid (eestlasi) on, seda vähem on ka võimekust probleemidega tegeleda. No näiteks et psühholoogide abi väikses kohas on kättesaamatum, sest lapsi on vähe. See aga jätab probleemide lahendamise inimeste kaela, kellel pole kogemust ja haridust seda teha... mis tähendab, et probleemid lähevad edasi... ja ongi jälle üks ring käima lükatud. "Õnneks" aga leidub neid, kes saavad palka selle eest, et selliste probleemide olemasolu eitada...

Mina ei ole see, kes julgeks kogu vastutuse ka lapsevanematele lükata. Jah, nii ongi, et autojuhilubade saamiseks pead tohutult vaeva nägema, kõik neid ei saa ja siis sõidab ikka meil ringi tohutus koguses hulle, kes suunatulestki midagi kuulnud pole. Aga lapsevanemaks saamine on ju veel lihtsam...

Kuna ma olen kõrghariduselt personalijuht ning seega juba varem veidi psühholoogiat õppinud, seejärel veel 10 aastat ennast lapsevanemluse teemadel koolitanud... ja ikka jään pidevalt hätta, sest ei saa ühest või teisest lapsest või teemast aru... Siis ma ei imesta, kui hädas on inimesed, kes ei tunnista, et lapsevanemaks olemist peab õppima.

Sõnadega haigettegemine või -mittetegemine on kõige odavam inimsuhete mõjutamise viis, mida me kasutada saame.

Mina ei näita kellelegi näüuga. Enda ja oma lastegagi tegemist. Aga tänase päeva küsimus jääb samaks: millal peaks mu laps teadma, kuidas näeb välja pede? Ja kas ja kuidas ma seda isegi teadma peaks?

Imelist terviklikkusega arvestavat päeva meile kõigile!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Hakka päevikut pidama ja saad elu selgeks!

Viimastel päevadel olen jällegi hakanud oma mõtteid üles kirjutama. Päevikusse! Tunnistan, vanamoodsat paberil kaustikut ma enam ei tunne. Juba ammustel aegadel käis mu mõte nii palju kiiremini kui käsi jõudis kirjutada, nii et see ajas mind ennast ka närvi. Kui üks lause sai kirjutatud, siis oli kolm järgmist juba unustatud. Ojaaa, mäluga on mul alati suuri probleeme olnud- nagu avatud uste päev- tulevad ja lähevad! Ainult kõige olulisem jääb pidama! Nii ongi päevik samuti juba ammu arvutis.

Esimesed algelised päeviku pidamise katsetused tegin juba umbes 5.klassis. Ehk siis midagi olen aegajalt üles kirjutanud umbes 24 aasta jooksul (appi, kui hirmus number!!!).

Kirjanikuna on see minu jaoks väga oluline materjal. Kuigi suurem osa minu raamatutest ei käistle otseselt minu elu, siis enamus kirjeldatud emotsioone olen ikka läbi elanud. See tähendab, et kui mingit väga emotsionaalset kohta raamatus kirjutan, siis on mul enda mälestustes ja päevikutes tihtilugu olemas koht, kust eelnevalt lugeda juhtumitest, mis minus taas vajaliku emotsiooni esile kutsuvad.

Lugejad on kinnitanud, et minu raamatuid lugedes tunnetavad nad emotsioone. See ongi minu trikk- kui kirjutan, siis tunnen seda, mida kirjutan. Ehk siis eelnevalt tekitan endale emotsiooni, mida kirjutada.

Ning kui ise oma raamatuid üle loen, siis tunnen taas seda emotsiooni. Ei, see pole alati lihtne... aga nii on.

Kõik, kes on päevikut pidanud teavad, et enamasti tuleb mõtete ülesmärkimine meelde rasketel aegadel. Kirjutamine aitab mõtted selgeks mõelda. Paberil-arvutis oma mõtteid üle lugedes saad neist hoopis paremini aru, kui peas edasi-tagasi veeretades. Nii usun, et minul on rasketest aegadest tihti aidanud üle saada just kirjutamine.

Leidub inimesi, kes arvavad, et olen oma elu suuresti raamatutesse pannud. Seda on alati nii naljakas kuulda, sest ma tahan näha seda inimest, kes tunneb mu elu nii hästi, et öelda, et see on raamatus? Üks hästi vahva sõber ütles mulle just mõnda aega tagasi, et mida rohkem ma avalikult kirjutan, seda vähem ta mu reaalsest elust teab. Kuni kohtumiseni. Ja nii ongi- ma ei tea inimest, kes saaks pärast mu raamatu lugemist öelda, kui palju selles oli minu reaalset elu ja kui palju mitte. Aga seda naljakam on jätkuvalt, et leidub kommenteerijaid, kes seda teha suudavad... enda arvates.

Tänase päeva päevikupidamise soovitus on aga see:
hakka kirjutama headest asjadest! 

Seda, et ma mõtteid üles kirjutada soovitan, saite ehk juba eelpool kirjutatust aru. Ja see ei tähenda avaliku blogi pidamist. See ei ole ikka päris kõige väljaütlemise koht. Päeviku all mõtlen kirjutist, mida piirideta endale kirjutada saad.

Klassikalise muredest kirjutamise asemel aga õppisin mina suht hiljuti headest asjadest kirjutama. Sellest, mis mulle rõõmu teeb, mille üle õnnelik olen, mis hästi läks. Ennast kiitma edusammude eest.

Küsimus ei ole selles, et ennast peaks kiitma, sest teised ei märka häid asju ja kordaminekuid. Asi on selles, et meie väärtused on erinevad. Näiteks kui mõned aastad ühe kooli lõpetasin, siis ütles üks inimene, et: "Sulle pole õnne vaja soovida, sest sinu puhul ei nõudnud see mingit pingutust!" Või kui saan mõne uue raamatu valmis, siis lugemist mittesoosivad inimesed "tunnustavad": "Noh, sinu jaoks polnud see midagi!"

Ja kui sellised märkused on ka mõnikord mõeldud kiitusena inimese üldise hakkamasaamise kohta, siis pigem töötavad need solvanguna.

Mida ma nende näidetega öelda tahan ongi, et ise ennast kiita on oluline, sest sa kiidad ennast asjade eest, mis on olulised! Tood endas esile need küljed ja teod, mille jaoks oled vaeva näinud. Ja samas kui võõraste eest oma nõrkusi varjame, siis enda puhul on oluline nõrkustest teadlik olla ja neid ka arendada. Nii saad ennast kiita nõrkuste tugevdamise eest kartmata, et keegi järgmisel hetkel su nõrkust sinu vastu kasutab.

Tänasel päeval kirjutasin mina oma päevikusse igatahes hunniku helgeid mõtteid, sest eelmise nädala lõpus tuli välja mu uus raamat, tänases hommikujaheduses niitsin kiiresti oma töötoa akna alt muru ja nüüd on nii ilus, eile öösel tegin ära hunniku sigimis-sagimis-töid, mis lubavad nüüd suuremate kirjutiste kallale asuda.

Nii et elu on ilus! Ja kui pidevalt paberil enda peale mõelda, siis see püsibki ilus!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Poliitikasse, sest rohkem neljalapselisi emadepäevi ei tule!

Ongi nii, et rohkem neljalapselisi emadepäevi mul ei tule. Tehtud! Ja abikaasa ei saa enam kunagi neljalapselist isadepäeva, sest enne seda lubati meile ikka beebit.

Pühapäevasele emadepäevale läksin tegelikult vastu väga segaste tunnetega. Laupäeval toimus Tallinnas Vabaerakonna üldkogu, mille tulemused olid ühelt poolt etteaimatavad, kuid teisalt... segadusseajavad. Umbes kuu aega tagasi valiti mind Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna juhiks, nii et Riigikogu valimisteks valmistumine on järgmiste kuude põhiline teema.

Miks ma räägin poliitikast seoses emadepäevaga? Sest minu põhjus poliitikas osalemiseks on siin:

Pildistas Triin Künnapas- fotograaf Pärnus

Aasta aega tagasi võtsin poliitikast pausi, sest tundsin, et muude teemadega on vahepeal vaja rohkem tegeleda. Kaasa arvatud perega. Samas sain selle aja jooksul aru, et kui ma soovin lastesõbalikumaid otsuseid ning rohkem mõistmist, siis pean selleks ise midagi (rohkemat!) tegema.

Jah, suure tõenäosusega ma kandideerin taaskord Pärnumaal Vabaerakonna nimekirjas Riigikogu valimistel. Juba eelmisel korral küsiti, et miks ja kuidas laste kõrvalt...? Küsin vastu- kes siis veel? Kes peab lastega perede eest rääkima, kui mitte lapsevanemad? Mitte sellised, kes kord kuus last näevad, vaid need, kes reaalselt teavad, mida tähendab elu koos lastega.

Kui räägitakse lastega peredest (eriti lasterikastest), siis on põhiline küsimus (ja poliitikute poolt lubadus), kuidas rohkem raha kätte jagada.

Nagu ütlesin, on lapsed ehk meie kõigi tulevik minu jaoks suurim põhjus poliitikas osalemiseks. See, et neil oleks koht, kus elada, et meil oleks keegi, kes mõnelegi meist tulevikus pensioni maksaks... ja et siin ja praegu oleks tore neid lapsi kasvatada. Aga samas ei ole ma mingite saritoetuste pooldaja. Kui räägime lastesõbralikust riigist, siis see peab tähendama, et pered, kes on otsustanud lapsi kasvatada ei satuks automaatselt vaesuse riskigruppi. Just sellised pered, kes tõesti lapsi harivad ja neile kogemusi pakuvad, nii et neist kasvaksid haritud ja mõistlikud inimesed.

Väga olulised on minu jaoks väikeettevõtlusega seotud teemad, sest tihti on just (linnast väljas elavad) lapsevanemad väikeettevõtjad... kelle jaoks praegu asju muudkui keerulisemaks ja kallimaks tehakse. Nii et ühelt poolt on ettevõtjaks olemine vajalik, et lastekasvatus ja tööelu ilusti kokku sobiks ja teisalt läheb see riiklikult üha keerulisemaks.

Need palju kirutud lapsevabrikud, kus lapsest hoolitakse vaid vanemahüvitise saamise perioodil, on teine teema ja teistpidi mure. Aga neid on vähe. Enamus lasterikkaid peresid on väga toredad ja aktiivsed ning hoolivad nii teineteisest, kui ümbritsevast. Mõned tõrvatilgad lasterikaste meepotis on aga maitse külge jätnud ja nii peavadki paljud lasterikkad ennast pidevalt kaitsma, nagu oleks lapsed saadud riigile või kogemata.

Ja siis loedki enne valimisi kusagilt plakatilt, et näe, meie tegime lastega perede heaks kõik, mis võimalik, sest saate ju rohkem raha kätte... aga see, et samal ajal kütus ja kõik muud kaubad on hulga kallimaks läinud, igakuiselt kütuseaktsiisina väljakäidud raha ei jõua teede parandamisse ja muud sellised vahvad elukorraldused ei leia kusagil märkimist. Sellepärast tulebki ka lastega perede teemale läheneda sisukamalt, kui lihtsalt: "Anname teile rohkem raha kätte (ja samal ajal võtame teise käega selle ikka kohe tagasi!)"

Perepoliitikas kipub olema seisukoht, et lasteraha ja tasuta koolilõuna on põhilised lapsi puudutavad teemad. Tegelikult aga puudutavad lastega peresid KÕIK eluvaldkonnad, seda lihtsalt suurema arvu pereliikmete kaudu, kui keskmist perekonda. Ehk et kui räägin laste tuleviku tõttu poliitikas osalemisest, siis see ei tähenda üksikuid teemasid, vaid tervikliku koosluse mõistmist. 

Enne Vabaerakonna üldkogu oli meediaski palju küsimusi ja mõttevahetusi teemal, et mis Vabaerakonnast saab ja kas ja miks ja kuidas... Mõnigi liige on tänaseks meie ridadest lahkunud... mitmetel kahetised mõtted...

Mulle tõesti ei meeldinud see sopaloopimine, mis toimus. Veelgi enam aga need mürgitamised, mida tihtilugu keegi ei näinud. Mitmegi inimese puhul nägin hoopis teist külge ning see märk jääb külge. Aga mina olen Vabaerakonnas edasi ning kui midagi ülierilist ei juhtu, siis kandideerin Riigikogu valimistel just selles nimekirjas Pärnumaal. Ühegi teise olemasoleva erakonna ridades tegutsemine minu jaoks mõeldav ei ole. Toetan mõtet, et Vabaerakond ei saa muutuda teiste suurte erakondade sarnaseks. Me ei saa tekitada elupõliseid töökohti, ega skeemitada inimestega seetõttu, kellel on soojemat kohta vaja. Meil pole vaja leere, ega nugadega vehkimist, et mingile otsusele ikka õige inimese nimi külge jääks...

Teisalt ei ole see ühe, ega kahe jne inimese kooslus. Igaüks saab anda oma osa. Kui aegajalt naerdakse Vabaerakonna nimes sõna VABA üle, siis minu jaoks tähendab see vaba vabadust anda edast parim, vabadust leida koososa ja teha koostööd, kuid samas erineda... Ja mina kavatsen oma vabadust kasutada!!! 

Ma ei ole elupõline poliitika. Jah, Riigikokku kandideerin kindla sooviga sinna saada, mitte ei tee niisama nalja. Aga kui ma ei saa, et juhtu midagi. Ma teen oma praegust tööd ja elan elu edasi. Ja kui ma sinna saan, siis teen seal tööd nii hästi kui oskan. Ning kui aeg läbi saab, elan ikkagi edasi, mitte ei hakka ennast lolliks rabelema, et kogu eluks ühele kohale jääda.

Suurim probleem meie poliitikas ongi see, et ühed ja samad inimesed on kohale jäänud liiga kauaks. Ministrid, kes on skandaalidega lahkunud, hoiavad mõne aasta eemale ning on taas valimisnimekirjade eesotsas... ja nad valitakse tagasi. Ja siis tulevadki otsused, mille puhul suurem osa inimesi vangutab pead, et kuidas ja kelle jaoks sellised otsused on tehtud.

Vabaerakonna seniste ideede vaibumise suurim põhjus on see, et püüti uute reeglitega siseneda keskkonda, mis on nii ülereguleeritud (nii kirjutatud kui kirjutamata reeglitega). Ehk et kui ei mängi nii, nagu vanad kalad, siis mängida ei saagi. Olen näinud meie seniste Riigikogu liikmete katseid sellest seinast läbi murda... ja samas tunnetan ka väsimust. Nüüd on võimalus, kas leppida selle seisva õhuga Eesti poliitmaastikul või jätkuvalt püüda asju teisiti teha???

Riigikogus peaks olema inimesed, kellel on ka muu elu- ja töökogemus. Tunnistan, mina ei oska plakateid kleepida, millega enamus poliitbroilereid alustab. Ma ei tunne trikke, millega endale aastakümneteks mingit sooja kohta skeemitada. Ja ma ei tahagi tunda. Ma ei mäleta, mida üks või teine poliitik 30 aastat tagasi ütles, et seda talle siiani nina peale hõõruda... olevikugagi tegemist.

Teisalt saan aru, et kogemus ja teadmised on ka olulised, nii et seda mõtet, et täidame kõik Riigikogu liikmete ja teised taolised ametikohad inimestega tänavalt, ma ka ei poolda. See oleks teine äärmus. Vett tuleb liigutada, aga kui liiga äkiliselt keerutama hakkad, siis tuleb selles torm. Seda ka pole vaja.

Nii et minu viimane neljalapseline emadepäev möödus tulevikule mõeldes, otsuseid kaaludes... ning otsustades.  Niisama kaasa rääkida ja kisa tõsta saab igal positsioonil... aga lõpuks on Riigikogus inimesed, kes teevad riiklikud otsused... nii minu kui mu laste ja kõigi teiste ümbritsevate üle... Paljusid neist otsustajatest ei näe suures saalis isegi mitte riiklikult olulise küsimuse arutamisel... Mina tunnen, et tahan kaasa rääkida!

Kui sul tekkis nüüd mõte ja tahad seda minuga jagada, siis kirjuta helikunnapas@gmail.com . Tänased mõtted said kirja kui emadepäeva mõtted... aga tegelikult on mul emadepäev iga päev! Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid emadepäeval! Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu.

Hmm, tekst sai nüüd pikk... aga see teema ajab mind alati väga emotsionaalseks...

Aitäh, et lugesid!

Kasuta oma vabadust olla parim, kes sa võid olla! Mina kasutan! 

Imelist päeva jätku!

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 15 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Kohe-kohe ilmub ,,Minu ilus elu lapsevanemana"

Maikuu on juba käes, aga mina pole sel aastal veel ühtegi raamatut valmis kirjutanud. Poolikuid faile ja hirmus palju mõtteid on küll. Lugejaid, kes muudkui uurivad, et millal järgmine raamat tuleb, on samuti palju. Nagu tänasest Pärnu Postimehest lugeda saad, siis suuresti on mitte kirjutamise põhjuseks olnud pikk haiguste laine, mis on aasta esimestel kuudel pidevalt ühe või mitu last koju jätnud.

Pärnu Postimehe artikkel on siis siin: ,,Heli Künnapas kirjutab lühiromaani valmis kõigest paari päevaga".

Vahepeal sai teoks aga üks teine mõte- artiklite kogumik! Selle pealkirjaks sai peale pikka mõtlemist ning FB sõpradelt arvamuse küsimist ,,Minu ilus elu lapsevanemana". Jah, see on mõtteline järg raamatutele ,,Minu ilus elu maal" ning ,,Laste ilus elu maal". Tegelikult aga siiski eraldiseisev teos, milles on rõhk minu mõtisklustel erinevatel teemadel. Lõpus on ka artiklid, mida teiste inimeste lugudest olen ajalehtedele-ajakirjadele kirjutanud. Lugemismõnu ning kaasamõtlemise kohti peaks jätkuma.

Vahva kaane on seekord kujundanud Kairi Kongi:

,,Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus!
Sellesse raamatusse said kirja paljud minu mõtisklused erinevatel teemadel. Kokkuvõtlikult on läbivaks teemaks elu koos väikeste lastega. Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. Just nende kaante vahelt saad teada, mida mina viimastel aastatel olen õppinud!”

Kui soovid raamatut soodsamalt ette tellida, siis kirjuta mulle siia: helikunnapas@gmail.com. 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com 

Mida tuleb teha siis, kui sa ilumajandusest mitte midagi ei tea, aga tahad ilus olla?

Täna räägin ja näitan teile tõesti ilu. Jah, ilusast elust räägin pidevalt. Ikka sellest, et ilu tuleneb vaatajast. Sellest, kas inimene oskab ümbritsevat näha ning hinnata. Pidevalt provotseeritakse mind küsimusega, et kas mu valitud elu ja tee on ikka ilusad. Vastan korduvalt: on! See ei tähenda, et alati oleks lihtne, aga ilu ja lihtne ei ole samatähenduslikud sõnad. Vähemalt siiani ei olnud! Seega saab ilus olla ka nii, et samal ajal lihtne ei olegi. Oleneb vaatajast!

Sel nädalavahetusel jõudsime aga lõpuks ammu planeeritud kogemuseni, mis oli tõesti ilus! Siiani on ilus vaadata! Ehk siis teoks sai ammu planeeritud perekondlik fotosessioon. Viimane pereretk fotograafi juurde oli siis, kui Maria oli umbes aastane, seega... umbes täpselt 4,5 aastat tagasi. Hmm, selle aja jooksul on mõndagi juhtunud.

Nüüd sai see kõik pildile. Meie ajagraafikut arvestades oli suht viimane aeg saada ilus perepilt meie veel 6-liikmelisest perekonnast:

Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Tegelikult oli meil aeg kinni juba aprillikuu algul, aga siis läks hoopis nii, et pildistamise asemel osalesin mina armsa erakonnakaaslase Andres Ammase matustel... mis oli minu jaoks omaette oluline sündmus, sest aitas suuresti kaasa sellele, et otsustasin taas aktiivsemalt poliitikas osalema hakata. 

Seekord aga midagi sellist ei juhtunud. Minu päev algas hommikul Maria Indermitte Make-Up Stuudios. Maria juures olen varem korduvalt käinud, seega stuudio valikus küsimust ei olnud. Kuna aprillikuu algul avas Maria päris oma stuudio (Rüütli tn 51), siis selles kohas olin küll esimest korda. Pärnus käib purskaevu ümber hetkel küll suur remont, nii et liivast teed mööda polnud kontstel kõige mugavam kohale komberdada. Kui väljak aga taas ilusaks saab, siis avaneb Rüütli tn 51 3.korrusel asuvast stuudiost imeilus vaade. Ruumid ise on mõnusalt valged ja helged. Uksest sisse astudes oli kohe hea ja hubane tunne.

Nagu ütlesin, Maria juures olin varem käinud. Broneerima hakates aga tema juurde sel hommikul aega polnud. Seega sai minu valikuks Käti. Kusjuures mulle tohutult meeldib nende broneerimise süsteem, kus saad ise igal ajal kõik vajalikud toimingud ära teha. Broneeri kasvõi öösel! Sama on broneeringu tühistamisega, kui seda peaks mingil põhjusel vaja minema. Näiteks nagu meie esimese pildistamise ajaga juhtus.

Nii oli Kätiga kohtumist oodates väike sabin sees, et kas suudan talle selgeks teha, mida ma tahan ja samas ootusärevus, et mida ta minuga teha oskab. Olgem ausad- ma olen ju see klient, kes istub tooli ja ütleb, et: "Tee mind ilusaks!", sest ma lihtsalt ise ei jaga kogu sellest ilu teemast eriti midagi. Õnneks olen alati sattunud professionaalide juurde, kes teavad minu eest, mis mulle sobib. Maria on minu jaoks alati jumestuse ja meigi suhtes turvaline valik, sest oskab mulle sobivaid kooslusi tekitada!

Hirmud olid liigsed. Kätiga sujus meil esimesest hetkest, nii et võisin toolis istudes korduvalt mõnuga ohata, sest nii hea ja lõõgastunud tunne oli. Ja lahkudes nägin välja täpselt nii:

Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Kes veel aru ei saanud, siis jäin Käti töö ja kogu selle tulemuseni jõudmise protsessiga väga rahule.

Nii et Maria Indermitte Make-Up Stuudio on Pärnus minu esmane valik alati. Nende kodulehe leiad siit ja facebooki lehe siit.

Hetkel, kui ma Kätile ütlesin, et: "Huvitav, keegi polegi mulle kodust veel helistanud..." helises mu telefon. Christianile jäetud püksid läksid talle jalga küll, aga neil pole lukku ees. Jaaa, nüüd tuli meelde küll, et juba lasteaia pildistamisel oli sama jama. Kuna hommikul lahkusin nii vara, siis Christian alles magas ja ma ei saanud ise talle pükse proovida. Herlend avastas, et talle valmis pandud särk pole üldse tema mõõtu (hmm, mitu meest mul siis majas on, et meeste särke on mitmes mõõdus???). Seda, et Marial pole sukkpükse, teadsin varem ka. Ülejäänud poisid ei suutnud endale ühevärvilisi sokke kokku komplekteerida.

Õnneks olin selle kõigega arvestanud ja enne fotograafi juurde minekut oli täpselt tunnike aega shoppamiseks. Kõik vajalikud asjad sain kiirelt kätte. Olin õnnelik, et parkimise eest nii vähe maksma pidi... ainult et õhtul linnas jalutades tuli meelde, et tegelikult ma ei lõpetanudki päeval parkimist ära, vaid lihtsalt sõitsin lühikese parkimisaja üle rõõmustades parklast minema...

Fotograaf Triin Künnapase juurde jõudsin just tänu Maria Indermitte soovitustele. Ei, me ei ole sugulased, nii et pole mõtet küsidagi! Mul oli juba eelmise aasta lõpus plaan üksinda üks mõnus fotosessioon teha, kuid tookord see kahjuks vaid mõtteks jäigi.

Soovitused lugesin enne kodus korduvalt läbi ja fotograaf Triin Künnapase Lille tn 4 fotostuudios olime täitsa õigeaegselt kohal. Õigesse ruumi jõudmiseks tuli minna 2.korrusele ning veel omakorda läbi mitme koridori käia ja... ojaaa, terve maja teadis, et me seal liigume! Värinad eesootava võimatu missiooni ees suurenesid iga hetkega!

Fotostuudiosse astudes ei olnud põhjust rahulikumaks muutuda. Panin oma hiljutised shoppamise kotid ning varakult kodust kaasa võetud varuriided ja varuvaruriided põrandale ning siis hakkasin püüdma õigeid lapsi, kellele õigeid riideid veel lisada või vahetada. Usun, et nägin fotograaf Triinu silmis soovi aknast põgeneda... aga ta ei teinud seda. Selle asemel rääkis lastele üle fotostuudios liikumise reeglid, mida me siis muidugi korduvalt kordasime. Eriti Christianile (3,5a), kes leidis palju.. palju huvitavaid asju igast nurgast.

Ja siis hakkas fotograaf Triin imet tegema! Alustasime perepildist... mis eelnevalt minu jaoks tundus kõige võimatum ülesanne olevat! Sujuvalt olime kõik ilusti paika sätitud, vajadusel ümbersätitud. Minu pinge lahtus iga hetkega, sest fotograaf Triin oli lihtsalt nii lihtne ja vaba ning pidas laste igasugusele veiderdamisele väga rahulikult vastu. Perepilt tehtud, langes suur koorem õlgadelt! Ma ise poleks selle peale tulnud, et perepildist alustada, kuid tagant järgi mõeldes oli see kõige mõistlikum, sest lapsed olid siis kõige vähem väsinud.

Seejärel hakkasime igasuguseid muid kooslusi kombineerima. Mulle tundus vahepeal, et ei tule ühtegi pilti, kus kõik lapsed vaataks kaamerasse ning samal ajal hoiaks keele ka suus (eriti Christian). Aga siiski-siiski:

Pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Fotograaf Triin Künnapase lastesõbralikkust näitab ka see, et Maria, kes pidevalt kõiki ja kõike võõrastab, tahtis kogu fotosessiooni vahepeal üle võtta. Nimelt avastas neiuke muudkui põnevaid kohti või erinevaid viise, kuidas temast peaks pilti tegema. Kui kõik pildid kätte saame, siis ilmselt pooled pildid on seal ainult Mariast. Laps tunnetab, kas ta tahab koostööd teha või mitte. Ja kui meie Maria niiviisi koostööd tegi, siis järelikult tundis ta ennast turvaliselt.

Kui me poistega enam mässata ei viitsinud ja Maria oli nõus korraks kaamera eest lahkuma, oli minu kord, et saada mõned fotod, mida tulevikus raamatute kaantel või artiklite juures kasutada. Mina jäin pildile siis nii:

Mõlemad fotod pildistas Triin Künnapas (fotograaf Pärnus)

Maria eeskujul võtsin sisse koha diivanil. Fotograaf Triin küsis, et kas ma soovin ikka kõhupilte ka. No et kõik ju tavaliselt soovivad. Teatasin, et pole vaja. Kaebasin ära, et mu enda abikaasa ütles millalgi, et mul pole nagu selline päris raseda kõht, vaid... lihtsalt kõht. Nii et ei mingeid pilte sellest! Lubasin, et küll toome beebi hiljem pildistamisele... (hmm, nüüd ma mõtlen hetke 5 lapsega fotosessioonile ja... humorist olen küll mõnikord!).

Nüüd ma siis istun siin ja vaatan, et on ikka ilus küll! Jah, ma hindan loomulikku ilu jms, aga... ilus on ikka vaadata, kui professionaalid on oma tööd hästi teinud ja välja tuleb selline vahva tulemus.

Suur-suur tänu veelkord Käti ja Maria Maria Indermitte Make-Up Stuudiost ning fotograaf Triin Künnapas- tänu teile on meil imelised fotomälestused meie veel 6-liikmelisest perekonnast! Järgmiste kohtumisteni!

P.s. see ei ole kinnimakstud reklaam! Kõigi teenuste eest tasusime ning siinne kiidulaul on tõestu aus hinnang toredate inimeste tööle! 

***

Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme! 

Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a , 5a ja 3,5a). Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 14 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantilised jutustused "Jõuluks koju", "Mu koju tood sa" ja "Saatmata kirjad" jne- see on minu 2017.aasta väljakutse, mille käigus avaldan ühe romantilise jutustuse üle kuu).

Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka  teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan lastelaagreid. Lisaks siinsele blogile kirjutan lugemisblogi  http://midaheliluges.blogspot.com