Pole olemas halba ilma, ega liiga väikest põhjust rõõmustamiseks

Lapsed on maailma parimad õpetajad.

Eile saatsin teele peaaegu viimased pakid "Toto tembutab jälle" ning minu enda "Mu koju tood sa" raamatutega. Seega käisin ka Pärnus, et osa raamatuid otse Margiti jaotuspukti viia (jaaa, mulle tõesti tundub vahel, et Margiti kodus on raamatute jaotuspunkt!) ning osa toppida pakiautomaati, mida siin ei ole. Ära sai tehtud ka esimene Soome paki saatmine! Need pakid pole veel koha, nii et ma ei hõiska, et kas sain hakkama, aga automaati sisse ma need pakid igatahes sain.

Tuiskas ja tormas juba enne linna minekut. Kuna mu uus vana auto pole kõige paremate rehvidega, siis mõtlesin hästi ruttu ära käia. Jaa, ma sain uued rehvid, aga need sobivad mu vanale vanale autole Sharanile. Tal läheb aga veel veidi aega, enne kui saan esiklaasi vahetatud, nii et nii kaua sõidan oma uue vana autoga, mille vanemad mulle 35.sünnipäevaks (mis tuleb mõne nädala pärast) kinkisid.

Köhatõbine kodune Mathias oli muidugi kaasas. Sõitsime küll sups linna ja ajasime kõik asjad kiiresti ära. Kahe mehega läheb ikka kiiremini. Pakkida aitas ta mul päeval ka. Meil ei ole nii, et laps on kodus haige. Kui on kodus, siis tuleb kohe leivaraha teenima hakata:

Hmm, huvitav, kas ma peaksin siia naerunägusid ka toppima või saate aru, et tegelikult laps ikka terve päev rakendatud ei olnud. Tegelikult tahtis ta veel ja veel. Eks nad on mul siin suht taibud ja saavad aru, et siin majas me sööme raamatuid... ja joome... ja kanname... ehk et kõike ostame raamatute raha eest. Nii et lapsed aitavad väga hea meelega kõigis töödes, mis on seotud raamatutega.

Paar nädalat tagasi toodi meile kastitäis jäätis.
"Raamatud," oli Christian karjunud, kui kasti esimest korda nägi.
"Kohe näha, mille sees teil lapsed siin majas elavad," naeris Kati pärast.

Tahtsin jõuda selleni, et meie olime kiired, aga no lumi oli eile veel kiirem. Selleks ajaks, kui hakkasime linnast tagasi sõitma, oli kogu tee jube. Õnneks keeras Sauga ringil meile ette teetööde masin, mis teed soolatas. Nii me siis tiksusime sellest auväärses kauguses umbes 60ga kodu poole.

Väiksemad võtsime ka lasteaiast peale. Kodus maandudes oli rõõm suur. Minul õnnelikult lõppenud sõidu üle. Lastel tuuletuisutormilume üle.

Millisel hetkel kaob meil ära võime tunda rõõmu väikestest asjadest? Näiteks sellest, et saab sebra ära peita või avastad ingli, kes just nüüd on siin käinud:

Videolt pole väga hästi näha, aga ausalt tuiskas ja tormas, nii et kogu aeg olid lund kõik kohad täis. Aga laste jaoks oli see puhas rõõm.

Ootamatu lumi tähendab tavaliselt seda, et keegi pole selleks valmis. Lumelabidad on ammu kusagile ära pandud. Ma mäletan, et paar päeva tagasi liigutasin ühte neist. Aga kus... ja kuhu.... Kaebasin lastele oma muret.

"Emme, mina tean, kus üks labidas on!" teatas Joosep rõõmsalt ja jooksis tuppa. See otsimise suund ise juba tekitas kahtlusi. Aga no kui pojake sealt naasis, siis... nägi lugu välja nii:

Nägid, kuidas Troy Christianiga koos kelgutamas käib?

Ja täpselt nii me siin siis tegutseme! Rõõmustame väikeste asjade üle, sest nii jäädaksegi ellu. Ja palju väikseid rõõme annabki kokku suure. Füüsika! Või loogika! No igatahes- nii on!

*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust?

Täna jäi ette  Printsessi postitus "Millised on minu blogi 10 kõige loetumat postitust" . Selles kutsus ta ka teisi blogijaid oma statistikat vaatama. Huvitav mõte. Nii võtsin ka enda lehe statistika lahti.

Üllatusena ei tulnud see, et populaarsete seas olid paljud pulmapostitused. Eks nägin ju juba nende kirjutamise ajal, kui palju lugejaid oli. Samas olid ka mõned üllatused. Sealhulgas näiteks esikoht. Seda ma ei oodanud.

Pooleteise aasta jooksul on inimesed mu blogis kõige rohkem lugenud selliseid postitusi:


10. Meie küll rohkem kunagi ei abiellu - nagu ütlesin, pulmapostitusi on esikümnes palju. Mäletan hästi oma selleaegseid tundeid. Kõiki probleeme, mis tuli lahendada ja mis oleks võinud olemata olla. Mõnigi kord olen oma postitustesse peitnud varjatud sõnumeid vaid mõnele inimesele. Mõnikord on neid hiljem häiriv lugeda ja püüan neid vältida, kuid mõnigi kord on neist kasu ka olnud.

Selle postituse pealkirjaga olen aga jätkuvalt nõus ja usun, et mina küll enam kunagi ei abiellu.


9. Heli ja Herlendi ilupildid - piltpostitust on raske kommenteerida, aga tore, kui nii paljudele ilupildid meeldisid. Püsivingurid, kellele pulmade juures mitte miski ei meeldinud, ei meeldinud muidugi ka ilupildid, aga õnneks see mind kuidagi ei puuduta.

Pulmapiltidega seoses on mul kahju, et nii vähe on pilte koos lastega.

8. Kuidas saavad lapsevanemad tööl käia? - ilmselt puudutab see teema kõiki lapsevanemaid. Tööaegade jagamine, haiged lapsed ning laste kõrvalt töötamine on küsimused, mis tuleb lahendada kõigil, kes on vähemalt ühe lapse saanud. Rääkimata siis veel neljast. Lastekasvatuse ja töötamise ühendamine on minu jaoks läbi aastate olnud oluline teema. On jätkuvalt, sest mul on ikka veel  neli last ja nii ka paljudel järgmistel aastatel. Laste ajagraafikud lähevad iga aastaga tihedamaks ning kulud suuremaks, nii et sel teemal saan mõelda ja kirjutada kindlasti ka tulevikus.

7. Kodutunde kirjastamise tüli - hmm... eee... omapärane kogemus minu tööelus. Väärtuslik õppetund, milleta ma poleks täna see, kes ma olen. Kuigi ma  olen läbi aegade näinud erinevaid inimesi ja saanud igasuguseid erinevaid kogemusi, siis see oli jälle üks... põnev kogemus. Näide sellest, kuidas ühel pool ekraani on üks ja teisel pool teine reaalsus. Ja et kui asi tundub mäda, siis see seda ka on.

Teema arengut kõrvalt jälgides võib öelda, et ma pääsesin sellest teemast õigel ajal välja. Mäletan, kuidas nendel kuudel olin kui halvatud ja ei suutnud mingeid muid töid teha. Peale selle pidin kogu aeg valmis olema, et mida mõni jälle välja mõtleb... huh, kui see lõppes, hakkasid ilmuma mu enda uued raamatud. Vot, see fakt ise näitab, et kui teed õigeid asju koos õigete inimestega, siis saavad õiged asjad teoks. Võimalikult kiirelt tuleb aga ära tunda inimesed, kes sinust kõik välja pigistavad ja seejärel minema viskavad ning uue sidruni juurde lendlevad.

6. Heli ja Herlendi pulmad Reporteris - tantsisime telekas! Ok, õigemini oma pulmas, aga telekasse võeti ka. Reporteris nimetati seda küll kentsakaks pulmatantsuks ... Kas sulle tundub samamoodi?

5. Õudustenädala positiivsem jätkumine- tutvume Soome haiglaga - ausalt, ma arvasin, et see on mu blogi kõige vaadatum postitus. Mäletan, kui selle kirjutasin. Olin mitu päeva Soomes tütrekese pärast mures olnud. Püüdsin samal ajal aru saada, kas ja kuidas saaksime koju... siis jõudis ta hoopis haiglasse, kus tuli välja, et tütrekese elu on ohus... Mäletan seda hetke vist igavesti, kuidas haiglasse sõitsime... kuidas ta mu süles niutsus vaid vaikselt.... Kui sel nädalal vaatasin, kuidas ta peaga vastu tuletõrje torni sõitis, siis tuli kõik meelde... Ma tean, mida sellised õnnetused tähendavad ja olen lubanud, et minu lapsed ei pea olema need, kes tuletavad meelde olulisi asju ja inimesi neile, kes ei oska, ega soovigi hoolida. Nii et pean ise meeles, et oskaks vähemalt ise olulisi inimesi oluliseks pidada.

Kokkuvõtlikult õnnelikult lõppenud meeldetuletus elu haprusest!

4. Pulmakellad helisevad - üllatus-üllatus- teade abiellumisest oli populaarne postitus! Sel hetkel tundus pulmade korraldamine täiesti meeletu mõte. Polnud selleks ju mingeid rahalisi, ega ajalisi võimalusi. Järgmisest postitusest on aga näha, et kui hästi tahta, on kõik võimalik. Tuleb vaid vähendada oma aega ja energiat, mida püsivinguritele pühendada ja nii jääbki aega reaalse elu korraldamisele.

3. 16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann -  kõige lühem populaarne postitus! Kirjas siis ka see, et pärast abiellumist jäi minu nimeks ikka Künnapas. Just seetõttu, et ma oma avaliku elu ja kirjaniku-kirjastaja-poliitiku ettevõtmistega kellegi teise nime kuidagi ei puudutaks. Hilisem praktika on näidanud, et oli ainuõige valik. Ning ei, abiellumise ainuke mõte ei ole nime vahetada, nagu mõnigi on küsinud, et milleks siis abielluda.

2. Suur pulmaloos: võida pea 400€ eest kingitusi - kuna pulmaloos toimus nii pika perioodi jooksul, siis pole ime, et see oli üks populaarsemaid.  Võitja loosisin aasta lõpus välja. Õppisin sellest aga nii palju, et edaspidi korraldan pigem rohkem väikeseid loosimisi, kui ühe pika. Nii saavad rohkemad inimesed kiiremini kingitusi.


1. Aita Joosepi koer jõuluks koju - üllatus-üllatus! Ausalt! Jah, ma teadsin, et väga paljud inimesed jagasid seda postitust. Samuti tean, et väga paljud tellisid minu käest raamatut. Vahva Troy (Pajumäe Tuutu) on meie peres nüüd mitu kuud tugiisikuks olnud ja töötab sellena väga hästi. Troy ostmine oli meie pere viimaste aastate üks parimaid otsuseid, seega oli väga rõõmustav seda ka siinse tabeli esiotsas näha.

Tänan kõiki, kes siin lugemas käivad! Viimasel ajal olen ise jälle pigem raamatute kirjutamisega tegelenud, kuid eks püüan ka blogis rohkem olemas olnud. Eks mõne aja pärast on põnev uuesti vaadata, kas populaarsete postituste statistika muutub või mitte. 

Blogivabal ajal aga kuuleb meist ikka FB lehel Minu ilus elu maal. 

Blogijad, kes te samuti oma kümnest postitusest kirjutate, jagage julgelt siin kommentaarides oma postitusi!

Õnnetused õpetavad, kus mu elu keskpunkt asub

Nüüd ma siis kirjutan... kolmapäevast! Nüüd ma suudan.

Ei, mitte midagi pole halvasti. Nüüd on kõik hästi. Vot nii hästi, et ema pani oma lapse kodus tööle:

Isegi sõjahaavad ta näos ei tundu enam eriti hullud. Ja polnudki. Kiirabi kleepis lapse liimiga kinni ja elu läks edasi.

Kolmapäeval oli meil vaba õhtu, kus andsin järele laste pikaajalisele soovile- lähme kooli mäe peale kelgutama. Minu kooliajaga võrreldes on mägi hulga lühemaks jäänud. Joosep avastas kohe, et mõistlik on hoopis teiselt poolt mööda künkad-mättad teed alla lasta.

Mathias ja Maria lasid esimeselt küljelt. Ronisin minagi mäe otsa ja jälgisin, et nad tuletõrje tornist piisavalt kaugelt alla laseks. Nii tegi ka Maria. Poole mäe peal, aga Maria kelk keeras ennast ning tüdruk kihutas (venna eeskujul pea ees) tuletõrje torni poole.

Jah, ma tean, et pea ees pole kõige ohutum sõita, aga eks mu tähelepanu oli samal ajal hõivatud ka Christiani mäest üles sikutamisega. Allalaskmise mõttes aga oli Maria valitud algne tee kõige ohutum. Vähemalt tundus nii, sest tuletõrje tornist veel kaugem rada oleks tähendanud sõitu maja seinani. Mõni hetk varem Joosep just lasi sealt ja sõitis pea seinani välja. Maria aga on ju veel kergem.

Ja nii ma vaatasin mäe otsas seistes nagu aegluubis, kuidas Maria majale lähenes... ja ma ei saanud midagi teha. Peale kokkupõrget saatsin Christiani vaikselt mäest alla. Nägin, et Maria liigutas ja mõne aja pärast hakkas ka nutma. Tõusis püsti. Siis ohkasin juba kergendatult ning jõudsin temani.

Mathias on viimastel nädalatel vapralt vastutavat rolli endale võtma hakanud. Loogiline asjade käik. Seega reastas tema väiksemad poisid enda järgi, kuni mina Mariaga spordikeskusest esmase jääkoti kätte sain.

Kiirabis avastasin, et ma töötan kriisiolukorras hästi. Lapsed rahulikult autosse saadud, ID kaart organiseeritult kaasas, Maria vahva kiirabi töötaja poolt kokkukleebitud... ja siis läks mul silme eest kirjuks. Hetkel, kui Mariale tema kokkukleebitud haava peeglist näidati, võisin mina lõpuks kokku vajuda.

Kui minust taas inimene sai, tõin oma kullakoorma koju. Maria sai ühe vaba päeva lasteaiast, aga kuna need lapsed elavad vaid raamatutest, siis on temagi täna uuesti lasteaias.  Eile aga aitas mul raamatuäris kaasa lüüa ehk  pakkis "Toto tembutab jälle" raamatuid, et need ettetellijatele ära saata.

Koertega jalutada aitas samuti:

Alles täna julgesin juhtunule uuesti mõelda.

"Emme, eks ole ju hirmus, et Mariaga selline asi juhtus? Emme, eks ole juh kahju, et me sinna kelgutama läksime?" ja muud taolised kommentaarid kõlasid mõlemal eelmisel õhtul mu poiste suust. Püüan praegu iga hinna eest hoida olukorda, kus lapsed ei võta liiga palju vastutust. See on lapsevanemate osa. See ongi põhjus, miks ma enne tänast ei julgenud juhtunust mõelda, ega suutnud sellest rääkida.

Aga kui ma praegu seda pilti enda silme eest läbi lasen, siis tuleb esimese asjana meelde... kuidas alles 1,5 aastat tagasi sõitsime sama lapsega haigla poole nii, et ma ei teadnud, mis temast saab. Sellist šokiseisundit olen läbi elanud ainult seoses oma lastega. See juba on minu jaoks märk, kus mu elu keskpunkt asub.

Ma õpin iga päev oma lastelt ja püüan kogu aeg aru saada, mida igaüks neist mulle annab.

Lapsevanemana on minu esmane ülesanne aidata lapsel arendada tema tugevaid külgi ja aidata tal luua õnnelik lapsepõli. See tähendab huviringe, turvalist kodu, sünnipäevade ja muude traditsioonide tähistamist, kohtumisi armsate inimestega, stabiilsust jne.

Olen aastate jooksul palju püüdnud aidata mu lapsi ümbritsevatel inimestel mõista, kuidas nende sõnad ja käitumised (ka kohalolu või mitteolemine) lapsi mõjutavad. Aga see ei ole enam minu asi! Selline killustumine võtab minult jõu oma lastele keskenduda. Mina saan lastekasvatuses arendada ühte inimest- iseennast!

2.. 5... 10 aasta pärast on näha, kas valisin õige tee. Samuti näevad kõik teised, et kas nad on mu lastega õigesti käitunud. Saad seda, mida annad! Mina saan vastutada selle eest, mida ma ise oma lastele annan. Samas ei saa me anda midagi, mida meil pole, mida meile endale antud pole! Aga kõike on võimalik õppida. Kui vaid tahaks.   

Õnnetused ja luhtumised on õppimiseks! Minu jaoks on järjekordne õppetund õpitud. Tehtud! Loodan, et õppisin õige õppetunni.

On asju, mida ei saa tagasi keerata või hiljem järgi teha. Laste kasvatamine (või mittekasvatamine) on üks neist! Lapsele öeldud sõnad ja teod ei kao.

Kas ma valisin sellise elu?
Ei, mu lapsed valisid mind ja minu ülesanne on aru saada, mis on esmatähtis, mis tuleb kohe ära teha, millele võib hiljem keskenduda. Lapsed näitavad meile kätte meie enda nõrgad ja tugevad küljed. Kui võitlemise asemel neile keskenduda, muutub iga muutusega maailm paremaks kohaks.

Kunagi õppisin ühest raamatust, et iga põlvkond saab olla vaid veidike eelmisest põlvkonnast parem. Laste kaudu õppimine on üks võimalus minevikku parandada. Minul on neli suurepärast teejuhti ilusama elu poole!

Õpppetund õpitud- ilusamast elust veel ilusama poole!

Aitäh, mu kullakallid!


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Everlin Event kullakaevajad tõestasid, et ma elan koos koletisega

Ma kahtlustasin seda juba ammu. Mõnda aega arvasin, et elan koos ahviga. Enne, kui sellest kirjutada jõudsin, sai aga selgeks, et elan hoopis koos koletisega. Selleks oli vaid vaja, et Evelin ja Kerlin (Everlin Event OÜ) tuleksid Joosepi sünnipäevale lastega tegelema.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et 6 aastat tagasi sündis mu teine pojake Joosep. See tähendab seda, et kuus aastat on põhjust sel päeval rõõmustada. Nii ka seekord. Kuna meil on suur kodu, siis mängutoad jäävad laste sünnipäevadel meist toitmata. Ühtpidi on see mugav- meie ja kõik külalised ei pea linna sõitma, mina ei pea nagu lollakas lapsi ja toite kusagile 2. korrusele tassima ning pärast koju, sünnipäev saab kesta kuni viimsete lahkunuteni (seekord siis järgmise päevani).

Aga on ka negatiivne osa- kui väiksemad lapsed möllavad niisama ringi, siis kuuesed ennast mitu tundi kodus väga lihtsalt ei lõbusta. Siis on variant ise neile mänge mõelda... või tellida appi mõned vahvad tegelased. Mina tellisin nad Everlin Event OÜst, sest Eveliniga oleme ennegi korduvalt koostööd teinud. Evelin Sulg on teinud enamuse mu raamatute tagakaane fotod. Enne pildistamist alati ka meigi ja soengu. Tulemused on olnud  näiteks selised:

Joosepi sünnipäev algas mitmete külaliste saabumisega. Seejärel jõudsid Evelin ja Kerlin, kaasas mitmed kastid. Minus tärkas hirm- kas nad tulid siia elama? Välja nägi küll nii. Näitasin neile kätte hetkel tühja lastetoa, kus nad ennast lahti pakkisid. Varsti laiutasid toas ... igasugused värvid ja vidinad. Hmm, ilmselt siiski ei koli sisse, sest neist jääb elamiseks väheks.

Mõne aja pärast küsisin nad minu käest naela ... kartuleid... eee... Ikka andsin! Mida iganes, peaasi, et lapsed õnnelikud oleksid!

Ja olidki! Ehk siis pärast seda, kui Evelin ja Kerlin ennast lahti pakkisid, me lapsi peaaegu ei kuulnudki. Ok, süüa ja juua ikka andsime neile vahepeal ka.

Mõne aja pärast aga jäime lastest üldse ilma, sest teisest toast hakkasid väljuma ... koletised ... liblikad ... zombied ... ja igasugused muud elukad. Välja nägid nad nii:

Ja siis tuli minu isiklik tõehetk- ma elan koos koletisega! Sellisega:

Aga no kuna ta on niiiii armas, siis ma lepin sellega. 


Rahaliselt oli Everlin Event OÜ tegelaste tellimine minu jaoks sama kallis, kui oleks olnud mängutoa rentimine. Ainult 101 korda mugavam. Eks hind oleneb sellest, kui kaugel sünnipäevapidu Tallinnast on ning mida soovitakse tellida.

Kui sul on aga plaanis laste sünnipäev või mõni suurem pidu (juubel, pulmad vms), kus lastele on tegevust vaja, siis võta Everlin Event OÜga ühendust. FBs leiad nad siit: Everlin Event ja kirjutada võid aadressil  info@everlin.ee. Evelini ja Kerlini pakutavate teenuste kohta saad täpsemalt lugeda siit: Everlin Event teenused!

"Emme, aitäh, et sa need kullakaevajad tädid mulle sünnipäevale kutsusid," tänas Joosep pärast seda, kui oli endale terve kaelatäie "pärlitest" kaelakeesid meisterdanud. 

Hoiatus- teenus on sõltuvust tekitav!!!
"Kas need tädid tulevad täna jälle?" küsisis sünnipäevalaps Joosep järgmisel päeval! 

Aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kelle jaoks Joosep ja tema sünnipäev olid piisavalt olulised, et sellest osa võtta! 



*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!

Mitu raha paneb naise sünnitama ja kuidas peaks ilusti surema?

Esmaspäeval lähen taas Tallinna TVsse. Seekord teemaks, et kas suurenenud lastetoetused aitavad kaasa, et peredesse sünniks rohkem lapsi. (Saade on eetris esmaspäeva, 13.veebruari õhtul) Täna jäi veel ette artikkel Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama?  Noh, läks juba neid teemasid lugedes hari punaseks ja tahaks muudkui arvamust avaldama hakata? Kommentaarides on kõik arvamused teretulnud.

See on muidugi vahva küsimus. Võib vaielda ja vinguda, et meil on võrdõiguslikkus, aga eks sünnitamine on ja ilmselt ka jääb ikka naiste teemaks. Seega isegi kui see küsimuse püstitus ajab kohe karvad kogu kehal turri, siis ega SEDA küsimust ei saagi teisiti küsida. Sünnitavad vaid naised. Kui eesmärk on SÜNNITAMINE kui tegevus, siis tuleb jah nii küsida.

Aga kas eesmärk ei peaks olema täisväärtuslike inimeste kasvatamine? Seega oleks küsimus hoopis teine: kuidas toetada perekondi suurema hulga täisväärtuslike INIMESTE kasvatamisel? Või on veel mõni õigem küsimus?

Lastest ja rahast olen korra juba kirjutanud siin: Meil on liiga palju lapsi. Jään selles artiklis kirjutatud seisukohtade juurde:

"Kui me ei soovi ega suuda panustada lastesõbraliku ühiskonna loomisesse, siis on ju pigem tervitatav, kui naised ei sünnita lapsi, kes endaga vaid lahendamist vajavaid probleeme kaasa toovad. Soovides rahvastikku rohkemate laste sündimise abil kasvatada, peame aga tegema otsuseid, mis muudavad elu lastesõbralikumaks ja pakuvad lapsevanematele kindlustunnet ka muul moel kui vaid 18 sissemaksega pangakontole."

Detsembrikuus avaldasin raamatu "Jõuluks koju" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 1.raamat), mille peategelane Anne-Mari lahkus teda petnud mehe juurest koos lastega ning loobus ka kogu mehe rahalisest abist. Ikka selleks, et mehega katkestada kõik rahalised ja emotsionaalsed sidemed. Sellise asjade käigu kohta sain väga palju kriitikat, et kuidas ma lasin raamatu tegelasel lastega niiviisi käituda. Rohkem oli kriitikat selle kohta, et miks naine loobus mehe rahast, kui selle kohta, et miks mees naisest ja lastest ei hoolinud.

Soomlaste ettepanekud: kuidas panna naised sünnitama keskenduvad samuti sellele, kuidas lapsed siia ilma saavad. Aga mis edasi? Kuidas need lapsed elavad?

Kuidas teha nii, et neil lastel ka hea oleks? Ja täiskasvanutel?

Probleemi on võimalik lahendada, kui seda on võimalik sõnastada. Kas meie probleem on vähe inimesi või see, millised inimesed on ja kuidas elavad? Mäletan, kuidas suht hiljuti löödi verbaalselt taas risti üks naine, kes ütles välja, et ta ei soovi lapsi. Põhjenduseks tõi oma pere ajaloo ning selle, et ei soovi edasi kanda teatud asju, mis ta perekonnas läbi aegade on olnud. Kas mõistlik on selle naise otsus või kõigi nende kritiseerijate hinnang, kuidas ikka peab riigi peale mõtlema?

Paari nädala pärast ilmub mu uus raamat "Mu koju tood sa" (sarja "Mõni õhtu romantikat" 2.raamat), mille üks teema on koduvägivald, mida keegi ei mõista ja need kes näevad, ei oska midagi teha. Kui palju on meie ümber emotsionaalselt haigeid inimesi, keda keegi meist ei oska aidata? Igapäevaselt tänaval me ei näe selliseid asju.

Enne jõule teatasid kaks kirikuõpetajat ühe mu postituse all, et näe, suitsiidikuu algas. Algul ei saanud ma sellest aru. Nad selgitasid: enne jõule ja jaanipäeva on kõige rohkem suitsiide ja igasuguseid koduvägivalla juhtumeid. Nii et rõõmsad pühad on paljudele peredele kõige õudsam aeg aastas. Kindlasti on selles oluline roll alkoholil, mis igapäevaseid muresid võimendab.

Minu arvates on seega sünnituste hulgast olulisem küsimus meie inimeste vaimne tervis. See, kui õnnelikud meie inimesed oskavad olla. Ja see on seotud adekvaatse enesetunnetuse ja empaatiavõimega. Kas rahalise sünnituste arvu kasvatamise asemel saaksime hoopis suurendada õnnelikult elatud aastate arvu?

Näiteks minu vanim laps on nüüd 8-aastane. Tema elust umbes 4 aasta jooksul on meie lähisugulaste seas alati olnud keegi, kes on vähki suremas või seda raskekujuliselt põdemas. Lähisugulaste alla loen inimesed, kes käivad laste kõigil sünnipäevadel.... või vähemalt peaks käima... aga aegajalt jonnimise mõttes ka ei käi. Kui ma oleks oma elu iga kord seisma jätnud, kui keegi lähiringist vähki jääb, siis oleks mu vanima lapse pool elust seisnud, Joosepi elust 2/3, Maria terve elu ning... Christian pole veel nii kaua elanudki, kui palju meie lähisugulased vähki suremas on olnud.

Nii palju kui ma praegu tean, siis enam ei ole vähihaigete perekondade tasuta nõustamist. Parandage mind, kui ma eksin. See probleem tabab ootamatult inimesi, kes pole selleks valmis. Nad pole emotsionaalselt tugevad, et sellise teemaga hakkama saada. Ennast kaotuseks ette valmistada, tegemata asju teha ning samas ka tulevikuks ette valmistada. Ma olen nüüdseks pea 20 aastat teadlikult enesearenguga tegelenud, kuid siiamaani isegi võõrastel matustel käies nutan alati lohutamatult, sest mulle tulevad jätkuvalt meelde kõik minu enda kaotatud kallid. Nii et kuigi ma pean ennast emotsionaalselt suht stabiilseks inimeseks, võtan lähedaste leinamine aastaid aega.

Ja kui sul on kodus väikesed lapsed, pead samal ajal nende lapsepõlve ikka edasi kujundama.  Ei saa öelda, et oota, kuni haige inimene kas terveks saab või sureb. Lapse jaoks on see tema ainus lapsepõlv. Nagu ütlesin- kui 8-aastase lapse elust pool aega on keegi suremas olnud, siis iga kord elu seisma pannes oleks laps lapsepõlveta varsti pensioniealine.

Tegelen praegu Halinga valda perekeskuse loomisega. Üks suur motivatsioon ongi toetada lapsevanemaid nende tähtsas rollis. Sünnitada võib igaüks. Emaks ja isaks võib saada ka kogemata. Aga selleks, et ema ja isana oma rolli edukalt täita ning terviklikke lapsi kasvatada, peab inimene ise õnnelik ja eluterve mõtlemisega olema. See ei tule niisama! Seda peab õppima. Iseennast peab teadlikult harima nii enda emotsioonide kontrollimise, konfliktide lahendamise, läbirääkimise, kui lastekasvatuse erinevate osade kohta.

Mis Sina arvad- kui mitu raha peab naisele andma, et ta sünnitaks? Kas tähtis on sünnituste arv või see, mis neist lastest edasi saab? Kas peretoetuste jms rahaliste toetuste suurendamine on oluline? Millist abi oleks riigi poolt vaja, et perekonnad ennast turvalisemalt tunneksid? 

Vot sellised suht lootusetud mõtted said täna kirja...


*****
Tule liitu ka meie facebooki lehega Minu ilus elu maal. Siis saad edaspidigi kohe teada, kui midagi uut ja vahvat teeme!