Kuidas saavad lapsevanemad tööl käia?

Kui sul on 4 last, siis ühe esimese asjana õpid ära, et sa ei tohi öelda, et sul on raske, sest kindlasti leidub kohe keegi, kes ütleb: "Aga oli siis vaja neid lapsi nii palju vorpida!" Pere ja Kodu ajakirjas kirjutasin eelmisel aastal (netis avaldati nüüd), et kõige raskem oli minu elu ühe ning kahe lapsega (artikkel "Märkamatu neljas beebi").

Kui see on nüüd selgeks räägitud, et mu elu nelja lapsega ei ole üldse nii keeruline, kui selle kogemuseta inimestele võib tunduda, siis võin tunnistada: viimased nädalad on ikka väga rasked olnud.

Tänaseks tunnen küll, et tahaks vaid magada. Mure on sama, millest taaskord Pere ja Kodu blogis olen juba kirjutanud: "Võitlen pidevalt endaga, püüdes leida tasakaalu töö ja lastekasvatuse vahel!" (mina ei pannud loole seda pealkirja, ausalt!).

Raamatute kirjutamisel on teenimise protsess pikk. Kui ise kirjastada, siis raamatu valmimisest kuni esimese summa laekumiseni läheb minimaalselt 4 kuud. Aga kui lapsed on 2+2+2+2 nädalat kodus haiged, siis näeb töötuba välja selline:

Ja minu töökoht on selline:

(oi, kui mu itisõbrad seda pilti näevad, siis kuulen jälle, et mu arvuti peabki aeglane olema, sest mul on desktopil nii palju asju...eee.... ma tean....tegelen....)

Minu elus on prioriteet lapsed! Just sellepärast olengi valinud kodus töötamise, et laste vajaduste ja ajagraafikutega kõige paremini hakkama saada. Ma ei kujuta ette, milliselt töökohalt saaksin lõuna ajal ära minna, et laps koolist koju viia, tunni aja pärast muusikakooli viia ning paari tunni pärast tantsima ning seejärel paari tunni pärast uuesti muusikakooli. Ja nii mitu korda nädalas. Minu töökoht seda võimaldab.

Mathias on nüüd 3 nädalat koolis käinud. Trennide-huviringide-koolitundide ajad on nüüd paigas. Vaikselt hakkan nüüd õpetama teda ise bussiga Pärnus käima, sest see annaks mulle tagasi väga mitu tundi minu nädalast. Aga nagu ühe inimesega jutuks oli, pidevalt kuuleme lugusid neist kadunud lastest või liiklusõnnetustest. Selle kõrval tundub paar tundi lapsega linnas veeta väike asi. Huviringide ärajätmine ei ole teema, sest need oleme lastele valinud soovide ning võimete kohaselt. Trennide teemal meeldis mulle väga viimases Naistelehes treener Martin Plaseri jutt sellest, et lapsed peaks trenni tegema (no ja eks täiskasvanud ka, aga laste puhul oleneb trennijõudmine tema vanemate prioriteetidest, seega vanematel pole õigus lapse arengut takistada).

Nii ongi minu igapäevane ülesanne, kuidas jõuda oma tööd tehtud kodus oleva haige lapse ning kooli-trenni-muusikakooli vahel pendeldava suure lapse vahel.

Mitmed päevad oleme harrastanud ajagraafikut, kus Herlend on tööl 9-17, seejärel tegutseb kodus või oleme koos lastega ning õhtul paneb tema lapsi magama ja mina saan tööd tegema hakata. Selle graafiku viga on see, et sel juhul ärkan mina enne teisi, et kõik üles ajaga, kuid lähen magama pärast oma tööpäeva lõppu ehk pärast teisi. Samuti hakkan vist vanaks jääma ja ei suuda enam öösiti pärast sellist pikka päeva väga loominguline olla.

Praegu on Heli Kirjastuse tegevus ka aktiivseks läinud. See on hea, sest kui ka 2-aastane Christian tahab päev otsa mul süles istuda (mida ta üksi kodus olles teeb...need, kes teda tunnevad, ei usuks, aga üksi on ta jah sülelaps), siis arvutis kirjastamise tööd saan osaliselt ikka teha. Jah, vahepeal ikka annan talle süüa, panen puid pliidi alla, viin pesu õue kuivama ning panen uued pesud masinasse pesema jne.

Aga selle kõige taustal mõtlen, et kuidas saavad hakkame lapsevanemad, kellel on jäik töögraafik ja kes peavad kellast kellani tööl käima? Rääkisin ka eile Vabaerakonna juhatuse koosolekul, et kui me räägime laste arvust peres, siis on minu jaoks esmane küsimus see, et kuidas saab hakkama lastega naine? Tänapäeval ei ole enam vajalik, et mees üksi peret üleval peaks. Kui see nii oleks, siis poleks ju laste isa.

Minu jaoks on aga oluline perekonna ühtsus ehk et lastel peab ka isa olema (mitte, et kõik peaks lõpuni kokku jääma, vaid et kui pere elab koos, siis lapsed peaks ka isa nägema ja isa peaks nende tegemistes osalema). See tähendabki, et isa ei saa päevade või nädalate kaupa ära olla rasket raha teenimas. Lühema tööajaga teenib küll vähem, kuid on laste jaoks olemas.

Seega peabki naine samuti teenima. Aga kuidas see on korraldatud peredes, kus mõlemad vanemad töötavad ja on mitu last (kuigi haige lapse puhul piisab ka ühes lapsest, et vanemate töölkäimine oleks häiritud, seega laste arv pole ju tegelikult oluline)?

Jagage oma kogemusi ja hakkamasaamise nippe!


***



Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis. . Tsitaate minu raamatutest ja muud kirjutamisega seotut loe facebookis Heli Künnapase loomingu lehelt.

Heli ja Herlendi pulmapidu 1.osa- külalised (pulmad 16.07.2016 #7)

Meie pulmapostitustega olen jõudnud lõpuks nii kaugele, et meil oli ikka pulmapidu ka. Seda pidasime Märjamaa rahvamajas. Esialgu oli meil suurejooneline plaan, et peame peo kodutalu õues. Siis aga tuli välja, et telkide rentimine pole mitte ainult kallis, vaid siis, kui mina neid tellima hakkasin, polnud enam vajalikke ka saada.

Siis otsustasime (pigem vist mina otsustasin), et kui juba katusealuse ehitamiseks läheb, siis teeme sellise, mida järgmisel suvel lastelaagrites ka kasutada saab. Tulevane abikaasa Herlend arvas, et nii põhjalikku ehitist ta mulle tegema ei hakka. No ja siis loobusimegi romantilisest ideest. Siin kirjutan täpsemalt, kuidas mõistsime, et Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule.

Muuseas: minu blogis on jätkuvalt käimas suur pulmaloos, mille võitja saab peaaegu 400€ eest pulmakorralduses vajalikke kingitusi.

Tunnistan ausalt, et peost Märjamaa rahvamajas ei mäleta ma väga midagi. Kogu aeg liikusin naeratus näol ringi ja siis, kui sain aru, et pidu on käimas, öeldi, et hakkame pruudipärga laulma. Aaa... ja kuhu siis minu pidu jäi, kui juba uus noorpaar välja valitakse???

Pärast pilte vaadates sain aru, et suurema osa peost seisime Herlendiga seina ääres. Ehk siis tegime külalistega koos pilte. Nende piltide kogust vaadates oli selge, miks see nii suure osa peost võttis, kuid samas on hindamatu mälestus. Teisalt on ka selge, et kui sul on väga hea ja armas olla koos toredate inimestega, siis möödubki aeg märkamatult. Täpselt nii oligi- tunne oli kogu aeg nii ülev, et aeg lihtsalt lendas.

Meil käisid külas näiteks sellised armsad inimesed:

Jaanus nägi selline välja terve peo aja ehk kaameraga! Tänu temale on meil planeerimatult olemas vahvad videolõigud meie ilusast päevast.

Kaspu oli mees, kes oli valmis minu jaoks lühenema! Ehk et kuna ta paistis pildil minu kõrval liiga pikk, siis tuli tal minu jaoks lühem välja paista. Loogiline, eks ole. Saime hakkama!

Ma hea meelega laoks kõik oma armsad inimesed siia ritta, aga siis läheks liiga pikaks.

Veel-veel-veel pilte näed minu facebooki albumist Heli+ Herlend (pulmad 16.07.2016).




Kellele aga endal pulmad tulemas, siis soovitan osaleda meie suures pulmaloosis, milles võid võita kingitusi vähemalt 140€ eest (lisandub veel!).

Kui sa tahad kõik need asjad endale võita, siis:
1. pane "meeldib" meie facebooki lehele Minu ilus elu maal
2. jaga seda postitust enda FB lehel
3. kirjuta selle postituse kommentaariks siia blogisse, millist toodet kõige rohkem sooviksid

ja meie FB lehe 1000 meeldivuse täitumisel loosimegi ühe õnneliku võitja välja!


Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi laulatus (pulmad #6)

Suur pulmaloos: võida 140€ eest kingitusi

Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad #5)

Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)

Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)

Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)

16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)

Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)

Tahad minu elu elada?

Kellele ei meeldiks teiste elu elada. Mulle tegelikult ei meeldi. Aga ainult sellepärast, et mul pole selleks aega, sest mu aeg läheb sellele, et kõik teised saaksid minu elu elada.

Aga nii kurb ja raske, kui see ka pole, siis enam ei ole mul mingit tähtajalist elu. Jah, minu noorteromaani "Tähtajaline elu" 2.osa käsikiri sai valmis. Ikka see sama raamat, mille aluseks on mu enda 2002-2003 Ameerikas lapsehoidjana veedetud aasta, kuid mis ometigi ei ole otse elust maha kirjutatud. Ikka kirjandus.

Viimastel nädalatel kirjutasin 5-10 lehekülge päevas, millega võis väga rahule jääda. Kui mõelda, et suurem osa neist päevadest oli vähemalt üks lastest (ja mõnikord ka kõik) kodus, siis ei ole mõtet väga kurta. Eks see tähendas, et kui kõik olid kodus, siis kirjutamise aeg hakkas ikka laste uneajal. Mõni päev olid aga kõik koolis-lasteaias ja sain valge inimese moodi kell 9 päeval tööpäevaga pihta hakata ja muudkui kirjutada-kirjutada...kuni tuli uuesti transpordiministriks hakata.

Nüüd tuleb mul endal lugu veelkord läbi lugeda. Arvutis on üle 100 lehekülje, nii et raamatusse tuleb umbes 250. "Tähtajaline elu" 1.osas oli 158 lehte.

Need, kes ei taha mitmeosalist raamatut lugeda enne, kui kõik osad on olemas, võivad nüüd siis esimest osa lugema hakata, sest paari kuu jooksul tuleb järg ka. Nüüd on kindel.

Margiti arvamust esimesest osast võid lugeda siit: Margit Petersoni kirjalaegas.

Loe, mida ma "Tähtajaline elu" 2.osa kirjutamisest rääkisin juba 21.septembril 2015 (pildid ka!!!) ja kuidas ma 3.06.2015 Pere ja Kodu blogis rõõmustasin, et valmis sai "Tähtajaline elu" 1.osa.

Minu tähtajalise elu fotosid saad vaadata aga minu facebooki lehelt siit!

Kuna raamatu lõpukirjutamise periood hakkab jälle läbi saama, siis luban, et lähipäevil loen oma e-mailid läbi (nii mailboxis kui facebooks) ja püüan kõigile vastata. Samal ajal on käimas läbirääkimised mitme raamatu kirjastamise teemal. Eelmisel nädalal mahtus kirjutamise ja laste kooli-lasteaeda-huviringidesse tassimise vahele ka mitu tööalast kohtumist Eestimaa erinevates otstes.

Tänane kohtumine pidi nädalavahetusel taas nohusse jäänud Christiani tõttu ära jääma, kuid lahendasime selle skype vestlusena. Ma olen siiani hirmus skype kartja olnud. Mulle kuidagi tundub, et selle kaudu ei saa ma teisest inimesest vajalikku infot, mida läbirääkimiste õnnestumiseks on vaja. Tänane lisafaktor oli siis Christian, kes peaaegu hetkekski mu sülest ei lahkunud, sest tädi teisel pool ekraani oli nii vahva. No ja see, et emme ja Christian ka "telekas" olid, tõstis veel tema huvi. Esimese tervitusega aga hirm kadus ja kohtumine voolas, nagu mind hirmutavat skype polekski meie vahel. Sain jälle kinnitust, et õiged asjad juhtuvad õigel ajal, õiged inimesed satuvad meie teele õigel ajal ja kui teed seda, mis on õige nüüd ja siin ja praegu, siis kõik kulgeb isegi suurema lükkamiseta.

Christian tõestas minu töövestluse ajal aga taaskord, et ta lihtsalt on üks hurmav ja armas päikesepoiss (ojaaaa... meil on praegu käimas nõudlik ja lärmakas hullu kahese aeg, kus solvumine on kallistuste saatel segatud lausetega "emme, sa oled niiiii armas!") :

Minu enda töölaual on aga selline nimekiri teoseid (kõik ei mahtunud tegelikult lehele ära):

Nende kõigi kohta on arvutis fail avatud ja midagi kirjutatud. Mõnest isegi pea pool raamatut. Nüüd tuleb hakkama saada kodus töötamise võlude ja valudega, millest kirjutasin Pere ja Kodu blogis, et ise ja teised ka aru saaks, et ma käin kodus tööl.

Õnneks saan üha paremini aru, mis on see, mida ma tegema pean ja milles hea olen, seega kaob ära vajadus ennast teistele tõestada. See annab võimaluse keskenduda olulisele. Ja üks järjekordne minu jaoks oluline tegevus oli noorteromaani Tähtajaline elu kirjutamine, mille 2.osa lähipäevil toimetaja ning varsti ka teie poole teele tuleb.

Nii kaua lugege mu teisi raamatuid!


***



Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis. . Tsitaate minu raamatutest ja muud kirjutamisega seotut loe facebookis Heli Künnapase loomingu lehelt.

Keda huvitavad ministrid?

Tänases Pärnu Postimehes küsin, et keda huvitavad ministrid ja räägin sellest, keda mina presidendiks kindlasti ei valiks.

Artikkel on siin: Keda huvitavad ministrid?

Sel nädalal saime jälle kõik lõbusa kogemuse osaliseks: eestlasi tundub olevat nii vähe, et käputäis inimesi peab olulised kohad omavahel jagama. Vaesekeste väikesel ringil tuleb ülesandeid muudkui jagada ja ümber jagada, et kõik tehtud saaks. Ikka meie kõigi heaks ja hüvanguks.

Jätkuvalt on käimas presidendiralli, mille käigus on meile näidatud, et presidendi isikust olulisem on see, kes kellega käib. On minu kandidaat ja sinu kandidaat. Ei tohi jääda muljet, et minu kandidaat on ka sinu kandidaat. Mõni ei tea üldse, kes on tema kandidaat. Ja kandidaat ei tea, kelle kandidaat ta on.

Tunnistan, et minu jaoks ei ole seni läbi käinud nimedest ükski kandidaat ideaalne. See on normaalne. Tihti tulebki elus teha valik nii, et leitakse halbadest parim.

Aga kogu trall, mis on presidendivalimiste ümber käinud, on minu arvates kõigile kandidaatidele veel rohkem vett peale tõmmanud. Naispresident on väga reaalne võimalus.

Olgem ausad, Toomas Hendrik Ilves oma viimaste aastate käitumise ja lahutuse-abiellumise-hüvede teemaga pole presidendiametile au ja sära lisanud. Usun, et presidendi roll pole olla kõrgelt allavaatav tähtis isake, see ei tohiks ka rahvale vastandumiseks muutuda.

Presidendirallit jälgides on mul vaid üks kindel ootus: et Siim Kallas ei saaks Eesti presidendiks. Kui erakonna sees tahab Kallas ust näidata neile, kes pole tema poolt, kas presidendina võib ta nii teha kogu rahvaga?

Kõike seda jälgides mõtlen: kuigi olen Vabaerakonna juhatuse liige ja seega poliitikas, kas ma ikka pean teadma kõigi ministrite nimesid? Nad vahetuvad nii kiiresti, et ei jõua midagi ära teha. Rääkimata sellest, et jõuaks tehtu eest vastutada. No ja mis professionaalsust saab seal olla, kui üks inimene on lühikese aja jooksul võimeline olema riigi üks tähtsaim nina nii finants-, haridus-, julgeoleku- kui ka välisteemadel?!

Saan aru, miks paljud inimesed ei soovi poliitikas osaleda. Just selliste juhtumite pärast, kus jäetakse mulje, et paljudel inimestel on sõnaõigus, kuid siis jagab pisike rühm ametikohti ja ülesandeid omavahel muudkui ümber. Samas ongi just see põhjus, miks elutervelt mõtlevaid inimesi on poliitikasse rohkem vaja.

Veetilgad suudavad lõpuks kivisse augu uuristada, kui need järjepidevalt tilguvad. Usun, et elutervelt mõtlevate inimeste suurem poliitikas osalemine aitab mõtteviisi muuta ja seni toimivaid mustreid lõhkuda. Veel usun.

Autor on kirjanik ja Vabaerakonna juhatuse liige.

***



Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.

Ma olen naine, aga ikkagi inimene (Delfis)

Paar nädalat tagasi kirjutasin Delfi naistekas loo, mis tekitas igasugust vastukaja. Tunnistan, et ma lugesin ise vaid kolme esimest kommentaari ja edasi mitte. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes ennast anonüümselt kommentaariumites välja elavad. Nii ei pea mina oma aega küll nende kommentaaride lugemisele raiskama. Aga oma nime alt arutlen sel teemal hea meelega.

Delfi naisteka lehel on lugu siis siin: Ma olen naine, aga ikkagi inimene.

Lugu ise oli aga järgmine:
Ma olen naine, aga ikkagi inimene
Just selline õnnis teadmine jõudis minuni eile (23.08.2016), kui istusin lõkke ümber koos teiste naistega Raikkülas Paka mäel, kus pidasime naiste kärajaid. Kohtumise teemana oli välja kuulutatud, et arutleme naiseksolemise kogemuse ja naise rolli üle ühiskonnas läbi aegade.

Loomulikult jäi poolest päevast nende teemade jaoks väheks, kuid mõtted pani liikuma. Juba esimestel minutitel kõlas korduvalt soov, et me suudaks selle kohtumisega ennast vabastada pidevast süütundest, nagu me ei vastaks normidele. Seda me ka tegime.

Ma olen harjunud, et enamik inimesi meie ümber on ebanormaalsed. Vähemalt enda arvates. Kes vähegi paremini ennast tunneb ning julgeb enda suhtes aus olla, peab tunnistama, et mitte keegi meist ei sobi sajaprotsendiliselt kokku ühegi teise inimesega ega ühtegi gruppi. Ikka peame milleski järeleandmisi tegema ning peale jääb n-ö enamuse huvi. Tavaliselt tähendab see sama, mis “kõvema-hääle-ja-suurema-rahakoti” huvi.

Naiste kärajatel rääkisime ühe teemana sellest, kuidas on muutunud naiseksolemise kogemus võrreldes nõukogude ajaga. Mina pidin tunnistama, et nõukogude ajast ma väga palju ei mäleta. Sel ajal oli minu ümber õnnis lapsepõli. Kuna elasime maal, siis välismaailm jõudis meie koduni suures osas nii palju, kui vanemad seda tõid. See tähendab, et palju tolle aja negatiivsest läks minust mööda. Prioriteedid olid teised.

Naise ja nelja lapse emana ei ole nõukogude kogemus aga minust mööda läinud. Ikka leidub neid, kes teavad, kuidas ma peaks elama, kuidas parem abikaasa või ema olema. Praegusel ajal kritiseerijad on oma kasvatuse ja kogemused aga enamasti just nõukogude ajal saanud.

Väärtushinnangud muutuvad ajas ja ruumis. On ilmne, et endiste aegade õpetuste järgi on tänasel päeval väga raske tubli olla. Tänasel päeval aga tuleb lähtuda tänaste teadmiste ja võimaluste järgi. See tähendab pidevalt jätkuvat kriitikat.

Jah, igaüks meist teeb otsused ise ning kritiseerivad tavaliselt ikka need inimesed, kellel enda elud korrast ära ja kes enda probleemidega ei julge tegeleda. Aga ikkagi on kehv, kui kogu aeg on tunne, nagu sa ei vastaks Tõelise Naise, Armastava Abikaasa ja Superema kriteeriumitele. Esimeses kategoorias kvalifitseerumiseks teen ma kodus liiga palju n-ö meestetöid (näiteks puulõhkujaga puude lõhkumine), teises kategoorias annab kriitikaks põhjust liiga vähene kokkamine (“kuidas ei jõuagi kogu perele kolm korda päevas sooja toitu teha?”), kolmandas olen kehv aga liiga suure laste hulga pärast (normaalse pere mõõduks on ju vaja vaid ühte poissi ja ühte tüdrukut, mitte nelja last, kes kindlasti tulid siia ilma mingi eksituse tõttu).

Naiste kärajatel sain oma segadusele selgust. Teemat uurinud naiste ettekannetest tuli välja, et tegelikult pole Eestis alati meestele orienteeritud ühiskond olnud. Pigem on see seotud kristluse levikuga.

Tänasel päeval oleme jõudnud olukorda, kus naisküsimustega tegelejate üle püütakse ikka veel nalja teha. Mis naisorganisatsioonid? Mis naiste ühiskonda sulandamine? Et teeme siis juba meestele sama.

Tegelikult võiks avalikumalt tunnistada, et kui leidub juba hulk inimesi, kes tunnistavad, et naisküsimustega tuleb tegeleda, siis järelikult on probleem olemas. Järelikult on meie ühiskond jätkuvalt rohkem meestekeskne.

Naistel on Eestis väga hea elada. Meil on palju vabadust. Nagu ka meestel. Aga naiste suurim vabadus on mahtuda meeste maailma ja seal hakkama saada. Nii, kui räägid naise rollist maailma jätkajana (mida muud see lastekasvatus on), siis muutud juba selleks, kes ei mahu süsteemi. Praeguste võrdsusotsingute käigus kipume pigem jõudma olukorda, kus unustame, et naised ja mehed on erinevad, oma erinevate rollidega. Püütakse naisi meestele sobivatesse süsteemidesse mahutada, mitte süsteeme muuta. Ja see pole ikka hea.

Eile lõkke ümber koos paljude väekate naistega arutledes tundsin, et olen Naine ja ikkagi Inimene. Tuleb ületada hirm mõiste “naisküsimused” ees, sest riigi ja rahva jätkumise mõttes on oluline just see, et need tihti naljaks muudetud naisküsimused oleks läbiarutatud ja korras.



Osale meie blogi ja koostööpartnerite SUURES PULMALOOSIS, milles võid võita 400 € eest kingitusi!!! Kliki siia ja loe edasi, kuidas osaleda!

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.

Netikuriteod ehk ma ei ole Künnapas Heli

Eile hakkasin saama küsimusi otse-telefoni-kirja teel: "Heli, kas see oled sina?"
"Ei, see ei ole mina!" pidin vastama.

Lugu siis selles, et facebooki ilmus Künnapas Heli. Minu pildid juures. Asukohaks Tartu. Minu sõbrad said sõbrakutseid. Teavitasin kohe FB adminni ja konto kustutati minuti jooksul.

Täna, pühapäeva hommikul, sain alles kell 9 esimese kõne, kus uuest minust teavitati. Jah, seekord polnud minu fotosid kasutatud, kuid jälle said minu sõbrad sõbakutseid.

(p.s. kusjuures tunnistan, et ma ei tea, kes see üldse seal pildil on)

Nii ütlengi, et mul on enda nimel ikka jätkuvalt vaid üks konto kasutuses. Peale selle on mu enda minega seotud kontodest Heli Künnapase looming ja Heli Kirjastus. Peale selle veel Minu ilus elu maal raamat ja maaelu blogi.

Kuna konto on reaalselt loodud ja kasutatud on minu pilte, siis pole tegemist mingi viirusega, vaid keegi teeb seda reaalselt. Vandenõuteoreetikud arvavad, et asi on minu artiklis: Riigikogulane, kas julged mu peale sülitada? Olen kindel, et see riigikogulane, kes selle eelnõu vastu oktoobrikuus hääletab, sülitab iga eestlase peale, kes näeb igapäevaselt vaeva, et oma töö ja teenistusega igapäevast elatist teenida. Peale selle artikli avaldamist hakkasid veel mõned kummalised asjad toimuma (rääkimata sellest, et see artikkel ise kadus kuidagi väga kiiresti kodulehelt ära, mis on väga ebatavaline minu kirjutamise ajaloos).

Jah, ma tean, et kui midagi netti üles panen (ja ma teen seda palju!!!), siis on see seal igaveseks ja kättesaadav kõigile. Enamus mu facebooki tekste ja pilte on avalikud, sest mu tegemised on avalikud. Mida ma siin ikka varjan. Mida rohkem varjad, seda rohkem uuritakse. Mida avalikum kõik on, seda vähem muret, et keegi midagi saladuslikku kusagilt avastab... sest lihtsalt pole midagi varjus.

See aga ei tähenda, et keegi tohiks minuga seotud materjale (isiklikke pilte jms) kuritahtlikult kasutada. Sõpradele tekitatav segadus on vaid üks ebameeldiv pool. Aga no ilmne ongi, et inimene, kes ennast sellise libakonto loomisega lõbustab, ei tahagi mulle midagi head, vaid ongi pahatahtlik. Ja ega ma ei saagi sellist nõmedust kuidagi välistada.

Tänan kõiki sõpru, kes minuga ühendust võtsid. Palun arvestage, et selle haige inimese lõbutsemine ei pruugi veel läbi olla. Püüdke aga keskenduda sellele, mida ma ise olen kirjutanud ja mida levitan, sest ilmselt on ka selle netirünnaku põhjuseks minu tegevus, mis kellelegi ei meeldi.

Minu jaoks on see märk sellest, et ma teen õiget asja ja olen õigele valupunktile tähelepanu pööranud.

Loe siis edaspidigi mu mõtteid siit: Heli arutleb kirjalikult

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.

Kes elas üle esimese klassi esimese nädala?

Kuna kool algas neljapäeval, siis võib praeguseks rahulikult esimese nädala möödunuks lugeda. Nagu näha, pole ma selle nädala jooksul siin sõnagi kirjutanud. Järelikult on muid tegemisi olnud. Kuidas meil siis perekondlikult esimese lapse esimese klassi esimene nädal möödus?

Mathias on jätkuvalt uhke koolilaps. Mina olen jätkuvalt ülimalt uhke koolilapse vanem. Herlend tundub samasugune.

Esimesel päris koolipäeval ehk eelmisel reedel Mathiasele kooli järgi minnes võttis mind vastu spordipükstes pojake. Kuna neil oli esimene tund kehaline kasvatus, siis panin teised riided kotiga kaasa.
"Ma ei leidnud kotist teisi pükse?" tunnistas laps. Otsisime siis koos ja püksid olid täitsa olemas. Muidu aga kõik toimis ja Mathias oli ikka elevil.

Esmaspäeva õhtul sai Mathias muusikakoolis kätte trompeti. Ta oli niiii uhke! Kodus oli esimese asjana vaja kõigile mängida. Väiksemad fännasid ning hüppasid ümber Mathiase:

Joosep uurib kontserti ajal hellalt trompeti koti sisu. Koer Barbi andis ka pärast esimest hullunud haukumislainet alla ja kuulas.

Kui peale muusikakooli katseid tuli välja, et Mathias hakkab trompetit õppima, siis oli mul natuke hirmus. Ma olen kuulnud, et trompetist on väga raske häält kätte saada. Rääkimata sellest, et häälest ka edasi õppima hakata. Seega võite arvata, kui positiivselt üllatunud ma olin, kui kodus pilli lahti pakkinud pojake kohe valjud selged noodid pillist välja puhus.

"Ma oskan ainult mesilast," teatas Mathias pärast esimest tundi. Mängis meile siis paar korda mesilast ette. Väga lennukas oli! Ma mõtlesin algul, et ju see on mingi harjutus. Pojake siis seletas, et see on hoopis üks lugu, mida ma talle üks päev varem youtubest mängisin. Tuli meelde küll, et enne õpingute alustamist tegime kodutööd ja kuulasime seda lugu: Rimski-Korsakov "Kimalase lend" Raske elu küll, kui pärast esimest tundi AINULT kimalase lendu oskad. No eks peab siis paar nädalat veel käima, et mõned lood veel selgeks saada.

Ma olin siis see karm ema, kes teatas, et Mathias peab natukene veel õppima, et Kimalase lend oleks ikka päris õige Kimalase lend. Et loo mängimiseks on hea noote osata, sest üks lugu peaks mitmel järjstikusel mängimisel ühte moodi kõlama. Mathias mõtles natuke ja vastas:
"No olgu, ma mängin praegu enda mesilase lugu. Siis pärast õpin need noodid ka selgeks ja mängin seda teist lugu ka!"
Juhtum lahendatud.

Enne teisipäevast tantsutrenni käisime ka minu vanemate juurest läbi, sest Mathias tahtis kindlasti vanaisale trompetit mängida. Vanaisa ju mängis ka kunagi, nii et Mathiase jaoks oli nii tähtis, et saaks oma oskusi kohe demonstreerida.
"Ma mängin sama pilli, mida vanaisa mängis ja mida mängib onu Priit (Aimla)!" teatas ta ka samal päeval uhkelt. Eks ta on Priitu läbi aastate erinevatel kontsertidel mängimas näinud. Eelmisel aasal rahvamaja sünnipäeval lasi Priit kõigil meie lastel trompetit proovida ka, nii et arvata võib, et just Priidul lasub suur "süü" mu lapse trompetihuvis. Kevadine Pipi etenduse külastamine Estonia teatris on ka muidugi lastel siiani meeles (loe siit: Pipi etendus läks südamesse). Nii armas, kui su ümber on mõnusalt andekad inimesed!!!

Pühapäeva õhtul kiletasin Mathiase raamatud ka ära. Kõik raamatud. Isegi aabitsa. Selles viimases on süüdi Herlend. Nimelt oli kokkulepe, et üks tema panus lapse kooliteesse on see, et ta lõikab liikuva aabitsa tähed lahti. Kui mina teatasin õnnelikult, et mul on kiletatud... ja et mul on kiletamisest kõrini, siis Herlend avastaski, et aabits tuleks ikka ka ära kiletada. Pärast tuli välja, et tema polnud selleks ajaks lihtsalt liikuva aabitsa tähti lahti lõigatud saanud ja nii ei kannatanud ta ka mõtet minu puhkusest. Selge, kiletasin aabitsa ka ära!

"Mathias, kas sa nägid, et ma kiletasin kõik su raamatud ära?" küsisin pojakese käest järgmisel päeval.
"Jaa, ma mängisin terve tunni nende mullidega raamatu kaane peal. Nii põnev oli!" vastas Mathias õnnelikult.
Eee...ahaaaa, selleks ma terve õhtu vaeva nägingi, et lapsel põnev oleks. Ta veel selgitas, et püüdis nii mängida, et õpetaja ei näeks. Hmm, nii et minu tekitatud mullid pakkusid lapsele pikemaks ajaks tegevust.

No igatahes ma ise jäin ka oma tööga rahule ja... mõned aastad harjutamist veel ja äkki järgmised mu lapsed ei saa esimeses klassis kile mullidega mängida.

Selle nädala suurim väljakutse on olnud huviringide graafiku paikapanek. Otse loomulikult selgus, et trompeti tunnid on täpselt samadel päevadel ja samadel kellaaegadel kui tantsutrenn Pärnus. Õnneks oli trompeti õpetaja nõus teisipäevase tunni esmaspäevaks tõstma. Tantsutrennis tuli välja, et põhimõtteliselt on võimalik ka vanemate poiste rühmas osaleda. Ainult nüüd tuleb välja selgitada, kas Mathias seal ka hakkama saab, sest üle võimete käivat tantsutrenni pole mõtet teha. See võtab lapsel varsti isu ära. Suuremate trennis osalemine tegi meie neljapäeva selgemaks. Nii jõudis Mathias tantsima ja ka trompeti tundi. See tähendab, et kell 12.10 olin lapsel kooli juures järgi. Käisime kodust läbi. Võtsime asjad kaasa. Vastasin paarile e-kirjale ja seejärel sõitsime Pärnusse. Tantsutrenni ajal ajasime Christianiga asju. Pärast trenni käisime toidupoest läbi. Seejärel Pärnu-Jaagupisse lasteaeda Mariale ja Joosepile järgi. Viisime väiksemad koju. Sõime. Mathiasega tagasi autosse ja kl 18ks muusikakooli.

Järgmisel nädalal algavad ka rühmatunnid. Siis käib Mathias enne linna sõitmist muusikakoolis rühmatunnis ka.

Maadlusega otsustasime ära, et sinna meie lastest sel aastal keegi ei lähe, sest see oleks ülim ülepaisutus meie ajakavas. Kahju oli küll, aga mingi otsus tuli vastu võtta. Samuti tuleb ilmselt jalgpallist loobuda, sest kui Mathias jääb nüüd sellesse teise tantsurühma, siis on jalgpalli- ja tantsutrenn samal ajal.

Tänase seisuga on meie koolipäevale järgnev nädalaplaan siis selline:
Esmaspäev
17.30 Joosepi muusikakooli eelkool
18.00 Mathiase trompet
18.30 minu laulukoor
Seega tundub, et kui Maria ja Christian on lasteaiast koju viidud, siis lähen mina Joosepi ja Mathiasega muusikakooli. Kui Joosepi eelkooli tund lõppeb, läheme koos laulukoori. Mathias läheb ise trompetisse ning tuleb pärast seda laulukoori järgi. Koju hakkame sõitma kl 20.

Teisipäev
13.00 Mathiase solfedžo rühmatund muusikakoolis
18.15-19 Mathiase tantsutrenn Pärnus
Kui toidupoest ka läbi käia, siis koju jõuame umbes 20.15

Kolmapäev
Hetke seisuga on meil vaikus

Neljapäev
12.20 Mathiase rütmika rühmatund muusikakoolis
15.00 Mathiase tantsimine Pärnus (edasijõudnute rühm)
18.00 Mathiase trompet muusikakoolis

Reede
Puhkus!

Laupäev
Kui Mathias jätkab teises tantsurühmas, siis on laupäeval trenn.

Kui siia vahemaad juurde lisada, siis on see päris mõnus hulk kilomeetreid edasi-tagasi sõita. Kui mõelda, et üle nädala olen ma neljapäeva õhtuti ise Tallinnas erakonna juhatuse koosolekul ja pärast Mathiase kooli harjutamist hakkan üldse rohkem tööalaselt ringi liikuma, siis... No kui Herlend Soomes töötas, siis käisid meie lapsed veel kaks korda nädalas maadlemas ning püüdsin ka väiksematega muusikakooli jõuda. Mingil hetkel sain aru, et üksi ei jõua.

Kas seda kõike on liiga palju? Ma küsiks vastu- aga mida lapsed selle asemel peaks tegema? Mida teevad need lapsed, kes ei käi üheski huviringis? Meie lapsed vaatavad ka päris palju multikaid, kuid arvutimänge käib Mathias vanavanemate juures mängimas. Seda ka siis, kui lubame.

Loomulikult on oluline, et vaba aeg aitaks last (no ja meid ennast ka!) taastada. Praegusel ajal käsutan koju jõudes lühimatel päevadel lapsed õue mängima. Ise lähen ka. Sel nädalal lõbustasime õhtuti ennast sellega, et vedasime koos kuivi puid õuest riidast kuuri alla ning viisime lammastele rohtu.

Päevadel, kui pärast 20 koju jõuame, siis väga enam õue ei roni. Eriti kuna uneaeg on 21-21.30 paiku. Siis saadan nad telekast eemale mängima. Parim on see, kui telekas on täitsa kinni, aga mõnikord jään võitluses Herlendiga sellele nõudmisele alla.

Kui lastel on pingelisemad ajad (käivad koolis, lasteaias), siis multikaid väga palju ei näe. Nad saavad päeva jooksul niigi palju müra oma meeltesse, nii et pole mingit vajadust seda telekast juurde saada. Viimasel nädalal olen neile õhtuti ka paar kommi lubanud. Ei, see ei saa meil harjumuseks, kuid luban neid Mathiase esimese koolipäeva tuutust järjest natukese haaval süüa.

Viimasel ajal olen neile ka taastamise ajal raamatuid lugenud rohkem kui suvel. Viimastel nädalatel oleme ühiselt läbinud minu esimese lasteraamatu "Kolme pärna saladus". Täna jõudsime sellisesse kohta, kust mul edasi pole kirjutatud. Lastele meeldib siiani väga ja nüüd pean lihtsalt lõpuni valmis kirjutama. See, et saab oma lastest koosneva testgrupi peal raamatut proovida, on tõsiselt mõnus viis kirjutamiseks.

Pragu on kõige olulisem lapsega reeglid ja süsteemid paika panna. Koolipäeva lõpus ma tal enam koolimajas sees järgi ei käi. Reegel on see, et tuleb ise parklasse. Ühel päeval jäi aga üks tund ära ja Mathiasele järgi läinud Herlend ei leidnud teda üles. Mõne aja päras tuli välja, et oli läinud ühe sõbra juurde. Sellises olukorras ongi oluline mõista, et laps pole süüdi. Laps ei saa lahendada olukorda, milleks tal pole reegleid või kogemust. Nii ongi praegu kõige olulisem last ennast mõtlema õpetada.

Mathiasel pole jätkuvalt nutitelefoni. Ei saanud ka pärast seda, kui me ärajäänud tunniga päeval last üles ei leidnud. Ega hääletult kotis olev telefon ka ei päästa, kui lapsel pole mõtlemisvõimet ja oskust hakkama saada. Eesmärk pole ju see, et lapsel oleks ema-isa kohe telefonikõne kaugusel, vaid eesmärk on, et laps saaks ühiskonnas hakkama. Lapsevanema ülesanne pole last nutiseadmestada, vaid õpetada talle, kuidas elus erinevates olukordades hakkama saada ning enda tegude eest vastutada.

Meie ühisõpingud jätkuvad! (kuulsin, et esimene õppus pidavat 9 aastat järjest käima...)

Kui sa soovid infot minu järgmise postituse kohta, siis hakka meie lehe facebooki sõbraks siin: Minu ilus elu maal facebookis.

Ma ei saa aru, kes täna kooli läks?

Ausalt, ma ei saa aru, kes meil siin täna kooli läks. Ma olen terve päev nii õnnelik olnud, nagu oleks see mina olnud. Aga faktidele näkku vaadates tundub, et see oli ikka mu esiklaps Mathias. Pole hullu- ta ise on sama õnnelik olnud terve päeva, nii et minu rõõmustamine pole kuidagi tema koolitee alustamist seganud.

Kodu ukselt läksime esimest korda pojakese kooli poole teele nii:

Kui siit pildilt mõlema (või vähemalt minu) silmist uhkust välja ei loe, siis on küll asi vaataja silmades.

Mathiase lasteaia lõpupeo ja enda pulmad sain vesistamata hakkama. Täna koolimajja astudes aga tundsin, kuidas emotsioonid on laes. No ja kui lõpuks värsked esmaklaslased oma suurte kõrval saali marssisisd... ja kui ma veel nägin, et Mathiase "suur" on mu tädipoja tütar Mailis... see oli nii armas! Nagu mingi ring sulgus. Ühe algus on ikka teise lõpp.

Läbi pisarate oma last vaadates sain aru, et selles asi ongi- Mathiase koolitee algus on mingi uue eluetapi algus. Mitte vaid see, et me peame nüüd igal hommikul kindlasti lapsega kodust välja jõudma ja õhtuti õppida aitama. Pigem uue etapi algus minu suhtes kooliga. Kes mu loomingut vähegi lugenud on, siis teab, et mu noorteromaanide "Lõpupidu", "Tristan" ja "Ütlemata sõnad" koolimaja on ikka olnud Pärnu-Jaagupi Gümnaasium. Samuti jookseb see sisse mu romaani "Homme on ka päev". Minu jaoks möödus selles majas 12 kooliaastat. Peale selle olen ühe aasta seal töötanud õpetajana. Seega on mul "oma koolimajaga" kindel side olemas. Aga viimaste 16 aasta jooksul oleksin nagu pidanud pidevalt otsima mingit põhjust, et saaks koolimaja külastada. Mathias aga annab mulle nüüd legaalse põhjuse uuesti koolis käia. No vähemalt mõne korra. Olgu-olgu, ma ei kavatse pidevalt koolis käima hakata. See aga polnud nali, et minu jaoks on see mingi ringi sulgumine, et 28 aastat pärast minu esimesse klassi astumist teeb samas koolis seda mu esimene laps. Nüüd pole ma koolis enam ainult vilistlane ning endine õpetaja, vaid lapsevanem! Minu jaoks on see alati kuidagi nii uhke tundunud.

Uhkus! Vot see ongi tunne, mida täna enamuse päevast tundsin. Ma olin kuidagi niiiii uhke enda ja Mathiase üle. Jah, ma saan aru, et ta ei pidanud pingutama selleks, et ta kooli vastu võetaks, sest kõik lapsed läksid kooli. Seega pole see uhkus selle üle, nagu oleks ta teinud midagi erakordset, mis tuleneb vaid tema isikust. See tundub lihtsalt kuidagi nii suur asi. Ma saan aru, et see on koolitee algus, kust alles tuleb edasi minna... aga see ongi kuidagi niii vägev ja vahva ja uhke...

Ja siis veel muusikakool ka! Seal oli täna ka aktus. Mathias hakkab trompetit õppima. Kui õpetaja küsis, miks just see pill, siis selgitasime, et me välistasime kõik pillid, mida Mathiase ema (ehk siis mina) on õppinud. Ehk siis akordion, klaver, viiul, kitarr. Kordan-olen neid erinevas mahus õppinud, mitte ei mängi kõiki. Need pillid välistasime mitte seepärast, et ta neid kunagi ei võiks valida, vaid seepärast, et kodus oleks erinevamate oskustega inimesi. Sest see on nii lahe!

Mathiase sõber Erko hüüatas direktori jutust tulenevalt keset aktust: "Mathias, hakkame bändi tegema!" Naersime teiste lapsevanematega, et jah, trompet ja akordion koos on mõnus bänd. Aaaga... tegelikult mul on kodus sama mõte, et ühel päeval ma tahan koos kõigi oma lastega pilli mängida! Ja muusikakooli aktusel esimese päeviku kättesaamine on esimene samm sel teel, et ühel päeval saan ma Mathiase ja kõigi teiste oma lastega bändi teha (kodus ikka!). Vene romaane lugedes on minu jaoks alati kadedust tekitav, et seal toimuvad kodused õhtud, kus keegi perelastest mängib mingit pilli. Ma olen alati endale ka neid tahtnud. Jah, lapsena mängisime ka õdedega sugulastele erinevatel sündmustel oma lugusid ette. Usun, et esimestel aastatel oli see kohustuslik kuulamine sugulastele päris piin, kuid viimastel kindlasti juba korralik nauding heast muusikast.

Ma ei saanud jätta tegemata pilti Mathiasest sellele trepil, millel algab mu noorteromaani "Ütlemata sõnad" tegevus. Jah, mina kirjutan seda treppi ja koolimaja ka tulevikus veel raamatutesse, kuid Mathias käib nüüd täieõigusliku kooliõpilasena mööda neid iga päev. Jah, see on minu elus ühe ringi sulgumine. See on mingi verstapost. Palgapäev, millest alates hakkavad senise õpetuse ja kasvatuse viljad selguma. Nüüd saame näha, millist tulemust senine kasvatus annab.

Ringi sulgumine tähendab uue algust. Minu jaoks on see nüüd lapsevanemluse õppetund sellest, kuidas lapsest lahti lasta. Loomulikult jään ma ta kõrvale igavesti, aga nüüd on see koht, kus pean oma õpetuse ja kasvatuse tulemusi maitsma- Mathias tegutseb omas maailmas ja peab seal ise hakkama saama. Olen jätkuvalt kindel, et lapsevanemaks olemise suurim ülesanne on valmistada laps ette ühiskonnas hakkamasaamiseks ja seejärel on veel suurem ülesanne- laps lahti lasta! Lubada tal lennata. Enne, kui mind nende sõnade pärast lastekaitsesse kaebate selgitan, et loomulikult käib see sammhaaval. Sellegi poolest olen kindel, et suurim alus Mathiase kujunemisele on kodus praeguseks antud. Kodu (lapsevanemad) saab nüüd toetada, kuid enamus mõjutajaid tulevad väljast poolt kodu. Ja eks see kodune mõjutamine käib ikka läbi eeskuju. Kooliskäimise mõttes peaks vist küll eeskujust piisama, sest oma 34st eluaastast olen mina koolis käinud 18 aastat (+ 7 aastat muusikakoolis).

Õhtul Mathiast koju õnnitlema tulnud pandi aga kõik seina äärde:

Ikka fotoseina. Just see nurk on läbi erinevate ürituste meil pildistamise kohaks kujunenud.

Kogu selle uhkeõnnelikvägev-päeva negatiivne osa on Joosep. Tema ei saa nimelt aru, et millal tema siis kooli läheb. Et mis mõttes kahe aasta pärast? Et kas see on sama, mis esmaspäeval? Selgitasin, et ei, see on rohkem kui 600 päeva pärast. Hea, et Joosep ei minestanud selle uudise peale. Aga no see oli vaid seetõttu, et ega ta ei saa täpselt aru, kui palju see 600+ päeva on.

Joosepi jaoks oli siiani lasteaias Mathias see tugisammas, kelle järgi joonduti. Päev oli korras, kui sai lasteaias õues Mathiasega mängida. Kodus samamoodi. Eks Joosep tahab ka lasteaia lõpupidu ja kogu seda koolimineku tralli. Pojakese nukrutsemise positiivne külg on, et järelikult oleme siin suutnud kooliminekust nii suure numbri teha, et Joosep ootab seda väga. Mõtlesin just välja, et Joosep läheb kooli 30 aastat pärast mind. Täpselt nii palju möödub minul koolitee alustamisest 2018.aastal, mil Joosepit lõpuks see õnnepäev tabab.

Kogu selle teema lõpetuseks aga palju-palju õnne ja mõnusat koolitee algust kogu meie pere poolt teistele meie sõprus- ja sugulaskonna esmaklaslastele: Rolandile, Devinile, Hannale, Siimule ja Aliisele!

Ma lähen ja olen nüüd laste juures uhke ja õnnelik edasi ja püüan meeles pidada, et e-koolis peab käima... ja lapse peab iga tööpäev kooli viima (ja see ei loe, et minu töönädal käib teisiti, kui kõigil teistel)!