Teate, täna on pühapäeva õhtu ja ma teen nüüd postituse "mina olin siin!" ehk siis räägin lihtsalt sellest, mida ma täna tegin. Ütlen ette ära, et enamuse inimeste jaoks ei teinud ma mitte midagi erilist. Ja see ongi minu jaoks eriline.
Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.
Nii et asi selline, et ma istun teleka ees arvutis. Vaatasin ära "Suure komöödiaõhtu" (ma eeldan, et see oli kordus). Jussi nägin ikka jälle ka (jaaa, ma ei väsi seda kordamast...eriti pärast tänast öist "lugejatega kohtumist"... kohe räägin täpsemalt!), natuke "Kööki" vaatasin ja enne seda mingi osa Aktuaalse Kaamera uudiseid. Ehk siis suure hulga telekast vaatasin täna ära. Nüüd käib näiteks Top Gear, aga seda ainult seepärast, et Herlend tuli katusealt alla (ehk teiselt korruselt), sest ei viitsinud kl 23 enam edasi ehitada ja nüüd on pult tema käes. Vahetasin selle arvuti toidu vastu ehk et Herlend pani arvuti laadija mu palumise peale seina ning sama käiguga virutas puldi sujuvalt ära.
Miks kogu see jama praegu toimub?
Sest öösel oli kohtumine lugejatega.
No Kasper ja Veronika käisid külas. Sõbrad, noh. Istusime pool ööd õues lõkke ääres (selle, mida nad mul grilli süüdata ei lubanud) ja rääkisime kogu maailma läbi. Siis jõudsime blogimise ja raamatuteni. Kasper on see, kes aitas mul mu noorteka "Ütlemata sõnad" meespeategelasele näo andnud Juss Haasmaga kohtuda (Mis värk mul selle Juss Haasmaga on? ). Veronika arvas peale 3 pakkumist ära, kelle järgi ma naispeategelase Maria näo kirjutasin. Hmm, nii läbinähtav olengi?
Lugejatega kohtumine viis meid kell 1 öösel minu töötuppa, kus avanesid saladuslikud algallikad: näitasin neile piltide ja nimedega tabelit, mis raamatu kirjutamise ajal mu seinal rippus. Peale selle näitasin veel hunnikuid poolikute raamatute materjalidest ja rääkisin, kuidas raamatud sünnivad. Nii et sõbrad said keset ööd mu raamatute sünnitusmajas käia. Ma tean, et selline kogemus võib kurvalt lõppeda. No umbes sama, et pärast lihatööstuses töötamist ei taha enam vorsti süüa, sest tead, mis seal sees on.
Ja siis jõudsime blogimiseni. Kasper ja Veronika harisid mind. Ükspäev üks blogija ütles mulle, et minust pole mõtet meedias kirjutada, sest ma pole nii kuulus kui Mallukas või Powerlifting Barbi. Ma siis kaebasin sõpradele seda ja rääkisin, et mul pole õrna aimugi, kes see Barbi on. Meil on kodus koer Barbi, aga ilmselt pole see sama. Ülla-ülla: ma olen umbes 12 aastat bloginud ja mu sõbrad on blogijate teemal paremini haritud. Mulle siis tutvustati blogimaastikku ja vaatasime koos videoid.
"Sa ei saagi teada, sest sa ei vaata telekat," pani Veronika mulle elutargalt diagnoosi.
Jah, võtsin omaks. Multikaid ikka aegajalt vaatan laste kõrvalt, aga seal on ka hoopis teised tegelased.
Eee... pani mõtlema! Kui ma öösel neid videoid vaatasin ja mõtlesin, et ma pole nii kuulus, siis tegelikult oli mu suurim küsimus, et kes üldse viitsiks jälgida videoid, kus on juttu vaid sellest, kuhu mingi uus süst tehti või mis uuendusi veel enda juures on tehtud? Tark-mees-taskus teatas, et paljud vaatavad sellepärast, et see on nii debiilne.
Aa, see kuulsuse teema, et miks üldse kuulsaks saamisest jutt oli? Minu jaoks tähendab kuulsuse teema seda, et mind ja mu raamatuid teatakse ja loetakse. Ehk et ma võin ju kirjutada tohutult hea raamatu, aga kui keegi sellest ei tea, siis keegi ei saa ka öelda. Nii et see on see kuulsaks saamise teema. Ok, olgem siis täpsemat- soov saada tuntud ja tunnustatud autoriks!
Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.
Eee... ma loll seda ka ei teadnud, et keegi viitsiks oma aega netis või telekat vaadates raisata sellele, mis on debiilne.
Igatahes ma sain hunniku õppetunde öösel.
Hommikul ärkasin, saatsin sõber Kasperi tööle (kohvi sai ka ikka!) ja hakkasin mõtlema videoblogimisele. Siis käisin vahepeal Pärnu Jahtklubis Vabaerakonna Pärnumaa piirkonna koosolekul (piirkonna juhina ma peaaegu nagu juhtisin seda, aga tegelikult oli mul täna alles suvi, nii et ma pigem ikka kuulasin ja vaid vahepeal targutasin kaasa. Lubasin augustis taas asjalikuks hakata). Kasperi kodutöö on nüüd mu "Ütlemata sõnad" läbi lugeda. Ma eeldan, et täna töö juures sai pool juba läbi. Veronika sai kaasa raamatu "Lootusetu" (ma varsti blogin sellest, sest väga hea raamat oli. Juunikuus lugesin.). Talle väga meeldis raamat "Pärast", millega ma teda viimati viskasin. Lugemiseks ikka. Nii et ettevaatust- minu juurde tulles võib raamatuga pihta saada.
No igatahes pärast koosolekut mõtlesin (video)blogimisele edasi- kas inimesed, kes selliseid asju vaatavad, nagu ma öösel nägin, on samad, kes käivad minu blogis? Kas minu lugejad ootavad samu asju, et siin tihemini käia? Et ostan nutitelefoni ja räägin teile, mida ma täna tegin ja kuhu astusin ja mida öösel blogidest nägin jne? Ok, selle teemaga on muidugi praegu veel takistus, et ma pole jõudnud nutitelefoni osta. Tegelen.
Aaa, eile ostetud Kroonika lugesin ka läbi. Kusjuures seda ma ikka aegajalt loen.
Ja kirjanik-Kati käest sain tulevikuks häid uudiseid. Nii juhtub, kui sa teed õiget asja, mida armastad. Mina kirjutamist ja kirjastamist igatahes armastan ja püüan need selgeks ka saada. Õpin kogu aeg!
Kui nüüd algusse tagasi jõuda, siis kogu see omaette undamine tuleb sellest, et mu blogi külastajate arv on viimasel ajal kiirelt tõusnud ja mul on taas paanika ja segadus, et mida te armsad inimesed siit leiate? Mida tahate edaspidi leida?
Kui sa veel enne seda ei teinud, siis tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.
Mõni ütleb kohe, et ära muretse ja ole, kes sa oled. Heh, eks ma nagunii olen, kes ma olen, sest mul pole kedagi teist, kes olla. Lihtsalt igaüks teab minust erinevat külge. Nii saan ka blogis valida, mida ja kuidas kirjutan. See rõõmus uudis kasvavatest külastajate numbritest ongi see, miks kogu see segane lugu kirja sai ja miks ma pool päeva (video)blogimisele olen mõelnud.
Nii et ma täna ei tahtnudki millestki kirjutada, vaid mõtlesin siin veidi omaette... kõvasti... kirjalikult. Nii juhtub, kui öösel lugejatega kohtumas käia. Aga sina ilmselt istud pühapäeva õhtul arvutis (või telefonis) ja loed seda, mida ma kirjtuasin.
Aitäh sulle! Loodan, et järgmisel korral satud siia seepärast, et sulle meeldib see, mis siin toimub. Ja et rohkem meeldiks, võid soovitada, mida edaspidi lugeda (või videos näha?) tahad. Ja tule meie FB sõbraks ka (Minu ilus elu maal facebookis), sest siis saad kiiremini toimuvast teada.
Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!
Ilus elu maal jätkub, sest ilus on olla!
pühapäev, 31. juuli 2016
laupäev, 30. juuli 2016
Kust tellida pulmadeks ametimärgid ja külalisteraamat? (pulmad 16.07.2016 #5)
Enamus olulisi asju meie pulmakorralduses said tehtud viimase 1,5 kuu jooksul. Nii mõtlesin umbes kuu aega enne pulmi ka seda, et ametimärgid pulmas peavad olema puidust ja kuidagi erilised. Leidsin netist ilusa pildi piltidega ametimärkidest. Selge- sellised tulevad meile ka. Kes aga need õigeaegselt valmis teeks? Ühel tegijal, kelle leidsin, lõppes suviste tellimuste vastuvõtmine juba kevadel.
Nii juhtuski, et blogiauhindade jagamisel sain kokku Liisiga, kes lubas kõik käsitöölised asjad meie pulmadeks ära teha.
Ametikohtade nimed said paika ja Liis hakkas tegutsema. Ametimärgid tulid välja sellised:
Töösse rakendatult nägid ametimärgid välja sellised:
Kingitused meie pulma tulid enamasti ümbrikus. Seega oli vaja kingituste kasti. Mõtlesin nii selle kui külalisteraamatu poest osta, sest olin varem näinud täpselt selliseid, mis meeldisid. Siis aga näitas Liis, mis tal on pakkuda.
Need sobisid väga hästi ja läksid käiku.
Kõik, kellel on sama mure ja vaja ametimärke, kingikarpi ja külalisteraamatut, siis andke Liisile tellimus sisse. Peale selle, et sain kvaliteetsed tooted, on minu jaoks oluline, et sain need kiiresti. Aga no kui te kõik nüüd Liisi käest hakkate käsitööd tellima, siis läheb arvatavasti aega rohkem.
Liisi käest saab kindlasti ka muid käsitöö tooteid tellida. Ja eks neid samu ametimärke saab kasutada ka muudel üritustel, mitte ainult pulmades (näiteks suguvõsa kokkutulekul nimemärkidena vms).
Meie koostöö algas aga üldse algusest ehk kutsetest. Mina saatsin Liisile pildi ühest lihtsast mõttest ja sellest tulid välja sellised kutsed:
Mina ise trükkisin ja lõikasin ja kleepisin need vahelehed, ülejäänud tegi kõik Liis valmis.
Nii et kui sul on huvi, otsi ta üles facebookist: Tasku Draakon või kirjuta Liisile aadressil Liisvilde@hotmail.com .
Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
Nii juhtuski, et blogiauhindade jagamisel sain kokku Liisiga, kes lubas kõik käsitöölised asjad meie pulmadeks ära teha.
Ametikohtade nimed said paika ja Liis hakkas tegutsema. Ametimärgid tulid välja sellised:
Töösse rakendatult nägid ametimärgid välja sellised:
Kingitused meie pulma tulid enamasti ümbrikus. Seega oli vaja kingituste kasti. Mõtlesin nii selle kui külalisteraamatu poest osta, sest olin varem näinud täpselt selliseid, mis meeldisid. Siis aga näitas Liis, mis tal on pakkuda.
Need sobisid väga hästi ja läksid käiku.
Kõik, kellel on sama mure ja vaja ametimärke, kingikarpi ja külalisteraamatut, siis andke Liisile tellimus sisse. Peale selle, et sain kvaliteetsed tooted, on minu jaoks oluline, et sain need kiiresti. Aga no kui te kõik nüüd Liisi käest hakkate käsitööd tellima, siis läheb arvatavasti aega rohkem.
Liisi käest saab kindlasti ka muid käsitöö tooteid tellida. Ja eks neid samu ametimärke saab kasutada ka muudel üritustel, mitte ainult pulmades (näiteks suguvõsa kokkutulekul nimemärkidena vms).
Meie koostöö algas aga üldse algusest ehk kutsetest. Mina saatsin Liisile pildi ühest lihtsast mõttest ja sellest tulid välja sellised kutsed:
Mina ise trükkisin ja lõikasin ja kleepisin need vahelehed, ülejäänud tegi kõik Liis valmis.
Nii et kui sul on huvi, otsi ta üles facebookist: Tasku Draakon või kirjuta Liisile aadressil Liisvilde@hotmail.com .
Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad #4)
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
reede, 29. juuli 2016
Õnnelik mees tahab lõhkuda ja laamendada
Sel nädalal sai taas selgeks mehe õnne valem (vähemalt meie majas): tuleb lasta tal lõhkuda ja laamendada nii palju, kui soovib!
Ehk siis lastelaager ja pulmad tehtud ning elu taas elamise lainel. Nii algas taas remont. Meie eelmistest remontidest saad lugeda siit: 5 aastat elu omas kodus.
Herlend sügeles juba enne pulmi, et tahaks teist korrust puhastama hakata, aga ma ei lubanud tal poolikult alustada ühtegi tööd, mida enne pulmi lõpetada ei jõua. Nii ta siis niheles ja kiunus, aga teise korruse jättis puutumata.
Kuna meie esiklaps Mathias läheb sügisel kooli, tahtsime talle selleks ajaks oma toa valmis saada. Kuna maja esimesel korrusel on kasutatavaid ruume umbes 100 m2 ja seega jätkub seda vaid 2 toa ja köögi jaoks, siis lastetoad peavad mahtuma teisele korrusele. Teise korruse ehitamiseks on vaja aga esimene korrus korda teha. Lastetuba on viimane, mis all korrusel on renoveerimata (kuigi 2011a enne sissekolimist sai tehtud kiirremont). Kuni selle toa laed ja põrandada ja seinad paigas pole, nii kaua ei saa ka teist korrust teha.
Nii hakkaski ükspäev lõbutsemine pihta ja Herlend hakkas nautlema:
Mulda ja laelaudu vedas teiselt korruselt alla. Lastetoaga tuleb praegu teha suht samad tegevused, mis eelmisel kevadel elutoas sai tehtud: Remont elutoas.
Lapsed võtsid tegevusest loomulikult hoogsalt osa... omal moel:
Lõhkumise ja laamendamise järgmise osana kolisime kõik lapsed meie tuppa magama. Nonii- nüüd elamegi nii, et 25 m2 peale peab 6 inimest magama mahtuma. Kusjuures, lapsed teatasid, et nad on nii õnnelikud, et saavad meie toas magada ja tahaksid, et see nii jääkski.
Ahaaaa.... selle jaoks me ju ehitamegi veel lisaruume....
Lõbu läks edasi nii:
Kui tapeet oli maha võetud ja Herlend hakkas seinast saepuruplaati maha võtma, siis hakkasime tulevikule mõtlema: kas meil põrandalaua toorikut üldse on? Oli küll. Nii tõingi kohe samal õhtul Herlendi vanemate juurest käru, Herlend ladus lauatoorikute koorma peale ning mina sõitsin järgmisel hommikul saekaatrisse. Kuna koorem oli taas... ebaviisakalt suur, siis sõitsin.... viisakalt vaikselt. Kohale jõudsin.
Kuna suvel nad saekaatris okaspuud kuivatisse ei saada (või mingi teema oli sellega), siis ei lubatud mulle mingit aega, et millal meie lauad kuivatatud saab. Hööveldamiseks oleks aega küll, kuid kuivatiga peab ootama.
Ega teoreetiliselt sellega väga kiire polegi, sest enne on vaja kõik muld 2.korruselt ära vedada, seinad lõpuni puhtaks saada, seinad puhtaks lihvida, laelauad lihvida ja värvida (lakkida?), põrand üles võtta, põrandalt tsement-muld-jms ära vedada, põrand soojustada, elektri- ja keskkütte juhtmed paika panna jne.
Nii et taas on sõda kodutalus (mida muud tähendab remont majas, kus samal ajal sees elatakse).
Ehk siis lastelaager ja pulmad tehtud ning elu taas elamise lainel. Nii algas taas remont. Meie eelmistest remontidest saad lugeda siit: 5 aastat elu omas kodus.
Herlend sügeles juba enne pulmi, et tahaks teist korrust puhastama hakata, aga ma ei lubanud tal poolikult alustada ühtegi tööd, mida enne pulmi lõpetada ei jõua. Nii ta siis niheles ja kiunus, aga teise korruse jättis puutumata.
Kuna meie esiklaps Mathias läheb sügisel kooli, tahtsime talle selleks ajaks oma toa valmis saada. Kuna maja esimesel korrusel on kasutatavaid ruume umbes 100 m2 ja seega jätkub seda vaid 2 toa ja köögi jaoks, siis lastetoad peavad mahtuma teisele korrusele. Teise korruse ehitamiseks on vaja aga esimene korrus korda teha. Lastetuba on viimane, mis all korrusel on renoveerimata (kuigi 2011a enne sissekolimist sai tehtud kiirremont). Kuni selle toa laed ja põrandada ja seinad paigas pole, nii kaua ei saa ka teist korrust teha.
Nii hakkaski ükspäev lõbutsemine pihta ja Herlend hakkas nautlema:
Mulda ja laelaudu vedas teiselt korruselt alla. Lastetoaga tuleb praegu teha suht samad tegevused, mis eelmisel kevadel elutoas sai tehtud: Remont elutoas.
Lapsed võtsid tegevusest loomulikult hoogsalt osa... omal moel:
Lõhkumise ja laamendamise järgmise osana kolisime kõik lapsed meie tuppa magama. Nonii- nüüd elamegi nii, et 25 m2 peale peab 6 inimest magama mahtuma. Kusjuures, lapsed teatasid, et nad on nii õnnelikud, et saavad meie toas magada ja tahaksid, et see nii jääkski.
Ahaaaa.... selle jaoks me ju ehitamegi veel lisaruume....
Lõbu läks edasi nii:
Kui tapeet oli maha võetud ja Herlend hakkas seinast saepuruplaati maha võtma, siis hakkasime tulevikule mõtlema: kas meil põrandalaua toorikut üldse on? Oli küll. Nii tõingi kohe samal õhtul Herlendi vanemate juurest käru, Herlend ladus lauatoorikute koorma peale ning mina sõitsin järgmisel hommikul saekaatrisse. Kuna koorem oli taas... ebaviisakalt suur, siis sõitsin.... viisakalt vaikselt. Kohale jõudsin.
Kuna suvel nad saekaatris okaspuud kuivatisse ei saada (või mingi teema oli sellega), siis ei lubatud mulle mingit aega, et millal meie lauad kuivatatud saab. Hööveldamiseks oleks aega küll, kuid kuivatiga peab ootama.
Ega teoreetiliselt sellega väga kiire polegi, sest enne on vaja kõik muld 2.korruselt ära vedada, seinad lõpuni puhtaks saada, seinad puhtaks lihvida, laelauad lihvida ja värvida (lakkida?), põrand üles võtta, põrandalt tsement-muld-jms ära vedada, põrand soojustada, elektri- ja keskkütte juhtmed paika panna jne.
Nii et taas on sõda kodutalus (mida muud tähendab remont majas, kus samal ajal sees elatakse).
neljapäev, 28. juuli 2016
Heli ja Herlendi ilupildid (pulmad 16.07.2016 #4)
Maagiline esmakohtumine tehtud, istusime Herlendiga pulmaautosse ning sõitsime laulatuseks valitud Vigala kiriku teisele kaldale ilupilte tegema.
Teoreetiliselt mulle ei meeldi mõte, et enne laulatust kokku saada ja abiellunutena poseerida. Minu jaoks on pildistamised ja muu taoline siiski laulatuse järgsed tegevused. Kuna aga nelja lapse kõrvalt abiellumine ise ka pole väga traditsiooniline, siis see oli veel üks enda põhimõtetele järeleandmine. Nii tegimegi enne laulatust kiriku lähedal sillal ja tiigi ääres mõned klõpsud.
Vahva oli näha, kuidas teisel kaldal inimesed (meie iseomaenda külalised) meid vaatama jäid. Meie lapsed tahtsid meie juurde joosta, kuid käskisime nad kiriku juurde tagasi viia, sest nad oleks seganud. Kusjuures lõpuks olidki lastega pildid need, mida me pulmadest väga ei saanud. Ma olin alati ette kujutanud, et mul on pärast pulmi hunnik pilte, kus ma olen imearmas pruut ja siis olen kas ühe või mitme lapsega kuidagi armsalt koos. Aga meie lapsed polnud laulatuse lõpuks väga koostöövõimelised ning sundima me neid ei hakanud. Pulmapeol olid neil ka muud tegemised ja ega endal ei tulnud ka meelde selliseid pilte korraldada. Eks ma vaatan jätkuvalt teiste pruutide pilte lastega, sest need on nii armsad. Enda ja oma lastega pildistan aga mõnel muul päeval. Õnneks neid meil jagub.
Mitteabiellunud Künnapas ja Kruusmann nägid aga välja sellised:
Vahepeal tegime ühe väga poseeritud ilupildi ka (kes irooniast aru ei saa, siis tegelikult ühe elusa päris pildi):
Järgmised ilupildid tegime juba abikaasadena ehk siis pärast laulatust kodus. Fotograaf Meelis Tomson sai õige kiiresti aru, et puuriidad on minu teema ja neist mööda ei saa. Nii kasutasime minu armastusega laotud ja ka ladumata jäetud puud ilusti ära:
Viljapõllule tippisime väga ettevaatlikult. Ausalt. Selleks ajaks olin oma pulmadeks ostetud kontstel trampinud tükk maad mööda tiigi kallast, seisnud pool tundi kiriku ees murul ja püüdnud mitte mulla sisse vajuda ning nüüd siis pikk matk viljapõllule, sest fotograafi arvates polnud me ikka piisavalt kaugel. Peale selle sai selgeks, et mu üliilus kleit toimib ülimalt hea putukavõrguna. Kleidi kihid vangistasid enda alla ilusti kõik putukad, keda tee peal kohtasin. Vähemalt teised said minu ümber siis putukavaba elu nautida.
Viljapõllul nägime välja sellised:
Ma pole kunagi suudluse ajal nii palju rääkinud, kui selle viimase pildi jaoks suudeldes. No sellest pildist on vist 101 erinevat võtet ehk siis me suudlesime kaua...kaua... Ei, mul pole midagi oma abikaasa suudlemise vastu, aga fotograafi nina alla nõuetele vastavalt suudelda on veidi midagi muud.
Sellised saidki ilupildid meie pulmas!
Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
Teoreetiliselt mulle ei meeldi mõte, et enne laulatust kokku saada ja abiellunutena poseerida. Minu jaoks on pildistamised ja muu taoline siiski laulatuse järgsed tegevused. Kuna aga nelja lapse kõrvalt abiellumine ise ka pole väga traditsiooniline, siis see oli veel üks enda põhimõtetele järeleandmine. Nii tegimegi enne laulatust kiriku lähedal sillal ja tiigi ääres mõned klõpsud.
Vahva oli näha, kuidas teisel kaldal inimesed (meie iseomaenda külalised) meid vaatama jäid. Meie lapsed tahtsid meie juurde joosta, kuid käskisime nad kiriku juurde tagasi viia, sest nad oleks seganud. Kusjuures lõpuks olidki lastega pildid need, mida me pulmadest väga ei saanud. Ma olin alati ette kujutanud, et mul on pärast pulmi hunnik pilte, kus ma olen imearmas pruut ja siis olen kas ühe või mitme lapsega kuidagi armsalt koos. Aga meie lapsed polnud laulatuse lõpuks väga koostöövõimelised ning sundima me neid ei hakanud. Pulmapeol olid neil ka muud tegemised ja ega endal ei tulnud ka meelde selliseid pilte korraldada. Eks ma vaatan jätkuvalt teiste pruutide pilte lastega, sest need on nii armsad. Enda ja oma lastega pildistan aga mõnel muul päeval. Õnneks neid meil jagub.
Mitteabiellunud Künnapas ja Kruusmann nägid aga välja sellised:
Vahepeal tegime ühe väga poseeritud ilupildi ka (kes irooniast aru ei saa, siis tegelikult ühe elusa päris pildi):
Järgmised ilupildid tegime juba abikaasadena ehk siis pärast laulatust kodus. Fotograaf Meelis Tomson sai õige kiiresti aru, et puuriidad on minu teema ja neist mööda ei saa. Nii kasutasime minu armastusega laotud ja ka ladumata jäetud puud ilusti ära:
Viljapõllule tippisime väga ettevaatlikult. Ausalt. Selleks ajaks olin oma pulmadeks ostetud kontstel trampinud tükk maad mööda tiigi kallast, seisnud pool tundi kiriku ees murul ja püüdnud mitte mulla sisse vajuda ning nüüd siis pikk matk viljapõllule, sest fotograafi arvates polnud me ikka piisavalt kaugel. Peale selle sai selgeks, et mu üliilus kleit toimib ülimalt hea putukavõrguna. Kleidi kihid vangistasid enda alla ilusti kõik putukad, keda tee peal kohtasin. Vähemalt teised said minu ümber siis putukavaba elu nautida.
Viljapõllul nägime välja sellised:
Ma pole kunagi suudluse ajal nii palju rääkinud, kui selle viimase pildi jaoks suudeldes. No sellest pildist on vist 101 erinevat võtet ehk siis me suudlesime kaua...kaua... Ei, mul pole midagi oma abikaasa suudlemise vastu, aga fotograafi nina alla nõuetele vastavalt suudelda on veidi midagi muud.
Sellised saidki ilupildid meie pulmas!
Pulmadest kirjutan veel siin:
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad #3)
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
laupäev, 23. juuli 2016
Kati juures Soone talus muudeti mustreid
Eile oli järjekordne tavaline eriline õhtu. Teadsin juba ammu, et see on kõige reaalsem võimalus Kati Saara Vatmanni uut etendust "Mustrimuutjad" vaatama minna. Kuna "PaoPao" etenduse järelpidu aga nii pikaks venis, siis hakkasin mõtlema, et ehk peaks õhtu kodus veetma. Kuna aga vastne ämm soovis ka Kati etendust näha, siis jäin algse plaani juurde ja leidsin ennast varsti Kati juures Soone talu väravas.
Kati juurde saabumine on iga kord niigi eriline, sest see on kohtumine- kehade, hingede, südamete. Ja samas on see alati tavaline- täpselt, nagu oleks alles eile näinud. No meil polnudki seekord tegelikult nädalatki eelmisest kohtumisest möödas, sest alles meie pulmas kallistasime:
Etendusele eelneva ühise tulesüütamise ühist tunnet ei saa kirjeldada. Kati tõi "Mustrimuutjate" raamatu meile pulmakingiks, nii et pool teosest oli mul juba läbi loetud. See tähendas, et aimasin, mis tulema hakkab. Tegelikult aimasin juba varem, sest meil on neil teemadel varem juttu olnud. Tänu Katile olen ise mõistnud enda rolli ja tähtsust erinevates mustrites. Olen pidanud neile teemadele mõtlema. Seega oli ootusärevus suur.
Kati rääkis ka Seitsmestes uudistes (seda näed SIIT!), et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, seega tiheda teksti päheõppimine polnud esmane ja kasutati tekstiraamatuid.
Kati on ise "Mustrimuutjate" kohta öelnud nii:
Nagu Kati raamatud ikka, nii teeb ka "Mustrimuutjad" haiget, kui sa seda vaid lubad. Kui süvened ja lased need tekstid endast läbi, leiad enda elust tekstiga ristuvad kohad ja neid teemasid edasi mõtled. "Mustrimuutjad" on teos, mida korduvalt lugeda, sest nii aitab see enda sees enda elu lahti mõtestada.
Mathias (7a) käis ka koos meiega Soone talus etendusel. Tema jaoks oli natuke segane, et miks me seekord peame pileti ostma. Selgitasin, et seekord on etendus ja seega veidi teistmoodi. Aga see näitas, et pojakese jaoks on Kati kodu samuti tuttav koht, kuhu saabumine on tavaline ja oma.
Tänu Mathiasele sain aga enda jaoks "Mustrimuutjate" mõtet selgemaks, sest tagasiteel küsis ta, et kes on mustrimuutjad?
"Need on inimesed, kes teevad asju teisiti, mitte nii, nagu alati on tehtud. Inimesed, kes saavad aru, et nad ei pea samamoodi jätkama lihtsalt seepärast, et nende vanemad-vanavanemad-jne on nii teinud, vaid neil tuleb käituda iseendast ja oma ajast tulenevalt," selgitasin. Läbi laste saab keerulisi asju enda jaoks lihtsaks mõelda, et siis lihtsast saaks uuesti jupi kaupa keeruliseks mõelda. "Mustrimuutjad" on samuti teos, mis on täpselt nii sügav, kui sügavaks sa selle endas minna lased.
Kati ise on kindlasti üks mustrimuutjatest. Minu jaoks on tohutult inspireeriv kõrvalt vaadata ja imestada, kuidas Kati erinevate katsetuste kaudu oma teenimis- ja Teenimisviisi otsib. Olen ammu tahtnud, et minu jaoks oleks mu kodu mu töökoht ning selle poole liikunud. Kati tegemised on üks asi, mis mind selleks inspireerib. No muidugi ka see, et Herlend märtsikuus pärast mu sünnipäeva avastas, et oleme endale (kogemata) turismitalu ehitanud. See tähendab, et seda ei saa ainult enda pere jaoks hoida, vaid peab kasutama. Lastelaagrid, kontsertid, etendused... tahan kaaa! Mulle sobiks ka siia! Näiteks praegu tuleb ära otsustada, kas mina jõuaks augustikuus ühe lastelaagri kodus ära teha. Juulikuine laager toimub meil Uulus, aga lühematega tahaks kodus alustada. Küsimus on vaid selles, et kas järgmisel aastal või juba nüüd.
Samuti on mõtlemiskoht, et kas Kati etendus "Mustrimuutjad" võiks sel aastal meie koju taksotada ja siinseid inimesi rõõmustada?
"Mustrimuutjad" tuleb mul nüüd lõpuni lugeda ja endas selgeks mõelda. Hirmus on veidi ka, sest tean, et pärast selle teose lugemist ei ole miski enam endine. See on kindel.
Kel huvi, siis "Mustrimuutjad" on saadaval raamatupoodides. Etendust näeb aga 24.augustil Raikküla kärajatel.
Kati juurde saabumine on iga kord niigi eriline, sest see on kohtumine- kehade, hingede, südamete. Ja samas on see alati tavaline- täpselt, nagu oleks alles eile näinud. No meil polnudki seekord tegelikult nädalatki eelmisest kohtumisest möödas, sest alles meie pulmas kallistasime:
Etendusele eelneva ühise tulesüütamise ühist tunnet ei saa kirjeldada. Kati tõi "Mustrimuutjate" raamatu meile pulmakingiks, nii et pool teosest oli mul juba läbi loetud. See tähendas, et aimasin, mis tulema hakkab. Tegelikult aimasin juba varem, sest meil on neil teemadel varem juttu olnud. Tänu Katile olen ise mõistnud enda rolli ja tähtsust erinevates mustrites. Olen pidanud neile teemadele mõtlema. Seega oli ootusärevus suur.
Kati rääkis ka Seitsmestes uudistes (seda näed SIIT!), et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, seega tiheda teksti päheõppimine polnud esmane ja kasutati tekstiraamatuid.
Kati on ise "Mustrimuutjate" kohta öelnud nii:
"Mustrimuutjad on seitse inimest, kes satuvad hämmastavatel asjaoludel kokku viimses Eesti metsajupikeses. Linnad on getostunud, viimset metsa-reservaati aga hakatakse maha raiuma. Metsavaht ja nunn, moslemitarist teadlane ja nõiatar, poliitik, ärimees ja väemees satuvad vastastikuses sünergias ja konfliktides, koosloomes ja ärkamises ellujäämiseks olulisse mustrite muutmisse.
Inimesed tunnistavad, mis on nende varasemates eludes juhtunud.
Kasvavad välja märtrirollist, mida kõigi seitsme elu läbinud vägivald ja valud on põhjustanud. Ohvrirollist väljumine tähendab, et inimesed hakkavad lõpuks ometi tegelema sellega, mida tahavad-oskavad-armastavad. Kes lahkub, kes tõuseb lendu, kes vabaneb vaimselt, kes füüsiliselt. Üksteist leitakse ja ahelad kaotatakse. On palju pihtimusi ja… naeru. Sõprust ja armastust – ja ühiselt mõeldakse-tegutsetakse välja, kuidas Eestimaa kestma jääb."
Nagu Kati raamatud ikka, nii teeb ka "Mustrimuutjad" haiget, kui sa seda vaid lubad. Kui süvened ja lased need tekstid endast läbi, leiad enda elust tekstiga ristuvad kohad ja neid teemasid edasi mõtled. "Mustrimuutjad" on teos, mida korduvalt lugeda, sest nii aitab see enda sees enda elu lahti mõtestada.
Mathias (7a) käis ka koos meiega Soone talus etendusel. Tema jaoks oli natuke segane, et miks me seekord peame pileti ostma. Selgitasin, et seekord on etendus ja seega veidi teistmoodi. Aga see näitas, et pojakese jaoks on Kati kodu samuti tuttav koht, kuhu saabumine on tavaline ja oma.
Tänu Mathiasele sain aga enda jaoks "Mustrimuutjate" mõtet selgemaks, sest tagasiteel küsis ta, et kes on mustrimuutjad?
"Need on inimesed, kes teevad asju teisiti, mitte nii, nagu alati on tehtud. Inimesed, kes saavad aru, et nad ei pea samamoodi jätkama lihtsalt seepärast, et nende vanemad-vanavanemad-jne on nii teinud, vaid neil tuleb käituda iseendast ja oma ajast tulenevalt," selgitasin. Läbi laste saab keerulisi asju enda jaoks lihtsaks mõelda, et siis lihtsast saaks uuesti jupi kaupa keeruliseks mõelda. "Mustrimuutjad" on samuti teos, mis on täpselt nii sügav, kui sügavaks sa selle endas minna lased.
Kati ise on kindlasti üks mustrimuutjatest. Minu jaoks on tohutult inspireeriv kõrvalt vaadata ja imestada, kuidas Kati erinevate katsetuste kaudu oma teenimis- ja Teenimisviisi otsib. Olen ammu tahtnud, et minu jaoks oleks mu kodu mu töökoht ning selle poole liikunud. Kati tegemised on üks asi, mis mind selleks inspireerib. No muidugi ka see, et Herlend märtsikuus pärast mu sünnipäeva avastas, et oleme endale (kogemata) turismitalu ehitanud. See tähendab, et seda ei saa ainult enda pere jaoks hoida, vaid peab kasutama. Lastelaagrid, kontsertid, etendused... tahan kaaa! Mulle sobiks ka siia! Näiteks praegu tuleb ära otsustada, kas mina jõuaks augustikuus ühe lastelaagri kodus ära teha. Juulikuine laager toimub meil Uulus, aga lühematega tahaks kodus alustada. Küsimus on vaid selles, et kas järgmisel aastal või juba nüüd.
Samuti on mõtlemiskoht, et kas Kati etendus "Mustrimuutjad" võiks sel aastal meie koju taksotada ja siinseid inimesi rõõmustada?
"Mustrimuutjad" tuleb mul nüüd lõpuni lugeda ja endas selgeks mõelda. Hirmus on veidi ka, sest tean, et pärast selle teose lugemist ei ole miski enam endine. See on kindel.
Kel huvi, siis "Mustrimuutjad" on saadaval raamatupoodides. Etendust näeb aga 24.augustil Raikküla kärajatel.
reede, 22. juuli 2016
Mis värk mul selle Juss Haasmaga on?
Ausalt, ma ei ole mingi teismeline hull jälitaja, aga... täna tuleb täielik fännipostitus. Alustuseks lugu sissejuhatav pilt on selline:
Selle pildi tegi Kasper pärast seda, kui ma väriseval häälel oma jutu olin Jussile ära rääkinud ja siis selgitanud seda, mida ma alustuseks närviliselt kokku pudistasin.
Veronika, Kerli ja Fredy vaatasid kogu lugu ülevalt mäe pealt ja karjusid:
"Heli, ei värise!"
Eee.... no tegelt ka- aitääääh, sõbrad! Mul polnudki sõnad veel suus piisavalt sassis.
Kõrgelt vaadates nägi kogu lugu välja selline:
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar nädalat tagasi lastelaagrit juhtides pidin laagri abikasvatajalt Kasperilt korduvalt kuulma, et ta läheb ära. Mingid Paopao etenduse proovid. Valgustama. Iga kord tuli ta sealt tagasi "pao-pao" lauldes. Appi, kuidas see närvidele käis. Talle endale ka, aga kummitas, nii et vait ka ei jäänud. Pao-pao, noh!
Mingil hetkel tuli mul silme ette Paopao reklaam, milles nägin ka Juss Haasmad. Jaaa, kuigi ma pole mingi hull fännitar, siis Jussi teemal võtsin sõna näiteks siin: Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt! See oli siis aeg, kui tema olemasolust täitsa teadlikuks sain.
Seejärel hakkasin oma viimase noorteka "Ütlemata sõnad" tegelastele nägusid otsima. See tähendas, et ühel õhtul istusin köögis põrandal maas ka rebisin Kroonikatest ja muudest sellistest ajakirjadest kuulsuste ja muude inimeste pilte välja, kleepisin need endale suurele paberile ja tekitasin seega tegelasele näod. Raamatu juures on minu jaoks üks keerulisemaid asju nimede mõtlemine ja teiseks tegelaste ettekujutamine. Seepärast kasutangi nüüd seda, et teen endale suure pilttabeli tegelastega, et see, kellel raamatu algul on lühikesed pruunid juuksed, ei muutuks vahepeal pikkade juustega blondiiniks jne.
Ma mõtlesin, et ma sellest väga kellelegi ei räägi, sest lugedes tekib ju ikka enda jaoks silme ette pilt sellest, milline tegelane välja näeb. "Ütlemata sõnad" meespeategelane Joel on aga kõigi lugejate südamed lummanud (arvestades tagasisidet, mida olen saanud). Nii tunnistangi nüüd avalikult, et jah, Juss Haasma oli see, kelle pilti oma seinal mitu kuud vaatasin, et kirjutada raamatusse "Ütlemata sõnad" tõsiselt südantliigutav tegelane Joel.
Miks sellest nii suur asi teha? "Ütlemata sõnad" läheb hinge. Seda on paljud lugejad öelnud. See aga tähendab, et selle kirjutamiseks pidin mina läbi elama veel rohkem, kui lugejad lugedes. Pidin kogu loo endas läbi tunnetama ja kirjutatut uskuma. Kujutluspildid. Täpselt selleks ongi vaja, et mul endal oleks tunne sees õige ja pilt silme ees. Piltidega tegelaste tabel aitas selles väga kaasa.
Ja nii juhtuski, et Jussist sai minu elus oluline inimene, sest ta aitas enda teadmata sündida just sellisel Joelil, nagu ta nüüd minu raamatus on. Täpselt sellepärast hakkaski ka mulle endale tunduma, et kuigi ma pole hull teismelisest fännitar... siis hullult fännav olen ma vist praeguseks küll.
Nii et kui Kasper taaskord paopaotades valgustamise proovist tuli, küsisin otse, et kas etendusele tulles saab ta mind Jussiga kokku viia. Lubas, et saab. No väga usutav see küll veel ei tundunud, aga... lootsin loomulikult.
Eile oligi siis see päev, kui etendusele jõudsime. Kasper võttis mu kohe sappa ja läksime... eee... no selle asja nimi vist oli väligarderoob või midagi. Hunnik tuntud näitlejaid istus seal. Aga neid polnud mul vaja. Jussi polnud. Autosse oli läinud. Kasper rääkis hiljem, et oli Jussile minust enne rääkinud ning algul oli ta aru saanud, et ma olen mingi ajakirjanik ja küsis, et millest ma tahan rääkida. Kasper siis seletas, et ma ei taha tema käest mingeid vastuseid, vaid ise tahan rääkida.
Mäe pealt kogu Jussi otsimise lugu jälginud Veronika, Kerli ja Fredy naersid, et nad nägid jah, et meie Kasperiga läksime Jussi otsima ühes suunas, aga otsitu tuli hoopis teisest suunast, meie selja tagant.
Ja siis ta seisiski mu ees. Ma muidu pole üldse väga pisike, aga kui mulle ikka ülevalt alla vaadatakse, siis tuleb isegi minul pisike tunne peale. Nii ma siis seletasin seal, et kes ma olen ja miks ma selle raamatuga ta nina all vehin ja mida ma tahan. No ja et ei, ma ei kirjutanud Jussist raamatut, vaid tema andis näo minu raamatu tegelasele ja inspireeris selle tegelase kujunemist. Huh, segane lugu, aga... paremini ma seletada ei oska.
Igatahes oli jõulude tunne küll! Aitäh-aitäh-aitäh, Kasper!
Tegelikult on ju naljakas, kuidas mõni inimene võib su elu mõjutada nii, et sa ei tunne teda üldse ja et tal endal pole õrna aimugi, et ta midagi teinud on.
Nüüd aga, kallid sõbrad, vaadake, keda te mu raamatu "Ütlemata sõnad" esikaanel näete:
Khmm, mida oligi vaja tõestada!!!
Ja sellepärast ma ei räägigi, kes veel mu tegelastele nägusid andsid :)
Selle pildi tegi Kasper pärast seda, kui ma väriseval häälel oma jutu olin Jussile ära rääkinud ja siis selgitanud seda, mida ma alustuseks närviliselt kokku pudistasin.
Veronika, Kerli ja Fredy vaatasid kogu lugu ülevalt mäe pealt ja karjusid:
"Heli, ei värise!"
Eee.... no tegelt ka- aitääääh, sõbrad! Mul polnudki sõnad veel suus piisavalt sassis.
Kõrgelt vaadates nägi kogu lugu välja selline:
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et paar nädalat tagasi lastelaagrit juhtides pidin laagri abikasvatajalt Kasperilt korduvalt kuulma, et ta läheb ära. Mingid Paopao etenduse proovid. Valgustama. Iga kord tuli ta sealt tagasi "pao-pao" lauldes. Appi, kuidas see närvidele käis. Talle endale ka, aga kummitas, nii et vait ka ei jäänud. Pao-pao, noh!
Mingil hetkel tuli mul silme ette Paopao reklaam, milles nägin ka Juss Haasmad. Jaaa, kuigi ma pole mingi hull fännitar, siis Jussi teemal võtsin sõna näiteks siin: Juss Haasma nägu kõlab tuttavalt! See oli siis aeg, kui tema olemasolust täitsa teadlikuks sain.
Seejärel hakkasin oma viimase noorteka "Ütlemata sõnad" tegelastele nägusid otsima. See tähendas, et ühel õhtul istusin köögis põrandal maas ka rebisin Kroonikatest ja muudest sellistest ajakirjadest kuulsuste ja muude inimeste pilte välja, kleepisin need endale suurele paberile ja tekitasin seega tegelasele näod. Raamatu juures on minu jaoks üks keerulisemaid asju nimede mõtlemine ja teiseks tegelaste ettekujutamine. Seepärast kasutangi nüüd seda, et teen endale suure pilttabeli tegelastega, et see, kellel raamatu algul on lühikesed pruunid juuksed, ei muutuks vahepeal pikkade juustega blondiiniks jne.
Ma mõtlesin, et ma sellest väga kellelegi ei räägi, sest lugedes tekib ju ikka enda jaoks silme ette pilt sellest, milline tegelane välja näeb. "Ütlemata sõnad" meespeategelane Joel on aga kõigi lugejate südamed lummanud (arvestades tagasisidet, mida olen saanud). Nii tunnistangi nüüd avalikult, et jah, Juss Haasma oli see, kelle pilti oma seinal mitu kuud vaatasin, et kirjutada raamatusse "Ütlemata sõnad" tõsiselt südantliigutav tegelane Joel.
Miks sellest nii suur asi teha? "Ütlemata sõnad" läheb hinge. Seda on paljud lugejad öelnud. See aga tähendab, et selle kirjutamiseks pidin mina läbi elama veel rohkem, kui lugejad lugedes. Pidin kogu loo endas läbi tunnetama ja kirjutatut uskuma. Kujutluspildid. Täpselt selleks ongi vaja, et mul endal oleks tunne sees õige ja pilt silme ees. Piltidega tegelaste tabel aitas selles väga kaasa.
Ja nii juhtuski, et Jussist sai minu elus oluline inimene, sest ta aitas enda teadmata sündida just sellisel Joelil, nagu ta nüüd minu raamatus on. Täpselt sellepärast hakkaski ka mulle endale tunduma, et kuigi ma pole hull teismelisest fännitar... siis hullult fännav olen ma vist praeguseks küll.
Nii et kui Kasper taaskord paopaotades valgustamise proovist tuli, küsisin otse, et kas etendusele tulles saab ta mind Jussiga kokku viia. Lubas, et saab. No väga usutav see küll veel ei tundunud, aga... lootsin loomulikult.
Eile oligi siis see päev, kui etendusele jõudsime. Kasper võttis mu kohe sappa ja läksime... eee... no selle asja nimi vist oli väligarderoob või midagi. Hunnik tuntud näitlejaid istus seal. Aga neid polnud mul vaja. Jussi polnud. Autosse oli läinud. Kasper rääkis hiljem, et oli Jussile minust enne rääkinud ning algul oli ta aru saanud, et ma olen mingi ajakirjanik ja küsis, et millest ma tahan rääkida. Kasper siis seletas, et ma ei taha tema käest mingeid vastuseid, vaid ise tahan rääkida.
Mäe pealt kogu Jussi otsimise lugu jälginud Veronika, Kerli ja Fredy naersid, et nad nägid jah, et meie Kasperiga läksime Jussi otsima ühes suunas, aga otsitu tuli hoopis teisest suunast, meie selja tagant.
Ja siis ta seisiski mu ees. Ma muidu pole üldse väga pisike, aga kui mulle ikka ülevalt alla vaadatakse, siis tuleb isegi minul pisike tunne peale. Nii ma siis seletasin seal, et kes ma olen ja miks ma selle raamatuga ta nina all vehin ja mida ma tahan. No ja et ei, ma ei kirjutanud Jussist raamatut, vaid tema andis näo minu raamatu tegelasele ja inspireeris selle tegelase kujunemist. Huh, segane lugu, aga... paremini ma seletada ei oska.
Igatahes oli jõulude tunne küll! Aitäh-aitäh-aitäh, Kasper!
Tegelikult on ju naljakas, kuidas mõni inimene võib su elu mõjutada nii, et sa ei tunne teda üldse ja et tal endal pole õrna aimugi, et ta midagi teinud on.
Nüüd aga, kallid sõbrad, vaadake, keda te mu raamatu "Ütlemata sõnad" esikaanel näete:
Khmm, mida oligi vaja tõestada!!!
Ja sellepärast ma ei räägigi, kes veel mu tegelastele nägusid andsid :)
teisipäev, 19. juuli 2016
Heli ja Herlendi pulmad Reporteris (pulmad 16.07.2016 #3)
Täna on nii, et Reporter näitas ka, kuidas Maria altari ette tantsis ja meie uulukatega Sõnajalgu ja Jennifer Lopezit tantsisime. See kõik nägi välja nii:
Reporter: Noorpaar etendas külalistele kentsaka pulmatantsu!
Nüüd kõige tähtsam küsimus: kui palju me Reporterile maksime, et nad meid näitaks? Pakkumised olid, et 4000... 3000 vms eurot. Teate, ma pole küll numbreid veel kokku löönud, aga usun, et kogu pulma eelarve jääb pigem sinna kanti. Nii et ei, me ei maksnud Reporterile mitte midagi, et nad meid näitaks.
Ise saatsin neile Jaanus Ojangu tehtud video meie tantsust Pruudi tants teistega. Reporteri inimesed küsisid lisamaterjali. Saatsin veel Jaanuse tehtud video Heli ja Herlendi laulatus. Sellest nad loo kokku tegidki.
Miks? Aga ikka sellepärast, et te kõik näeks, kui mõnusvägevad sõbrad mul on ja kuidas heaks pulmaks on esmalt vaja mõnusaid inimesi. Jagame häid mõtteid ja asju, mitte ainult kurbust ja kurjust.
"Tulge kõik..."
Kõigile, kellele ei meeldi nii palju pulmavärki vaadata ja lugeda, siis see ei olegi kohustuslik. Mul piltlikult öeldes elavad hordides inimesed seljas ja küsivad, et ma veel pulmadest kirjutaks, pilte jms jagaks. Samuti ise korraldades on ju hea teiste kogemustest lugeda. Aga need, keda asi ei huvita, ei pea seda tegema.
Mulle jääb alati arusaamatuks, kui inimesed facebookis vinguvad, et "miks sa seda-seda-seda jagad/kirjutad?". Mina küsin pigem, aga et miks sa mu lehel siis käid?
Minu blogi külastajate arv pulmapostituse puhul on umbes 25 korda suurem, kui tavapostituste puhul. Nii et jah, kirjutan pulmadest edasi!
Ise aga muidu elame juba suht tavapärast elu. Poole aasta tööd ja tegemised said pulmadega läbi ja nüüd siin püüame tavaellu tagasi naasta. Lapsed tunnevad juba ka, et vanemad hakkavad tagasi jõudma.
Ajalehtedesse on vaja mõned artiklid kirjutada, aga praegu küsisin endale lisaaega, sest ma lihtsalt pole veel nii palju eluga kursis, et võiks mingil teemal sõna võtma hakata. Aga vaikselt taastume.
Nii kaua aga nautige meie pulmi! Meie nautisime nii kohapeal kui ka tagant järgi.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
Reporter: Noorpaar etendas külalistele kentsaka pulmatantsu!
Nüüd kõige tähtsam küsimus: kui palju me Reporterile maksime, et nad meid näitaks? Pakkumised olid, et 4000... 3000 vms eurot. Teate, ma pole küll numbreid veel kokku löönud, aga usun, et kogu pulma eelarve jääb pigem sinna kanti. Nii et ei, me ei maksnud Reporterile mitte midagi, et nad meid näitaks.
Ise saatsin neile Jaanus Ojangu tehtud video meie tantsust Pruudi tants teistega. Reporteri inimesed küsisid lisamaterjali. Saatsin veel Jaanuse tehtud video Heli ja Herlendi laulatus. Sellest nad loo kokku tegidki.
Miks? Aga ikka sellepärast, et te kõik näeks, kui mõnusvägevad sõbrad mul on ja kuidas heaks pulmaks on esmalt vaja mõnusaid inimesi. Jagame häid mõtteid ja asju, mitte ainult kurbust ja kurjust.
"Tulge kõik..."
Kõigile, kellele ei meeldi nii palju pulmavärki vaadata ja lugeda, siis see ei olegi kohustuslik. Mul piltlikult öeldes elavad hordides inimesed seljas ja küsivad, et ma veel pulmadest kirjutaks, pilte jms jagaks. Samuti ise korraldades on ju hea teiste kogemustest lugeda. Aga need, keda asi ei huvita, ei pea seda tegema.
Mulle jääb alati arusaamatuks, kui inimesed facebookis vinguvad, et "miks sa seda-seda-seda jagad/kirjutad?". Mina küsin pigem, aga et miks sa mu lehel siis käid?
Minu blogi külastajate arv pulmapostituse puhul on umbes 25 korda suurem, kui tavapostituste puhul. Nii et jah, kirjutan pulmadest edasi!
Ise aga muidu elame juba suht tavapärast elu. Poole aasta tööd ja tegemised said pulmadega läbi ja nüüd siin püüame tavaellu tagasi naasta. Lapsed tunnevad juba ka, et vanemad hakkavad tagasi jõudma.
Ajalehtedesse on vaja mõned artiklid kirjutada, aga praegu küsisin endale lisaaega, sest ma lihtsalt pole veel nii palju eluga kursis, et võiks mingil teemal sõna võtma hakata. Aga vaikselt taastume.
Nii kaua aga nautige meie pulmi! Meie nautisime nii kohapeal kui ka tagant järgi.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad #2)
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad #1)
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
esmaspäev, 18. juuli 2016
Ettevalmistused ja pulmapäeva hommik (pulmad 16.07.2016 #2)
Nagu suurte üritustega ikka, siis mida lähemale üritusele, seda vähem lähevad asjad planeeritult. No minul näiteks oli väga selge, kuidas me peaksime veetma kaks viimast päeva enne pulmi. Ma pidin käima kleidiproovis, kaunistama kodu-kirikut-peomaja. Tulemas oli ka minu tüdrukuteõhtu.
Plaanidest sai aga see, et kolmapäeval toimus Herlendi poissmeesteõhtu ja... neljapäevast tööpäeva ei olnud. Pärast lõunat sõitsin lastega küll linna kleiti proovima ja ära tooma. Õde Karin tuli nii kauaks väsinud lapsi auto juurde valvama, kuni mina kleiti proovisin. Kleiti tuli veidi veel kohendada, kuid Karin pidi ära minema (ja siis ma teadsin juba väga kindlalt, et sama päeva õhtul toimub tüdrukuteõhtu). See tähendas, et pärast teist õmbleja parandust ma enam kleiti ei proovinud, sest ei saanud nelja pisikest kauemaks üksi autosse jätta. Polnud ju plaanis neid üldse autost välja lasta.
Neljapäeva kadumine tähendas seda, et reedeks jäi kahe päeva jagu töid. Kuna reedel sadas vihma, siis läksid nässu paljud mu kaunistamise plaanid. Igasugused plakatid, lilled jms õues.
Reede hommikul tõid Herlend ja ta vend Rasmus hunniku kaski. Kristjan, Kevin ja Madis aitasid need koju, kirikusse ja peomajja paika panna... ja sellega oligi suurem osa reedest möödas ning käes aeg kirikusse kõndimisproovi minna. Isa ja õde Karin läksid samal ajal alkoholi ostma ning tellitud alkosilte ja vanemate kingitusi ära tooma. Kiriku kõndimisproovi võtsime vaid suuremad poisid kaasa. Pulmamarss hakkas mängima ja... Joosep ja Mathias marssisid vapral sõdurikõnnakul altari ette.
Eee.... jaaa.... vaimustusime ise ka oma plaanist koos lastega altari ette minna. See saab lõbus olema.... vist...
Minu vanemad ja õde Karin tulid appi kirikut kaunistama. Kooskõlastasin nendega oma mõtted, sättisime koos lilled ja lehvid paika. Siis oli minul aeg maniküüri joosta. Mathias (7a) karjatas pisarsilmi: "Kas sa lähed jälle kodust ära?" See oli hetk, kui sain lõplikult aru, kui väsinud mu lapsed sellest pulma- ja laagritrallist on. Jäi üle vaid loota, et nad selle ühe päeva veel vastu peavad ja siis saavad oma vanemad tagasi.
Kella 21 paiku tagasi jõudes hakkasin lubadusi kirjutama. No neid, mida pulmarahvale välja loosida. Herlend pani samal ajal lapsi magama.
Hunnikus igasugu koristamisi-korraldamisi oli veel. Kella 1 paiku saatsin Herlendi magama ja hakkasin ise laululehti ja pulmalehti välja printima.
Kell 3 vajusin õnnelikult voodisse- tehtud sai põhimõtteliselt kõik, mida tahtsin. Kõik need lohutused, et "maga ja pulmapäeval polegi midagi vaja!" mulle ei sobi. Jah, ilma tõttu jäi palju kaunistamist tegemata, aga muud asjad, mis minust sõltusid, tahtsin küll ära teha.
Pulmapäeva hommikul kell 7.30 oli äratus ja dušš. Eelmise õhtu plaan sai kiirelt ümber tehtud- mina läksin üksi linna, Herlend viis lapsed mu vanemate juurde hommikust sööma ja olema ning tuli linna järgi. Kl 9 olin mina Pärnus jumestaja Maria Indermitte juures. Herlend jõudis umbes kl 10 järgi. Tema sai vahepeal kiirelt näo pähe ja kihutas Uulu tammepuud tooma. Nimelt otsustasime pulmapeol istutada koduõue tammepuu Uulu metsadest, kus igal suvel lastelaagrit peame. Meie jaoks on tähenduslik, et puu just Uulu kiriku juurest metsast tuleks. Samal ajal tegi Herlendi ema meie köögis ja vannitoas kiirkoristust.
Mina sain umbes 10.30 valmis. Siis tuli meelde, et tordi eest peab maksma! Uruhiir-Liis (ausalt, see on armas meelitus, eks ole!) oli nõus tordi pärastlõunal ära tooma, kuid talle ei saanud ju maksmist jätta.
Kuna Mathiasele ei leidnud me punast särki ei Pärnust, Tallinnast, ega Tartust, otsustasime, et ta tuleb ikka lasteaia lõpetamise valge särgiga ja ma ostan vaid punase kikilipsu juurde. Mida ma aga eelmisel õhtul ei leidnud, oli Mathiase valge särk. Pole hullu- jõudsin pärast jumestust käia läbi lasteriiete poest, kus seni veel polnud käinud. Teistele poistele sain just sama keti teisest poest õiged särgid. Pidin ostma uue valge särgi. Ja mis mulle vastu vaatas- täpselt õiges suuruses ja õiget värvi purpurpunane särk. Kuidas ma ei tulnud varem selle peale, et Pärnus sama keti teisest poest otsida??? Heh, vahet pole. Nüüd oli olemas.
Eelmisel päeval ei saanud pulmaauto juhti telefonis kätte. Hakkasin pärast jumestust uuesti proovima. Ikka ei midagi. Aga ei mingit paanikat- igaks juhuks leppisin varuauto juhiga kokku, et kui vaja, siis sõidab. Aga me ei tahtnud ikka veel Volgast loobuda. Varuautoga leppisime kokku, et kui kell 12 pole autojuhti kätte saanud, siis loobume. Ei mingit paanikat!
Paar tundi hiljem tuli välja, et pulmaauto oli pesus ja telefon autos. Huh, kõik toimis!
Ootamatult oli mul kuidagi palju vaba aega enne juuksurit. Rohisin kodus kiirelt ära paar lillepeenart, mida seni polnud jõudnud. Ei hakka ütlema, et ma ei tea, mis meeltesegaduses jäi lõpuks ikka rohimata madalate kuuskede kooslus otse ukse ees.... Seda avastasin alles pärast pidu. Aga tundub, et pidu seetõttu ära ei jäänud.
Lõpuks oli aeg juuksuriks. Herlendi vend Rasmus oli sel päeval meie pere logistikaülem. Ta püüdis midagi tee peal rääkida ka, aga ega ma enam väga aru ei saanud. Väike närv vist hakkas sisse tulema. Juuksur Anu juttu ma ka väga ei kuulnud. Tunnistasin talle ausalt.
Mõne aja pärast jõin uriseva kuivatusmasina (või-mis-iganes-selle-nimi-on) all oma lõunasöögi-kohvi ja... hakkasid tulema inimesed. Ja see oli see koht, kus hakkas hirmus! Pruutneitsi Veronika ja õde Karin olid mõlemad ise juba ilusad ja see oli väga hirmus- jõudis kohale, et järelikult tuleb meie peole veel inimesi peale meie ja teised on ka väga ilusad. Nagu hakkaks mingi suur üritus tulema.
Fotograaf Meelis hakkas klõpsima ja Anu töö tulemus oli selline:
Siis läks veel hirmsamaks. Hakkasime kleiti selga ajama. See oli ilmne märk, et pidu hakkab.... ja et kõik ongi päris. Väga hirmus tunne!
Ühel hetkel jõudis kohale peiupoiss Rasmus, kes tõi ukse taha ka peigmehe. Karjatades tervitades astus ta uksest sisse, mis aitas Liisil minu kinnikasvanud kõrvaaugust kõrvarõnga hooga läbi lükata. Ee... iga asi on millekski hea, eks ole?
Mul hakkas samal ajal veel hirmsam, sest... kõik olid nii ilusad... nii päris...
Ja ma olingi valmis!
Peigmees käsutati seljaga ukse poole, pulmaauto parkis ukse ette, hea-tahte-saadikud parkisid ennast üle tee olukorda vaatama... ja mina sain loa tagatoast väljuda:
Plaanidest sai aga see, et kolmapäeval toimus Herlendi poissmeesteõhtu ja... neljapäevast tööpäeva ei olnud. Pärast lõunat sõitsin lastega küll linna kleiti proovima ja ära tooma. Õde Karin tuli nii kauaks väsinud lapsi auto juurde valvama, kuni mina kleiti proovisin. Kleiti tuli veidi veel kohendada, kuid Karin pidi ära minema (ja siis ma teadsin juba väga kindlalt, et sama päeva õhtul toimub tüdrukuteõhtu). See tähendas, et pärast teist õmbleja parandust ma enam kleiti ei proovinud, sest ei saanud nelja pisikest kauemaks üksi autosse jätta. Polnud ju plaanis neid üldse autost välja lasta.
Neljapäeva kadumine tähendas seda, et reedeks jäi kahe päeva jagu töid. Kuna reedel sadas vihma, siis läksid nässu paljud mu kaunistamise plaanid. Igasugused plakatid, lilled jms õues.
Reede hommikul tõid Herlend ja ta vend Rasmus hunniku kaski. Kristjan, Kevin ja Madis aitasid need koju, kirikusse ja peomajja paika panna... ja sellega oligi suurem osa reedest möödas ning käes aeg kirikusse kõndimisproovi minna. Isa ja õde Karin läksid samal ajal alkoholi ostma ning tellitud alkosilte ja vanemate kingitusi ära tooma. Kiriku kõndimisproovi võtsime vaid suuremad poisid kaasa. Pulmamarss hakkas mängima ja... Joosep ja Mathias marssisid vapral sõdurikõnnakul altari ette.
Eee.... jaaa.... vaimustusime ise ka oma plaanist koos lastega altari ette minna. See saab lõbus olema.... vist...
Minu vanemad ja õde Karin tulid appi kirikut kaunistama. Kooskõlastasin nendega oma mõtted, sättisime koos lilled ja lehvid paika. Siis oli minul aeg maniküüri joosta. Mathias (7a) karjatas pisarsilmi: "Kas sa lähed jälle kodust ära?" See oli hetk, kui sain lõplikult aru, kui väsinud mu lapsed sellest pulma- ja laagritrallist on. Jäi üle vaid loota, et nad selle ühe päeva veel vastu peavad ja siis saavad oma vanemad tagasi.
Kella 21 paiku tagasi jõudes hakkasin lubadusi kirjutama. No neid, mida pulmarahvale välja loosida. Herlend pani samal ajal lapsi magama.
Hunnikus igasugu koristamisi-korraldamisi oli veel. Kella 1 paiku saatsin Herlendi magama ja hakkasin ise laululehti ja pulmalehti välja printima.
Kell 3 vajusin õnnelikult voodisse- tehtud sai põhimõtteliselt kõik, mida tahtsin. Kõik need lohutused, et "maga ja pulmapäeval polegi midagi vaja!" mulle ei sobi. Jah, ilma tõttu jäi palju kaunistamist tegemata, aga muud asjad, mis minust sõltusid, tahtsin küll ära teha.
Pulmapäeva hommikul kell 7.30 oli äratus ja dušš. Eelmise õhtu plaan sai kiirelt ümber tehtud- mina läksin üksi linna, Herlend viis lapsed mu vanemate juurde hommikust sööma ja olema ning tuli linna järgi. Kl 9 olin mina Pärnus jumestaja Maria Indermitte juures. Herlend jõudis umbes kl 10 järgi. Tema sai vahepeal kiirelt näo pähe ja kihutas Uulu tammepuud tooma. Nimelt otsustasime pulmapeol istutada koduõue tammepuu Uulu metsadest, kus igal suvel lastelaagrit peame. Meie jaoks on tähenduslik, et puu just Uulu kiriku juurest metsast tuleks. Samal ajal tegi Herlendi ema meie köögis ja vannitoas kiirkoristust.
Mina sain umbes 10.30 valmis. Siis tuli meelde, et tordi eest peab maksma! Uruhiir-Liis (ausalt, see on armas meelitus, eks ole!) oli nõus tordi pärastlõunal ära tooma, kuid talle ei saanud ju maksmist jätta.
Kuna Mathiasele ei leidnud me punast särki ei Pärnust, Tallinnast, ega Tartust, otsustasime, et ta tuleb ikka lasteaia lõpetamise valge särgiga ja ma ostan vaid punase kikilipsu juurde. Mida ma aga eelmisel õhtul ei leidnud, oli Mathiase valge särk. Pole hullu- jõudsin pärast jumestust käia läbi lasteriiete poest, kus seni veel polnud käinud. Teistele poistele sain just sama keti teisest poest õiged särgid. Pidin ostma uue valge särgi. Ja mis mulle vastu vaatas- täpselt õiges suuruses ja õiget värvi purpurpunane särk. Kuidas ma ei tulnud varem selle peale, et Pärnus sama keti teisest poest otsida??? Heh, vahet pole. Nüüd oli olemas.
Eelmisel päeval ei saanud pulmaauto juhti telefonis kätte. Hakkasin pärast jumestust uuesti proovima. Ikka ei midagi. Aga ei mingit paanikat- igaks juhuks leppisin varuauto juhiga kokku, et kui vaja, siis sõidab. Aga me ei tahtnud ikka veel Volgast loobuda. Varuautoga leppisime kokku, et kui kell 12 pole autojuhti kätte saanud, siis loobume. Ei mingit paanikat!
Paar tundi hiljem tuli välja, et pulmaauto oli pesus ja telefon autos. Huh, kõik toimis!
Ootamatult oli mul kuidagi palju vaba aega enne juuksurit. Rohisin kodus kiirelt ära paar lillepeenart, mida seni polnud jõudnud. Ei hakka ütlema, et ma ei tea, mis meeltesegaduses jäi lõpuks ikka rohimata madalate kuuskede kooslus otse ukse ees.... Seda avastasin alles pärast pidu. Aga tundub, et pidu seetõttu ära ei jäänud.
Lõpuks oli aeg juuksuriks. Herlendi vend Rasmus oli sel päeval meie pere logistikaülem. Ta püüdis midagi tee peal rääkida ka, aga ega ma enam väga aru ei saanud. Väike närv vist hakkas sisse tulema. Juuksur Anu juttu ma ka väga ei kuulnud. Tunnistasin talle ausalt.
Mõne aja pärast jõin uriseva kuivatusmasina (või-mis-iganes-selle-nimi-on) all oma lõunasöögi-kohvi ja... hakkasid tulema inimesed. Ja see oli see koht, kus hakkas hirmus! Pruutneitsi Veronika ja õde Karin olid mõlemad ise juba ilusad ja see oli väga hirmus- jõudis kohale, et järelikult tuleb meie peole veel inimesi peale meie ja teised on ka väga ilusad. Nagu hakkaks mingi suur üritus tulema.
Fotograaf Meelis hakkas klõpsima ja Anu töö tulemus oli selline:
Siis läks veel hirmsamaks. Hakkasime kleiti selga ajama. See oli ilmne märk, et pidu hakkab.... ja et kõik ongi päris. Väga hirmus tunne!
Ühel hetkel jõudis kohale peiupoiss Rasmus, kes tõi ukse taha ka peigmehe. Karjatades tervitades astus ta uksest sisse, mis aitas Liisil minu kinnikasvanud kõrvaaugust kõrvarõnga hooga läbi lükata. Ee... iga asi on millekski hea, eks ole?
Mul hakkas samal ajal veel hirmsam, sest... kõik olid nii ilusad... nii päris...
Ja ma olingi valmis!
Peigmees käsutati seljaga ukse poole, pulmaauto parkis ukse ette, hea-tahte-saadikud parkisid ennast üle tee olukorda vaatama... ja mina sain loa tagatoast väljuda:
pühapäev, 17. juuli 2016
16.07.16 sai meist ametlikult perekond Künnapas-Kruusmann (pulmad 16.07.2016 #1)
Ise ka veel ei usu, aga nüüd ongi tehtud: olemegi abielus! Heli Künnapasest ja Herlend Kruusmannist said abielus Heli Künnapas ja Herlend Kruusmann.
Kirjutan varsti kõigest pikemalt, kuid seni siia üks perepilt, mille tegi fotograaf Meelis Tomson:
Kirjutan varsti kõigest pikemalt, kuid seni siia üks perepilt, mille tegi fotograaf Meelis Tomson:
kolmapäev, 13. juuli 2016
Meie küll rohkem kunagi ei abiellu (pulmakorraldus #10)
Me avastasime Herlendiga ükspäev, et meie küll rohkem kunagi ei abiellu. See oli päev, kui olime kolmekesi koos Mariaga juba 3tundi shopanud ja nimekiri oli ikka pikk. Kui Herlend Soomes töötas, siis imestati alati, kuidas me suudame terve tee järjest ära sõita (umbes 8-10 tundi). Teate- aga te proovige 3 tundi järjest mööda poode marssida ja asju valida! Siis saate aru, mis on vastupidavustrenn!!!
Jaaa, mulle väga meeldib korraldada ja korrastada ja planeerida.... aga mitte mööda poode käia. Kodus võin ma küll kodukatel surfata ja asju otsida, aga poed pole minu teema. Herlendi oma ka mitte.
Sellegi poolest saime Herlendile riided. See oli üks hirmutav teema, sest minu mittevalge kleidi tõttu seadsime ennast keerulisse olukorda ja pidime mõtlema hakkama, mida ülejäänud perele selga panna. Kõik senised must-valged plaanid kadusid. Väiksemate stiiliproov nägi välja näiteks selline:
Mathias on ainus, kelle riiete pärast ma siiani üldse ei muretsenud, sest ta ju just alles lõpetas lasteaia ja sai kõik uued riided. Nüüd aga on tema ainus, kellel veel särki pole, sest väga vähestes poodides on üldse laste peoriideid. Ja nr 34 purpurpunast särki pole neis ka. Homme lähen taas Tallinnasse. Äkki seal jääb silma. Aga eiiiiii, ma ei viitsi seda kusagilt maeiteakust otsima hakata. Äärmisel juhul läheb siiski valge särgiga, sest Maria valis endale kleidi peale ka ikkagi valge... no selle asja (poolkampsuni). Jah, saite veelkord aru, et mulle meeldib ilus olla, aga mitte ise mõelda, kuidas selleni jõuda.
Sõrmused on ka nüüd olemas. Ei ole ühesugused. Minul on kullast, Herlendil hõbedast. Vastavalt sellele, mida me muidu ka kanname. Pole ju mõtet osta sõrmust, mida sa hiljem ei kanna. Ja graveeringud lähevad sisse erinevas stiilis. Kõik ebausklikud võivad nüüd mõelda, et kuidas nii saab, et kõik on erinev. Aga näete- saab!
Minu elu üks suurim mure on hetkel see, et mitu paari kingi mul on vaja (huh, kui pulmateema lõppeb, siis minu päris-inimesed vist ütlevad kõik minust lahti, kui ma siin veel kaua riiete ja kingade ja muu pudipadi teemal hädaldan). Aga no ausalt- kuidas ma tean, kas ma suudan oma kingadega õhtu lõpuni hakkama saada? Kas ma saan nendega tantsida? Jah, ma kodus proovisin, aga ma ei tea, mis põrand seal on. Kodus kõndisin ka, aga... Christian käskis toas papud jalast ära võtta! Nii- mõelge nüüd ise, millised kingad mul siis ilmselt on. Õige- papud on hoopis!
Eilne päev oli proovipäev- hommikul juuksuris värv, seejärel Maria juures jumestus. Pärast nägin välja selline:
Leppisime kokku, et katsetan meiki ekstreemtingimustes. Jah, nende huultega ei suutnud ma väga kaugele jõuda. Söömise-joomise proovisin ära, kuid suudlemine jäi proovimata, sest selleks ajaks olid huuled läinud. Kõik ülejäänu püsis aga ilusti kõigest hoolimata.
Kell 17 koju jõudes sain hirmuga aru, et pulmapäev ongi samasugune. Järjekord on küll teine, sest kl 9 hommikul olen siis Pärnus Maria juures, kuid ilutegemise periood on sama ehk siis pool päeva.... ja pärast seda tahaks koju magama minna. Vaadake siis kirikus, kas mul on selline "tahan-voodisse" nägu peas. Proovipäeval küll oli. Maria juurest salongist lahkudes panin talle südamele, et ta mind laupäeval ära ei unustaks. Nimelt on mul 10 aasta tagant olemas kogemus, kus sa lähed laulatuse päeva hommikul jumestaja juurde ja ta vaatab sulle üllatunult otsa:
"Kas oli ka mingi aeg kinni pandud?"
Jah, see on pigem pruutide õudusunenäo stsenaarium, aga mõni on selle ka elusast peast läbi teinud. Enam ei taha (huh, jälle läks tibijutuks, nagu see oleks elu kõige olulisem osa... aga... ausalt... praegu nagu natuke on ka...).
Tort tuleb Pärnu Elleni Pagariärist. Korruseid sai 5 ja kilosid 12. Herlend ise toob selle laupäeva hommikul tükkidena Märjamaale kohale. Ma loodan küll, et hoolimata mehaaniku oskustest pole tema see, kes tordi kokku paneb. Muidugi veel olulisem on, et see poleks ka mina.
Mina sõidan homme hommikul taas Tallinnasse, et kleiti veelkord proovida ja see ka uude koju kaasa võtta. Kordan küll, et pärast pulmi läheb kleit taas müüki, nii et kui kellelegi meeldib, siis andke teada.
Pärast pealinna tuleb Pärnusse sõita ja sealt järgmised asjad ära tuua. Sel nädalal on kord päevas Pärnu vahet saanud sõita.
Täna lugesin üle, mitu kaske on kodu-kiriku-peokoha kaunistamiseks tappa vaja. Liiga palju! Nii et ma numbrit kokku ei lugenudki.
Juba eelmisel nädalal saabus Võhma küünlavabrikust tellitud pulmaküünal. Kuna me siis olime laagris, siis sain selle täna postkontorist kätte. Herlend istus paki avamise ajal kõrval:
"Ma tahan näha, mis sa jälle tellinud oled," teatas ta väga minusse uskuval toonil (kes ei saanud aru, siis siinkohal mängis võimas iroonia noot).
"Ee.. kui suur?" olin ma ise kõigist kõige rohkem üllatunud. Jah, ma tean küll, kui pika küünla ma tellisin, aga ma ei teadnud, et see pikkus on nii pikk. Ütleme nii, et seda küünalt jätkub meile väga mitmeteks pulma-aastapäevadeks (nii et kui muud põhjust abielus püsimiseks äkki mingil hetkel ka pole, siis tuleb meelde tuletada, et veel on palju-palju meetreid pulma-aastapäevade küünalt põletamata, nii et tuleb jätkata).
Küünalt vaadates jõudsin muidugi ka mõttele, et äkki mul on hoopis väikesed lapsed:
Ma pole päris kindel, kas praegu on võimsam tunne teadmine, et pühapäevaks on kõik mu mured aegunud? Või on võimsam tunne teadmine, et praegustest muredest tulenev rõõm on laupäeval alles ees ootamas? Minu jaoks on jätkuvalt põhiline, et kogu üritus oleks lihtne, armas ja sõbralik. Omad inimesed tulevad rõõmsal põhjusel kokku, veedavad mõnusalt aega, naudivad õhtut, tunnevad ennast mõnusalt ja vabalt.
Igatahes on projekti Pulmad 2016 käigus kätte jõudnud jagamise faas. Kuna mina olen ainus inimene, kes valdab infot, mida ülejäänud igaüks omas nurgas omavad, siis ma pean kuidagi nüüd selgitama, kuidas kõik ülejäänud osad omavahel kokku saavad. Ma tean, mis peaks veel toimuma, kuidas peaks laupäev kujunema. Nüüd pean ainult leidam inimesed, kellega jagada neid asju, mida mina teha ei saa. Aga veel enne pean leidma inimesed, kes kuulavad, kui ma räägin.
Tegelikult olen ikka leidnud juba ka. Kuna laupäeval mind ju hommikul kella 8st alates pole, siis pean kõik info lähipäevil laiali jagama. Ja mitte jagama, vaid kontrollima, kas teine pool kuulas, kuulis ja sai aru nii, nagu mina seda mõtlesin. Seda see projektijuhtimine ju tähendabki. Projekti praeguses faasis ei viitsi ma enam kellegagi nalja teha, et "äkki- võib-olla-jne". Nüüd on nii, et kui on kokku lepitud, siis asjad toimivad. Muidu on see, et pean ise laupäeval veel kusagil ringi jooksma. See mul plaanis pole, nii et pigem pean praegu naljameestest veidi eemale hoidma.
Tundub, et suht kindlalt võin lubada, et siia kirjutama jõuan taas siis, kui sõrmus juba sõrmes. Homme proovin kleiti, korjan lilli, prindin, shoppan.... no teen kõiki neid vägevaid asju, mida saan teha seetõttu, et me Herlendiga abiellume 16.juulil 2016 kell 16 Vigala kirikus. Juhuuu!!! Palju õnne meile!
Infoks veel nii palju, et kirik on avalik koht, nii et kirikuse võivad kõik soovijad tulla.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kuhu küll kõik kleidid jäid?
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad
Jaaa, mulle väga meeldib korraldada ja korrastada ja planeerida.... aga mitte mööda poode käia. Kodus võin ma küll kodukatel surfata ja asju otsida, aga poed pole minu teema. Herlendi oma ka mitte.
Sellegi poolest saime Herlendile riided. See oli üks hirmutav teema, sest minu mittevalge kleidi tõttu seadsime ennast keerulisse olukorda ja pidime mõtlema hakkama, mida ülejäänud perele selga panna. Kõik senised must-valged plaanid kadusid. Väiksemate stiiliproov nägi välja näiteks selline:
Mathias on ainus, kelle riiete pärast ma siiani üldse ei muretsenud, sest ta ju just alles lõpetas lasteaia ja sai kõik uued riided. Nüüd aga on tema ainus, kellel veel särki pole, sest väga vähestes poodides on üldse laste peoriideid. Ja nr 34 purpurpunast särki pole neis ka. Homme lähen taas Tallinnasse. Äkki seal jääb silma. Aga eiiiiii, ma ei viitsi seda kusagilt maeiteakust otsima hakata. Äärmisel juhul läheb siiski valge särgiga, sest Maria valis endale kleidi peale ka ikkagi valge... no selle asja (poolkampsuni). Jah, saite veelkord aru, et mulle meeldib ilus olla, aga mitte ise mõelda, kuidas selleni jõuda.
Sõrmused on ka nüüd olemas. Ei ole ühesugused. Minul on kullast, Herlendil hõbedast. Vastavalt sellele, mida me muidu ka kanname. Pole ju mõtet osta sõrmust, mida sa hiljem ei kanna. Ja graveeringud lähevad sisse erinevas stiilis. Kõik ebausklikud võivad nüüd mõelda, et kuidas nii saab, et kõik on erinev. Aga näete- saab!
Minu elu üks suurim mure on hetkel see, et mitu paari kingi mul on vaja (huh, kui pulmateema lõppeb, siis minu päris-inimesed vist ütlevad kõik minust lahti, kui ma siin veel kaua riiete ja kingade ja muu pudipadi teemal hädaldan). Aga no ausalt- kuidas ma tean, kas ma suudan oma kingadega õhtu lõpuni hakkama saada? Kas ma saan nendega tantsida? Jah, ma kodus proovisin, aga ma ei tea, mis põrand seal on. Kodus kõndisin ka, aga... Christian käskis toas papud jalast ära võtta! Nii- mõelge nüüd ise, millised kingad mul siis ilmselt on. Õige- papud on hoopis!
Eilne päev oli proovipäev- hommikul juuksuris värv, seejärel Maria juures jumestus. Pärast nägin välja selline:
Kell 17 koju jõudes sain hirmuga aru, et pulmapäev ongi samasugune. Järjekord on küll teine, sest kl 9 hommikul olen siis Pärnus Maria juures, kuid ilutegemise periood on sama ehk siis pool päeva.... ja pärast seda tahaks koju magama minna. Vaadake siis kirikus, kas mul on selline "tahan-voodisse" nägu peas. Proovipäeval küll oli. Maria juurest salongist lahkudes panin talle südamele, et ta mind laupäeval ära ei unustaks. Nimelt on mul 10 aasta tagant olemas kogemus, kus sa lähed laulatuse päeva hommikul jumestaja juurde ja ta vaatab sulle üllatunult otsa:
"Kas oli ka mingi aeg kinni pandud?"
Jah, see on pigem pruutide õudusunenäo stsenaarium, aga mõni on selle ka elusast peast läbi teinud. Enam ei taha (huh, jälle läks tibijutuks, nagu see oleks elu kõige olulisem osa... aga... ausalt... praegu nagu natuke on ka...).
Tort tuleb Pärnu Elleni Pagariärist. Korruseid sai 5 ja kilosid 12. Herlend ise toob selle laupäeva hommikul tükkidena Märjamaale kohale. Ma loodan küll, et hoolimata mehaaniku oskustest pole tema see, kes tordi kokku paneb. Muidugi veel olulisem on, et see poleks ka mina.
Mina sõidan homme hommikul taas Tallinnasse, et kleiti veelkord proovida ja see ka uude koju kaasa võtta. Kordan küll, et pärast pulmi läheb kleit taas müüki, nii et kui kellelegi meeldib, siis andke teada.
Pärast pealinna tuleb Pärnusse sõita ja sealt järgmised asjad ära tuua. Sel nädalal on kord päevas Pärnu vahet saanud sõita.
Täna lugesin üle, mitu kaske on kodu-kiriku-peokoha kaunistamiseks tappa vaja. Liiga palju! Nii et ma numbrit kokku ei lugenudki.
Juba eelmisel nädalal saabus Võhma küünlavabrikust tellitud pulmaküünal. Kuna me siis olime laagris, siis sain selle täna postkontorist kätte. Herlend istus paki avamise ajal kõrval:
"Ma tahan näha, mis sa jälle tellinud oled," teatas ta väga minusse uskuval toonil (kes ei saanud aru, siis siinkohal mängis võimas iroonia noot).
"Ee.. kui suur?" olin ma ise kõigist kõige rohkem üllatunud. Jah, ma tean küll, kui pika küünla ma tellisin, aga ma ei teadnud, et see pikkus on nii pikk. Ütleme nii, et seda küünalt jätkub meile väga mitmeteks pulma-aastapäevadeks (nii et kui muud põhjust abielus püsimiseks äkki mingil hetkel ka pole, siis tuleb meelde tuletada, et veel on palju-palju meetreid pulma-aastapäevade küünalt põletamata, nii et tuleb jätkata).
Küünalt vaadates jõudsin muidugi ka mõttele, et äkki mul on hoopis väikesed lapsed:
Ma pole päris kindel, kas praegu on võimsam tunne teadmine, et pühapäevaks on kõik mu mured aegunud? Või on võimsam tunne teadmine, et praegustest muredest tulenev rõõm on laupäeval alles ees ootamas? Minu jaoks on jätkuvalt põhiline, et kogu üritus oleks lihtne, armas ja sõbralik. Omad inimesed tulevad rõõmsal põhjusel kokku, veedavad mõnusalt aega, naudivad õhtut, tunnevad ennast mõnusalt ja vabalt.
Igatahes on projekti Pulmad 2016 käigus kätte jõudnud jagamise faas. Kuna mina olen ainus inimene, kes valdab infot, mida ülejäänud igaüks omas nurgas omavad, siis ma pean kuidagi nüüd selgitama, kuidas kõik ülejäänud osad omavahel kokku saavad. Ma tean, mis peaks veel toimuma, kuidas peaks laupäev kujunema. Nüüd pean ainult leidam inimesed, kellega jagada neid asju, mida mina teha ei saa. Aga veel enne pean leidma inimesed, kes kuulavad, kui ma räägin.
Tegelikult olen ikka leidnud juba ka. Kuna laupäeval mind ju hommikul kella 8st alates pole, siis pean kõik info lähipäevil laiali jagama. Ja mitte jagama, vaid kontrollima, kas teine pool kuulas, kuulis ja sai aru nii, nagu mina seda mõtlesin. Seda see projektijuhtimine ju tähendabki. Projekti praeguses faasis ei viitsi ma enam kellegagi nalja teha, et "äkki- võib-olla-jne". Nüüd on nii, et kui on kokku lepitud, siis asjad toimivad. Muidu on see, et pean ise laupäeval veel kusagil ringi jooksma. See mul plaanis pole, nii et pigem pean praegu naljameestest veidi eemale hoidma.
Tundub, et suht kindlalt võin lubada, et siia kirjutama jõuan taas siis, kui sõrmus juba sõrmes. Homme proovin kleiti, korjan lilli, prindin, shoppan.... no teen kõiki neid vägevaid asju, mida saan teha seetõttu, et me Herlendiga abiellume 16.juulil 2016 kell 16 Vigala kirikus. Juhuuu!!! Palju õnne meile!
Infoks veel nii palju, et kirik on avalik koht, nii et kirikuse võivad kõik soovijad tulla.
Pulmadest kirjutan veel siin:
Kuhu küll kõik kleidid jäid?
Kohakaaslus ja avavalss pulmas
Ilus-armsat maalähedast pulma ei tule
Kui palju sa pulmas sööd?
Pärast kolmandat last ei saa abielluda
Pulmadest juhe täitsa koos
Pulmi pole korraldanud ehk tavapärane elu
Pulmakorralduse muru- ja mudamängud
Mis on pulmas tähtis?
Pulmakellad helisevad