Mu mees ei usalda mind

Täna sai siis lõplikult kinnitust, et mu tulevane abikaasa Herlend ei usalda mind.

Pool päeva arvutis istutud, lapsed lasteaiast toodud, käes õhtu ja lõpuks minu aeg tööd teha. Ütlesin siis Herlendile, et ma lähen puid lõhkuma. Ja mida tema tegi? Sibas mulle järgi ja käskis mul näidata, et kas ma neid pakke ikka puulõhkuja peale tõsta jõuan.

Järeldus- mu tulevane abikaasa ei usu, et ma mitmendat kuud järjest mitu... väga mitu korda nädalas personaaltreener Bryani juures trennis käin. Rääkimata sellest, et ma olen maal kasvanud ja terve elu puid lõhkunud (varem küll ikka kirvega). Rääkimata muudest maatöödest. Ja trennis olen ka enne käinud. Ja siis tuleb Herlend keskmise suurusega pakukeste pärast mind kontrollima, et kas mulle anda luba lõbusalt ajaveetmiseks (=masinaga puude lõhkumiseks) või mitte.

Õnneks läbisin testi ja sain pakukesega hakkama:

Enne seda saime aru, milleks on peresse palju lapsi vaja. Ikka seepärast, et kui tööd teed, siis on rohkem publikut, kes suud ammuli vaatavad ja imetlevad. Mitte ühtegi ei pea juurde tellima, kõik imetlejad endal kodus olemas:

Herlend tegeleb siin ühe meie ammuse plaani elluviimisega ja eemaldab maja eest sihikindlalt tagasi tulevat hekki (enelas äkki?).

Facebooks kaeblesin ka selle üle, et mu mees mind töötegemisel ei usalda. Sellest arenes aga välja vestlus meeste- ja naistetööd.

Mina olen seisukohal, et tööd teeb pere see, kes seda oskab ja kellele see meeldib. Jah, aegajalt peame kõik tegema asju, mis ei meeldi. Ja mõnikord peab tegema ka see, kes teeb halvemini.

Näiteks olen mina terve elu kokku puuutnud meestega, kes teevad minust paremini süüa. Herlend ka. Nii teen küll mina kodus enamasti süüa, aga mulle see ei meeldi, ma ei naudis seda, ei viitsi katsetada, ega midagi uut õppida. Pole minu teema. Herlendile aga meeldib ja nii saamegi tema kokkamise korral hoopis uudsemaid asju süüa kui minuga.

Samas masinaga puude lõhkumine on asi, mille pärast me kakleme, sest kõik tahavad seda teha. Rääkimata muru niitmisest. Muruga on küll Herlend alla andnud ja leppinud, et see on minu töö. Samuti sellega, et murutraktorit meile ei tule, sest siis pole niitmisel mõtet.

Jah, mulle meeldib töö tulemus, aga sama palju on oluline see, et saaksin ennast füüsiliselt nauditavalt liigutada. Minu tööd on enamasti arvutis või koosolekutel-kohtumistel. Nii on oluline vabal ajal ennast liigutada. Ja mis saaks olla parem, kui enda kodu ja pere heaks mingit tööd teha.

Puudega on sama hea osa veel tulemas- puude ladumine! Seda olen ma ka teinud nii kaua, kui mäletan ja see on mulle alati meeldinud.

Nii et selline meeste ja naiste töödeks jagamine on mind alati närvi ajanud. Äkki on mu mõtlemist mõjutanud ka see, et olen kasvanud peres, kus oli üks mees ja neli naist (ehk siis meie peres oli kolm tütart). Loogiliselt ei pidanud üks mees kõiki nö meeste töid ära tegema ning naisi kummardama. Samuti polnud vaja neljal naisel kogu aeg köögis istuda. Samas on meie peres alati ema olnud see, kes ronib mööda katuseid ja korstnaid pühib. Minu poolest jällegi jääb see töö tegemata, sest ma kardan nii kohutavalt kõrgust.

Laste sünnitamist ei saa aga meie peres kunagi mehele anda, sest Herlend sureb juba 37-kraadise palavikuga kolmeks päevaks. Sünnitamisvaludest ei tasu temaga järelikult rääkidagi. Samuti mitte sellest, et vastselt sünnitanult tuleb ju ise taastumise ajal kohe ka beebiga hakkama saada.

Kogu selle naiste ja meeste tööde küsimuse puhul pole ju küsimus selles, et kes kelle eest hoolitsema peaks, vaid selles, et inimesed oleksid õnnelikud. Kui igaüks saab aru, milles ta hea on ja mida teha tahab, siis olemegi õnnelikud. Kõige parem on see, et igaühel meist on erinevad oskused ja huvid. Kõigi peale kokku saavadki ju kõik asjad tehtud. Ja nii ongi hea! Mida õnnelikum oled oma tööd tehes, seda libedamalt see töö läheb. Vastu tahtmist elavad inimesed on kurjad ja kadedad ning elavad seda ka teiste peal välja. See on alati nii kurb ja väsitav.

Eelarvamuste asemel soovin kõigile oskust iseennast tundma õppida, et elada õnnelikult ja anda endast parim. Teiste sildistamise asemel panustame iseenda täiustamisse ja siis ongi hästi!

Telli noorteromaan "Ütlemata sõnad" sel nädalal soodushinnaga

Noorteromaani "Ütlemata sõnad" ilmumise lõpusirge on käes. Jah, ma tean, et räägin seda juba pikemat aega, aga nüüd on tekst küljendatud, mitu korda uuesti toimetaja käes tagasi käinud, kaane mõõdud paigas, materjal samuti. Trükikoda ootel. Nii et kõik nagu toimib.

See tähendab, et raamatut saab hinnaga 10€ ette tellida veel vaid sellel nädalal. Kui teos poodidesse läheb, on selle hinnaks vähemalt 16-19€. Anna oma soovist teada helikunnapas@gmail.com .

Kinnitan jätkuvalt, et tegemist on minu kõige parema raamatuga.

Seda saab osaliselt lugeda siit:
Ütlemata sõnad 1.osa
Ütlemata sõnad 2.osa

Personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla

Pärast nii pikka eemalolekut peaks kirjutamist uuesti mõne väga hea uudisega alustama. Minu tänase päeva helge hetk oli avastus, et mu personaaltrener Bryan oskab isegi hell olla.

Jaaaa, ma olin siis umbes 3 nädalat rajalt maas. Jälle!!! Jaanuari lõpus olin ka 2 nädalat. Nii et kolmekuuse treeningperioodi jooksul olen 5 nädalat haige olnud. Viimase haiguse puhul lohutan ennast sellega, et märtsikuu jooksul on pea kõik inimesed, kellega ma lähemalt suhtlen vähemalt ühe tiiru haige olnud. Mõnel on õnnestunud isegi kaks korda.

Minul hakkas ära keerama märtsikuu algul. Kuni selleni välja, et arst kirjutas esimest korda elus narkootikumid (=antibiootikumid) välja. Pärast oma sünnipäeva hakkasin neid kohe võtma. Kuna aga Herlend otse loomulikult jäi ka kohe haigeks, siis haige olemisest ei tulnud mul midagi välja. Nii oli narkootikumidest vähemalt see kasu, et suutsin haiguse ajal ka nelja lapse eest hoolitseda. Kui Herlend oli 3 päeva pikali maas veetnud, siis sain mina ka veidi haige olemist nautida... ainult et selleks ajaks mõjusid narkootikumid ka juba nii palju, et ma tundsin ennast niigi päris elavana.

Järjekordne õppetund õpitud: naine võib saada nii palju lapsi, kui ta haige olles suudab üksi ära kantseldada!

Või siis peaks lapsevanemad haige olemist kuidagi paremini kooskõlastama. Meie peres käib see tavaliselt nii, et Herlend on haiguse ajal haige ja mina... olen kogu aeg terve. Või terve haiguse lisanähtudega... aga ikkagi terve!

Muidu poleks sellest midagi, aga praegu on personaaltreener Bryan mulle teinud karmi korra: enne trenni ei saa, kui oled täitsa terve!

Päris ausalt öeldes, ega ma praegu ka ei ole, sest nohu ja köha pole ikka lõplikult kadunud. Arsti sõnul võtab see vähemalt 2 nädalat aega... aga nii palju mul küll aega ei ole.

Nii ma siis täna taaskord Pärnu MyFitness klubis maandusingi. Tegelikult tegin üksinda esimese trenni juba eelmise nädala lõpus. Avastasin, et ma pole ise sugugi armulisem treener, kui Bryan, sest esimese trenniga suutsin oma lihased terveks nädalavahetuseks valutama panna.

Tänases trennis lõhkus mu pea juba pärast viieminutilist soojendust. Kogu kehas oli paanika, et kas ma saan hakkama, kui olen nii kaua ära olnud. Harjutus harjutuse järel aga aeg muudkui läks. Jah, kasutasime hulga kergemaid raskusi, kui enne haigust, aga siiski hulga suuremaid, kui jaanuari algul.

Bryan kinnitas taas, et lihased ei kao nii kiiresti. Samuti mitte lihastest jõud. See, et mul täna enesetunne nii halb oli, on pärast haigust ja pikka eemalolekut normaalne, aga pidavat üle minema. Samuti kinnitas ta, et tegelikult oleks mul juba praegu jõudu rohkem teha, aga mõistlikum on keha rahulikult taas harjutada. Maksimaalsete raskustega pidime alles järgmisel nädalal treenima hakkama.

Trenni algul kogu keha vallanud paanika muutus muudkui väiksemaks ja väiksemaks. Nii avastasingi trenni lõpus riietusruumi jalutades, et personaaltreener Bryan oskab isegi hell olla. Mul oli peale trenni tõesti hea tunne ja ma olin täitsa elus ja energiline. Jah, koju jõudes tahtis väsimus tappa ja heitsin koos lastega magama, aga see on ka normaalne. Ma teeks seda peale iga treeningut, aga kahjuks on võimalus selleks vaid paar korda kuu jooksul.

Kuna ma juba kolmapäeval räägin arvatavasti hoopis teist juttu ja elu läheb jälle karmimaks, siis ma pidin lihtsalt ära hõiskama, et mul oli täna mõnus, nauditav ja oigamisvaba trenn. Kehva enesetundega, aga ikkagi mõnus.

Täna piilusin pikalt ukse taga kick box areoobika trenni. Kooliaeg tuli meelde.... Nii et varsti lähen sinna trenni ka! Pean lihtsalt enne ülemusega kooskõlastama! Ma küll tean, et selles tunnis ma kindlasti kõigepealt sureksin, aga see on lihtsalt niiiiiii lahe! Eriti kuna nüüd ma tean, et kick box aeroobikast võib mõnikord ka päris elus kasu olla!

Heli 34 ehk Chicago Kuuse talus

Ja see juhtus- üle väga mitme aasta pidasime minu sünnipäeva!

Jah, mulle meeldib väga oma sünnipäeva tähistada. Veel rohkem meeldib mulle, kui olen sõpradel meeles nii, et ma ei pea ise midagi erilist korraldama. Viimased aastad on elu aga alati olnud selline, et ma pole isegi suurtest pidustustest puudust tundnud. Olen läinud seda teed, et suurim sünnipäevakingitus endale on see, et ma ei pea enda sünnipäeval kokkama-koristama ja selle kõige pärast närvitsema. Peale selle korraldame siin aasta jooksul vähemalt neli üritust nagunii- meie kõigi laste sünnipäevi, millest mõned on väikese pulma suurused, nagu on öeldud. Seda siis, kui oleme vaid lähima sugulaste-sõprade ringi külla kutsunud.

Sel aastal aga oli täitsa teine tunne. Suuresti on selles süüdi viimaste aastate edukad Uulu laagrid, mille tulemusena oleme viimasel ajal teinud sama pundiga mitu edukat sõpruskohtumist meie juures. Nii tuli ka otsus, et pean seekord sünnipäeva.

Pidasime Veronikaga juba veebruaris mitu töökoosolekut, mille käigus sai plaan üha kindlamaks ja kindlamaks.
"Teeme stiilika!" avastasime ühel hetkel. Ise olime niii vaimustunud...ja samas jäime ise ka kohe hätta. Nii- mis stiilis? Peale paljusid variante ja pikka otsimist sai stiiliks Chicago 1930ndad... millest lõpuks kasvas välja ka Suure Gatsaby-aegne glamuursem 1920ndad. Ma ise muidugi pidasin silmas ka Chicago muusikali (filmi, mida ma ise Chicagos olles nägin).

Kui teised hakkasid stiilinäiteid küsima, siis teatasime, et põhiline on, et naised olid ilusad. Veronikaga ja Herlendiga stiili valides oligi minu kindel nõue, et mina pean saama ilus olla. Tulemus oli siis selline:

Ilu-ilu eest olen väga tänulik Pärnu-Jaagupi juuksurile Anu Tuurile ning jumestaja Maria Indermittele. Mõlema juurde läksin jutuga, et stiil on selline, aga ma ei tea, milline ma peaks olema ja tee mind ilusaks. Tegidki! Eriline tunnustus Mariale, kes mu palavikulise ja haiguselise näo suutis suht ära peita.

Üks kindel sünnipäeva-eelne otsus oli, et seekord ei saa miski mu pidu ära rikkuda- vahet pole, kes ja kas tulevad kohale või mis tujus jne, et mina oma pidu ei lase ära rikkuda. Agaaaaaa.... siiski-siiski- üks asi, mida ma üldse ei saanud mõjutada, oli mu enda tervis! Nädala algul hakkas trennis jama pihta ja hakkasime arstiga otsima, et mis mul viga on. Neljapäevaks oli asi juba päris hull. Reedel käisin juuksuri ja jumestaja vahepeal arsti juures, kes kirjutas antibiootikumid välja. Ta küll vaatas mu ravimite kasutamise ajalugu ja arvas, et need rohud tapavad mu- nimelt oli rohtude kasutamise ajaloo asemel puhas valge leht.

Veronika õhutamisel tegin enne külaliste saabumist tutvust Coldrexiga ning nii tuli täitsa inimese tunne peale. No ja kui sõbrad (üks ilusam kui teine!) sisse voorima hakkasid, siis enam haigusele väga ei mõelnud ka.

Jumestaja juurest koju jõudes avastasin, et mu sünnipäeva hea-haldjas-Veronika ja Herlend olid majaga teinud fantastilist tööd ning ma sain tõesti lihtsalt sünnipäevalaps olla. Kõik kangad, mis ma varem ostsin, olid üles pandud, mööbel liigutatud, minu Chicago piltide näitus elutoa seinale laotud jne.

Ja siis hakkas pihta- külalised hakkasid tulema. Kui esimene karedahäälne maffialine "Tere!" üle köögi kõlas, siis seisin koolutava Veronika juures WCs ja teatasin, et "Mina ei julge välja minna! Ma olen liiga ilus!" Siis jõudis äkki kohale, kui teistsugune ma sel päeval välja näen. Aga kui mind WCst põhimõtteliselt välja lükati, siis oli juba kõik hästi, sest tuli välja, et minu hirmud olid alusetud ja külalised nägid välja sama ilusalt teistsugused:

Ja siis tuligi pidu, mida ma ootasin! Kõik oli täpselt nii hästi, kui pidi! Kuigi pooled kutsutud kohale ei jõudnud, siis jõudsid ikkagi kohale kõik, kes pidid! Ja kõik oli lihtsalt väga hästi.

Meil oli Veronikaga tegelikult päris hulk tegevusi planeeritud. Tehtud sai sellest vaid maffia mäng, mida host´is mu õde Karin. Ta ütles kohe, et tema on seda nii palju mänginud, et muidu tapetakse ta nagunii kohe ära, nii et ta pigem juhib seda. Kuigi palju süütuid linnakodanikke sai surma, siis suutsime maffia siiski peatada.

Kuigi ma ütlesin, et kingitusi ei oota, siis peaaegu keegi ei kuulanud. Üks näide on siin:

Ja siis näiteks selline:

Täpselt nii- nad tegid mulle tantsu! Jah, ma tean, milleks mu dream team võimeline on- kuidas ma muidu suviti Uulu laagreid teha saaks, kui mul neid ei oleks? Oma uulukatega olen viimastel aastatel uskumatuid asju korda saatnud, sest me oleme laagris hullud ja veel hullemad olukorrad kõik üle elanud ja hakkama saanud. Iga laagri lõpus on aga pidu, milles kasvatajate (meie!) esinemised muutuvad üha pikemaks ja keerulisemaks. Nii kahju, et need alati vaid ühekordseteks etteasteteks jäävad. Need vääriksid tõesti suuremaid lavasid. Ausalt!

Nii et ma teadsin küll, et Veronika juhtimisel on kõik esinemised võimalikud. Meil oli tegelikult kahekesi ka üks tantsuke välja mõeldud, muusika selleks kokku miksitud... aga teistega koos harjutamiseks ei jäänud aega... või Veronika tegi nii, et ei oleks aega? Ega teda ei tea ka! Või oli asi selles, et kuna ma oma juuste ja näoga ise hakkama ei saa, siis ma lehvisin ise terve päeva ringi?

Igatahes oli see parim sünnipäeva kingitus, mis mulle on kunagi tehtud, sest keegi viitsis minu pärast palju-palju tunde vaeva näha, et selline isiklik kingitus kokku panna. Väga liigutav!

Ma aiman, et sel aastal tuleb ka suvi teisiti....et me veel tantsime.

Kes siiani aru ei saanud, siis kogu õhtu oli lihtsalt mõnus! Ma olin nii õnnelik, et inimesed olid nii ilusad ja head. Kohal olid kõik, kes tahtsid. Ise tahtsid. Üks põhjus, miks ma pole aastaid sünnipäeva pidanud on, et kutsumine tähendab, nagu valiksin endale sõpru, kes peaksid mind meeles pidama. Ma pole kunagi tahtnud, et mu sõprus peaks kellegi jaoks sunniviisiline või pealesurutud olema. Nii hoiangi tavaliselt pigem eemale. Seda suurem rõõm oli sel õhtul nende üle, kes näitasid, et on kohal omast vabast tahtest ja sõprusest, mitte mingist rumalast kohusetundest või näitamise pärast.

Aitäh-aitäh-aitäh, et olemas olete!!!

Noooo ja siis... umbes kl 5 hakkasime magama minema! Mõni küll vingus, et liiga vara, aga mitmed meist pidid hommikul rooli istuma. Nii me siis hakasime endale magamistuba tegema. See käis nii:

Kell 5.22 olime kõik voodis. Ma tean, sest me korda mööda vaatasime kella. Ja siis... hakkas pihta- selgus, et 11 täiskasvanut ühes toas (ja veel mõned kõrval toas) on keerulisem magama panna, kui neli väikest last:
"Kuuulge, kas te seda anekdooti teate...."
"Ära naera!"
"Ära ise naera!"
"Aaaaga seda anekdooti...."

Ja nii oligi kell vaikselt 6 läbi, kui saabus vaikus.

Aga me oleme harjunud, et kui on laager, siis on laager. See tähendab, et ollakse vahvad ja ei magata! Nii oligi Chicago pidu ettevalmistus suveks. Paar sellist ettevalmistus ööpäeva tuleb veel ja suvel teeme peaproovi!!!

Hommikukohvi ajal saabus veel üks öösel kohale mitte jõudnud külaline ilusa lillekimbuga...

Heh, teate, see üritus aitab veel pikalt naeratada!

Aitäääääh, et olemas olete!

See on minu 33.eluaasta 365.päev

Oma elu 33.eluaasta 365-päeval pean tunnistama, et ma olen nüüd vana ja lagunen!

Tänane päev algas hääletult. Kuna see on hommikuti suht tavaline, siis väga tähelepanu ei pööranud ja kihutasin linna trenni. Personaaltreener Bryan vaatas mulle korra otsa, küsis moe pärast tavapärase "kuidas sul läheb?" ja lõpetas trenni ära. Ma ise arvasin siis veel, et mul on kõigest natuke nohu ja veidi kurk valus, aga tema teadis rohkem.

Olen õppinud, et oma keha teemal ei tasu mul treeneriga vaielda. Tema teab paremini, kuidas miski mu kehas midagi mõjutab, kuidas kõik toimib ja mis millelegi kuidagi reageerib. Tema on seda õppinud ja pikalt praktiseerinud. Mina mitte. Kuigi täna rääkisime ka seda, et tegelikult minu keha toimib täpselt nii, nagu peab. Et saab olla ülekaaluline ja samas tervislik. Minu ülearused kilod on tulnud raseduste ja koduse närvilise eluga, mitte ebatervislikust elust (no ok, veidi ikka šokolaadist ka... aga see on lihtsalt eelnimetatud põhjuste tagajärg).

Trenniga tean ise, et ma olen praegu ikka muudkui suuremaks läinud. Jope hakkab õlgadest kitsaks jääma jne. Loogiline põhjendus on see, et siiani oleme viimased kuud teinud trenni, kuid toitumise kontroll läheb lahti alles järgmisel nädalal. Nii et kõik toimub samm-sammu haaval ja kõik on (Bryani) kontrolli all.

Jope on aga see, millega paar päeva tagasi mu haigeolemine algas. Nimelt pärast viimast trenni viisin sünnipäeva jaoks paar pilti fotopoodi. Välja tulles tõmbasin kerge liigutusega hõlmad kokku ja... pidin valu kätte seal trepil surema. Kaelast ja õlgadest käis siuke valu läbi ja pärast ei saanud tükk aega kaela liigutada. Aga see läks paremaks varsti. No aga praeguseks olen... eee... tõbine.

Jah, personaaltreeneri roll on mulle ka arsti eest olla (vähemalt mind arsti juurde käsutada), sest iga väiksem haiguse alge segab treenimist. Trenn käib kogu aeg võimete tipul ja nii on vaja, et kogu keha toimiks. Natukenegi haige olles treenimine muudab haiguse hullemaks. Nii on nüüdseks siis jälle trenniga paus nii kaua, kuni lõplikult terveks saan.

Pärast treenimise alustamist on minust saanud perearsti püsiklient... samas ütles ka arst, et siiani olen viimased 7 aastat kogu aeg laste muredega käinud ja isegi kui ta mõnikord kuuleb, et ma ise ka haige olen, siis tavaliselt pole meil aega ja võimalust sellega (minuga) tegeleda.

Ja isegi Herlend meelitas mind täna ja teatas, et ma olen näost paistes! Üks suurim kompliment viimasel ajal. Enamasti ta ju ei märka isegi seda, kui ma poolenisti surema hakkan. Võib-olla on tõesti sellest raske aru saada, kui ma igasuguses seisundis liigun siiski... Ma ei suuda asju tegemata jätta, kui need on lubatud ja kui ma ju suudan. Kui ma seisan püsti ja liigun, siis järelikult ma ju suudan. No ja siis on arusaadav, et Herlendil on aegajalt raske aru saada, kui haige ma tegelikult olen.

No näiteks täna õhtul sõitsin ka uuesti Pärnusse, sest meil oli lasterikaste perede liidus emmede tugigrupp. Seekord rääkisime koostööst lasteaiaga. Väga mõnus on alati selliseid teemasid arutada nende inimeste ringis, kes on samas seisus. Näiteks rääkisime sellest, et lasterikkas peres on suht mõeldamatu toiduga pirtsutamine, et ema teeks igale lapsele tema soovi järgi süüa. Kui toit on tehtud, siis süüakse. Kui ei meeldi, tuleb järgmist toidukorda oodata. Kuna Mathias ei saanud kuidagi pärast muusikakooli koju, siis võtsin ta teel Pärnusse kaasa. Sain pojakese üle uhke olla. Pidas ilusti vastu ja tegi koos meiega vihapusa looma. Ta oli ise niii uhke selle üle.

Tegelikult olen aga hirrrmus rõõmsalt elevil, sest üle väga mitme aasta hakkan sünnipäeva pidama. Pärast ärajäänud trenni käisin Pärnu Abakhanis asju ostmas. Kui Veronika sulgede järgi läks, siis juba küsiti, et kas mingi pidu on tulemas. Nii et kui keegi veel sulgi või boad otsima läheb, siis olge valmis aru andma.

Ma olen viimased aastad läinud seda teed, et vaadanud, kes viitsivad kohale tulla. Minu jaoks on ülimalt kummaline endale pidu teha ja öelda konkreetsetele inimesele, et nii, sina nüüd tule mulle külla. Jah, ma võin korraldada suuri rahvakohtumisi, koosolekuid, koolitusi, suvepäevi jms, aga... enda sünnipäeva ei oska. Pulmi ausalt öeldes ka mitte.

Veronika on see "paharet", kes viimasel ajal elab mul seljas ja käsutab, et ma pean muude tööde vahel enda üritusele ka mõtlema. Täna siis istusime ja mõtlesime koos. Jälle! Järjekordne edukas töökoosolek. Mul on ülimalt hea meel kõigi üle, kes kohale tulevad, aga ma püüan meeles pidada põhilist- mul peab sel õhtul tore olema ja ma tõesti ei saa vastutada iga külalise tuju ja enesetunde eest. Lihtne on ennast selliste ürituste puhul lolliks mõelda, aga püüan mitte.

Sünnipäevaga on siis see teema, et nagu ütlesin, pole aastaid pidanud. Seekord aga läksime kohe stiilipeo teemale. Kuigi olen aastaid üritanud kõiki asju koos lastega teha, siis seekord sai otsustatud, et ilma lasteta õhtune üritus. Teemaks sai Chicago 1920-1930ndatel. Ega me keegi täpselt ei teadnud, mida me teeme, aga seda vabam ongi- keegi ei saa millegagi mööda panna, sest keegi ei tea, kuidas peaks olema.

Sünnipäeva kutsele läks selline pilt:

Õde Karin küll õiendas, et see on pigem wild west, aga... see on tehtud umbes 2003a New Jerseys (USAs), nii et ma ei mäletagi, mis stiilis see olema pidi. Ja kuna ma 1920-1930ndatel Chicagos ennast pildistada ei lasknud, siis tuleb selle pildiga leppida.

Vot selline siis oligi mu 33.eluaasta 365.päev!

Ma olen tugev, sest mul on lühikesed käed ja jalad

Jälle tunnen ennast tänu personaaltreener Bryanile veidi rohkem!

Viimases trennis Pärnu MyFitness klubis küsis hantlite järjekorras ootav Mailiis, et kuidas ma nii tugev olen?
"Eee.." ei osanud ma ootamatu küsimuse peale midagi vastata. No esiteks ma ei tea ise, kas ma olen tugev või mitte. Teiseks tuletan meelde, et Bryani treeningmeetodid on sellised, et ma ei saa kunagi hakkama. Treening on kogu aeg mu võimete piiril, nii et ma ei tunne üldse, et ma tugev oleks.

Hiljem rääkisime siis Bryaniga sellest veidi ja sain teada, et ma jõuan suuremaid raskusi osaliselt liigutada sellepärast, et mul on lühikesed käed ja jalad!

Unistuste lause, mida iga naine mehelt tahab kuulda! Olgu see mees su personaaltreener või midagi muud, aga... Tegelikult pole see eriline saladus. Bryan on mind varem ka selle teadmisega harjutada püüdnud. Nimelt pean mitmeid harjutusi tehes arvestama, et mul on lühikesed käed, sest pean siis teisiti hoidma. Ja näiteks masinatel, kus peaks kätega tooli kõrvalt käetugedest kinni hoidma, siis mina ei ulata. Näiteks siin:

Nii ma hoiangi kinni kusagilt tooli äärest. Selle harjutuse puhul jõudsin reedel lõpuks 190 kg-ni ja tegin kõik korrad ära!!! Jah, see on suur number, aga jälle, tuletan meelde- mul on lühikesed jalad!!!

Minust lühemate käte ja jalgadega inimestel aga ei tasu veel rõõmustada. Tegelikult on neisse lühikestessegi jäsemetesse alustuseks ikka mingit jõudu ka vaja.

Millest see lühikeste käte-jalgade jutt tuleb on, et pikemate käte-jalgadega on sama raskust lihtsalt keerulisem liigutada. Kehtib kangiga raskuste liigutamise teooria. Nagu siin:

No olgu, selle süsteemi puhul on ka teisi vigu, miks lapsed heinapalli paigast ei saanud ja miks mina oma lühikeste käte ja jalgadega selle lõpuks ette lükkasin.

Samas pidavat maailma kõige tugevam mees praegu olema 2m 10cm pikkune. Nii et loogiline ebaloogilisus.

Lõppkokkuvõttes jõudsime personaaltreener Bryaniga aga ikka järelduseni, et on väga palju asju, mis mõjutavad seda, milliseid raskusi üks või teine inimene suudab liigutada ning kuidas trenni teeb. Nii ei saa kõrvalt vaadates hinnata, et kas see, kes tõstab-lükkab-tõmbab sama numbriga raskust, on sama tugev või tugevam-nõrgem.

Ehk igaüks peab ikka vaid ennast jälgima!

Nädal blogimaailmas ehk et mida Heli blogidest luges?

Tunnistan, ma ei jõua väga palju blogisid lugema. Kui mõnest blogist on väga tihedalt minu omasse käima hakatud, siis käin vaatamas, millest seal kirjutatakse. Sel nädalal jäid aga mitmed huvitavad teemad ette. Oleks kohe tahtnud mitmel teemal sõna võtta, aga... Siis mõtlesingi hoopis teha väikese ülevaate sellest, millest teised on juba kirjutanud ja mina ei pea enam kirjutama.

Eveliis- Diip kunstiinimene kirjutas, et "Millest blogida ja millest mitte, et ennast ilusama, targema ja paremana näidata"
Oi, kui tuttav teema on see, et kõrvaltvaatajad tulevad ette kirjutama, millest peaks kirjutama ja millise mulje endast jätma. Eriti naljakas on, kui seda teevad inimesed, kes mu postituste sisu ei loegi, vaid ainult pealkirju.

Mina olen ikka aegajalt kirjutanud ka teistest oma tegemistest ja külgedest, kuid eks see, kes pidevalt ei loe, ei tea ikka. Nii olen mina võtnud seisukoha, et ma ikka ise tean kõige paremini, millest siin kirjutada tahan.

Teiseks meeldis mulle väga Eveliisi jutt, kuidas meil on inimesi, kes räägivad, et teevad palju ja on neid, kes TEEVADKI palju. Eveliisi näide sõbrannast, kes nelja lapse kõrvalt käib tööl-trennis-jne, kuid kellel ikka on esimesena aega tulla teatrisse-spaasse-külla-jne. "Töö on vahend elamiseks. Mitte elu pole töötamiseks."- oi, kuidas mulle see mõte meeldib!

A mida Henry teeb? kirjutas "Kelle jalas on meie kodus püksid ja mis on õnneliku abielu saladus" sellest, kuidas sõbrad kutsusid teda õhtul välja ja mis sellest edasi sai.

Juba algus oli kibedat äratundmist pakkuv: "Tavaliselt mind ei kutsuta. Meid on Esileediga sotsiaalelu elavate inimeste nimekirjast rasvase pliiatsiga maha tõmmatud ning ma kuulen ikka, et sõbrad käisid ühes või teises kohas." (Henry) Ma tahtsin siia veel mõne parema lõigu kopeerida, aga avastasin, et siis peaks terve loo ümber tõstma. Nii et lugege Henry blogist.

Kirjutasin just eelmises postituses (Reisivaba kuritige Heli), kuidas ma olen tige, sest ma jäin üksinda maha pikalt planeeritud perereisist, sest selle eesmärgiks olev sünnipäev muudeti lihtsalt päeva võrra ära ja nelja lapse emana ei ole mul võimalik kõike kiirelt ümber organiseerida ja lastele hoidjat leida, kuna lapsed sinna oodatud ei ole. Seda enam puudutas mind Henry postitus, sest minu üheks suureks tigetsemise põhjuseks oli, et Herlend ei öelnud mulle kordagi, et ta tahaks siis üksi oma perega minna ja et kas ma hoiaks lapsi. Kõik on ju läbiräägitav, kui omavahel rääkida.

Meil on oma suhtes läinud palju auru sellele, et pereellu sisse harjuda. Kasuks pole tulnud see, et pikalt oli Herlend oma sõprade seas ainus, kellel oli laps... ja siiani on ta ainus, kellel on 3 last... ainus, kellel on 4 last... See tähendab, et viimased 7 aastat on ta olnud sõpradest teises olukorras. Imelik, noh! Nii ongi paljud pereprobleemid tulnud sellest, et sõbrad ei suuda Herlendit mõista, tema neid... aga kaela saan selle mõistmatuse mina, sest keegi ei oska oma tundeid sõnastada, ega nende tegelikku põhjust näha. "Positiivne" on, et ega see erinemine ei muutu lähiajal, sest siis, kui meie lapsed on suured ja me võiks aktiivsemad olla, hakkavad ülejäänud lapsi saama ja... ikka elame eri ajastutes. Minul on oma sõpradega selles mõttes lihtsam, et me oleme rohkem ühes ajastus.

Teiseks pole ma siiani väga kokku puutunud inimestega, kelle väljaelamise viis on alkohol. Jah, alkohol on mulle tuttav. Eriti meeldib mulle, et siis saan teistelt inimestelt teada selle, mida kainelt ei saa. Nii et aegajalt kasutan seda võimalust ära. Ma olen väga-väga nõus Henry arvamusega, et laste juurde ei saa joogiselt minna. Mõeldamatu on, et lapsed igal õhtul kodus alkoholi kasutamist näeksid. See ju tekitab neis arusaama, et see on normaalne eluviis ja et nii peabki. Kodust ju kõik algab. Eks meiegi oleme tulnud oma kodudest ja viime edasi seda, mida seal nägime. Mina ei taha, et minu lapsed alkoholi normaalseks ja tavaliseks peaks.

Samuti peojärgne päev- minu jaoks on mõeldamatu, et ei suudeta hommikul koos lastega ärgata. No olgu- nädalavahetusel laseme tihti enda omadel tunnikese telekat vaadata ja ise magame. Sest nad on nii suured juba ja ärkavad lihtsalt ka laupäeval (eriti laupäval!!!) kell 6.35. Meil keegi kohe süüa ei taha, seega magame ise edasi. Aga see, et pohmakaga lõunani magada? Minu jaoks on see perelt, oma lastelt varastatud aeg. Minu jaoks kehtib siiani ülikooliaegne reegel- ole kas või öö otsa üleval, pidutse vms, aga hommikul tuleb lubatud ajal platsis (ehk tol ajal loengus!) olla!

Henryle võin lohutuseks öelda, et isegi neli last on võimalik hoiule anda. Meil mõlemad vanaemad hoiavad aegajalt nelja, kellest vanim on 7 ja noorim 1,5-aastane. See juhtub umbes siis, kui noorim laps saab aastaseks. See on küll asi, mida olen mitme lapsega õppinud- kui esimesega tundus, et beebi aeg ei saa kunagi läbi ja mu elu on kümneks aastaks seisma pandud, siis järgmistega teadsin, et aasta on see piir- siis saavad neist inimesed!

Kätlini blogis oli nostalgiline lugemine "Uus lasteaed, uued mured"
Teemaks esimese lapse lasteaeda harjutamine. Tegelikult polegi ainult nostalgiline, sest me ju harjutame praegu Christianit (1a 7k) samamoodi lasteaeda. Samas oli minu jaoks elus kõige suurem segadus teise lapse sünnile eelnev aeg. Esimese lapse ootuses ei tea üldse, mida oodata, kuid see puudutab vaid enda ja mehe elu. Aga teise lapse sündides ongi lisaks see mure, et kas vanema lapsega ikka tehakse kõik õigesti, kas ta saab tähelepanu... jne.

Ja mõne aja pärast selgub, et mõttetu muretsemine! Kõik laheneb. Meie pere näiteks kolmas ja neljas laps lisandusid väga märkamatult, sest nad saabusid laste järgi korraldatud süsteemi, mitte me ei hakanud nende saabudes elu kuidagi väga ümber korraldama. Teise lapse sündides läks ka kõik kuidagi väga sujuvalt. Põhiline oli, et rääkisime Mathiasele, et uus tita on tema jaoks, mitte see pole emme-issi uus laps.

Lasteaiaga on aga meil töötanud see, et pigem ikka venitan veidi rohkem lahkumisega. Samas mitte lõputult. Kindlasti ei tohi ära põgeneda, vaid laps peab nägema, et ma ära lähen. Ei ole nii, et kasvataja viib ta teise tuppa ja siis hiilin minema. Nii ongi laps ebakindel ja ei tea kunagi, millal ma ära hiilin. Ta võib olla kurb ja nutta, aga peab nägema, et ma lehvitan ja lähen ära.

Loomulikult ei tea mitterääkiva lapse puhul, mis teda häirib, aga põhiline ongi, et ta saaks kätte selle arusaama, et emme-issi lähevad ära, aga tulevad alati tagasi! No ja see tekib jah regulaarsusega, sellega kui ta näeb korduvalt, et see nii toimib.

Mina ise olen lapsi väga ebastabiilselt lasteaeda viinud. Kuna olen viimased 8 aastat peaaegu kodune olnud, siis olen saanud korraldada, et lapsed käivad lasteaias, kui minul on mingi kodust äraolemise päev (mida juhtub koduse ema kohta ikka väga sageli). Viimasel ajal on nad nüüd käinud lasteaias peaaegu kogu aja, kui on terved, sest koduse töötu emana pean ma vahepeal ikka tööd ka tegema. Laste kõrvalt on seda kahjuks võimatu teha.

Nii et enda ebaregulaarselt lasteaias käinud laste kõrvalt usun tegelikult sellesse, et kui nad seal tihemini käiksid, siis harjuks paremini. Samas on siis veel olulisem pärast lasteaiapäeva laps maha rahustada, pinged maha võtta. Meil käib see näiteks nii:

Selle mängu nimi on "Surnud issi!" See käib nii, et issi on "surnud", lapsed togivad-nügivad teda ja mingil hetkel ta ärkab üles ja hakkab neid kõdistama. Selline voodis lebotamine on aga läbi aastate olnud üks laste pingete mahavõtmise koht- teleka ja muude häirijate vaba koosolemine. Isegi kui nad seal lihtsalt ronivad mööda meid, siis see ongi nende jaoks oluline- loomulik kontakt ja tähelepanu rahulikus keskkonnas!


Margit Petersoni lehelt lugesin aga lugu "Naiskirjanikud omakeskis"
Nii sain rohkem infot noore Karina kohta, kes on saanud kaante vahele loo "Võidetud tüdruk". Ilmselt jõuab see varsti ka minu lugemislauale.

Reisivaba kuritige Heli

Ma pole viimase nädala jooksul suutnud otsustada, kas ma olen kurb, tige, õnnetu, pettunud, lihtsalt ennast haletsev või veel midagi muud.

Täna jõudsin “Anna Karenina” lugemisega umbes 300ndale leheküljele, kus Dolly avastab linnast maale kolides oma kuute last vaadates, et need on hästi kasvatatud ning hoolimata igapäevasest sagimisest pakuvad juba vastu palju rõõmu. Ta mõtisklused on sarnased sellele, mida ise umbes pool aastat tagasi mingil enesehaletsuse hetkel endale märkmikusse meeldetuletuseks üles kirjutasin: praegu olen nagu emapart pisikeste prääksuvate pardipoegadega, aga umbes 10 aasta pärast... Naeratamise koht!

Umbes pärast meie pisipoja Christiani aastaseks saamist olen ikka aegajalt avastanud ennast mõttelt, et meie lapsed on juba inimesed. Rääkimata praegusest ajast, kui ka Christian käib aegajalt lasteaias. Neil on kõigil mingi osa päevast, mis on nende eraldiseisev elu, millest mina midagi ei tea ja mida mina ei korralda, ega kontrolli. Omavahelistes vestlustes on nad asjalikud ja omade mõtetega. Teineteisest hoolivad ja näitavad seda tihti välja. Rääkimata sellest, kui palju kallistusi ja “sa oled niiii armas!” ma isegi saan. See kõik on nagu auhind nende viimaste 8 aasta eest, mil on tulnud igal ajahetkel arvestada, et me pole “tavaline pere”, vaid oleme lastega pere. Imelikud, noh! Ei allu tavareeglitele ja ei oma inimvabadusi.

Aga loomulikult, just siis, kui ma hakkan tundma, et lastega on kõik võimalik ja me ei jäägi enam laste pärast “tavaliste inimeste” elust väga kõrvale... juhtub see, et “kogemata” saad lataka vastu vahtimist.

Kuu aega tagasi tuli otsustada, kas lähme sel nädalavahetusel kaugele-kaugele sünnipäevale või mitte. Kohad tuli kinni panna ja nii palju olenes meie vastusest. Jah, meil polnud lapsehoidjat võtta nendeks päevadeks, aga ütlesime, et läheme. Kuu aega lapsehoidmise planeerimist, kuu aega enda riietele jms mõtlemist, kuu aega teadmist, et sellest tuleb teistsuguse vaheldusega nädalavahetus... Ja siis muudeti peo kuupäeva ühe päeva võrra. Kuna tegemist on üllatuspeoga ja sünnipäevalapsele ei saadud vaba päeva.

Jaa, ma saan mõistusega aru, et mitte keegi pole süüdi, sest mitte keegi ei tea mitte midagi ja mitte keegi ei vastuta mitte kellegi, ega millegi eest... Jah, enda süü, et õigel ajal ei teadnud, et tegelikult pole mitte miski kindel (kaasa arvatud see, et nädal enne reisi polnud teada, kes ja kas üldse lähevad ja mitu kohta kusagil on).

Tean, et sellest on mõttetu rääkida, sest “tavalised inimesed” ei saagi aru, mida tähendab vaba nädalavahetuse korraldamine nelja lapse kõrvalt. Eriti, kuna ma käin ju kogu aeg igal pool. Jah, sest need üritused ja käimised on kõik hästi korraldatud. Üksi käingi! Mul on kalendermärkmik, kus on asjad kirjas ja kui need on kirjas, siis need ka toimuvad. Ju ma olen tõesti teistsuguse eluga harjunud.

Ühe päeva võrra muutunud sünnipäev tähendab aga, et esiteks tuli juurde terve lapsehoidmist vajav päev, sest ükski päev ei lange enam lasteaia päevale. Ühel päeval lapsehoidjaks korraldatud ema peaks mitmete inimestega töögraafikut uuesti läbirääkima ja korraldama (p.s. see pole võimalik!). Seega tuleks 3 päevaks lapsehoidja leida või palgata. Minu trennid tuleks uuesti ümber korraldada. Jälle mitme inimesega läbirääkimised. Igatahes väga palju segadust.

Nii jõuamegi vana tõeni- kui sa oled tige, õnnetu, pettunud vms, siis ei ole asi teistes inimestes, vaid sinu ootustest! Kui kuu aega midagi lolli peaga ootad ja ise kõike üle ei kontrolli, siis...

Õppetund õpitud!

Ja kui ühest ja samast üritusest-reisist jääd kaheksa aasta jooksul juba mitmendat korda järjest maha, no siis sellest võiks ju lõpuks ikka õppida. Küll mu kleit ja seni kasutamata kontsakingad ka kasutust leiavad. Reisikohver samuti! Varsti! Ja juuksuriskäik polnud ka asjatu ja ei lähe kuidagi raisku.

Kurvaks teeb veel teadmine, kui palju kraaklemist ja teineteise peal sõtkumist niigi selle ürituse pärast oli. Ikka, et kõik saaks ühtemoodi aru... Mida ei juhtunud lõpuni välja. Minu jaoks on reegel, et iga vaidlemise ja teistele halvasti ütlemise (kui see peaks millegi pärast juhtuma ja tõesti ei osata normaalse inimese kombel probleemidest rääkida!) tulemus peab olema vähemalt mingi lahendatud probleem. Aga kui inimesed kuu aja jooksul tujutsevad, õiendavad, räägivad, räägivad mööda, räägivad uuesti mööda, solvuvad, lahmivad ja selle tulemuseks on... eeee ... mitte midagi, siis see on inimeste ja aja raiskamine. Ma pole kunagi aru saanud inimestel, kellel on võimalik raisata inimsuhteid ja aega!!!

Nüüd ma saan aru, miks arvati, et ma olen hull, kui suvel üksi nelja lapsega edasi-tagasi Soome vahet ja Soomes ringi reisisin. Äkki polegi üksi viie inimese reisi korraldamine ja kõige eest vastutamine nii väike asi?

Tegelikult on ju tõesti ikka minu enda asi korraldada oma elu kui nelja lapse ema! Elada seda oma pere võimalustest ja meie pere liikmete huvidest lähtuvalt. Hea on tõdeda- mina olen endale oma elustiili valinud ja olen selles õnnelik! Solvumis- ja pettumisralli tulemuseks on meeldetuletus, et tuleb oma ootusi paremini kontrollida ja ajaloost õppida!

P.s. Praegu tuleb tegeleda ajaloost õppinud lastega, kes on õppinud, et kui issi läheb Soome, siis see on pikakas ajaks. Nii ongi mul siin nüüd mitu pisikest, kes ei saa üldse aru, et “paariks ööks” on lühem aeg, kui issi varasemad lahkumised (seitsmeks nädalaks). Selle paanika positiivne külg on see, et vähemalt on meie lapsed võimelised ajaloost õppima.

Loe edasi noorteromaani "Ütlemata sõnad" (2.osa)

Märtsikuu lõpus-aprilli algul ilmuvat noorteromaani saad praegu 10 € eest ette tellida. 1.osa raamatust saad lugeda siit.

2.osa noorteromaanist "Ütlemata sõnad":

Kell heliseb. Üksteise järel tõusevad trepi vallutanud õpilased püsti ja liiguvad sagides paljudes erinevates suundades. Suundume Katriniga teisele korrusele viiva trepi poole. Trügin rahvamassis sõbrannale järgi, vaatan vastutulevaid ning mu kõrval kõndivaid nägusid ning pean tunnistama, et Katrinil on õigus- Joel ja Adelina on tõesti teineteist väärt. Pole kahtlust, et Adelina on kooli kõige ilusam tüdruk. Vähemalt nii palju, kui mina sellest ilu teemast üldse tean. Slaavi verega on ta kaasa saanud veidi tõmmuma naha ning tumedad pikad juuksed, mida on lihtne kadestada. Tegelikult on mul endal peaaegu sama tumedad üle õlgade ulatuvad juuksed, aga mina näen nendega välja tavaline. Adelina võlu pole kindlasti vaid juustest tulenev. Temas on see... midagi.... Mingi särtsakus, mis koondab inimesed tema ümber. Tundub, et kõik soovivad mingil põhjusel tema sõbrad olla. Adelina ümber tiirleb pidevalt nii tüdrukutest kui poistest koosnev seltskond. Neli-viis tüdrukut on tema mingi põhiline kamp, kelleta Adelinat enamasti ei näe. Nemad on kaasõpilaste seas saanud hüüdnime Adelina tibid. Alati on kaugelt kuulda, kui Adelina oma saatjatega kusagilt läheneb, sest neid saadab valjuhäälne jutuvada ja naer.

Oma hüüdnime Drama Queen on ta muidugi auga välja teeninud, sest Joeliga esitatavad iganädalased etendused on vaid üks osa tema viisist massidele oma olemasolu meelde tuletada.

“Mis sa käisid hommikul vanaema riidekapis vargil vää?” on vaid üks hävitavatest lausetest, mille ta koos oma tibide kambaga mööda koolimaja koridori käies võib täiesti suvaliselt kellelegi visata. Olen seda korduvalt näinud. Adelina sõjakusest on liikumas palju kuulujutte. Räägitakse, et kes iganes Adelinale ette jääb, sellega lahendatakse probleemid ikka nii avalikult, kui vähegi võimalik. Kui Adelina ka mõnikord hiljem teada saab, et ründas vale inimest, see teda enam ei puuduta. Olen isegi näinud, kuidas ta koolimajas keset koridori mõne tüdruku peale karjub. Jah, särtsu ja keevalisust sellel tüdrukul jätkub! Sellest kõigest piisab, et Adelinast piisavalt eemale hoida. Ilmselt alateadlik hirm Adelina ees on minu jaoks üks kindel põhjus, miks ma Joeli kui kaasõpilase peale pole eriti mõelnud ja tean teda vaid laval nähtu järgi.

Enda esitlemisega ei jää Joel oma armastatud tüdrukule alla. Tal küll tõesti ka on, mida näidata, sest nii hästi laulda ja kitarri mängida ei oska koolis keegi teine. Mõned aastad tagasi pani ta sõpradega kokku koolibändi “Leeguan”, mille solist on siiani. Joel pole oma oskuste eksponeerimisega ka kitsi ning esineb peaaegu igal kooli üritusel, kas siis bändiga või üksi oma kitarriga. Teadsin juba varem, et paljud tüdrukud vaatasid teda unistaval pilgul, kuid mitte seda, et ka Katrin nende imetlejate hordi kuulub. Joelile läheneda ei julgenud keegi. Sõnadest “drama queen tuleb”, piisas, et Joeli ümbruses õhk puhtaks saaks.
Ma ei kujuta ette, mis saaks, kui need kaks peaks ikkagi kunagi lahku minema. Sellest tuleb vist kogu kooli puudutav sõda... Õnneks või kahjuks see tegelikult mind ei puuduta, sest mina olen kõige tavalisem kuueteistaastane tüdruk, kes ajab taga keskmise gümnasisti unistust tulevasest kõrgharidusest ja heapalgalisest töökohast. Adelina ja Joel on täiesti teine klass. Nemad paistavad mõlemad massist välja ja on kuidagi erilised. Seetõttu on nende ümber ka pidevalt rahvast.

Kõik see, mida mina kunagi nautida ei suudaks. Mulle piisab Katrinist. Meie ümber ei kiha inimestest. Eriti mitte nüüd, kui kümnendas klassis on vaid mõned õpilased meie eelmisest klassist. Näiteks Maris ja Eleriin. Paljud läksid Pärnu teistesse koolidesse või hoopis Tallinnasse. Meile aga tuli juurde uusi õpilasi igasugustest maakoolidest. Kuigi oleme juba üle kuu aja koos koolis käinud, siis enamust ma neist ikka ei tunne. Ja vahet polegi, sest ega meid ei seo miski muu peale selle, et käime ühes klassis.

Katrinit pean oma parimaks sõbrannaks. See tähendab, et koolimajas ma mingite suurte nähtavate rahvamassidega koos ringi ei liigu. Nii ongi mul rohkem aega jälgida, mis kooli peal toimub. Kuulda ja näha seda, mida koolikaaslased avalikult näitavad.
Ei, see ei tähenda, et ma oleks otsinud koolikaaslaste kohta soppa või nina kõigi asjadesse pistnud. See tähendab, et olen tihtilugu vaikselt ja jälgin, mis toimub, sest mul lihtsalt pole midagi paremat teha sel ajal.

Loe noortekat "Ütlemata sõnad" (1.osa) ja algas ettetellimine

Nonii- siin ta nüüd on- minu järgmise noorteka "Ütlemata sõnad" esikaas on valminud. See näeb välja täpselt nii ilus:

Alanud on noorteka "Ütlemata sõnad" eelmüük. Eelmüüki läheb 100 raamatut hinnaga 10 €/tk (poes hakkab maksma u 16-19€). Ütlen kohe, et kuigi noorteromaan, siis lugemiseks sobib kõigile. Tegemist on kindlasti minu kõige parema raamatuga. Saab nutta ja saab naerda. Palju segaseid tundeid ja ütlemata sõnu. Armastust ja selle puudumist... või liiga palju armastust. Tegemist pole mingi imala roosa looga, vaid elulise jutustusega reaalsete inimeste elust (vampiire ja muid ebareaalseid tegelasi ei ole). Kokku saab teost olema umbes 300 lehekülge, nii et lugemist rohkem kui mitmeks tunniks.

Need, kes on selle raamatu käsikirja lugenud, on taaskord öelnud, et tegemist ei ole klassikalise noorteromaaniga. Teemad eneseotsimisest kuni armastuseni on klassikalised, aga samas pole ikka teada, mis saab, kuidas lugu edasi läheb ja laheneb.

Ettetellimiseks saada mulle kiri aadressil helikunnapas@gmail.com ja lisa oma aadress või millisesse pakiautomaati raamatut soovid. Siis kirjutan täpsemalt kuhu raha saab kanda. "Ütlemata sõnad" läheb trükki märtsikuu keskel, nii et poodidesse ja postkastidesse jõuab märtsikuu lõpus-aprilli algul.

Ja nüüd- "Ütlemata sõnade" esmaesitlus. Lugu algab nii:

1.
„Adelina! Adelina!“ kõlavad üle koridori poisi hüüded.
“Jäta mind rahule,” nähvab tüdruk tagasi vaatamata üle õla ja kõnnib seljale langevate tumedate juuste lehvides kooli välisuksest välja. Joel jõuab ukseni siis, kui see tüdruku järel sulgub. Poiss jääb hetkeks ukse taha seisma ja tundub segaduses olevat. Ta tõmbab nõutult käega läbi oma lühikeste heledate veidi lokkis juuste ja saadab hetke pilguga eemalduvat Adelinat. Tüdruk ei vaata kordagi tagasi ja nii pöörab ka Joel otsa ringi ning läheb hoogsal sammul riietehoidu viivast trepist alla.
„Uskumatu, kuidas nad ikka viitsivad?“ vangutab Katrin mu kõrval hoogsalt pead, nii et tema leekivalt punased pikad juuksed lainetavad õlgadel ja seljal kui tigedad tulevihud.

Istume kooli peauksest üles viiva trepi kõige kõrgemal astmel. Aastate jooksul oleme selgeks saanud, et see on vahetunni veetmiseks parim koht- peatrepil istudes nägime kõike koolis toimuvat, kuid samal ajal ei jäänud kellelegi ette. Vähemalt mitte nii kaua, kuni mõni õpetaja jälle tuli ja ütles, et peatrepp tuleb vabaks teha, sest sealt ei pääse enam läbi. Hetkel aga on trepp täiesti õpilaste valduses ja nii saimegi koos Katrini ja teiste pealtvaatajatega osaks Joeli ja Adelina järjekordsele stseenile. Keegi polnud muidugi üllatunud, sest kord nädalas tegid nad ikka teistele tasuta teatrit.

„Nad on teineteist väärt,” vastan ja tõmban käega üle püksisääre, et sealt mõned vaevunähtavad ebemed maha pühkida.
Joel ei vaadanud peale Adelinale järgi jooksmist kordagi üles, kuigi ta pidi teadma, et trepp ja teise korruse koridor on rahvast täis ja kõik saavad sellest osa. Kas teda enam ei huvitagi või tõmbavad nad endale meelega tähelepanu? Ma pole sellisest käitumisest kunagi aru saanud. Tean, et mina sureks, kui peaks sellise avaliku tähelepanu alla sattuma.

„Ega neile kummalegi poleks tõesti siin paremat kaaslast,“ noogutab Katrin nõustuvalt kaasa ja lükkab oma pika kaela õieli, justkui võiks riietehoidu viiva trepi peal veel tagaräägitavat Joeli näha. Poiss on aga ammu silmapiirilt kadunud. Pettunult ohkab ta korra ja sirutab oma saledad pikad jalad minu omade kõrval välja. Katrin on minust poole pea jagu pikem, nii on ka ta jalad pikemad. Mõnusamaks olemiseks tahaks ta oma jalad minu omadest ühe astmevahe võrrra allapoole lükata, kuid see trepiaste on juba hõivatud. Nii jääbki ta kuidagi naljakalt kõverdatud jalgadega välisuksest välja vaatama, leegitsevpunane tukk sügavalt silmile langemas.

“Arvad?”
“Loomulikult. No vaata neid. Eriti Joeli- kui hästi ta laulab ja kitarri mängib... Ja need põselohud... Ma ei tea ühtegi tüdrukut meie koolis, kes temasse armunud poleks.”

“Tõsiselt?” pööritan sõbranna poole silmi ja kortsutan uskumatult kulmu. “No praegu siis leidsid ühe. Mina küll ei tea ühtegi põhjust, miks ma peaks õhkama mingi kuti järgi lihtsalt sellepärast, et ta laulda ja kitarri mängida oskab. Veel vähem sellepärast, et ta põsed tõmbavad naeratades rohkem kokku, kui teistel.”

“Mis asja?” kingib Katrini kingib mulle kummalise silmipööritava altkulmu pilgu, nagu oleksin just öelnud midagi väga tobedat.
“Mis need põselohud siis muud on, kui et põsed tõmbavad imelikult rohkem auku, kui teistel. Ma nägin ükskord mingit filmi, kus tegelane pidi oma põselohkudega naisi murdma. Nii hoidis näitleja endal vägisi suuri põselohke. Selleks pidi ta rääkides kogu aeg põsed imelikult sisse tõmbama. Huh, see oli väääga veider vaatepilt.”

“Ise sa oled veider!” pahvatab Katrin naerma, nii et ta punased juuksed rappuvad kaasa. “Sellepärast ongi armas, kui poisil on endal põselohud, nii et ta ei pea kogu aeg midagi sisse tõmbama,” seletab ta vaikselt. “No ja Joelil on päris... Päris... Täitsa päris põselohud.”

“Tead, ma ei usu ise ka, et ma sinuga siin mingi poisi põselohkude üle arutlen. Juba see on väga veider,” raputan pead ja vaatan hetke teisi trepil istuvaid koolikaaslasi. Otse meie ees on mingi põhikooli klassi tüdrukud, kes istuvad peadpidi telefonis ja itsitavad aegajalt. Neist vasakul istuvad kolm kümnenda b klassi poissi ja nende ees seisab neljas, kes kõva häälega selgitab mingit rulatriki tehnikat. Allpool on veel mitu punti nii meie enda kui paralleelklassidest.

Äkitselt torkab Katrin mind sõrmega ribidesse ja näitab salaja välisukse poole- Joel ja veel paar poissi on joped selga pannud ja lähevad uksest välja. Nende eemalduvaid selgi vaadates jõuab mulle kohale:
“Ei või olla,” pahvatan. “Sina ka? Tegelikult?” Katrini põsed muutuvad punaseks, nii et järelikult on mul õigus. “Kuidas ma sellest siiani ei teadnud?” ahastan teatraalselt.

“Maria, tasa!” käsutab ta ehmunult ringi vaadates, nagu oleks mõni riiklik saladus välja tulnud. Vaatan samuti ringi- põhikooli tüdrukud itsitavad jätkuvalt telefonis nähtu üle, rulapoisid on samuti omas maailmas ning tundub, et minu suur avastus ei huvita ka kedagi teist trepilviibijatest. “Noh...jah...” sosistab Katrin mulle kõrva, ise häbelikult silmi pika leegitseva tuka alla peites.

“Mina igatahes Joeli kummardajate hulka ei kuulu,” kinnitan enesekindlalt naeratades. Katrini jaoks ütlen sedagi vist liiga valjult, sest ta vaatab jätkuvalt ettevaatlikult ringi, justkui kontrollides, kas keegi meid kuuleb. “Teineteise väärimisega mõtlesin mina pigem seda, et mitte keegi teine peale nende ei suuda nii palju kakelda ja siis ikka veel koos olla.”

Joeli ja Adelina tülid on tavaliselt kõigile teada, sest nad ei vali absoluutselt, kus või millal kakelda. Seega on nad kooli kõige tuntum tülitsev paar. Ma pole siiani kunagi aru saanud, mille pärast nad vaidlevad, sest olen osa saanud vaid sellistest sõnavahetustest, kus kinnitatakse teineteisele, et “Sina oled nõme!”- “Sina oled veel nõmedam!” ja seda mitmes eri versioonis. Ehk mitte mingit mõistlikku juttu probleemist, mille pärast vaielda. Samas on nad juba aastaid koos... ja nagu näha, siis niipea see veel ei muutu. Äkki nad karjuvad ennast teiste ees tühjaks ja siis arutavad oma päris probleeme siiski kusagil rahus ja vaikuses omavahel? See aga pole enam tõesti minu asi. Kuna nad mõlemad käivad kaheteistkümnendas ja sel aastal lõpetavad kooli, siis lõppevad need etendused kevadel nagunii.

“Nad ei saa ju lahku minna, sest kedagi paremat neile pole. Homseks hommikuks on leppinud, usud?” naeratab Katrin kavalalt ja keerutab sõrme otsas üht leekivpunast juuksesalku.

“Kas sa kardad või loodad, et see nii on?” müksan sõbrannat norivalt küünarnukiga.
“Ah, ära hakka pihta. Nagu minul või kellel iganes lootustki oleks... Ma toetun oma eelnevatele vaatlustulemustele.”
“Ei ole võimalik, sa oled neid juba pikemat aega jälginud?” ei usu ma taaskord oma kõrvu.

“Kuule, see ei ole väga raske, kui nad kogu info igast oma liigutusest kõigile kättesaadavaks teevad. See, mis ka koolis jääb nägemata, pannakse mõne hetke pärast facebooki üles ja sealt saab ikka lugeda,” vehib Katrin oma telefoniga mu nina all.
Raputan vaid naeratades pead. Kuna mul pole vastupidist infot, ega mingeid isiklikke vaatlustulemusi, siis pole ka põhjust vastu vaielda.


Edasi loe noorteromaani "Ütlemata sõnad" siit: 2.osa!