Bryan petab mind... korduvalt...

Varem lugesin trenniblogide pealkirju ja mõtlesin, et kuidas on võimalik ainult trenni teemal blogi pidada. Nüüd saan aru, et on küll, sest minu blogi hakkab ka trenniblogiks ära minema. Tegelikult ei jõua ma treenimise ja elamise pärast isegi mitte kirjutama enam.

Nüüd on käimas kolmas nädal treeninguid MyFitness Pärnus koos personaaltreener Bryaniga. Selle nädala suurim avastus on, et Bryan petab mind. Korduvalt. Tegelikult avastasin seda juba eelmisel nädalal, kuid siis ei öelnud veel midagi. Täna juba tuli teemaks. Aga räägime kõigest järjekorras.

Üldine olukord on selline, et käimas on kolmas nädal. Kuna eelmisel nädalal käisin 3 päeva metsas oksi põletamas, siis jäi üks trenn vahele ja nädalasse mahtus vaid 3 trenni. Peale laupäevast trenni läksin küll poistega Kuursaali Metsatöllule. Bryan arvas, et ju ma siis ikka trennis ei pingutanud piisavalt, kui jõudsin veel pool ööd tantsida. Õppetund- edaspidi ei ütle treenerile, et jõudsin veel pool ööd tantsida!

Sel nädalal jääme samuti 3 trenni peale, sest praegu on kaks tehtud, kuid homme olen terve päeva Tartus ja jääbki üle vaid laupäev.

Mis me trennis teeme?

Bryan tegi mulle minu kehast (kehaanalüüs ja vaatlustulemused) lähtuva kava, mis on jagatud ala- ja ülakeha päevale.

Bryan on raskuste usku! Ehk siis treening käib koormuse tõstmise teel. Kõige alus on muidugi õiged võtted harjutuste tegemisel. See on esmane! Praegu ei ole veel venitamist, sest see muudab treeningu intensiivsemaks.

Selgitasime ka välja, et inglise keele oskus on otseses seoses raskustega- mida rohkem raskusi, seda vähem inglise keelt minust välja tuleb. Või noh- viimasel ajal olen igas keeles suht vait! Ähin ja ohin, aga ei mulise.

Täna hommikul tegime ekstreemürituse- trenn algas kell 8.30! See tähendas, et pidin ärkama kell 7, sõitma hakkama 7.30. Kuna ma kella 3ni öösel tegin Kertu kohtuistungi jaoks materjale, siis maganud ma väga polnud (kohtuistungist nii palju, et kuna kohtuotsused on avalikud, siis ei pea varsti enam salatsema, et kelle vastu või poolt ja mida me siis arutame seal). Ma mõtlesin, et käin supsti hommikul trennis ära ja siis saan terve päeva rahulikult kohtumaterjale kokku panna.

Reaalsus oli see, et poole trenni pealt pidi Bryan mind söötma... suhkru ja proteiini batooniga. Ellu jäin. Perele poes toidu shoppamine võttis küll tavalisest kauem aega. Eks ka sellepärast, et maha sai peetud üks armas vestlus sellest, kuidas me peame ikka oma lapsi kuulama ning püüdma ühiskonda ja oma lapsi omavahel kohandada.

Pärast teist harjutust küsisin täna, et kas võin nüüd ära surra. Bryan arvas, et veel mitte. Ja kõik oli ikka seepärast, et ta mind petab.

Nimelt on mul harjutuste kava, mis käib minuga igas trennis kaasas ja kuhu läheb kirja, milliste raskustega trenni teen. Kui algul nägin ja kuulsin kogu aeg, millist raskust kasutame ja kui palju juurde tuleb, siis nüüd ongi käes: võtan kangi kätte, liigutada ei jõua! Pingutan...lõpuks ikka jõuan! Pärast paberilt näen, et täielik petukaup- Bryan on hunniku raskust juurde pannud, nii et ma ei tea sellest midagi!

Meie jõuvarud on suuremad, kui ise arvame! Ma olen ise aastaid seda lauset teistele korrutanud ja nüüd on minu kord seda korduvalt kuulda ja selle järgi toimida.

Teine Bryani lemmikmõte on, et areng tuleb vaid maksimumil töötades. Niisama kergeid harjutusi tehes ja aega surnuks lüües ei tule edasiliikumist. Hea valu on see, mis näitab piiridel töötamist ja viib edasi.

Ma veel ei vihka treenerit, aga hakkab tunduma, et kaugel see aeg ei ole. Vähemalt trenni ajal! Esimesed komplimendid tulid aga eelmisel nädalavahetusel ära (no et ma pidavat näost ära olema vms... oli vist kopliment?!?).

Trennileht näeb aga välja selline (kuna ma pole kunagi eesti keeles jõusaalis juhendajaga trenni teinud, siis ma ei tea, mis on nende asjade ametlikud nimetused):

Kastile kükitamine- igast otsast sirgena pean kükitades puudutama oma selja taga kasti (stepilauda tegelikult) ja uuesti püsti

Jalgadega raskuse lükkamine- kasutatud raskused 40-100-120-140 (ehk 2,5 nädala jooksul on 40 kg-st saanud 140 kg!)

Kangi tõstmine- 30-35-40-45

See on eelmisel nädala Bryani poolt tehtud pilt. Nüüdseks raskusi rohkem.

Ühe reielihaste harjutuse pidime juba teise vastu vahetama, sest üks mu jalgadest keeldus seda harjutust tegemast. Bryan arvas, et sellest nurgast, mida harjutuses tuleb kasutada. Põhimõtteliselt oli tegemist posti külgekinnitatud kangiga kükkidega. Nüüd on selle asemel konkreetselt reie pealsetele lihastele mõjuv masin.

Leg curls (reie alumised jms lihased?)- 25-35

Säärte masin 20-40

Säärelihaste masin oligi esimene, millega Bryan mu petmisega vahele jäi. Kuna see on trenni viimane harjutus, siis ma tavaliselt enam üldse ei jõua midagi arutada. Nii saingi pärast paberilt teada, et 20st sai äkitselt 40 kg. See toimus trennis, kus pilte ka tegime:

Ülakehast ja kaalust kirjutan järgmisel korral!

Minu jaoks vastik asi on see, et ma naksun nüüd igast otsast. See on nii vastik hääl! Kõige rohkem sellel masinal, kus 140 kg mulle jalgadega koos peale vajub- seal põlved teevad häält! Valu ei ole, aga hääl on rõve!

Järgmine hindamine on 6.veebruaril. Siis tuleb uus plaan, lisandub ja vahetub harjutusi.

Tegelikult ma ise ka ei usu seda, mis toimub! Ma olen ju varem ikka aastaid erinevaid trenne teinud ning samuti füüsilist tööd, aga see on hoopis midagi muud. Just see sama piiride murdmine. Ma ei pea, ega saa Bryanile vinguda, ega looderdada, isegi kui mõnikord tahaks. Ta jälgib mind kogu aeg ja loeb mu keha käitumisest ja liigutustest seda, millises seisus ma olen. Loomulikult kõik valud räägin välja ja siis selgitame, et kas see on lihas või midagi muud, kas see on ok või mitte.

Turvaline ja motiveeritud trenn! Need ongi minu jaoks praegu märksõnad.

Kuigi nüüd tunnen juba jõusaali minnes väikest stressi, et kas ja kuidas täna hakkama saan, kuidas mu keha reageerib. Õnneks rahustas Bryan mind ka sel teemal maha- päevad ei ole ei õed, ega vennad! Ta pidavat juba sellest, kuidas ma jõusaali sisse astun aru saama, et kas täna tuleb kergem või maksimaalne trenn!

Ajaliselt võtab trenn ka oma aja! Üks kord trenniskäimist võtab pere ajalisest eelarvest umbes 3-3,5 tundi:
- trenn ise 1 tund
- sõit 1,5-2 tundi (oleneb liiklusest)
- dušš ja riietevahetus 30 min
Seega nädalas kokku u 12-15 tundi.

Nii jääbki mulle üle vaid anda edast parim ja natuke peale ka ja muu pärast muretseb Bryan!



Loe teisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Ajakiri "Naised" kirjutab meist

Selle nädala ajakirjas "Naised" ilmus lõpuks Kati Saara Vatmanni poolt Herlendiga novembrikuu algul tehtud intervjuu. See oli esimene kord, kui meie perest tehtava loo puhul öeldi mulle, et mine ole kusagil mujal, kuni me räägime ja ära sega. Ma siis ei seganud. Ja lugu tuli selline, nagu saab ajakirjast "Naised" lugeda.

Kati sõnul on see siis Herlendi võimalus oma lugu rääkida, sest mina oma versiooni panin kirja raamatusse "Minu ilus elu maal" ja siia blogisse.

Täpsemalt loe ajakirjast "Naised"!

Kas Brasiilias on lund? (Pere ja Kodu 13.01.2016)

Täna kirjutasin Pere ja Kodu blogis sellest, kas Brasiilias on lund?

Mõned nädalad tagasi väljakuulutatud pulmade teema kasutab nüüd minu elust vähemalt 4-5 tundi nädalas. Nimelt on käimas projekt: Heli treenib pulmadeks ilusaks.

Ütlen kohe ära, et tegemist ei ole reisilooga. Kusjuures Brasiiliaga polegi sellel lool väga palju ühist... või kui, siis ainult tahtejõud.

Viimasel ajal ei jõua ma siia enam väga tihti kirjutada, sest elamine võtab elust nii palju aega ära. Mõned nädalad tagasi väljakuulutatud pulmade teema kasutab nüüd minu elust vähemalt 4-5 tundi nädalas. Nimelt on käimas projekt: Heli treenib pulmadeks ilusaks. See tähendab, et Pärnu MyFitness klubis on mul nüüd brasiillasest eratreener Bryan. Tema ülesanne on neli korda nädalas öelda, mida ma pean tegema ja minu ülesanne on teha kõike, mida ta ütleb. Sellisel juhul garanteerib ta, et ma olen pulmadeks ilus.

Tegelikult tegeleme treenima õppimisega. Et ma saaks aru, kuidas ja mida täpselt pean tegema, et mu keha oleks mu üle õnnelik. Esimese nädala tulemus on see, et esimesed üleni valutavate lihastega päevad on üleelatud ja iga järgmine trenn läheb lihtsamaks. Jah, raskused lähevad suuremaks, aga keha harjub trenni tegema ja muutub päevadega. Teised veel ei näe, aga ma ise tunnen ennast juba peale esimest nädalat energilisema ja elurõõmsamana.

Täna trennis harjutuste vahel jäime aga treeneriga aknast lund vaatama ja rääkisime, kui tore see on. "Kas Brasiilias on lund?" küsisin endalegi ootamatult.

Jah, ma teoreetiliselt tean, et seal on kogu aeg soe, aga no mõnes suures riigis on ju ilmaolud riigi erinevates otsades väga erinevad. Seega päris põhjendamatu mu küsimus polnud.

Mõtlema pani mu enda küsimus aga hoopis seda, et miks me alati oleme solvunud, kui suurriikide esindajad Eestit ei tea? Olen aasta Ameerikas elanud ja see on ju üks lemmikmäng, kui võrreldakse, kes on ameeriklaste käest saanud huvitaivama vastuse küsimusele, et mis asi see Eesti on? Ja ise ei tea, kas Brasiilias on lund...

Hea on teiste üle naerda, selle asemel, et hoopis enda piire avardada. Lihtne on arvustada, selle asemel, et enda puuduste ja piiratusega tegeleda.

Jah, ma olen ka koos teistega ameeriklaste üle naernud, kui nad Eestit Islandi või Soomega segi ajavad. Praegu aga avardan enda piire. Olen alati teadnud, et me inimestena ei tunne on võimeid ja alahindame ennast. Kõik teavad, et ohuolukorras kasutavad inimesed nö varjatud jõuvarusid. Aga tegelikult on need meil ju ka muul ajal olemas. Me lihtsalt ei kasuta neid.

Praegu personaaltreeneriga pulmadeks treenides kasutan ma kõiki oma jõuvarusid ja õpin oma piire tundma, et saaks neid avardada. Töötan maksimumi peal... ja siis tuleb välja, et see polnudki mu maksimum. Treeningkava lehele lähevad kirja raskused, millega harjutusi teen. Kui olen võimeline järgmiseks tasemeks, tõmbab treener eelmise maha ja läheb suurem number asemele. Tahtejõu küsimus. Piire saab ületada vaid maksimumi peal treenides. Ja seda igas eluvaldkonnas.

Millisel teemal võiksid sina täna rohkem pingutada? Mis teemal võiks jätta teistele kriitika tegemata? Mis on sinu elus piisavalt tähtis, et sellele täie jõuga keskenduda?

Me arvame, et oleme põhjamaiselt väga karastunud inimesed. Brasiilias pole lund, aga see ei tähenda, et tahtejõudu oleks vähem. Tule mugavustsoonist välja ja mine tee oma elu mõnel teemal väga raskeks. Just nii, et pingutad maksimumini... ja siis veel veidi rohkem!

Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Noorteraamat "Tähtajaline elu" 1.osa SOODUSHINNAGA

Uuel aastal on tulemas uued raamatud. Nii tahaks eelmise aasta raamatud endale hea ja uue kodu leida, et uutele ruumi teha. Samuti tähendab see, et uute raamatute trükkimiseks-toimetamiseks-kujundamiseks on raha vaja ja parim stardikoht selleks ongi eelmised raamatud.

Minu töötuba kaunistavad veel mitmed kastid noorteraamatut "Tähtajaline elu" 1.osa. Raamatu teine osa peaks lugejateni jõudma veebruaris-märtsis. Teeme nüüd uuteks raamatuteks ruumi. Nii on "Tähtajaline elu" 1.osa nüüd minult otse ostes hinnaga 7,5€ (+ postikulu). Soovist anna teada: helikunnapas@gmail.com .

Margit Peterson arvab, et see on minu raamatutest veel kõige parem ja haaravam. Margit kirjutab minu raamatust nii (kliki pealkirjal): Tähtajaline elu, 1.osa.

See raamat on soovitav neile noortele, kes lähevad välismaale tööle või õppima. Raamatu kokkuvõte on selline:

"Pool aastat tagasi olin ma selleks väga valmis. Jalutasin tihti Pirital, silmitsesin lahkuvaid laevu ja teadsin, et ühel päeval olen ma sellel laeval. Ja nüüd olingi. Teel Ameerikasse. Unistuste maale. Ei, mitte laevaga. Kõigepealt ikka laevaga Soome ja siis lennukiga Ameerikasse. Aastaks. Lapsehoidjaks.
Pool aastat tagasi tundus see ainuvõimalik variant oma elu uuesti joonde saada... Või pigem oma elust välja saada. Sest mu elu oli väljakannatamatu ja ma ei teadnud, kuidas kogu olukorda lahendada.
Siis aga polnud mu elus Krisi. Nüüd on. Või oli? Sest mina lahkusin, aga tema jäi ning ma ei saa sinna midagi teha. "

Heli Künnapas´e kolmas noorsooromaan on esimene pool kaheosalisest teosest, mille peategelane Rebecca tegi õnnetu armastuse ja eneseotsingute tõttu otsuse minna aastaks Ameerikasse lapsehoidjaks. Suhted, võõras riigis hakkamasaamine, sõprus, reetmine- need on teemad, millega tal tuleb hakkama saada ning omad õppetunnid õppida. Kodumaale maha jäänud suhtekolnurk ei tee elu kuidagi lihtsamaks."

Samuti on saadaval mõned minu romaanid "Homme on ka päev". Minu käest ostes hinnaga 5€. Poodides seda enam pole, nii et ainult minu käest saabki.
Kirjanik Peeter Helme arvamust mu romaanist kuula siit- uus raamat "Homme on ka päev".

Raamatu kokkuvõte:

"Kairiti elus on kõik üldiselt rahulik ja stabiilne. Tal on juhtiv töökoht ministeeriumis, kindel elukaaslane ja head sõbrannad, ent täielikku rahuldust ta sellest peamiselt töö ümber keerlevast oravarattast siiski ei tunne. Kui see teistele üsna kadestamisväärsena näiv elu ühel hetkel mitmest nurgast logisema hakkab ja Kairit lisaks sellele ka kodumaile väikesesse Nootsa alevikku sattudes mõnda vana tuttavat kohtab, avaneb tal oma elule täiesti uus vaade. Heli Künnapas on varem avaldanud ühe raamatu, noorteromaani "Lõpupidu" 2011. aastal. Igapäevaselt peab ta Pärnumaal suurt talu ning on aktiivne blogipidaja. "Homme on ka päev" on Tänapäeva 2011. a romaanivõistlusel äramärgitud töö."

16 noorteraamatut "Tristan" on samuti saadaval hinnaga 12€.

"Eliitkooli 11. klassi õpilase Miia arvates on tähtis olla parim kõiges, mida teed. Tema jaoks on kõige olulisem asi tantsimine. Ent see muutub, kui elu armastuse Taneliga tähistatud romantiline sõbrapäev lõpeb ettekavatsematult – rasedusega. Kuidas noored ootamatus olukorras hakkama saavad? Milliseid üllatavaid külgi näitavad neid ümbritsevad inimesed? Ja kas ootamatult Miia ellu ilmuv Steven muudab loo veel keerulisemaks või aitab selle hoopis lahendada?

Praegusel hetkel tundsin, et kõik on muutunud. Jah, ma jään alatiseks oma vanemate lapseks, aga see väike abitu olevus on siin minu pärast. Ainult seetõttu, et mina otsustasin, et ta ikkagi peab siia ilma sündima. See tähendab, et nüüd on minul vastutus selle eest, mida see ilm talle pakub. Mina vastutan selle eest, et tema tulek siinpoolsusesse oleks põhjendatud.

Paljudele oleks lihtsam olnud, kui oleksin otsustanud aborti teha. Äkki oleks mul endal ka lihtsam olnud. Aga ma ei teinud, seega olen süüdi, et minu poeg peab siinses kurjas ja kurvas maailmas hakkama saama. Minu ülesanne on näidata talle selle elu helgemat poolt.

Ja seda ma kavatsen ka teha!

Ma luban sulle, väike poiss, et koos saame kõigega hakkama!"

Autogrammi kirjutan ka loomulikult kõigisse raamatutesse sisse!

Anna oma soovist teada helikunnapas@gmail.com ja aita uutele raamatutele ruumi teha!

Täitsa uus inimene ja uus elu

Vabandust- läksin pealkirja kirjutamisel liigselt hoogu kõigist neist postitustest, mida viimased nädalad on tehtud sellest, kuidas kõik keeravad uue lehe ja hakkavad nullist pihta. Ma pole kunagi aru saanud sellest, kuidas mingisugune kalendris muutuv kuupäev mõne inimese võiks täiesti teiseks muuta... ja tegelikult ju ei muudagi ja nii need lubadused jäävad täitmata. Sel aastal ma ei saanud isegi aru, kui uus aasta tuli...

Ma tahtsin tegelikult öelda, et inimese tunne on taas peal. Jeeeeee! Sel nädalal esimest korda. Praeguseks selle nädala neli trenni tehtud- kaks ala- ja kaks ülakehale. Nagu mäletate, siis pärast esmaspäevast trenni hakkasin oma spordikarjääri vaikselt lõpetama (loe siit: Kõik naeravad mu üle!), sest jalad ei teinud enam koostööd. See jätkus kolmapäeval... ja neljapäeval... ja reedel...

Sellest hoolimata oli reedel uus alakeha trenn. Ma hakkasin juba mõtlema, et personaaltreener Bryan on hull, kui laseb mul surevate lihastega ikka raskeid harjutusi teha. Tuli välja, et hoopis vastupidi- pärast reedest alakeha trenni MyFitness spordiklubist lahkudes tundsin, et olemine on täitsa hea. Õhtul olid jalad juba tõesti head. Tänaseks hommikuks poleks nagu mitmeid päevi kestnud reielihaste valu olnudki. Alles neljapäeval Tallinnas parklast teatrisse kõndides nõksatas jalg mitu korda alt ära ja ma mõtlesin, et ei jõua kunagi kohale. Eks külm andis ka veel oma osa. Treppidest tulin kõik need päevad alla kõvasti käepidemest kinni hoides. Täna, paar päva hiljem on kõik aga unustatud. Minu jaoks veel üks tõestus sellest, mis on ise ja teadliku treeneriga treenimise vahe.

Üks trenniuuendus minu jaoks on see, et ma õpin mitte venitama. Jah, ma olen terve elu teadnud, et venitamine on igasuguse liigutamise põhialus. Bryan õpetab teisiti. Mitmes harjutuses on venitus sees, nii et tegelikult käib venitamine kogu trenni ajal. Lisavenitamine pidavat trenni hoopis intensiivsemaks tegema (kuigi mina omas mõttes arvaks just vastupidist) ning seepärast eriti alguses seda pole vaja. Tänasel õhtul pärast selle nädala nelja trenni tunnen, et see toimib!

Liigutuste puhul on mõned bodypumpist ja muudest tegemistest (nt klaveirmängust) sisseharjunud asjad, mida pean pidevalt meeles pidama... ja siis ikka unustan.

Mu keha on küll ühtlaselt treenitud (ehk ükski kehaosa pole silmapaistvalt treenitud), seega pidavat olema lihtne olemasolevaid puudusi välja treenida ning võrdselt raskust lisada. Üks puudustest on ettepoole vajunud õlad. Bryan arvas algul, et see on arvutitööst. Olin nõus! Siis aga mängisin trennipäeva õhtul kodus oma töötoas akordionit ja juhtusin ennast kogemata aknaklaasilt vaatama... Siis sai selgeks, et mu õlgu on alatest kümnendast eluaastast koormanud akordioni raskus. Nüüd küll mitte nii palju, aga varasematel aastatel päris palju, nii et tundub, et see ongi kurjajuur.

Raskuste meelespidamiseks on paber, mis minuga igas trennis kaasas käib (kuigi juba kolmandas trennis suutsin selle koju jätta, sest kotti pakkides tõstsin selle korraks eest ära, sest see on väga tähtis... ja nii ta koti kõrvale koju laua peale jäi). Vägev on näha, et juba esimese nädala lõpuks on mitmed numbrid maha tõmmatud ja nende asemele on tulnud uued ja suuremad.

Nüüd jõuame suure motivatsiooni küsimuseni. Praegu mul sellega probleeme pole, aga ennetavalt tuleb mõelda. Meile kõigile on teiste hinnang ka mingil määral oluline, võimalus oma saavutusi jagada. Vähemalt sellisel hetkel, kus sa ise ennast enam motiveerida ei suuda. Suurenevate raskuste lehte vaadates jõudsin arusaamisele, et ma pean enda ümber leidma inimesi, kes hindaksid seda, et ma ühe või teise harjutuse puhul mõne aja pärast 25 kg asemel näiteks hoopis 40 kg raskuseid kasutan. Pole ju mõtet oma õnne jagada inimestega, kelle jaoks see midagi ei tähenda, ega kuidagi oluline ei ole.

Tean täitsa omadest kogemustest! See on alati nii kurb, kui oled ise üliõnnelik, et oled millegi suurega hakkama saanud ja siis väidetav sõber nähvab vastu, et "see on ju üldse mõttetu teema! Miks sellega tegeleda!" Nii see rõõm hea tulemusega lõppenud suurest tööst kaob...

Sama hull on kuulda kommentaari, et "Tubli! See oli ette teada, et sina saad hakkama! Alati saad!" Ei ole ju nii! Selle ALATI jaoks tuleb iga kord teha tööd ja näha vaeva. Selle taga on aga motivatsioon ja alati on võimalik ebaõnnestuda. Sedagi on juhtunud. Korduvalt. Mul on enda sees palju motivatsiooni, aga praegune ülesanne ei ole lihtne ja kindlasti läheb mingil hetkel vaja, et mõnigi inimene mu kõrval tulevasest motivatsioonikriisist aru saaks.

Miks ma planeerin ette ebaõnnestumist ja motivatsioonikriisi? Sest ma kavatsen õnnestuda! Ma olen ennegi elus selliseid suuri asju ette võtnud, nagu praegu ja tean, et nii see käib. Samuti räägib Bryan mulle pidevalt, et see kriis varsti tuleb. See on realistlik valmisolek ja kõigi takistuste kõrvaldamine.

Nii et keda huvitab, kui raskeid raskusi ma harjutuste tegemisel kasutan ja kuidas arenen, siis olge valvel- mingil hetkel on mul teid kindlasti vaja!

Selle nädala üks suur saavutus on veel see, et olen suurema osa päevadest vähemalt kell 1 magama saanud! Jah, kirjutamise ja värbamistööga olen seetõttu natuke (palju!) hädas, aga järgmisel nädalal saame graafikud ehk paremini jooksma. Kui ma oma töid kiiremini tehtud ei saa, siis on varsti-varsti suur paanika ja pankrot. Aga hetkel on veel kõik hästi.

Esimese nädala kokkuvõtteks on aga tuju hea, olemine hoopis teine ja... täitsa uus inimene ei ole, vaid hoopis hakkab tekkima tunne, et vana elu hakkab tagasi tulema. Osaliselt vähemalt. Ei kurdaks.

Sama hooga järgmisesse nädalasse!

Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

6.01.2016 Kõik naeravad mu üle. Isegi treener

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Tsirkusprintsess, Aare ja Kivine armastus

Eilse päeva emotsioon on Tsirkusprintsess. Käisime Herlendiga Rahvusooper Estonias operetti Tsirkusprintsess vaatamas. Jah, see pole meist kummagi jaoks igapäevane kogemus, aga jäime väga rahule. Mina arvatavasti rohkem, sest muusikakoolis käidud 7 aasta jooksul sai ikka ühtteist õpitud ka.

Seekordne teatrikülastus sai teoks aga tänu Eesti Lasterikaste Perede Liidule. Või otsesemalt siiski Rahvusooper Estoniale. Nimelt jagavad erinevad teatrid aegajalt lasterikastele peredele tasuta pileteid. Neid on küll loetud hulk, nii et saame valida, millist etendust näha tahaks ja siis loositakse. Seekord siis läks meil loosis hästi.

Ühe korra oleme varem ka nii piletid saanud. Tookord siis Pärnu Endla etendusele Boyband. Herlend oli tookord Soomes ja kahjuks sellest etendusest osa ei saanud. Mina aga küll. Meeldejääv kogemus oli.

"Tsirkusprintsess" ei olnud tegelikult minu esimene opereti kogemus. Õde Kariniga käisime umbes 5 aastat tagasi ka ühte operetti vaatamas, aga me kumbki ei mäleta, mida. Mõlemad mäletame, et see oli Tuhkatriinu, aga ma ei leidnud mingit kinnitust, et selline operett oleks olnud. Praegu on Estonias ainult samanimeline ballett (TÄIENDATUD- Karin avastas, et me vaatasime Rossini operetti Tuhkatriinu, mis siiski-siiski oli tookord mängukavas!!!).

Olin tookord lõpurase ja tundus, et peale teise lapse sündi nagunii ei saa tükk aega mitte kuskile ja tuleb ruttu kõik sellised kogemused kätte saada. Tänaseks on veel kaks last peale teist last inimeseks saanud (see juhtub nendega umbes esimese eluaasta täitudes) ja elu käib edasi igal rindel.

Rahvusooper Estonia kodulehel on "Tsirkusprintsessi" kohta kirjutatud nii:

Lavastaja Thomas Mittmann: „“Tsirkusprintsess““ on „opereti hõbeajastu“ meistriteos. Sellest sai Kálmáni üks enamesitatud operettidest, mis lõi laineid ka Broadwayl. Meisterlik ja värvikas orkestratsioon ning haarav süžee on just see, mida üheks lõõgastavaks õhtuks vaja. Muusika varieerub polkast aeglase valsini, peegeldades laia emotsioonidepaletti – armastus, vihkamine, uhkus, edevus, intriigid, segadus ja valestimõistmine, kuid lõpus… lepitakse ära.“

Tegevuse keskmes on romantiline intriig ja värvikas tsirkuseelu. Vürstinna Fedora Palinska tõrjutud kosilane palkab kättemaksuks salapärase tsirkuseartisti Mister X-i kehastama aadlikku ja paluma vürstinna kätt. Põnevate sündmuste keerises selgub, et Mister X on kadunud vürsti pärandusest ilma jäetud vennapoeg ja operett saab teenitult õnneliku lõpu.

Oli küll kaasakiskuv ja huvitav!

Minu jaoks oli aga kõige vahvam taaskohtumine Aarega! Viis aastat tagasi oma esimese opereti kogemuse ajal nägin teda vaid kooris laulmas. Nüüd aga jalutas Aare suure osa etenduse ajast laval ringi ja oli asjalik. No ühel hetkel ei jäänud tal küll muud üle, kui tooliga tantsida, sest kõik teised partnerid olid võetud... aga ma loodan, et ta saab sellest üle.

Tänu Aare Kodasma guugeldamisele sain teada, et ooperiteatri näitlejate (lauljate?- mis nad on?) kohta on infobaas, kus kõik etendused kirjas. Miks ma Aaret guugeldasin? Sest mõned aastad (ok, umbes kümme aastat...) tagasi oli tema see, kes helistas ja küsis autogrammi, kui meist õdedega ilmus Pärnu Postimehes selles laagris tehtud foto (ehk siis mitte sama foto, aga rekvisiidid olid samad):

(pildistas Krista Sildoja)

Kuulsustelt ju ikka pidavat autogrammi tahetama.

Päriselt sidus meid aga Kivine armastus- etendus, mida esitati 2001a suvel Pärnu Vallikääru aasal ja mingi aeg hiljem Pärnu kontserdimajas. Aare mängis seal ühte peaosalist ja laulis näiteks nii:
"Mis on õnn"

Meie õdedega tantsisime ülejäänud massides. Etenduses osales üle 500 tantsija ja laulja. See oli täiesti uskumatu tegelikult, sest me olime sel ajal rahvatantsurühma Kägara muusikud. 13.klassina läksid Kägara tantsijad Kivise armastuse etendusele tantsima ja mingil põhjusel käskis rühma juhendaja Elfi meil ka kohal olla. No ja nii me siis käisime mitu päeva järjest tantsutrennides, mida juhendas legendaarne Maido Saar. Järjekordne eriline ja meeldejääv kogemus. Rääkimata sellest, et sellistel suurtel üritustel on alati tantsu ja lauluga hommikuni kestvad lõpupeod. Alles hiljuti sain poes ülivahva vetevana Kalviniga ka kokku ja päev oli kohe ilusam.

No ja siis lugu läks edasi, nagu ikka kõik vahvad lood... ja nüüd on Aare Estonia lavadel ja minul oli nii uhke teda seal vaadata! On ikka tore, kui elu jooksul oled nii paljude toredate ja andekate inimestega kokku saanud! Suur rõõm!

Kõik naeravad mu üle. Isegi treener!

Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus kõik naeravad mu üle- mu lapsed, Herlend ja isegi treener!

Esmaspäeval alustasime Pärnu My Fitness klubi personaaltreener Bryan Romano Faraniga päris treeninguid. Eelmisel kohtumisel tegi ta vaid mu kehaanalüüsid ja rääkisime toitumisest (loe siit: Heli treenib pulmadeks ilusaks ).

Esmaspäeval oli esimene päris trenn. Kusjuures tegelikult polnud seegi päris PÄRIS. Alustuseks tegime ilu-kole-pildid. Ehk siis need, mida vaadates 6 kuu päras ahhetame, et "kuidas see oli võimalik?", aga mis on praegu mu igapäevane pilt peeglist.

Kõige juurde, mida me teeme, käivad Bryani selgitused. Ausalt- ta räägib TERVE trenni aja! Isegi siis, kui mina soojenduseks jooksen. Õnneks ei eeldanud ta, et ma jooksmise ajal vastu pean rääkima. Nagu näha, siis kirjutab ta sama palju. Nimelt on Bryanil personaaltreeningu blogi, mida ma küll veel väga süvitis pole uurinug, aga seal on olemas paljud jutud, mida minagi nende paari treeningu jooksul olen kuulnud. Kel huvi, uurige!

Peale ilu-kole-pilte ja 5-minutilist jooksusoojendust hakkasime tööle! Minu eesmärgiks õppida treenima, Bryani eesmärgiks õppida, kuidas minu keha treenib- mida, kui palju, mis piirini ma teha suudan. Kui kehaanalüüs andis häid tulemusi ja kinnitas, et mu kunagiste aastate treeningute lihased pole kuhugi kadunud, siis esimeses trennis tuli veel lisa. Mul on hea venivus ja lihastest tulenevalt ka jõudu. Ok, tegelikult mu enda jaoks ei olnud see uudis, aga viimastel aastatel kasvanud rasvakihi alla oli lihtne see kõik ise ka ära unustada. Nii ei tea seda inimesed mu ümber... ja mina tean vaid vaiksel omas mõttes.

Kangiga kükitada sain esimesel korral korduvalt ja ikka korralikult. Veniv ju, noh. Ja igasugu muid harjutusi teha ka.

Ja siis hakkas pihta- trenni lõppedes trepist alla tulles pidin kõvasti trepi käsipuust kinni hoidma. Jalad tahtsid alt kaduda. Pealmised reielihased näitasid suremise märke. Eskalaator ka otseloomulikult ei töötanud (ma tean küll, et seal on mingi sensor, mis paneb ta tööle ainult siis, kui inimesed tulevad, aga... ju ta siis ei lugenud mind inimeseks ja mina ka ei teadnud, kus ma hüppama oleks pidanud).

Eilseks läks asi veel hullemaks. No ja täna olin juba nagu täitsa invaliid. Nii nad siis kõik naeravad mu üle, kui ma ringi koperdan. Eriti lapsed ja Herlend (ahjaa, ma polegi eriti kedagi teist näinud!) Bryan ütles, et see on normaalne. Mu lihased pole ammu trenni saanud ja... seal taga on suur teooria, aga ma ei tea kõiki neid sõnu inglise keeles ning mul ei jää veel kõik meelde, mida ta räägib, aga pärast esmaspäevast trenni surevad reie pealsed lihased on normaalne nähtus. Seletas nii... ja siis muigas korduvalt, kui ma täna ennast ühelt ülakeha masinalt teisele vedasin.

Tegelikult ongi personaaltreeneriga töötamise suurim võlu see, et ta räägib kogu aeg ja seletab mulle kõik ära. Korduvalt! Ja vaatab, et ma ikka teeks nii, kuidas ta seletas. See tähendab, et ta ongi reaalselt kogu trenni mu kõrval. Näitab, kuidas harjutused käivad, kuidas masinad töötavad, paneb kõik parajale kõrgusele, loeb kordi, korrastab kogu aeg kehahoiakut, vahetab raskusi, selgitab-selgitab-selgitab... Ehk teeb kogu mõtlemise osa, mis eeldab eelnevaid teadmisi ja minu osaks jääb vaid panustada füüsilist tööd ja nautida tunnet, mida see mu kehale pakub!

Täna küsisin Bryani käest kinnitust, et kas on nii, et Eestis jõuvad inimesed jõusaali siis, kui nad kusagil mujal on ennast ilusaks saanud/söönud? Mäletan 13-14 aastat tagasi USAs elades ja treenides, et seal oli jõusaalis IGASUGUSEID inimesi. Ja mitte kedagi ei huvitanud, kui 55 kg ja 145 kg kaaluvad inimesed kõrvuti treenisi. Pigem peeti seda normaalseks ja hinnatuks, et inimesed enda tervise eest hoolivad.

Kui tihti te meil jõusaalis või rühmatrennides näete inimesi, kellele tervise mõttes seda tegelikult väga vaja oleks ehk siis ülekaalulisi? Väga mitte. Mina sain oma esimese negatiivse tundepuhangu spordipoes trennipükse otsides. Jäta või minemata, sest suuremaid numbreid ei ole. Ja kui ma oleks mahtunud kõigisse neisse imepisikestesse, mis ma siis enam sinna trenni ronin (ok, tegelt roniks ikka, sest sport on mõnus!!!)?

Bryan kinnitas minu arusaama, et kahjuks on see meil jah nii. Inimesed, kellel tervise mõttes oleks väga vaja trenni, ei julge tulla. Kindlasti on neid, kes on saanud ebameeldiva hinnangu osaliseks, nagu kuulukski spordiklubis käimise õigus vaid saledatele ja sportlikele. Bryan tutvustas oma filosoofiat, et kui kaaluprobleemidega inimesed tema juurde jõuavad, siis pole tema asi küsida, kuidas inimene ülekaaluliseks sai. Tema asi on aru saada, mis on inimese keha piirid ja kuidas aidata ta parema terviseni. Kaalu number polegi ainuke oluline asi, vaid keha üldine seisukord ja tervis! Rääkisime sel teemal veel pikalt ja mitmeid meiegi vestlusest läbi käinud teemasid saad lugeda Bryani treeningute ja spordikonsultatsioonide FB lehelt.


Personaaltreeneriga alustamine on tark tegu, sest tema aitab õppida turvaliselt treenima, enda kehaga arvestama.


Ja nii ongi- mina tunnen küll ennast koos Bryaniga treenides väga hästi ja ei mingeid tavapäraseid alaväärsuskomplekse. Ok, see et ma (veel!) tihti kiita saan, annab ka kindlasti oma osa. Samas ei pidanud kõik teises treenerid sellised olema. Üldisest suhtumisest ülekaalulistesse ma üldse ei räägi, sest eks siin blogimaailmaski on ju tarku, kes oskavad hinnanguid anda ja kritiseerida, selle asemel et tausta uurida. Nagu muudeski valdkondades- inimene tallatakse maha just sel hetkel, kui tal on kõige rohkem mudast tõstvat kätt vaja! Miks me nii teeme? Me ISE ju teeme seda teineteisele!

Koperdavatest jalgadest hoolimata oli täna teine trenn. Soojenduseks sain jooksu asemel suusatamist teha. Oi, mulle on see masin alati meeldinud. Ostsin endale paar aastat tagasi koju ka... kataloogist... ja nii ta seisma jäi! Õppetund- kataloogist asju tellida ei tasu! See ei olnud SEE! Täna aga sain taas nautida.

Tänane trenn keskendus ülakehale. Enne seda läbisin veel mõõdulindi protseduurid ehk et Bryan mõõtis mu igast otsast üle. No ikka et varsti oleks, mille alusel hõisata. Trenni lõpuks otsisime kõhulihaseid ka. Olemas olid.

Praegu hakkab rutiin olema selline, et nädalas on 4 trenni: vaheldumisi üla- ja alakeha trennid, mõlemaid siis nädalas kaks tükki.

Homme hommikul selgub, kas järgmine alakeha trenn on homme või reedel. Kokkulepe on selline, et kui ma probleemideta voodist üles saan ja jalad vaid veidi valutavad, sõidan homme linna. Kui aga voodist väljatulemine võtab rohkem aega (nagu näiteks täna... ja eile... ) , siis ootame reedeni.

Valutavate lihastega oli veel see lugu, et ma tahtsin hästi tark olla ja neid muudkui peale venitada. Bryan aga selgitas (pika teooriaga), et tegelikult on need valutavad lihased juba väga venitatud ja pigem tuleks need rahule jätta. Oluline on igal söögikorral süüa ka proteiini ja palju juua.

Tänane ekstreemne päev lõppes sellega, et trennist tulles läksin Maksimarketisse (Fredy kunagi käskis. Pidavat olema patriootlik eestimaises poes käia!). Ostsin igasugu mugulaid ja veiseliha (toorest!) ja õhtul kokkasime perekondlikult. Süüa saime kl 20! Kas tõesti inimesed, kes tulevad kl 18 tööl koju, viitsivad iga päev perekondlikult kokata? Igatahes läks linnaskäigule ja söögitegemisele täna terve päev (hommikul käisime veel lastega silmaarsti juures).

Järgmine väljakutse minu jaoks ongi aru saada, kuidas kogu pere nädala graafik nende lisadega toimib. Peale selle tuleb mitmel rindel tööd ka teha. Praegu on jätkuvalt nii, et Herlendi peal on suur osa lastehoiust, et ma saaks töötada. Samas püüan tema seisundit ka jälgida ja anda talle piisavalt vaba taastumise aega... mis tähendab, et minu tööpäevad venivad sellest veel pikemaks. Eks hetkel on probleemiks ka, et ma pole veel aru saanud, mis on see teema minu töövaldkondades, millega süviti edasi minna, mis pere ära toidaks. Nii jätkub rabelemine mitmel rindel. Esmane eesmärk on praegu järgmine noortekas "Ütlemata sõnad" valmis saada ja ikka leida 3 inseneri.

Tänane viimane eesmärk on oma keha enne kl 1 voodisse vedada!

Loe eelmisi trennipostitusi siit:
15.02.2016 Bryani Poolt Piinatud Naiste Liit

21.01.2016 Bryan petab mind... korduvalt!

13.01.2016 Kas Brasiilias on lund?

9.01.2016 Täitsa uus inimene ja uus elu

29.12.2015 Heli treenib pulmadeks ilusaks

Mis on pulmas tähtis (ehk pulmakorraldus #1)- täiendatud!

Nagu kirjutasin postituses "Pulmakellad helisevad", sai abiellumise lõplik otsus tehtud mitu kuud tagasi... või tegelikult oleme korduvaid tähtaegu seadnud.

See tähendab, et planeerimise tabelid ja paberid on ka juba ammu olemas. Nii mingit paanikat ei ole ja on teada, mille pärast tuleb muretseda.

Järgmiste 6 kuu jooksul tuleb 16.07.16 toimuvate pulmade ladusaks kulgemiseks lahendada järgmised teemad:

- laulatuse ametlik osa- kirik, kirikuõpetaja, lilled

- sõrmused

- riided- pruutkleit, peigmehe ülikond, laste riided

- pulmapeo koht- peab mahutama u 200 inimest, arvestama võimaliku vihmase ilmaga, magamiskohad kaugemalt tulijatele, lastele sobilik koht

- fotograaf

- video?

- külaliste nimekiri- suurem osa on paigas, sest pulma kutsume ikka neid, kellega oleme tihedamalt seotud, kuid kindlasti tuleb ka nö viimase minuti otsuseid. Samuti tuleb reaalselt endale aru anda, et me ei suuda kõiki tuttavaid kutsuda ja tuleb mingi valik teha. Nagu öeldud- esimene valik on lihtne- tuleb läbi mõelda, kellega igapäevaselt kohtume, kelle üritusele ise oleme olnud kutsutud ja nii see vahvate pulmaliste nimekiri koosneb.

- kutsed

- lillede teema- mida teha lillede kinkimisega? Kas lasta soovijatel selle asemel kusagile annetada? Või lasta kinkida selle asemel lilleraha, mille eest ise osta kompositsioonid nt kirikusse ja peoruumi? Hunnikute kaupa lõikelilli on mõttetu raiskamine. Millised on viisid, kuidas seda lahendada?

- bänd ja muusikastiil- rahvamuusika või süldibänd? Pulmas võiks ju midagi asjalikumat olla... ja samas toob ühe-kahemehe süldibänd aegajalt hulga rohkem rahvast tantsupõrandale. Ma pole isegi Herlendile siiani reilenderit suutnud selgeks teha, seega milleks kutsuda mõnus folkbänd mängima, kui keegi seda ei naudi? Või vastupidi?

- juuksur- ega tegelikult on ilmne, et Anust me mööda ei pääse

- jumestaja

- noorpaari auto- ilmselt sõidavad selles ka meie lapsed... vist... Meil ei ole selline esimese armumise järgne pulmapidu, vaid pigem pikalt kestnud liidu formaalne kinnitamine. Lapsed on aga kindel osa meie liidust ja seega pole eriti põhjuseid, miks peaks nad meie päeva ühestki osast eemale jätma. Samas- ega ainult nendega vaidlemisele ka ei taha päeva kulutada, seega tuleb vastutust ikka jagada.

- lastehoid- kes korraldab pulmas lastele tegevusi? Kui palju üldse laste aega planeerida?

- tort

- pulmaisa

- küünlad, tordikaunistus, pokaalid (?) jms

- pulmaleht

Kusjuures nädal enne pulmi on meil 5-6-päevane Uulu kristlik lastelaager, mille laagriülem ma olen. Nii et samal ajal tuleb seda ka korraldada. Selles laagris on tavaliselt umbes 75 last ning 20 töötegijat. Viimastel aastatel on meil laagri töötegijate seltskond aga kuidagi paika loksunud, nii et kui erilisi üllatusi ei tule, siis sel aastal laagri pärast ma küll ei muretse. Meil tõesti asjad toimivad. Me teeme nüüd aasta jooksul selleks korduvalt kuivtrenni, et ikka suveks ühisrindel edukalt hakkama saada. Kuna enamus sellest pundist ka pulma tuleb, siis võin kindel olla, et ka pulm tuleb sama vahva, kui on meie iga-aastane laager.

Küsimus aga kõigile, kel pulmakogemust (kas külalise või peaesinejana): mis on teie jaoks pulmades tähtis? Millised on need osad, mis peavad olema paigas, et võiks ürituse õnnestunuks lugeda?

Enamasti on pulmad pidu, mida saab pidada vaid kord elus (no, ok, mõned saavad kogemata ka rohkem...) ja seega tahaks, et olulised asjad oleks korras, suured kivid purgis. Meie järgmiste kuude mõttekohad on siin üles loetud. Kõik soovitused ja mõtted on väga oodatud!

Tõotan pühalikult...

... et sellel aastal pühendan oma aega ja energiat inimestele, kes pärast ka mäletavad, et on minuga rääkinud, kohtunud, koos aega veetnud.

Uue aasta algus on üks aeg, mil motivatsioon muudatuste elluviimiseks on kõrge ja nii antakse ka igasugu lubadusi- mõnikord endale, mõnikord teistele. Fakt on see, et teiste pärast midagi teha ei saa, teistele antud lubadused on väga nõrgale alusele ehitatud. Loeb vaid see, mida oled endale lubanud ja seega enda jaoks läbi mõelnud.

Minu lubadus veeta aega inimestega, kes seda mäletavad, on tegelikult väga pikkade aastate jooksul kogunenud ja kuhjunud. Minu järgmises noortekas "Ütlemata sõnad", mida praegu lõpetan, olen sellele ka palju aega pühendanud. Mul on olnud head inspireerijad. Jah, see ei tähenda alati häid kogemusi. Kahjuks.

Aga ükskord peab ju inimene õppima. Nii püüangi sel aastal jätkuvalt meeles pidada vana tarkust, et alkohol on tarkade jook. Ma pole kunagi päris karsklane olnud, aga ka mitte teises äärmuses. Samas tean, et mäletan alati seda, mida teen, kus ja kellega olen. Ma lihtsalt ei tee asju, ega ole inimestega, kellel-millel pole mõtet. Ja kui on mõte, siis ma ei taha seda unustada.

Kui ma kusagil olen, siis kasutan oma aega ja ajakasutus on see, mis näitab, mis on meie prioriteedid. Me saame olla ainult ühes kohas korraga, rääkida ainult ühte juttu korraga. Kui oleme ühes kohas, räägime ühte juttu, siis me ei ole samal ajal kusagil mujal ja ei räägi kellegi teisega juttu. Seega on see koht ja inimesed hetkel kõige olulisemad, sest ma pole kusagil mujal. Olen otsustanud kõik muud asjad sel hetkel tegemata jätta, kõigis muudes kohtades olemata jätta.

Seepärast polegi ma kunagi mõistnud inimesi, kes vabatahtlikult suurest hulgas oma elust loobuvad ehk ikka uuesti ja uuesti sõprade-tuttavate-pealtnägijate sõnade järgi puslet kokku panevad, et "mida ma eile tegin? kus ma eile olin? mida ütlesin? mis juhtus?"

Aga veel hullem kogemus on see, kui sa vaatad inimesele otsa, räägid temaga päriselt päris asjadest, sellest, mis sulle on kõige olulisem, mida igaühele ei räägita... ja siis paar päeva hiljem kuuled, et seda vestlust pole olnud. Ja nii korduvalt. Ikka uuesti... ja uuesti...

See on üks valusamaid kogemusi elus... raisatud sõnad ja aeg... õhtusöök kahele, mida hiljem mäletab vaid üks osaleja...

Üks variant on sellepärast kurb olla, oma häid mälestusi üksi edasi nautida... või mõelda, et see on mõttetu ajaraiskamine ja äkki on kusagil inimesed, kelle jaoks on oluline, et ma olemas olen ja neile oma aega kasutan?!?

Kui ma tahan üksi rääkida, ilusti-armsalt-mõnusalt aega veeta, siis teen seda üksi. Aga kui olen koos teiste inimestega, siis tahan ka neid kogemusi-mälestusi jagada, mitte iga kord mõelda, et kas ma seekord olen ainuke inimene, kes mäletab õhtusööki kahele (-kolmele-neljale-jne) või on meid rohkem?

Ma olen terve elu olnud suht madala enesehinnanguga ning seega on minu jaoks alati oluline küsimus, et kas inimesed, kelle juures olen, ikka tahavad, et ma seal olen. Selle küsimuse üle olen oma elus palju kordi pead vaevanud ja püüdnud sellest aru saada. Nüüdseks olen oma elu ja enesehinnanguga jõudnud nii kaugele, et tean, kus ja kellega alati tahan olla... aga samas tean, et kindlasti on kusagil inimesi, kes tahaksid minuga koos olla, aga nemad ei tule mulle piisavalt tihti meelde. Nii ongi tulemus see, et igaüks kulutab aega seal, kus teda pole vaja...

Seega vabandan nende inimeste ees, kelle juurde pole mina piisavalt tihti jõudnud, kuid kes tegelikult seda ootavad. Lepime nüüd kokku nii, et kõik annavad oma parima, et kokku saaks inimesed, kellel on teineteisega hea ja tore. Kohe nii tore, et seda koosveedetud aega ei pea unustama!

Helistame ja saame kokku! Pühendan uuel aastal aega inimestele, kes tahavad minuga koos olla ja olen nendega, kellega mina tahan koos olla! Anname teineteisele märku, mitte lihtsalt ei oota, et teine ühendust võtaks või.. et tuleks rohkem aega-parem ilm-sobivam tuju.... Kohumiseni ja kallistamiseni!

Tõotan pühalikult seda lubadust 2016.aastal täita!

(varsti tuleb veel lubadusi, aga see on minu arvates kõige olulisem ja nii saigi eraldi välja toodud)