7 aastat Eesti meest

Täna saime selgeks, milline näeb välja 7 aastat Eesti meest. Vot nii:

Meie vanim pisipoeg Mathias saigi 7-aastaseks. See tähendab viimast aastat lasteaias ning sügisel algavat kooliteed. See tähendab, et ma olen 7 aastat ema olnud ja see aeg on läinud ülikiiresti. Palju ühist õppimist ja rõõmustamist, kurvastamist ja pahandamist, ümberõppimist ja taas rõõmustamist. Kui ka aegajalt tundub, et kõik jookseb kokku, siis oma lapsi ei vahetaks ma mitte kunagi mitte millegi vastu.

Mathias on meie elus ehk kõige rohkemast osa saanud. Ühe lapsega on ikka kõike lihtsam teha. Kuigi tol ajal olin ise ka kogenematu. Nüüdseks on ühe lapsega asju veel lihtsam teha. Aga me õppisime koos. Meie lastest on tema näiteks ainuke, kes on juba magistriõppes käinud pea 2 aastat. Kooli lõpetasime ka koos:

Mathias on kõige rohkem reisida saanud. See küll tähendab vaid, et peale ühise laevareisi Stockholmi ning viimaste Soome reiside käisime Mathiasega 2010.aastal kaks korda lennukiga Göteborgis. Esimene neist oli kurvemal põhjusel ehk armsa sõbra ja kirikuõpetaja Gunnari matustel. Teine oli juba hulga rõõmsam ehk laulukoori reis (kuigi sel ajal suri Eestis mu vanaema). Esimese reisi ajal jäi peaaegu 1,5-aastane Mathias haigeks, nii et ta polnud tegelikult üldse õnnelik. Minu jaoks tähendas see hotellis magamata ööd, kuna tol ajal ei osanud ma esmavajalikke ravimeid kaasa võtta. Nüüd juba tean, et lastega on teatud asjad, mis peavad alati kaasas olema:

Laulukooriga käisime Rootsis 2010.aasta septembrikuus. Siis oli kõhu-Joosep ka juba meiega kaasas. Ööbisime armsa sõbra Caroli juures, kelle 4 last olid tol ajal väiksed. See tähendas, et Mathiase jaoks oli seal mängukaaslasi ja mänguasju. Väsitavad päevased ringirändamised ja kooriproovid lõppesid tema jaoks Caroli juurde jõudes hulga lõbusamalt:

No ja lõppude-lõpuks on Mathias meie lastest ainus, kes 5,5-aastaselt oli kolmekordne vanem vend:

Palju-palju õnne armas pisipoeg Mathias!

Artikkel Pärnu Postimehes "Küüliku Künnapase kõvakaaneline"

11.06.2013 avaldati Pärnu Postimehes minu tegemistest artikkel "Küüliku Künnapase kõvakaaneline". Loo peategelaseks mu esimene romaan "Homme on ka päev".

Heli Künnapas on teoloogi- ja sisekaitseakadeemia haridusega lasterikas küülikufarmiemand, kellel on kirjutamisel juba kolmas romaan täiskasvanutele ja lasteraamat koos oma poegade Mathiase ja Joosepiga – umbes samal meetodil, nagu on Lehte Hainsalu ja Epp Petrone neid elust enesest lastega kõrvuti sünnitanud.

Nii äsjailmunud „Homme on ka päev“ kui „Lõpupidu“ – samuti elust enesest – on kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse edutööd ning nende puhul on väidetud, et sellised raamatud panevad ka noori (loe: neidusid) vana head paberist, lõhnavat, enesega mõnusat äraolemist tõotavat raamatut digi- ja virtuaalvärgile eelistama.

Need on kerge ja karge, elus ja ilus lugemine, milles tunneme ära iseenda ja ennast ümbritseva maailma.

Noorproua Künnapas, kes on portreteerinud töönarkarit, eraeluta ametnikku-kipskõpskontsadit, temast enesest nüüdseks juba väga erinevas muinasjutus elavat kaunitari, nendib, et on ise ametkondlikes tippudes samal kombel koopia- ja kohvimasinate vahel nagu konn koorekirnus lõputuid tööpäevi ei-midagi-tegelikku teinud.

E-kirjad ja koosolekud, ärilõunad – ei mingit aega elukaaslase ja sõbrataride jaoks. Tänu millele ühtlasi selgub, et elukaaslane pole muud kui ühine pangalaen mõttetult kalli maja maksmiseks, et kõik oleks nii, et sõbrad ja muu maailm näeks: kõik on nii, kuis peab, et olla edukas.

Aga mitte normaalne. Sellest saab peategelanna Kairit aru tänu sellele, et Heli on kirjutanud Oskar Lutsu kellamees Liblele mantli- ja nööripärija, kellamees Andrese, kellega nooruke edudaam kodukohas südamest südamesse pärisjutte käib ajamas.

Kui esmalt lihtsalt selleks, tühjuse peletuseks võetud peni tagaistmel tukkumas, Tallinnast Nootsasse sõidab, et ema lähedal olla ja kirikukellade saatel ärgata, siis selleks, et lähemalt, veel lähemalt, päris lähedalt näha noormeest, kellega suhteni jõudmiseks kooli ajal ta ise veel valmis polnud, aga nüüd …

Nüüd teeb Künnapase kõvakaaneline – üks kaunimaid köiteid, mida viimasel ajal on au olnud käes hoida, – mitu uperpalli, enne kui selgub, et Rain on tõesti see mees, kelle pärast tundetust-trafaretsest pealinna-näidis-viljatust-abielust ära tulla, Pärnu-Jaagupi-laadsesse asulasse korter üürida, kooliõpetajaks minna ja lihtsalt õnnelikuks hakata.

Magusvalus mäng

„Lihtsalt“ on muide Heli leit- ja uitsõna, mida ülimalt pedantne keeletoimetaja Krista Mõisnik pole vajalikuks pidanud koomale tõmmata – järelikult on vajalik ja olemuslik. Kõik väärtuslikud asjad – nii elukorraldus kui sellest jutustav raamat – on lihtsalt lihtsad, sellepärast nad väärtuslikud ongi.

Raamatuesitlusel väitis Heli, et pole ühtki karakterit pärisinimeste pealt maha kirjutanud, ehkki elu ise on fantastilisem ja uskumatum kui mis tahes looming. Sellest hoolimata on lugejad talle juba öelnud, et tunnevad pealiskaudsetes kullakaevajatest sõbrantsides, kes on esimesel võimalusel valmis sõbratarilt tema edumehe – õigupoolest küll tolle maja ja auto – üle lööma, ära nii iseenda kui omaenese sõbranjed. Nii ongi!

Ja on nii, et Eesti on täis sugugi mitte taevas kokku pandud paare, kes lagunevad esimese raputuse peale vaakumis sumavateks üksiklasteks – peta mind üks kord ja see on sinu süü, peta mind teine kord, ja see on minu süü.

Kirjandus on ses nukras poolõnnelike galeriis ringi vaadates ohutu ja mõnus ning magusvalus mäng. Võimalus stsenaariume läbi mängida, ennast tervendada ja kirjeldatavaid selgeks kirjutada ilma haiget saamata. Nii väga. Või kui, siis salaja.

Kairiti tõelise armastuse leidmise lugu kinnitab ühtlasi: kui Õige ära tunned, pole midagi jorutada, puigelda ega süümelda – kui on südamehääletsi tuntavalt Tema – trahh! Siis ei jõua leitu kõhelda ja kaduda ning elu ise saab anda ainese järgmisteks õnneliku lõpuga romaanideks.

Ühtlasi on julgustav lugeda, et maailmas on siiski veel mehi, kes ei otsi naises emmet-tuge-toitjat. Võim pole Heli kogemuste põhjal kirjeldatuna põrmugi seksikas, vaid julm, isekas ja tundetu keppimine. Igas mõttes.

Paljud kirjanikud mõtlevad oma tekste luues eelkõige kaasale või kallimale, kellele raamatu kaudu lõpuks ometi kõik välja öelda. Asjatu lootus – ikka kohe täiesti eranditult kõike teeme endale –, mehed ei loe, mida kirjutame.

Ka Herlend „Heli mees“ Kruusmann tunnistab, et küülikufarmi pidades, Pärnumaa piiril Kuuse talu üles ehitades, ehitustööga perele elatist teenides, jahil ja meestega mürisemas käies vajub ta kella kahe ajal voodisse ega suuda praeguses elufaasis silpigi lugeda. Küll aga peegeldab naine valmivaid tekste tema peal.

Eriti praegu, mil kirjutamisel nende maale kolimisest, farmi rajamisest ja lasterikkusest inspireeritud kolmas raamat.

Herlend lubab nii lugeda kui kirjutada – nimelt koos Heliga küülikutoitude laiendatud kokaraamatu kõigega, mis jänkside ümber leida.

Homme on jälle päev

Nii intensiivse elulaadi puhul ei tähenda „homme on jälle päev“ mitte vabandust tänasida toimetusi homse varna visata, vaid lohutust, et homme jätkame viie inimese elu elamist ühele inimesele välja mõõdetud ööpäevas. Ja lootust, et homme ei tähenda armastus enam iha ja raha ega edukat tühikargamist.

Heli enese ambitsioonid lubavad loota, et kui temasugused Tegijad aste haaval sotsiaalpoliitikas volikogunevad ja sealt edasi Toompea vallutavad, on eestlastel ehk tõesti homme ka päev.



Heli Künnapas

* on lõpetanud Pärnu-Jaagupi keskkooli ja muusikakooli,

* elab ja peab küülikufarmi Kuuse talus Halinga ja Vigala valla piiril;

* on kirjutanud tänavu kevadel trükki jõudnud romaani “Homme on ka päev” ning 2011. aastal ilmunud noorsooromaani “Lõpupidu”. Mõlemad teosed märgiti ära kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel. “Lõpupidu” pälvis mullu Tallinna keskraamatukogu auhinna “Järjehoidja”;

* on Halinga vallavolikogu liige, sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni aseesimees.


Kati Saara Vatmann

Elu nagu multifilmis

Tänane päev on täitsa kindlalt nagu multifilmist. Ei, mitte mingist seiklusmultikast, vaid ikka klassikalisest "Siil udus".

Hommikul avastasid minu kõrvad, et on vaja huugama hakata ja siiani järgi pole jätnud. See on sama, nagu pesumasin töötaks kõrva ääres. Kontrollisin! Seisin pesumasina kõrval ja huugamist ei kuulnud. Või pesumasinat ei kuulnud. Selles mõttes, et huugamine peas ja pesumasina hääl ühinesid üheks, nii et ma ei teinud enam vahet, kumba ma kuulsin.

See on üks põhjus, miks eile sai teha hulljulge otsus ning vanima pisipoja Mathiase sünnipäev järgmiseks nädalavahetuseks edasi lükatud. Mathias ja Joosep ise on küll veel terved, aga Maria ja Christian mitte. Kui varem pole ma sellest suurt numbrit teinud, siis nüüd otsustasin ka enda lapsi pisikute eest kaitsta.

Nii ei jõudnud ma täna Järva-Jaani, kus ma väga-väga tahtsin olla. Eile autoga Tallinnast kodu poole sõites tundsin juba, et pole enam sõiduvõimeline. Nii oleks tänane sõit ka ohtlik olnud. Eriti kuna ravimiseks pole veel eriti aega olnud. Peale selle oli mu lastel mind täna kodus vaja.

Panin lapsed lõuna ajal magama ja läksin ise Mathiasele homseks lilli, torti, küünalt ja kingituse pakkepaberit ostma. Sain komplimendi osaliseks:
"Sa näed täitsa haige välja!"
Ahaa... see on hea. Sest siis on õigustatud, et ma tunnen ennast nii, nagu tunnen. Mul on kalduvus haigustele ja vingumistele tähelepanu mitte pöörata. Enda omadele eriti mitte. Sest ma saan ju alati hakkama. Hea ongi, et saan. Selgitasin, et olen nädal aega tegelikult juba tõbine olnud ja et huugavate kõrvadega on väga raske olla.
"Huugamine võib tulla pingest."
Eee... jah. Aga mul pole varem sellist kogemust, nii et tegelikult ei oska ma selle teadmisega midagi peale hakata.

"Mis sa endaga teinud oled siis?" tuli küsimus mu ravimeetodite kohta.
Eee... jäin mõtlema. Ma tean, mida ma sel nädalal laste ravimiseks olen teinud, mida ostnud ja mida Herlendil lasknud teha. Aga endale? Paaril hommikul magasin. Ja paar korda käisin Tallinnas- erakonna asju ajamas ja tööintervjuul. Sõidutasin lapsi trenni. Kirjutasin valmis 1/4 raamatust "Tähtajaline elu" 2.osa. Korraldasin minu ja Kati raamatute müügi jõulukampaaniat. Tegin kokkuleppeid perelugude raamatu autorite ja sponsoritega. Trükkisin sisse ja saatsin ära Mathiase loo "Tähekese" jubejuttude konkursile.

Seda kõike tegingi.
"Meega teed ja sidrunit? Pärnaõieteed?" jätkus küsimus.
"Aaaa," tuli mul meelde. "Sidruniga vett jõun küll. Seda teen ma alati." Vähemalt siis, kui lapsed sidrunit käest ära ei söö, nagu nad eelviimase sidruniga tegid. Aga mis mul saakski selle vastu olla. Tuleb lihtsalt veel rohkem sidrunit osta. Lastele ostsin c-vitamiini jooki ka, aga see ununes ära, et ma võin ju seda ise ka juua.

Mett praegu ei söö, sest viimase meepurgi viskas Christian vastu maad ja see pragunes. Ma küll sõin sealt veidi mett ka, aga kui ma purgi külje vastu oma sõrme mõnusalt lõhki tõmbasin (täiesti planeerimatult), sai sellest purgi surmaotsus. Muidugi ma oleks võinud ju täna sealt samast lillepoest ka mett osta, aga selle peale tulin alles siis, kui olin juba poolel teel koju. Kiire-kiire ju, sest lapsed ärkavad!

Pärnaõietee olin ka täitsa unustanud. Kuna meie koduste pärnade õitsemise ajal kükitasime me seekord Soomes, siis ostsin apteegist koju mitu pakki pärnaõisi. Lastele. Nädala jooksul ei tulnud selle peale, et ma võiks enda eest ka nendega hoolitseda.

Nüüd lähen ja teen seda. Üldse hakkan aru saama, et täitsa tark on enda eest hoolitseda. Teistele räägin küll, et keegi ei saa anda, kui temas pole midagi anda ja enda eest tuleb esmalt hoolitseda. Aeg on taas endale sama meelde tuletada. Tuleb aru saada ja tunnistada, kui oled sattunud olukorda, kus sinust enam midagi ei sõltu ja liikuda sinna, kust sinust midagi sõltub. Teha asju, kus sinu olemasolu on vajalik. Ja nii lihtne ongi.

Nii et... pärnaõietee!

Vaatame, kas siil udus kaob lõpuks!

Pühapäeval loosin raamatuid

Jõulukampaania raames läks facebookis käima loosimine. Kõigi vahel, kes minu ja Kati raamatut müümise kuulutust jagavad, loosin igal pühapäeval välja ühe raamatu.

Jagades kirjuta facebooki foto alla, millist raamatute soovid.

Jagatav link on siin: jõulukampaania raamatuloosis osalemine!

Loosimise plaan on selline, et lasen lastel igaühel ühe numbri öelda, liidan kokku ja kui vaja on, siis jagan neljaga (olenevalt siis jagajate arvust).

Esimene loosimine juba pühapäeval, 29.novembril kell 20.00.

Hilisemad jagamised osalevad järgmise pühapäeva loosimises.

Kes aga loosiõnnele ei looda, siis kõiki neid raamatuid saab tellida kirjutades oma soovist helikunnapas@gmail.com :

Huviringides piinatud lapsed

Kuulsin hiljuti ülevaadet, kus ühe kooli õpilastest vaid mõned ei käinud üheski huviringis. Mõned pidi tegelema u 9-11 koolivälise tegevusega (need küll polnud kõik ainult regulaarsed huviringid, nii et kõik ei nõudnud iganädalast ajakasutust).

Millistesse huviringidesse lapsed panna? Millal seda teha? Neil teemadel võib lõputult arutleda ja teiste otsuseid kritiseerida. Mina usun, et jälgida tuleb last. Jah, 15-aastaselt alustades baleriiniks ei saa, kuid sellegi poolest ei pea lapse suhtes kõiki otsuseid tegema juba sünnitusmajas.

Otsuse tegemisel on üks asi iga lapse eeldused ja huvid. Järgmiseks määravaks faktoriks saavad elukoht (logistika) ja füüsiline võimekus (ehk et üks inimene saab olla ühes kohas).

Mina olen igati seda usku, et lastele tuleb anda võimalus areneda. Arendada ei saa asju, mida inimeses pole, aga samas pole ükski inimene andetu, enne kui pole proovitud. Klassikaline näide, kuidas mõnele lapsele öeldakse varakult, et ta ei oska laulda, kuigi probleem on hoopis milleski muus (nt probleemid kõrvadega, mis takistab lapsel helisid õigesti kuulmast vms). Kõige suurem probleem on tavaliselt võimaluse puudumine ja ümbritsevad kadedad inimesed, kes ise ei viitsi teha ning tõmbavad hooga tagasi ka kõiki neid, kes midagigi üritavad.

Meie peres on praeguseks nädalaplaan välja kujunenud nii:
ESMASPÄEV
16.00-17.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)
Kui ma olen üksi kodus, siis: Christian autosse, u 15.15 lasteaeda, lapsed alles ärkavad, ruttu riidesse ja jõuame peaaegu kl 16 kohale.
Mitmekesi olles: üks vanematest jääb Christianiga koju ja teine sõidutab lapsi.

Kuna samal ajal on Christiani ja Maria beebiring muusikakoolis, siis sinna nad ilmselgelt siiski ei jõua.

Kahekesi kodus olles järgneb sellele minu laulukoori proov. Üksi kodus olles järgneb minu õhtu lastega, sest nelja lapsega kooriproovis on väga raske ning enamasti pole neid ka kusagile jätta. Kui Herlend oli ära, siis aegajalt kasutasin kooriproovi ajal meie vanemate lastehoidu, aga lõpuks kujunes välja nii, et Herlendi Soomes töötamise ajal ma kooris ei laulnud.

TEISIPÄEV
Mathiasel on lasteaias kunstiring (kuna see on nö lasteaia ajal, siis selleks me midagi eraldi tegema ei pea)

18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus.
Üksi olles: kõik lapsed lasteaiast kaasa, Pärnusse, nelja lapsega vut-vut kolmandale korrusele, ootame, kuni Mathias riided ära vahetab, siis ronime kolme lapsega tagasi, sõidame autoga ringi või käime kiiresti toidupoes (kui vahepeal ei jõua, siis lähme viiekesi pärast trenni lõppu- oleneb sellest, kui palju meil asju on vaja), kell 19 ronime uuesti tagasi üles ja ootame, et Mathias riidesse saaks. Umbes kl 20-20.30 jõuame koju tagasi.
Koos Herlendiga: üks jääb 1-3 lapsega koju ja teine sõidab 1-3 lapsega Pärnusse.

KOLMAPÄEV
17.30 Mathiase muusikakool
Üksi olles: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli (enamasti teised ootavad sel ajal autos), sõidame 45 minutit ringi, lähen Mathiasele järgi.
Herlendiga koos: võtan lapsed lasteaiast, viin Mathiase muusikakooli, teised lapsed koju (Herlendi juurde) ja siis lähen Mathiasele järgi.
Viimasel ajal on meil korduvalt olnud kolmapäeva õhtul mingid üritused, nii on Mathias mõned korrad lasteaiast koos teiste laste ja lapsevanematega muusikakooli jalutanud. Väikese koha võlu. Mul on küll iga kord ilged süümekad, kui nii abi küsin, aga samas on mul nii hea ja soe tunne, et tean, et selline variant on aegajalt olemas.

NELJAPÄEV
16.15 Mathiase ja Joosepi jalgpall lasteaias. Kohe peale trenni olen lastel järgi. Kui olen üksi, siis sõidan lasteaiast koos kõigi lastega Pärnusse, nagu teisipäeval. Kui oleme mitmekesi, siis viib üks mõned lapsed koju ja teine Mathiase Pärnusse tantsutrenni.
18.15-19.00 Mathiase tantsutrenn Pärnus. Samal ajal on Joosepi-vanuste muusikakool ja üksi lapsi sõidutades ta kahjuks sinnaei jõua.

REEDE
15.00 maadlustrenn Kivi-Vigalas (Maria, Joosep, Mathias)- kuna lasteaaias sel ajal lapsed alles ärkavad, siis kui tahame lapsed trenni viia, on nad sel päeval enamasti kodus. Või palume lapsed lasteaias veidi varem üles ajada ja kohe riietuma saata.

Nagu näha, on kolme huviringide-ealise lapsega logistika juba päris... huvitav. Miks enda elu veeeeelgi keerulisemaks teha?

Laste huvides. Me pole oma lastele ühtegi huviringi peale surunud. Mathias polnud veel aastane, kui hakkas muusikakoolis beebiringis käima. Paar aastat käis ja siis jõudis kätte aeg, kui ta lihtsalt polnud võimeline seal tunnis rahulikult kaasa tegema, vaid tahtis rohkem liikuda. Nii jõudis ta 5-aastaselt maadlema ja muusikakooliga oli korraks paus. Sel aastal teatas ta aga kindlalt, et soovib muusikakooli minna. Lasteaia muusikaõpetaja toetab tema sellist suundumust. Nii on sel aastal jälle üks tegemine rohkem.

Joosepile sobivad samuti hetkel füüsilisemad tegemised. Maadlus ja jalgpall. Kuna ta on siiski alles 4-aastane, siis ei eelda ma, et ta neile püsima jääb või et kõike kaasa teha suudab. Tantsima tahtis ta ise väga minna, aga see sai kuu ajaga selgeks, et selleks tal hetkel püsivust ei ole. Nii ta tantsimas enam ei käigi.

Maria oli minu peale terve eelmise aasta tige, sest vennad läksid mitu korda nädalas maadlema, aga Maria pidi minuga sel ajal koju tulema. Õnneks lubas treener Jüri sel aastal ka 3-aastase Maria katseajaga trenni võtta ning siiani saavad nad hakkama. Maria on maadlustrenni suhtes paar korda solvunud olnud, sest ta ei saa aru, miks ta võib trennis haiget saada. Küll ta varsti selgeks saab, et ega haiget ei peagi saama. Tuleb ise piisavalt heaks saada, et enam haiget ei saaks.

Maria käis ka muusikakoolis vendade tundides kaasas juba sünnist alates. Pidevalt oli turvahälliga klassis, kui Mathias ja Joosep laulsid ja tantsisid. Kui ta aga vanuse poolest oleks võinud ise beebiringis käia, siis ei mahtunud see enam meie päevaplaani. Nii jõudiski Maria muusikakooli tundi esimest korda alles sel aastal... ja seda ka vaid üheks korraks, sest see on maadlustrenniga samal ajal. Aga õnneks on meil muusikatunnid lasteaias ka.

Nagu ütlesin, huviringidesse nii väiksena meie oma lapsi ei suru. Samas on reegel, et kui juba on käima hakatud, siis ilma mõjuva põhjuseta minema ei jäeta. Kui käia ei taha, siis ei käi üldse ja proovime järgmisel... ülejärgmisel... või mõnel muul ajal uuesti.

Ise olen läbi aegade mitmetes huviringides käinud. Samas on alati kehtinud reegel, et kui juba midagi tegema hakkad, siis järjepidevalt. Kõige rohkem võttis minu elus ka aega muusikakool, kus hiilgeaegadel oli mul 10-11 tundi nädalas. Samal ajal lisaks veel korvpall, laulmine jms.

Kõige rohkem tunnen puudust sellest, et ma lapsepõlves tantsimist ei saanud õppida, sest siin seda lihtsalt ei õpetatud ja linnas ma ei jõudnud käia. Muudest huviringidest nagu ei oskagi puudust tunda.

Nii võin öelda, et laste kaudu ei püüa ma täita oma täitmata unistusi! Mu lapsed on ise eraldiseisvad isiksused ja nende huviringid peavad lähtuma neist endist.

Huviringid on minu arust aga inimeseks arenemisel vältimatud. Järjekindel tundi-trenni jõudmine arendab kindlasti vastutustunnet ja järjepidevust. Kõigi tegemiste päevaplaani mahutamine suurendab ajaplaneerimise oskust ning võimet elus mitme asjaga tegeleda.

Rääkimata sellest, et enamus aega ei kasuta me keegi suuremat osa oma võimetest. Pidev harjutamine-treenimine huviringides aitab pisikest osa endast tundma õppida ja mingit osa oma võimetest kasutada.

Nii ongi huviringide võimaldamine ning lastele sobilike tegevuste väljavalimine minu jaoks lastekasvatuses eluliselt oluline küsimus!

Team dream kolis sisse ja ei lähegi ära

Täna hommikul kell viis seisin meie kaminata kaminatoa uksel ja tundsin hirmu- dream team kolis sisse ja tundub, et neil ei ole mitte mingit kavatsust enam ära minna. Toa põrand täis madratseid, rahvas külg-külje kõrval... no et oleks nagu laagris... või tavalises kodutute varjupaigas. Herlend tahtis meie madratsi ka sinna tassida, aga mina uskusin, et mul pole nii palju patju, et öö läbi (need paar tundi, mis oli magamiseks jäänud, enne kui lapsed ärkavad) norskajaid loopida.

Jah, meil oli Uulu laagri kasvatajate järjekordne ööistung. Nagu Eestis ööistungitele kohane, tullakse ikka oma patjade-tekkidega kohale. Nii ka meie juurde.

Paar tundi hiljem selgus õnneks, et sellel kodutute laagril on kusagil ikka kodud ka olemas ja nii läksid kõik varsti uuesti teele. Ma ei tea, kas nad kõik ka neis kodudes uksest sisse lasti, aga meie panime enda ukse ka kiiresti lukku ja läksime koos lastega lõunat magama, nii et meie juures keegi rohkem öömaja ei saanud. Praegu hakkab tunduma, et Ajjar on kaotanud oma koha meie juures ööbivate sõprade edetabeli esiotsas. Konkurents on tihe!

Vot see on aastaid olnud mu unistus- et oleks selline kodu, kus sõbrad käivad külas (mitte küll igal nädalavahetusel, aga... piisavalt paraja vahega...) ja on tore ja vahva ja ruumi jätkub kõigile. Seda tänane õhtu ka näitas, et ruumi meil on. Meie neli nublut olid täna kõik kodus ja said meie kohtumisest osa. Lastele väga meeldis. Eriti see, et laual oli krõpse ja coca-colat, mida me tavaliselt ei osta. Kõige rohkem aga loomulikult see, et meie külalised olid samal ajal ka nende külalised, kellega nad hästi läbi saavad.

Muud mõttevahetused meeldisid lastele ka. Näiteks see, et Kristjan aitas Christianil korduvalt raamatut lugeda, sest kui raamat on läbiloetud ja kinni pandud, siis tuleb magama minna. Nii on mõistlik raamatut otsast lõpuni ja lõpust otsani pidevalt lehitseda... niii... ei ... pea... magama... minema... (see, et ühes ruumis on kolm inimest, kes reageerivad nimele Kristjan (isegi kui seda kirjutatakse Christian), on omaette teema).

Vahepeal võeti arvele, et meie lapsed tulid kapist välja:

Kasper nentis oma aastate pikkuse Kruusmanni-laste kogemuse pealt, et meie lapsed on pommikindlad... terasest... või mingi siuke väljend oli. Et lapsed liiguvad-ronivad-tegutsevad ise, käivad iga ilmaga väljas jms. Kuna ta ei küsinud, vaid juba tegelikult teadis vastust nagunii, siis lõppes see vestlus kiiresti.

Hommikul sai Mathiase ilmastikukindluse testi osaliseks õue minev Maarika. Mathias käskis tal järgi vaadata, kui külm õues on. Maarika ei teadnud, kuidas seda teha.
"Hingad korraga palju õhku sisse... vot nii (näitab ette!) ja siis saadki aru, kui külm on!" seletas meie nädala pärast seitsmeseks saav pojake elutargalt. Noh- ja kuidas sa Maarika siiani külma oled kontrollinud?

Hommikul olime Herlendiga enamuses kaminata kaminatoas magavate dream team´i liikmete üle väga õnnelikud. Kuna meil oli see tuba pikalt kasutuses kolitoana, kus enamasti hoidsime laste eest äraviidud mänguasju (ei, meie lapsed pole mänguasjadeta, vaid kui lastetoas enam liikuma ei mahu, siis veame kottide kaupa mänguasju minema.... ja tuba on ikka täis), siis lapsed seal käia ei tohtinud. Nii kui uks paotus, siis suutsid nad iga kord kümme mänguasja jälle tuppa smuugeldada, kuigi vajadust selle järgi polnud. Seda traditsiooni ära kasutades saime meie täna peaaegu kella 9ni magada, sest meie toas polnud ühtegi last.
"Lähme hästi tasakesi" hiilisid lapsed kaminata kaminatuppa... ja hakkasid kapi nurgale jäetud krõpsupakist väheste krõbisevate häälte saatel krõpse sööma. Veronika ei jõudnud ära rõõmustada... nii et ta pärast siis väga ei rõõmustanudki rohkem.

Sirgete ridadega pildiks masse kogudes teatas Mathias Kasperi kõrval diivani seljatoele ronides, et ta on kõige pikem.
"Sa oled kõige kõrgem," purustas Kasper lapse maailma karmi tõega sellest, mis vahe on kõige kõrgemal ja kõige pikemal. Kui kehtib see väide, et inimese pikkust saab ennustada nii, et tema 2-aastase pikkuse korrutad kahega, siis saab Mathiase pikkuseks tulevikus umbes 185 cm, nii et tegelikult peaks ta harjuma mõttega, et "kõige pikem" ei ole teda iseloomustav väljend.

Et päevaplaan ilusti täidetud saaks, mängisime mänge ka. Mathias küll arvas, et me peaks lipumängu mängima (Uulu laagri klassika, milleks on vaja suurt pindala õueala), kuid me leppisime varuvariandiga. Selgitasime välja, et me oleme väga üksluised ja ettearvatavad inimesed. Nimelt tõmbas igaüks karbist endale meie seast ühe nime, keda tuli pantomiimiga järgi teha. Ülejäänud siis arvasid. Kõige pikem vaikvehkimine kestis vist 10 sekundit. Mõni ei pidanud aga midagi tegema ja juba arvati ära, keda järgi tehti. Vot nii ettearvatavad oleme. Või lihtsalt kaua koos teeninud.

Fakt on see, et teenime veel! Mulle seati riikliku tähtsusega ülesandeks Uulu laager 2016 toimimise eest vastutada. Pea ja kõik muu vajalik kästi ka pakule panna. Teen seda! Luban, et nii palju, kui see minust ja mu dream team´ist oleneb, kohtume eesootaval suvel Uulus!

"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!"

Nagu igal neljapäeval, käisime täna Mathiasega linnas tantsutrennis. Tema käis trennis ja mina veetsin sel ajal aega. Väiksemad said kõik Herlendiga koju jääda.

Pärast trenni läksime toidupoodi ka. Nagu ikka, kui linnas käime.

"Emme, seekord sa ei söö kõike üksi ära!" teatas 10 päeva pärast 7-aastaseks saav pojake kõlavalt üle poe, kui jälle lõhet kärusse tõstsin.

Eee... ei osanudki nagu kohe reageerida! Märkus ju õige! Mul oli vahepeal ilus periood, kus lapsed keeldusid kala söömast. Siis ostsingi täpselt sellist kala, nagu mulle meeldis ja sõin täpselt siis, kui tahtsin.

Muidu on meil aga reegel, et kõigiga jagatakse. Nii olen ma alati hädas kui ise või lastega käin kohtades, kus igaüks on harjunud omas nurgas nosima seda, mida ise ostis. Meil pole sellist kommet kunagi olnud. Kui ise sööd, jagad ka teistega. Eriti kummaline oli üks paari kuu tagune olukord, kus mind ennast kohal ei olnud, aga üks laps istus meie omade ees ja sõi üksi krõpse. Mina ei saanud pärast aru, miks minu omad nõuavad, et lähme poodi krõpse ostma. Nemad kohapeal ka ei seletanud. Pärast tuligi välja, et nad olid pikalt pealt vaadanud, kuidas üks laps nende ees ENDA krõpse sõi, sest tema need ju ise ostis...

Meie peres on selline käitumine alati võõras olnud. Lapsena ei saanud ma aru, kui üks sõbranna ütles, et peab ruttu koju minema, sest neile toodi torti, aga kui ta kohe ei lähe, siis sööb vend kõik ära. Kuna mul on 2 õde, siis oma lapsepõlvest mäletan pidevat asjade kolmeks tegemist (paarisarv lapsi on selles mõttes lihtsam). Ja nii oligi! Võrdsus mitte sellepärast, et kõik hirmus kadedas oleksid teineteise pärast, vaid sellepärast, et teineteisest hoolitakse ja seega on see loogiline.

Nii tundsingi, et laste kategooriline kalast keeldumine tegi mu elu lihtsamaks. Ma võisin rahulikult nende ees oma kala ära süüa ja ei pidanud seda 5 inimese jaoks ostma ning mitte keegi ei vingunud. Ja kui ka ostsin 5 inimese jaoks, siis sain ikka pärast kõik ära süüa. Kala võiks ma vist lõputult süüa...

No ja asi pole ju selles, kas ja kui palju kala süüa, vaid selles, et mina magasin maha, millal meie peres mängulaud testpidi pöördus. Mis hetkest lapsed jälle kala söövad ning hakkasid arvama, nagu mina sööks nende eest salaja kala ära?

Ilmselt on see aga nüüdseks juhtunud ja nüüd saab jälle kogu pere kala.

Täna andsin lõpuks järgi ka Mathiase ammusele unistusele- ostsin talle sinihallitusjuustu. Pojake oli nii õnnelik, et teavitas sellest õnnelikult ka kassapidajat. Viimasel ajal juhtuvad meile nii toredad kassapidajad, kes kõik mu jutukate lastega rääkida viitsivad. Tänane proua arvas, et meie valitud juust on ehk liiga vänge maitsega lapse jaoks. Mina ütlesin vaikselt, et ma ei tea neist hallitusjuustudest midagi ning kui laps neid edaspidi ei küsiks, olekski parem. Siis kassapidaja leppis meie valikuga. Mathias oli jätkuvalt õnnelik.

Suur vend teavitas oma kordaläinud päevast õde-venda kohe koju jõudes. Vaevalt sai riided seljast, kui juust lahti lõigati. Vahepeal koristasime muidugi ka laga, mis väiksemad vahepeal köögis olid korraldanud. Praeguseks on pool sinihallitusjuustu veel alles. Mis tähendab, et pool on söödud!

Ausalt, mul on... mitmekesise maitsemeelega lapsed.

Ja kuna me käime alati poes koos lastega, siis ei ole minu jaoks enam mingit salasöömist (huh, mis siis veel saab, kui jõuame vanusesse, kuis nad ise hakkavad eridieete pidama... ükskõik, siis milliseid).

Jõulukampaania- raamat otse autoritelt

Viimasel ajal on kirgi kütnud kirjanike, kunstnike ja muude loomeinimeste toetamise teema. Fakt on see, et loomingut on raske üheselt hinnata. Ilu on vaataja silmades. Nii on kirjaniku ja kunstiku palk lihtsalt järjekordne kont, mille kallal võiks lõputult närida.

Lõpuks on ju vaja teoseid, mida loevad massid, kui ka sügavamaid teoseid, mis on mõeldud väiksele hulgale.

Nii alustasime koos Kati Saara Vatmanniga kampaaniat "Kingi jõuluks raamat otse autorilt!"

Kirjanike vähene sissetulek tuleneb ju sellest, et:
1)me kirjutame väikese rahva keeles, mille lugejate arvud ongi väiksed;
2)raamatud on nii kallid, et suur osa meie inimesi ei suuda koju raamatuid osta;
3)meie (vähemalt väikeste) raamatukogude rahastamine on nukker ja nii peavad ka raamatukogud väga valima, mida tellida.

Eestikeelse kultuuri jätkamiseks tuleb seda kindlasti toetada, mitte loota, et kultuurist saab äri, mis ennast ise üleval peab. Jääb aga küsimus, et kuidas?

Praeguse kampaania käigus müüme otse soodushinnaga oma teoseid, et need kõigi soovijateni jõuaksid. Need, kes meie teoseid ei soovi, ei pea kaasa rääkima.

Jõulumöllus ei ole mõtet niisama mõttetult raha kulutada, et koju träni muretseda. Eesti disainerid levitavad samuti infot, et oma tegijate tooteid ostes toetamegi kohalikku elu. Nii on ka oma autorite teoste ostmisega. Kordan, need kes ei taha, ei pea kindlasti mitte ostma. Kampaania mõte on see, et need, kellel pole siiani võimalik olnud, saaks soodsama hinnaga osta jõulukingiks meie teoseid.

Mõnda raamatut on vaid loetud kogus, nii et kes ees, see saab!

Tellides palun kirjuta, kellele raamatusse pühendus kirjutada ja kuhu pakk saata (või äkki on võimalik ise üle anda). Kui soovid pakiautomaati, siis lisa kindlasti oma telefoni number pakiteatise jaoks.

Miks ma ei muuda oma FB profiilipilti Prantsusmaa toetuseks?

Tänaseks on mu FB täitsa sini-valge-punase-kirju. Paar päeva tagasi rääkisin veidi juba sellest, et Ma olen mures sinu, minu, meie pärast! Tänaseks oleme jõudnud juba selleni, et avalikult käivad vaidlused, kas õigemad on need inimesed, kelle profiilipilt on muudetud või mitte.

Nii põhjendangi nüüd, miks mina ei muuda oma profiilipilti selliseks, nagu väidetavalt on neil, kes tunnevad kaasa Prantsusmaal toimuvale? Olgu kohe öeldud, et ma ei halvusta neid, kes seda teevad. Lihtsalt põhjendan, miks mina nii ei tee.

Üks põhjus on see, et nagu kirjutati ühes teises FBs liikuvas postituses- miks ei räägita samasugustest terrorirünnakutest, mis toimuvad riikides, mis meie jaoks on kaugemal? Surevad ju samuti süütud inimesed.

Pariisis toimuv on vaid üks asi. Üks kurb juhtum kõige selle seas, mis maailmas pidevalt toimub.

Usk määrab paljugi! Usu pärast tehakse uskumatuid asju.

Mina usun sellesse, et halba jagada on halb mõte. See, millele oma tähelepanu pöörad, paljuneb. Nii ei taha ma näha oma FB seinal, ega mujal ainult halba. See ei ole sama, mis ignoreerimine. See ei ole roosade prillidega ringikäimine. See on keskendumine sellele, mida tahan siia maailma juurde- heale!

Mind on mõne sõbra poolt aegajalt süüdistatud, et miks ma nii positiivne olen ja halbu asju oma elus välja ei näita. See ongi sama- keskendumine olulisele! Heale! Sellele, mille paljunemisega ma olen nõus. Tähelepanutus tapab paljud kurjad üritused. Jah, ignoreerimine võib kurjust algul ärgitada hullemal viisil tähelepanu püüdma, kuid paljud halvad asjad juhtuvad sellepärast, et eelmistele nii palju tähelepanu on juhitud (sellest tulevad mõisted "kedagi-tegema", nt koolitulistamised saavad ühise tegija nime selle järgi, keda väidetavalt jäljendatakse, süütamised jms). Kui ma saan konkreetselt aidata, siis teen seda, aga jagada lihtsalt sellepärast, et kõik teaksid, mis juhtus... kõik teavad nagunii!

Vältisin pikalt pagulaste teemal otsesemalt sõna võtmast. Ei taha sellest siiani väga palju rääkida, sest teema on keeruline. Ma saan kõigist erinevatest seisukohtadest aru. Kõigil on õigus... ja samas ka pole. Loos on nii palju erinevaid osapooli ja detaile, mida enamus meist ei tea. Nii ei saa meil ka olla õigeid vastuseid ja seisukohti. Aga kes on need, kellel on õiged vastused?

Eesti riigis oleme jõudnud olukorda, kus need, kellel eeldatavasti võiks sellistel poliitilistel teemadel olla kõige rohkem infot ja seega ka võimekus teha tarku otsuseid, neid me juba ammu ei usalda. Nii teevadki poliitikat ja suunavad meelsust inimesed, kellel on puudulik info. FBs ja päris elus kaklevad omavahel inimesed, kellel pole piisavalt teadmisi, et õiglasi otsuseid teha... sest piisavat infot omavatel inimestel on omad huvid mängus ja neid me ei usalda. Sellest saime juba varem aru.

Tulemus on aga, et me omavahel levitame seda, mida väidame tegevat teisi- kurjust, kadedust, viha. Viimastel aastatel jagunevad eestlased omavahel pidevalt. Ikka leitakse mingi teema, kus sõber läheb sõbra vastu, vend läheb venna vastu (õdede vahel valitseb samal ajal nagunii õelus, seega...) jne.

Armsad inimesed- milleks????????

Kas meil tõesti teineteist enam vaja ei ole?

Jah, ma saan aru, et maailmas juhtuvad hirmsad asjad. Ma tunnen Pariisi juhtumiga seotud inimestele kaasa. Aga milleks seda paljundada? Milleks minna oma lähedastega riidu sellepärast, mis toimub kusagil tuhandete kilomeetrite kaugusel? Kakelda omavahel asjade pärast, mille kohta meil on vaid meedia kaudu saadud moonutatud info- milleks?

Kuidas saab öelda, et üks inimene arvab kaugustes toimuvast õigemini kui teine, kui kummalgi ei ole tegelikult piisavat infot ning seega võimalust õiglast otsust teha?

Ma saan aru neist, kes näitavad FB profiilipildi muutmisega oma toetust prantslastele. Kui see aga jääb ainsaks teoks, millega saab öelda, et "ma ju toetasin!", siis ei saa ma sellest aru. Nagu hiljuti ringelnud jää-ämbri-väljakutse vms- kõigil on hästi lõbus ja tore, aga asja mõte kaob lõpuks ära. Sellise teo tulemus ei saa olla kergendustunne, et "mina tegin kõik, mis minust olenes!" Ma ei taha endale seda petlikku kergendustunnet, kui ma tean, et sellest tegelikult pole mingit abi. See ei too lahkunuid tagasi ja kuna mul pole Prantsusmaal ühtegi tuttavat, siis ei jõua see mitte kuidagi ka abivajajateni. Ja mis abi annakski see, mis värvi on mu profiilipilt?

Ma ei saa oma FB profiilipilti muuta korraga kõigiks neiks värvideks, mida oleks vaja. Ma ei saa ühte hirmsat maailmas (mis tähendab kogu maailma...meie oma kodu samuti!) toimunud juhtumit eelistada teisele. Miks peaks? Ebaõiglus on ebaõiglus.

Kogu oma jutuga ei taha ma öelda, et peaks ignoreerima. Kurb on kuulata inimesi, keda ei huvita mitte miski, kes ei julge hoolida millestki, ega kellestki. Need inimesed ei hooli ka iseendast, sest armastada julgevad vaid need, kes ennast armastavad ja tunnevad, kes tunnevad ennast oma elus turvaliselt.

Nii on iseendast mittehoolimine ohuks kogu maailmale. Kui meil koguneb kriitiline hulk inimesi, kes endast ei hooli, siis on meil see kriitiline hulk inimesi, keda ka väljaspool teda ennast toimuv ei huvita. Ja katsu sa mõne sellisega maailmas toimuvast rääkida- vankumatule seisukohale alla jääd igal juhul! Kinnisideedega inimesed on minu jaoks siinses muutuvas maailmas väga ohtlikud. Teise poolt räägitud tõeteri aga saavad ka vastu võtta vaid need inimesed, kes tunnevad ennast piisavalt kindlalt, nii et teise inimese õiguse tunnistamine ei purusta nende maailma.

Mida ma saan teha?
Ma saan ise iga päev olla parem inimene.

Ma saan ennast hoida ja armastada, nii et ma ei lubaks endale liiga teha.

Ma saan olla tugev ja ensekindel, nii et suudaksin tunnistada, kui kellelgi on mõnel teemal minust õigem ja täielikum seisukoht.

Ma saan hoida häid suhteid oma lähedastega.

Ma saan pöörata tähelepanu inimestele, keda ma tunnen ja kellel on seda vaja.

Ma saan armastada kalleid inimesi enda elus ja seda välja näidata.

Ma saan hoolida sellest, mis toimub minu tegevusraadiuses (peres, külas, vallas, riigis)ja sellele reageerida.

Ma saan muuta seda, mida ma saan muuta! Isegi kui see tähendab, et pean oma mugavustsoonist välja tulema ja tegema tüütuid või kummalisi asju.

Ma saan vastu astuda ebaõiglusele siin ja nüüd, mitte mugavalt mööda astuda, et "las keegi teine lahendab!"

Ma saan olla seal, kus minust midagi sõltub. Tean, et kusagil on inimesed, kes on veendunud, et "minust ei sõltu midagi!" Mina nende hulka ei kuulu. Mina tean, et ma saan midagi paremaks muuta. Nii olengi seal, kus ma seda teha saan. Ma ei raiska ennast, oma emotsioone ja tundeid sinna, kus mind vaja ei ole, kus mu olemasolu midagi ei muuda. See pole egotsemine, ega püüe teha asju, millele jääks mu nimesilt külge. See on arusaam, et mul on vaid piiratud hulk aega, energiat ja muid ressursse. Nii tahan neid kasutada sinna, kus nende kasutamine loeb. Kui oma aeg ja energia panna sinna, kus seda ei soovita ja kus sellest mingit kasu pole, siis see on raiskamine, sest kusagil mujal on seda vaja!


Usun, et kui me kõik muudaks seda, mida saame ja hooliks piisavalt, siis oleks meie maailm jälle sammukese võrra parem paik! Meie kõigi jaoks!

Mu süda jääb alati sinuga...

Täna kirjutasin jälle ühe luuletuse. Päris pika. Ega ma väga tihti neid ei kirjuta. Varem kirjutasin enda jaoks rohkem, aga nüüd, kui muudkui avaldan ka seda, mida loon, siis nüüd ei taha teha asju, millest ma ei jaga. Luuletamise teooriat ma ei jaga. Mul läheb sinna vaid tunne. Tänane tunne läks tänasesse luuletusse.

Jagan teiega aga luuletust-laulusõnu, mis on kirjas ka minu viimase noorteraamatu "Tähtajaline elu" lõpus.

Need sõnad kirjutasin umbes 13 aastat tagasi USAs olles. Kuna mina läksin aastaks ära nii, et süda oli täis... armumist, siis sai ka lugu selline:

Alati sinuga

1.Mäletad sa seda päeva, kui mul minna lubasid
Su ainsaks sooviks oli vaid, et kunagi tagasi tuleksin
Nüüd siin kaugel suures linnas sind unustanud pole ma
Ja loodan, et lubaduse kunagi täita saan.

2.Hääletult sa lasid mul minna, ei kuulnud sõnu, et siia jääks
Siiski su silmist lugesin välja, et just nii ütleksid, kui saaks
Suurlinna tulede kutset ei suutnud tookord ma vältida
Kuid siiski kõigest rohkem sind ainult armastan.

Refrään: Sinu kõrval tahaksin kogu elu elada
Kuid ainus mida hetkel lubada saan, et kord tagasi saabun ma
Kui ka juhtub, et ei kohtu, rohkem teineteist ei näe
Soovin, et meeles peaksid, mu süda jääb alati sinuga.

3.Sahtlist sinu pildi leian ja seda nukralt vaatama jään
Oma südames sind alati hoian ning tihti öösiti unes näen
Ootan päeva, mil mind jälle hoiad, kui mu ümber su kaitsvad käed
Ning saaksin olla sinuga koos, kui algab uus päev.

Refrään: Sinu kõrval...

Bridge: Ja kui meid saatus veel kokku peaks viima
Siis ära kunagi lase mul minna
Las homne päev leiab käsikäes seismas meid sadama kail
Ära saatmas eelmist päeva, mis lühik`seks jäi.

Sellele loole olen ise tegelikult ka viisi teinud ning mulle meeldib väga seda klaveril mängida. Kui kuulete mind kusagil klaveri taha sattunult mängimas, siis enamasti on just see lugu, mida mängin.

Ma olen mures- sinu, minu, meie pärast

Ma olen Pariisis toimunust vaid kuulnud. Ühtegi uudist pole lahti teinud. Ei tunne vajadust vaadata pidevalt täienevat fotoalbumit lõhkikistud kehadega või nutvate inimestega fotodest. See oleks vaid samasugune ülevaade võõrastest kurbadest inimestest, nagu iga teine. Selliste fotode puhul pole ju oluline, kas laibad ja leinajad on tekkinud tänu terrorirünnakule, lennukatastroofile, lumelaviinile, tornaadole, põlengule...

Vahet pole, kas surijaid on 1, 100, 1000 või 10 000... ühtmoodi hoomamatuks jääb see nagunii. Nii pole ma kunagi aru saanud, kuidas ainult ühe surnuga liiklusõnnetus on hästi lõppenud ja 5 surnuga lõppenu väga halvasti? Kui on juba üks laip, siis on täpselt samamoodi väga halvasti!

Eile öösel kell 2 istusime ühe sõbraga tanklas mu autos ja sõime hamburgerit. Panime paika kogu maailma ja oma elud. Kahjuks oli aga suurim arusaamine, et on palju asju, mis ei ole paigas. Enne seda seisime ühe teise toreda inimesega tükk aega töökoja ees vihmas ja tõdesime sama:

meie ümber on nii palju seda, mis meist ei sõltu. Ükskõik, kui palju üritada, ei vastuta me tulemuse eest ikka. Näiteks autoga välja minnes võid olla nii hea autojuht, kui tahes, aga piisab ühest liiklusesse sukeldunud jobust, kes istub autorooli purjus peaga või üleväsinult ja mitte keegi meist ei tule samuti õnnelikult koju tagasi. Sellega riskime iga päev. Korduvalt.

Selle kõige taustal ei ole mina mures kõigi surnute, ega võõraste leinajate pärast. Tunnistan, ma ei mõtle neile. Võõraste asjade pärast muretsemine juhul, kui sa nagunii midagi teha ei saa, pidavat olema viis enda elust põgeneda. Ma mõistan nende leina, aga ma ei võta seda enda sisse, enda omaks, sest ma ei saa nagu nii sellega praegu midagi teha.

Mina muretsen meie pärast- minu, sinu= meie pärast!

Kõige selle taustal, mis maailmas toimub, on meil aega omavahel kakelda-vaielda-halvustada-kritiseerida-tujutseda-põikpäised olla!!! Meil on jultumust surnuks lugeda elavaid inimesi enda kõrval, sest üks ütles teisele midagi halvasti... Täiskasvanud inimesed muretsevad oma ego pärast, et "kui mina vabandama lähen, siis tundun nõrk!" Ausalt- hauas näeme kõik ühtemoodi välja- need, kes on olnud tugevad ja ennast nö alandanud vabandamisega, jätnud teisele õiguse ja ka need, kes on lõpuni oma kinnisideed kaitsma jäänud ja sellega kõik muud sidemed lõhkunud.

Jah, me ei pea teineteist lõpuni mõista, vaid teineteisega leppima... mingi piirini. Samas ei pea me ju ka vägisi püüdma suhelda inimestega, kelle puhul on igati selge, et suhtlus on ühepoolne. Igaühel meist on inimesi, kellega suheldes lihtsalt lõpetad lennult tema lauseid. Minu ellu on selliseid viimasel ajal kerkinud, nagu seeni pärast vihma. Samas on ka neid inimesi, kellega teoreetiliselt olete parimad sõbrad, aga no kõik arusaamised ja teemad lähevad lahku, mitte milleski ühist teed ei leita.

Ma olen seda ka varem öelnud- mõned inimesed ei peaks tõesti kunagi lapsi saama, kui ei suudeta eelmiste põlvkondade vigadest midagigi õppida. Kõik me teeme vigu, aga oma tegusid põhjendada sellega, et "aga kõik mu esivanemad on nii teinud!" on lollus! Olen ise ka korduvalt mõelnud, et loomulikult oleks maailmas lihtsam elada, kui mul lapsi ei oleks. Siis oleks mul rohkem suva sellest, mis kogu sellest asjast edasi saab ja välja tuleb. Üksi oleks lihtsam kõigest siinsest välja astuda. Aga nüüd ei ole! Nüüd hoopis on tänu lastele mul inimesed, kelle juures on alati hea peidus olla kõige muu toimuva eest- mu lapsed!

Tunnen, et praegu olen kuidagi eriti sattunud kõigi keeriste keskele, kus mitte keegi mitte kedagi ei mõista. Ja siis tekibki tunne, et isegi, kui kõik need inimesed teineteist mõistma hakkavad, mis siis edasi saab? Sest ega tegelikult pole ka midagi sellest, kui keegi kellegagi ei suhtle ning kõik võitlevad. Ongi põnevam. Kes ütles, et on ka mõistlikumaid viise oma elu veetmiseks?



Kunagi kooli ajal osalesin Silvia Rannamaa "Kadri. Kasuema" teemal tehtud näidendis. Minu tegelane luges Ellen Niidu surematut luuletust "Ma arvasin". See on väga aktuaalne ka tänasel päeval. Või kuidas sulle tundub?

Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime.

Et merel sõites tuleb
julgelt tuuli trotsida
ja väsimust võites tuleb
ilmast imesid otsida.

Ma sõudsin, südames õhin,
ümber lained sumasid,
taevarannad ja merepõhi
mulle vastu kumasid.

Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli inime.

Nägin maid ma, mis järvetud, jõetud,
tolm ja põrm, muud ei olegi,
inimlapsi, kes mullast on võetud,
kus kulda polegi.

Kuid ma arvan, et siiski tasub
olla, eksida, ihata,
teada tahta, kus tera asub,
armastada ja vihata

Ning näha, et hallimast hallim
meri vahel on sinine,
ja tunda: on kallimast kallim
kullateraga inime.

Uhke raamaturiiuliteta maja

Viimasel ajal taban ennast muudkui raamatuid soovitamast. Ma pean jätkuvalt raamatublogi, kuhu kirjutan lühikesed ülevaated loetud raamatutest, kuid toon siin ka mõned välja.

Lugemine on minu jaoks eluline vajadus. Nii nagu mõtlemine. Ja elamine. Ma ei saa aru inimestest, kes uhkustavad, et neil pole kodus ühtegi raamaturiiulit, ega raamatut. Ma ei saa aru inimestest, kes uhkustavad, et on nii targad, et neil pole lugeda vaja.

Üks lugemise paljudest positiivsetest mõjudest on enda mõtete selginemine! Usun, et igaüks on tundnud, kuidas peale mingi raamatu lugemist pole enam maailm sama. Tegelikult oled sina ise see, kes muutus. Raamat ei anna sulle teise inimese (autori) mõtteid, vaid raamat aitab enda sees asju selgemaks mõelda. Loetud mõtted kohtuvad sinu peas olemasolevate mõtetega, sinu elukogemusega ning koostöös saab sellest mingi uus arusaam, sammuke lähemale järgmisele mõtlemistasandile.

Mina läksin veel järgmisele tasandile ja kirjutasin enda mõtete selgeksmõtlemiseks raamatu:

Aga no see on veidi teine teema!

Minu jaoks on maailma ja enda mõtetes selgust aidanud luua väga paljud raamatud. Toon siia mõned näited, kuid kindlasti pole loetelu lõplik. Peale selle raamatute tähtsus ajas muutub, vastavalt sellele, mis mu enda elus toimub ja kuidas oma eluga hakkama saan. Seoses minu blogi eelmise postitusega keskendun siinkohal rohkem lastekasvatust ja inimestevahelisi suhteid puudutavatele teostele.

Usun, et maailm oleks parem koht, kui rohkem inimesi oleks lugenud neid raamatuid:

Inga Raitar "Suhtesõlmed. Köitvast seksist tõelise armastuseni"- Võin julgelt öelda, et minu elus on see üks neist raamatutest, mis on väga palju muudatusi kaasa toonud.

Raitar kirjutab suhetest ja sellest, kuidas nendega hakkama saada. See ei tähenda aga ainult romantilisi suhteid. Igaühel meist on esmalt suhe iseendaga. Kui paljud aga suudavad seda kõige olulisemat suhet teadlikult arendada ja analüüsida? Raitari raamat tuleb seejuures appi, suunates meid õigeid küsimusi küsima. Lahendusi saab välja käia aga ainult igaüks ise. Autor ei püüa meile lihtsaid lahendusi, ega kindlalt töötavaid retsepte anda, vaid suunab mõtlema teemadele, mis meie hoiakuid ja käitumist tekitavad ning aitavad peidetud probleeme leida ning vabastada.


Elo-Maria Roots "Vaimude jaam" - "Vaimude jaam" räägib koolisüsteemi hangunud seisakust, kust tuleks välja saada. Korduvaltoleme vabaerakondlastega arutanud paljude muude meie süsteemide kohta, mis ei toimi. Ja loomulikult varasemad vestlused kogukondlastega... Kõik see on ju lõpuks üks tervik. "Vaimude jaam" on minu jaoks lihtsalt üks särav ja kokkuvõtlik osa sellest tervikust.

Rääkimata sellest, et oma neljale lapsele mõeldes olen igapäevaselt mures- kuidas vältida sisseharjunud käitumist lastekasvatuses, mille meie oleme oma suguvõsadest kaasa saanud? Kuidas õpetada lapsi loomingulisteks ja anda neile piisavalt vabadust, kui elame kontrolli ja karistamist eeldavas ühiskonnas? Kuidas iseendanigi jõuda, kui ümbritsev töötab sellele jõudsalt vastu ja kõik-kõik-kõik tahab, et oleksid ühtse vormi järgi vormitud?

Rick Warren "Eesmärgist juhitud elu"- Üldiselt on tegemist kristliku eneseabiraamatuga, nagu üks mu sõbranna millalgi hinnangu andis. Samas on tegemist raamatuga, mille võib kätte võtta igaüks, kellel pole kõrgteoloogilisi teadmisi. Igaüks leiab sellest oma. Kui tavalised eneseabiraamatud soovitavad süveneda iseendasse, sealt alustada ja seal lõpetada, siis kristlusele põhinevas raamatus öeldakse:

Asi pole sinus. Sinu elu eesmärk on suurem kui sinu isiklikud saavutused, sinu meelerahu või sinu õnn. /---/ Kui tahad teada, miks sind on sellele planeedile elama pandud, pead alustama Jumalast. Sa sündisid tema eesmärgi tõttu ja tema eesmärgi jaoks." (lk 23)

Thomas Gordon "Millist last tahate teie?" -
Raamat, mis räägin suurest osast meie põlvkonnast ja eriti meie vanemate põlvkonnast ehk sellest, mida füüsiline karistamine ja võimu abil käskimine-keelamine tegelikult lapsega teevad. Lühidalt- see toimib vaid nii kaua, kuna käskija on füüsiliselt käsitavast tugevam! Umbes teismeliseeas aga need vahekorrad muutuvad ja nii on laps vanematele kadunud. Raamatust saab häid mõtteid, kuidas kasutada laste peal MÕJUVÕIMU (autoriteeti), mitte VÕIMU. Nii lihtne ongi.

Toivo Niiberg "Õnneliku kodu ja pere saladus"- Niiberg ei püüagi niivõrd ehk anda vastuseid ja kindlasti mitte konkreetseid tegevusjuhiseid laste kasvatamiseks. Selle raamatu võlu on abi mõistmisel. Ehk et ta kirjeldab olukordi, mis tekitavad kodus probleeme ja mida tuleb ületada. Sellised, mis meil on olemas või ületatud. Ja kui saad aru, et need on nii tavalised asjad, et neist saab kogu rahvale raamatu kirjutada, siis ühte pidi on kergendus, et me pole ainsad ja teistpidi paanika, et kui ma püüan ühte või teist probleemi meie perest välja saada, siis kas see tegelikult on võimatu, sest "kõigil ongi nii!"?

Jesper Juul "Sinu tark laps"- Kõige tähtsam sõnum sellest raamatust oli minu jaoks, et:
- me peame oma lapsi võtma kui täisväärtuslikke inimesi, mitte kedagi/midagi, keda me arendama ja juhtima peame! Jah, lapsed pole valmis võtma vastutust pereelu ja pere toimimise eest (see on AINULT lapsevanemate kohustus), aga lapsed oskavad öelda, mis on neile hea ja mida neil on vaja!!! Lapsi tuleb kuulata ja jälgida sünnist saadik ning nende arvamust arvestada. See pole sama, et laps peab saama kõik, mis tahab, aga laps peab saama aru, et ta on olemas!!!

-Laps on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas! Last ei armastata sellepärast, mida ta teab-teeb-oskab, vaid sellepärast, et ta on LIHTSALT OLEMAS!!!

Richard Templar "Elu mängureeglid"- selle teose puhul tsitaadid räägivad enda eest:

- "Peaaegu kõik edukad inimesed tunnevad oma väärtust. /---/ Nad on enda jaoks paika pannud, kes nad on ja milleks nad on. Nad ei pea end esile tõstma ega uhkeldama sellega, mis neil on või kes nad on. /---/neid ei huvita, mida teised inimesed mõtlevad- nad on selleks liiga hõivatud oma elu korraldamise ja elamisega."

- "Kui teil tekkib tahtmine kellelegi kätte maksta, ärge vihastuge, vaid kõndige minema. See on palju parem kättemaks, sest selle kaudu demonstreerite te oma üleolekut kõigest, mis teid hulluks ajab. Ja ei ole paremat kättemaksu kui sedavõrd suur ignoreerimine, et te saate asjast lõplikult üle."

- "Tarvis on rääkida. Rääkimine aitab meie kohale kogunenud mustad pilved laiali ajada, rasketest aegadest üle saada ning oma rõõmu ja optimismi kaaslasega jagada."

- "Tasub seltsida positiivsete ja tarkade inimestega. Pean silmas inimesi, kelle arvates elu on põnev väljakutse, millega tasub maadelda ja lõbutseda. Inimesi, kellel on huvitavad arvamused, kellega on hea rääkida, kes räägivad positiivsetest asjadest, mitte ei jurda elu üle."

Tommy Hellsten "Saad kõik, millest loobud"- Hellsten on muude teemade seas käistlenud seda, et:

- inimesed ei saagi tihtilugu täiskasvanuks ning jäävad otsima inimesi, kellele panna vastutust oma elu eest, nagu nende vanemad seda lapsepõlves oleksid pidanud tegema;

- tihti jätkame oma vanemate tehtud vigu ning teeme oma lastele haiget nii, nagu meile tehti, sest ei oska selles midagi imelikku näha. Sellest ringist saab välja vaid seda tunnistades;

- kõigest kõige olulisem on ARMASTUS!;

- kahtlemine ja segadusesolek on väärtuslikum kui igasugused kindlameelsed vastused, sest see näitab, et inimene mõistab, et tema pole maailmas kõige võimsam tegelane ning et ta pole võimeline ennast ise päästma;

- teistest erineda julgevad vaid need, keda armastatakse, kes tunnevad armastust. Teistest erinemine jätab üksi ning seega ongi see vaid tugevate "lõbu". Tugev saab olla aga ainult siis, kui tuntakse armastust ning kui tunnistatakse enda nõrkusi;

- nende inimeste ümber, kes ennast ise ei hoia ning kes pole endale oma mineviku ja enda isiksusega seonduvaid asju selgeks teinud (ja mõelnud), nende ümber on miiniväli. Kui ütled või teed midagi nende ümber valesti, võid astuda psüühilisele miinile, mis võib sulle palju haiget teha. See inimene ise ei pruugi aga teada, et tema ootamatu käitumise põhjuseks on see, et ta on enda elus olulised teemad jätnud läbimõtlemata;

- välisest rikkusest olulisem on sisemine edu ehk see, et inimene oskaks ja julgeks elada omal moel, tunneks iseennast, tunneks oma vajadusi, oskusi ja unistusi ning elaks neid kuulates.

Ma võiks siin veel jätkata, aga te võite ka ise blogist edasi lugeda- Heli lugemisblogi!

Tegelikult saan aru neist, kes ei taha oma nina raamatutesse pista, ega võõrastel inimestel oma sisemust puudutada lasta. Oma kindlas ja muutumatus maailmas on hea ja turvaline elada. Ja nii vihataksegi kõiki neid, kes on teistmoodi ja julgevad meie turvalist maailma kõigutada. Mis sellest, et see turvaline ja kinnine maailma varsti pooma ja lämmatama hakkab... aga peaasi, et värske õhk kõike segi ei lööks. On nii või?

Täiskasvanute mürgine kibestunud maailm tapab lapsed

Mida sa mõtled, kui vaatad tähistaevast? Nõjatusin eile tund aega järjest meie lambaaiale ja vahtisin taevasse. Nii ilus oli! Nii palju langevaid tähti. Kas tähed ei pidanud vaid mõnusatel augustiöödel langema?

Viimane küsimus juba vihjab, mida mina mõtlen, kui ma niiviisi taevasse passin: ma tahaks, et mu kõrval oleks keegi, kes räägib täpselt, mis kust paistab, mida ma selles tähtede sigrimigris näen või ei näe. Mina nägin vaid linnuteed ja Suurt Vankrit. Linnutee puhul jäin aga mõttesse, et millest ta siis ikkagi koosneb- väikestest tähtedest? Aga ma ei näinudki ju neid... ja Suure Vankru puhul alles hiljuti räägiti mulle, et sellest kusagile poole jääb Väike Vanker... no aga ei olnud! Keerutasin, mis ma keerutasin, ei olnud! Jah, füüsika tunnis andsin õpetajale aru, millega eelmisel õhtul tegelesin, mitte ei rääkinud tähtedest. Pärnu-Jaagupi inimesed teavad, miks see nii oli. Õppetöö lihtsalt käiski nii.

Nii ma siis eile õhtul taevast passides soovisingi muudkui iga langeva tähega soove (jah, ikka veel olen kristlane!) ja peale selle unistasin, et ükskord keegi mulle taevatähtede saladustest räägib.

Eile oli tegelikult SEE päev! Päev, mida olen pea 4 aastat oodanud. Päev, kui ma kuulsin professionaalilt, et me pole oma lapsi ära rikkunud. Vastupidi- oleme lapse andeid ilusti arendanud, nii et ta on võimeline neid kasutama.

Kui palju kordi nende aastate jooksul ma olen olnud õnnetu, sest minu arusaam ja mind ümbritsevate inimeste arusaam lastest ei lähe kokku. Ma ei saa ise ka oma lastest aegajalt aru, aga enamasti ikka saan. See ei tähenda, et ma suudaks alati kõike teistele seletada.

Korduvalt olen saanud kogemusi, kus täiskasvanud on oma ülbes, isekas, kibestunud maailmas nii kinni, et ei püüagi lapsest aru saada. Laste elu ongi lihtne ja helge. Lapsed on usaldavad. Lapsed usuvad inimestest head nii kaua, kuni neile KORDUVALT selgeks tehakse, et mõnes inimeses siiski polegi väga head (või on see niiiii sügavale ära peidetud, et see ei paista välja).

Kui palju kordi olen pidanud lapsi päästma täiskasvanute mõtlematute sõnade eest. Täiskasvanud mõtlevad, et teevad üle rumalate mõistmatute laste nalja. Kas te teate, kui palju saab 3-aastane aru inimestevahelistest suhetest? Rääkimata veel suurematest lastest. Jah, nad ei pruugi kõigist sõnadest aru saada. Seda enam suudavad lapsed jälgida, mida täiskasvanud oma kehaga väljendavad, hääletooniga. Olen minagi korduvalt täiskasvanutelt kuulnud solvumist, et "Miks sa mind õpetad, ma oskan ise ka lapsega rääkida?". Ja siis näed, kuidas lapsele lennatakse mingite üle pea naljadega peale ning isegi ei vaadata, kuidas see lapsele mõjub.

Ma tean, et lapsed on eraldi isiksused ja neid ei saa lõputult kasvatada, vaid nad arenevad ikka isemoodi. Näiteks ühe pere lapsed on ju kõik lõpuks ikka erinevad. Samas inimese sõnavara kasutamine, hääletoon, kehakeel, suhtumine teise inimesse- neid saab kontrollida. Ja see ongi, mida täiskasvanutele aegajalt ikka ütlen, kui nad ei saa aru, kuidas nad lapsele mõjuvad. See on see, mille eest oma lapsi päästa olen püüdnud. Ma ei saa täiskasvanute suhtumist suunata, aga saan päästa lapsi inimeste eest, kes meelega oma ümbrust mürgitavad, ise seda ei tunnista, aga tegelikult on selle üle uhked.

Ei, see ei ole vabakasvatus, ega ülekasvatamine, nagu mõned arvavad. See ongi see, et sa jälgid INIMEST. Võtad oma last kui inimest! Jah, nad ei saa kõigest aru, aga nad on suurem osa ajast meeldivamad suhtluskaaslased, kui suur osa täiskasvanuid. Rääkimata sellest, et nad vaatavad maailmas ringi lahtiste silmadega, mitte pole kapseldunud endistesse ebaõnnestumistesse. Kuna täiskasvanuid enamasti enam õpetada ei õnnestu, siis olen üha rohkem hakanud lastele õpetama, miks inimesed käituvad ja ütlevad nii, nagu nad seda teevad (mure-viha vms tunded mõne muu asja pärast, oskamatus olukorraga hakkama saada jne).

Mis meiega juhtub, kui me "suureks" saame? Üks asi on see, et selleks ajaks koguneb meisse palju ütlemata sõnu, tegemata tegusid, kibestumust, kaotusvalu... ja see kõik peidetakse endasse, aegajalt elatakse teiste peal välja, aegajalt tapetakse endas seda valu erinevate vahenditega...

Nii kurb!!!!

Eile õhtul lugesin lasele suvaliselt ettejäänud muinasjuttu tüdrukust, kes tahtis taevatähed kätte saada. Ema ja isa ütlesid talle loomulikult, et see pole võimalik. Aga siiski-siiski... oli küll võimalik! Mitte küll sellisel viisil, nagu täiskasvanud mõtlesid, aga oli! Laste jaoks on kõik võimalik!

Lapsed on targad! Nad on seal, kus neil on hea! Nad ei suuda ennast väga kauaks sundida kohta, kus neil on halb olla. Mis hetkel meil see oskus ära kaob?

Mul on töölaual kivid. Pärispea poolsaarelt tõin, siis kui perega Loksal lugejatega kohtumas käisime. See oli koht, kus ma nägin, kuidas mu lapsed olid vabad, õnnelikud, lapselikud.... See oli nii võrratu ja vabastav tunne. Loomulikult olin enne taaskord ühelt lähedaselt inimeselt kuulnud, kuidas mu lapsed ei oska käituda, ei istu ühel kohal, ei astu joonel. See sama inimene ütles, et neid lapsi ootab kindlasti ees suur tulevik, sest nad on enesekindlad, uurivad, elust-asjadest-inimestest huvitatud, aga... no võiksid siiski joonel liikuda.

Ja kuidas ma peaks sellisele avaldusele reageerima??? Kuidas ennast tundma? Sain lihtsalt teada, et on koht, kuhu lastega ei või minna, enne kui nad saava 15-aastaseks, on kuulsad lauljad-teadlased-vms-asjapulgad? Siis, kui neil on saavutusi, millele pannakse aluskivi praegu, lapsepõlves? Nende saavutuste aluskivi on ARMASTUS, mida saame anda meie, kes me nende laste ümber oleme. Armastades lapsi sellisena, nagu nad on. Püüdes mõista. Saavutuste eest armastamine on sama, nagu äraostmine- "ma pean olema KEEGI, et mind saaks armastada!!!"

Ma peaks laste loomust muutma, kui mõtlev täiskasvanu ei saa aru, et uurivad-uudishimulikud-elavad lapsed ongi oma loomulikus olekus? Täiskasvanuna me oleme lapsed olnud ja võiks seda aega mäletada. Lapsed on esimest korda elus lapsed. Nad pole enne olnud täiskasvanud, ega tea, kuidas olla täiskasvanu. Kas me tahame, et lapsed oleksid lapsena täiskasvanud?

Ja nii ma olengi üha enam ja enam pidanud mõtlema, kuhu oma lastega lähen, kelle juurde... Õnneks on ikka mõned majad, kuhu nelja lapsega külla minna pole probleem. Need on sellised, kus sama palju või rohkem lapsi juba ees ootab. Seal ei panda tähele, kui hoida on 4 või 8 või 12 last, kui samal ajal mujal üks laps on suur probleem. Nii et kui mul on vaja aegajalt kusagile ilma nelja lapseta minna, siis sinna "maha jäetud" lapsed pole kunagi probleemiks olnud...

Kas selline mõistmistasandite erinevus muutuks, kui lastega pered elasid omaette? Eraldi kommuunides? Sellistes, kus ümberringi on teised pered, kes saavad aru, kuidas on lapsi kasvatada ja nende arengut toetada? Seal ei peaks lastega pere mittemõistmise tõttu eraldi seisma. Seal ei peaks ma endale peale järjekordset vestlust "sõbraga" märkmikusse kirjutama:

"Me pole perena ikka veel leidnud mõistmist. Ikka oleme teistsugused ja hirmutavad. Usutakse, et meie lastest tulevad tugevad ja enesekindlad inimesed, aga praegu võiks nad tulevaste käsutäitjate moodi "normaalselt" käituda...."

Milleks suruda ennast kuhugi, kuhu sa ei sobi? Laste pärast? Aga lapsed ju nii ei teeks...

Elu üks suurim küsimus on minu arust asjade nimetamine õigete nimedega. Kui lapse ausust nimetatakse manipuleerimiseks, siis see pole õige. Inimene julgeb ausalt ennast väljendada siis, kui ta tunneb ennast turvaliselt. Inimene väljendab oma emotsioone ja sisemaailmas toimuvat, kui tal on kusagil olemas turvaline pesa ja turvaline inimene, kelle ümber elu pöörleb (või tiirleb?). Täiskasvanuna oleme aastate jooksul endale nii palju kibestumuse seinu ümber ehitanud, et paljud meist väljenduvad ausalt vaid purjus peaga või peale mingit tohutut traumat. Kas peab midagi hullu juhtuma, et enda ja teistega aus olla?

Kuidas saaks nii, et valed võitlused oma elust välja lükata? Kuidas saaks nii, et kõik inimesed võtaks ise kätte oma lapsepõlve ja muud valusad suhted, analüüsiks need läbi ja ei elaks neid teiste inimeste peal välja? Ei tooks vanu valusid järgmistesse suhtlusliinidesse edasi?

Alati on võimalik see lahendada ÜKSINDUSEGA. Jah, üksi olla on kõige lihtsam. Milleks üldse vaeva näha teiste inimestega läbisaamisega. Las igaüks elab omas maailmas. Mina aga tahaks teada- mitu maailma meil siin on? Et igaüks edendab enda maailma, aga... te kõik elate minu maailmas! Ja mina elan teie kõigi maailmas! Kõik elame teineteise maailmas! Kellelgi ei ole oma maailma! Ärasuremisest usutavasti pole ka kasu, sest vaevalt, et sealgi igaüks oma maailma saaks.

Jah, ma ise tegelen ka analüüsimise ja mõttestamisega (või mõttetuse mõistmisega?!?) iga päev. Aga eilne tagasside, et Mathias oskab oma häält ja keha kasutada ning see näitab sisemist vabadust ja korrastatust- need olid minu jaoks maailma muutvad sõnad! See oli märk, mida ootasin. Vastus, mida oli vaja- laste jälgimine ja tunnetamine on olnud õigem tee, kui laste joonele käsutamine. Ju ma pean siis nendega jätkuvalt piisavalt palju eralduses elama, hoidma neid enda ligi, varjama inimeste eest, kes ei oska hinnata lapse siirust, enesekindlust ja muid omadusi, mis tulenevad sellest, et laps tunneb ennast turvaliselt.

Ma ei saa lõputult lapsi turvata, kuid ma saan veel veidi neile õpetada võtteid, millega ennast kibestunud inimeste eest päästa. Ma ei saa täiskasvanud inimeste kibestumust kaotada. Seda saab ainult igaüks ise. Minu maailm sai aga järjekordse tugeva aluskivi, kui sain kinnitust oma senisele teadmisele, et lastekasvatusega pole me mööda pannud.

p.s. kes veel aru ei saanud, siis selle postituse fotostaar on Mathias, kes on piltidel umbes 1-1,5-aastane!

Minu artikkel Pärnu Postimehes "Meie oma pagulased siinsamas Pärnumaal"

Eilses, 11.11.2015 Pärnu Postimehes avaldati minu artikkel "Meie oma pagulased siinsamas Pärnumaal".

(foto Pärnu Postimees)

Kehvade suusailmade periood algab ja pagulasteema vaibub. Paljud meist hakkavad aru saama, et ilma tõsise hädata teised meie kliimasse tulla ei tahagi. Nii pole vaja pikalt omavahel majanduspõgenike vastu võidelda, vaid tasub lihtsalt näidata meie reaalseid ilmaolusid talvekuudel.

Pagulasmasside teema on aga terava tähelepanu alla tõstnud selle, kui palju oleme juba varem oma piire avanud ja tulijaid avasüli võõrustanud. Kuuleme küll praegustelt otsustajatelt, et oleme seni hästi hakkama saanud ja oleme edaspidiseks valmis. Milline on aga reaalne olukord tavalise eestlase jaoks?

Õpetame oma kultuuri

Pagulastest rääkides pidavat olema riiklikud plaanid, kuidas hakkame neile keelt ja kultuuri õpetama – seega sulandame nad oma rahva sekka. Usun, et see on mõttetu plaan.

Olen kindel, et sõjapõgenikud, kes tõesti on sunnitud kodust lahkuma, soovivad nagunii sinna tagasi minna ega tahagi sulanduda. Eriti siis, kui majutame nad omaette eraldatud piirkondadesse, kus nad eestlastega kokku ei puutu. Majanduspõgenikel pole arvatavasti sulandumiseks piisavat motivatsiooni.

Olulisem on meie viimaste aastakümnete praktika. Meie pere on viimaste aastate jooksul sellest väga otseselt osa saanud. Paar aastat tagasi kolisid meie naabermajja ukrainlased, kes on aastakümneid Eestis elanud.

Ma ei tea, kas keegi on neid plaani järgi integreerida püüdnud, kuid nende kaudu saadud praktiline kogemus teeb mind kogu pagulasteema suhtes väga tundlikuks. Meie pere negatiivne kogemus on see, et pea kolmkümmend aastat Eestis elanud ukrainlased ei saa eesti keelest aru ega taha meie kultuuri ja kommetega kohaneda.

Sõprus ja reeglid

Meie ühine naaberlus algas väga sõbralikult. Leppisime kokku, kuidas kõik hakkavad kõigile keelt õpetama, lapsed koos mängima, täiskasvanud koosistumisi korraldama.

Esimesed suuremad lahkhelid ilmnesid siis, kui mina tol ajal rasedana ei nõustunud nendega koos õhtulauas viinaklaasi tõstma. Muulgi ajal ei tunne ma, et peaksin alkoholist loobumist kuidagi põhjendama, aga rasedana ma sellele isegi ei mõelnud. Esimene solvumine.

Pealinnast nädalavahetuseks kohale sõitnud ukrainlased kutsusid meid algul igal nädalavahetusel külla. Talus elades polnud meil selleks võimalust. Meie aeg kulus lastele, loomadele, majapidamisele.

Sel ajal, kui nemad pidasid suvist reedeõhtut, sellele järgnevat laupäevast lebotamist ja saunapidu, rohisime meie aiamaad, tegime heina, ehitasime lammastele uut aeda ja nii edasi. Need olid naabritele koosistumisest keeldumiseks mõistetamatud põhjendused. Järgmine solvumine.

Ukrainlaste arvates peame kõik sõbrad olema. Loomad ja lapsed ka. Ühel hetkel sattus meie juurde elama aastane Kaukaasia lambakoera kutsikas. Otsustasime hakkama saada ja temast endale peresõbra ja majavalvuri kasvatada.

Igaõhtused territooriumi läbijalutamised ja muud õppetunnid tundusid olevat viljakad, aga seda kuni selleni, et naabrid hakkasid rolleriga mööda teed meie õue sõitma, oma Saksa lambakoer järel. Nii oligi meie koer ühel hetkel naabrite õues. Järgmisel hetkel ajasid nad kahekesi meie lambaid taga. Siis oli naabril endal mõni kana kadunud. Lõpuks nähti mõlemat koera mitme kilomeetri kaugusel külas.

Ukrainlased ei saanud lõpuni aru, milles on probleem. Nende arvates peavad naabrid sõbrad olema, seega peavad sõbrad olema meie loomadki.

Pidime oma Kaukaasia lambakoerale leidma sobivama kodu, sest ta ei püsinud lõpuks enam mingi valemiga kodus ja üheski aias. Väikeste lastega peres on see hirmutav. See ei takista naabrite koeral aeg-ajalt meie õues jalutada ja aia tagant meie lambaid hirmutada. Kuni materiaalset kahju pole, nii kaua on see politsei sõnul lubatud.

Naabrid ei saa siiani aru, et oma koeraga naabrite õue ei minda, et koera territoorium on tema kodu ja et on väga vastutustundetu alahinnata meie püüdeid oma koera oma kodu piirides hoida. Rääkimata sellest, et ma ei taha näha oma õues võõrast tihtilugu ketis olevat koera, kui mu ühe- kuni kuueaastased lapsed seal samal ajal omaette mängivad.

Killukest riigi rahast näen iga päev. Tee meie õue ja ümbruses olevate suurfirmade omandis olevatele põldudele läheb läbi naabri krundi, tema heki tagant. Nüüd oleme jõudnud klassikalise tee jagamiseni.

Sissepääs omaniku loal

Selleks, et tee püsiks avalikus kasutuses, nõudsid naabrid teeotsa kiirusepiirangu ja üle 3,5tonniste sõidukite sissesõidu keelu märgi. Ega meil olegi ju teehoolduses raha mujale vaja kui paari maja sissesõiduteedele märkide paigaldamiseks. Ikka selleks, et sügisel ja kevadel traktorid sealt läbi ei sõidaks. Nüüd hiilivad masinad põllule mööda metsaääri ja naaber kargab kallale iga külalise autole, mis meie maja juurest ära läheb.

Peale selle pikeneb iga hetkega teelõik, mida ukrainlased enda omaks peavad. Nüüdseks on see jälle otsapidi meie õues. Nii lubavad nad oma külalistel ATVga meie õues ümber keeramas käia.

Viimase aja suurim probleem tuli sellest, et palusin ilusti ühel nende külalise lapsel ATVga meie kuusehekist mitte üle sõita. Seepeale lubas lapse ema meid kohtusse kaevata, sest lapsega rääkimine tekitas talle trauma. Ja ma tõesti lihtsalt palusin meie kuused rahule jätta. Sellest, et tema seitsme- või kaheksa-aastane laps ATVga avalikul teel sõitis, ei olnud emal midagi. Teatavasti pole see lubatud.

Klassikaline naabrikius?

Kogu see lugu kõlab vana klassikalise kiuslike eestlastest naabrite tülina. Tegelikult on väiksemaid juhtumeid veel. Näiteks erinev arusaam naabritega pühade ja perekondlike tähtpäevade pidamisest. Selliste solvumiste algeks on eri kultuuriruum, tagajärjeks meie pere teadmatus, kas järgmisel hommikul lastega lasteaeda pääseme või on tee kinni pandud.

Paarkümmend aastat Eestis elamist ei ole kõnealuste ukrainlaste jaoks olnud piisav aeg, et meie kommete ja tavadega harjuda või vähemalt leppida nendega. Paarkümmend aastat pole õpetanud, et ei tasu Eestis solvuda, kui me eestlastena ei suuda ega taha ukrainlaste kombeid järgida.

Selle kõige taustal panebki kulmu kergitama, et praeguse pagulaskriisi raames räägime paari aasta (või isegi kuude) jooksul pagulastele keele ja kultuuri õpetamisest, kui meie riigi senistele kodakondsetele pole me paarikümne aasta jooksul seda teha suutnud.

Kas see on pettekujutelm või ei elagi me ühes Eestis?

Loe esimesena Kati Saara Vatmanni raamatut "Täisring"

Viimaseid päevi saab Kati Saara Vatmanni uut raamatut "Täisring- indiaanlane mõisavalitsejaks" Hooandjas ette tellida. Vaid 10€ eest saab omandada pileti järgmise aasta algul toimuvatele etendustele või 20€ eest ilmuva raamatu. Kirjanik Kati Saara Vatmanni (end. Murutari) saad loomise loo rääkimiseks külla kutsuda aga 100€ eest. Ülejäänud kingivalikuga saad tutvuda siin!

Ettetellimise mõte on koguda raha raamatu trükkimiseks. Nii aitab iga ettetellitud teos või teatripilet või muu kingitus kaasa raamatu sünnile. Hooandja süsteemi ei tasu karta- kui sa ei taha, et sind toetajate nimekirjas näidataks, siis see on ka võimalik.

Siin aga näidiseks üks seni avaldamata lõik Kati Saara Vatmanni uuest teosest:

„21.sajandi inimest pole tegevuseta justkui olemaski,“ nentis Indiaanlane. „Valgel inimesel on tunne, et kui tema pidevalt ei tee midagi, siis teda olemas polegi. Valge inimene nakatab selle tundega kõiki teisi rasse ka – kogu inimkond on tegutsemise maanias – ja suurem osa tegutsemisi võiksid olemata olla.“

Ootoot!
„Minu tegutsemised peavad olema!“ jonnis Mõisahärra endiselt nõiamoori mängides. „Projekte kirjutan. Et mõisale uus katus saada. Koosolekutel käin. Et meid ära ei unustataks. Koolitustel osalen. Et ma kvalifitseeruksin. Külalisi võtan vastu. Et... Giid saaks neid vastu võtta.“

Mõisahärra laskis kuuldavale sõjahüüu.
Indiaanlane vastas sordiinialuse huilgega.

„Kui sa pead silmas midagi füüsilist ja asist, siis tervis ei luba mul muru niita – astma! - ega puid lõhkuda – radikuliit,“ uskus Mõisahärra ise ka, mida räägib.
Peaaegu.

„Sel juhul pole sul vaja mitte mõisavalitsejat, vaid teaduslik-tehnilist progressi. Osta traktor ja halumasin siis ometi,“ soovitas Indiaanlane.

„Millise raha eest? Mul ei õnnestuks ühelegi fondile ega asutusele selgeks teha, et need riistad end siin tasa teeniksid või aastaringselt õigustaksid,“ püüdis Mõisahärra head tuju säilitada.

Kitsukest-madalakest argipäeva polnud üldsegi meeldiv meenutada...

„Hakka siis nende apastraatidega ometi teenust pakkuma!“ soovitas Indiaanlane loogiliselt.
Loogika siin ei töötanud.

„Eeskirjad ei luba. Riigimõis kui kultuuriasutus on muuseum, mitte murutraktori ega puulõhkumismasinaga teenuse osutaja. Ei tohi.“

„Ebaloogiline.“

„Isegi iidsed legendid on loogilisemad ja lootusrikkamad kui tänased Brüsseli ja Tallinna võimukoridoride direktiivid,“ nõustus peremees. „Siin lähedal mäe peal on muide legendi järgi Punahärra rahapada.“

„Millise mäe? Teil pole ju mägesid,“ ei pidanud Indiaanlane vajalikuks kohatult viisakas olla.
„Eestlased lepivad piskuga. Künkaid nimetame mägedeks – ja neist kõrgeima otsas siin lähedal on Punahärra rahapada,“ ei lasknud Indiaanlane tujul langeda.

„Miks sa seda siis ära ei too, kui tead, kus ta on?“ imestas Indiaanlane.

Ega rahapada mõni pank ole. Ja sedagi pole mõistlik röövida...

„Selle olevat kuradid valvama pandud,“ väitis Mõisahärra tõsimeeli.
Päriselt ka. Tunduski uskuvat!

„Raha ongi saatanast. Ära usu neid lollide hirmutamiseks mõeldud kollijutte – see on ullikeste lõks,“ manitses Indiaanlane.

Mitte ainult ullikesed ei sattunud lõksu.

„Ma olengi tegelikult oma ahtas maailmas lõksus,“ tunnistas Mõisahärra.

Pärast vabastavat mänglemist võis aus olla.

„Kuhu läheksid, kui saaksid?“ küsis Indiaanlane, kes oli läinud, kui oli saanud.
Siia, kus oli Mõisahärra. Kes võinuks ju ka minna. Kuhugi.

„Ei tea.“

„Kummaline lugu. Oleme sinuga nii erinevad. Ja nii sarnased. Me mõlemad oleme ja ei ole ka kohale jõudnud,“ imestas Indiaanlane.


Selleks, et edasi lugeda, telli endale "Täisring" Hooandja lehelt kohe täna!

Raamatu trükkimist rahastatakse juhul, kui järgmiste päevade jooksul saadakse kogu summa kokku. Seega on iga ost oluline. Kui aga raha kokku ei saada, saad oma raha tagasi, nii et raha kaotsi ei lähe. Seda ei pea kartma!