Kõik andsid alla!

Tänane hommik algas ühise allaandmisega: mina andsin alla kilomeetritele autoroolis. Nii palusin Herlendil minuga Tartusse kaasa tulla, sest ma ei jõudnud enam sõita. Auto ise andis alla Aresse jõudes. Nii alustasimegi hommikut sellega, et sõitsime kiirelt koju tagasi, võtsime teise auto ja kurvastasime selle üle, et jõudsime liiga vara õigel ajal kodust välja saamise üle rõõmustada. Kohale jõudsime õnneks siiski õigel ajal.

Tartu Karlova-Ropka raamatukogu on kõige paremini peidetud raamatukogu kogu Eestis! Kuigi raamatukogu juhataja Laili seletas mulle eelnevalt ilusti ära, kuhu ma pean minema, siis ümber maja tiirutades helistasin ikkagi abitult talle uuesti. Ja postkastide juures seistes. Ja esimesest uksest sisenenult. No igatahes mõnus äraarvamismäng oli küll.

Mulle õudsalt meeldib alati kohtuda inimestega, kes päriselt mu raamatuid loevad ja veel blogi ka. Ja millegi pärast on see jätkuvalt suur üllatus, kui seisan vastamisi võõra inimesega, kes ütleb, et jälgib pidevalt mu blogi. Nii armas kogemus. Sellised kohtumised annavadki motivatsiooni kirjutada ja sel moel olemas olla.

Väga armas oli, kuidas raamatukogu töötajad olid kohtumise ettevalmistanud ja küsimused ning vestlusteemad välja mõelnud. Korralik kodutöö oli tehtud! Suured tänud!

Minu noortekas "Lõpupidu" sai ka korduvalt positiivset tähelepanu. Sellise tagasiside üle olen ka alati tänulik. "Lõpupidu" pidavat olema igati tänapäevane ja käsitlema noorte reaalseid probleeme.

See andis veelkord julgustust plaanile teha "Lõpupidu" kordustrükk. Paljud on seda küsinud.

Koduteel see juhtus: ma jäin magama! Autos! Pilgutasin suuremate pööramiste peal silmi, kuid see oli ka kõik.

Sellega sai tunne-Eestimaa-raamatukogusid-nädal selleks korraks läbi!

Peipsi-äärne teine õhk

Ma pole kunagi varem Vändrasse jõudes tundnud, et olen juba kodus. Täna Vändra tanklas kohvipausi tehes aga just selline tunne oli. Kui ühe jutiga Peipsi äärest tulla, siis nii ju oligi! Kuigi sealt sõitsin edasi Pärnusse ja alles sealt koju.

Täna oli taas raamatukogudes lugejatega kohtumise päev. Seekord jälle koos Margit Petersoniga. Margit kirjutas meie tänasest päevast siin: Esinemine Elistveres!

Selle nädala eelmistest päevadest oli autole ette tiksunud juba üle 500 kilomeetri. Hommikune negatiivne avastus oli, et meil pole õrna aimugi, kuhu me läheme. Minul nutikat ei ole ja läpaka aku tuksis. Nii töötab arvuti vaid otsapidi seinas olles. Margit oma nutikal aga netti ei kasuta ja nii me olimegi ootamatult gps´ita. Aga polnud hullu- hakkasime umbes Peipsi poole sõitma.

Arvestades minu kõrgtasemel orineteeriumise oskust (kõik tihedamad lugejad tunnetavad tohutut irooniat selles lauses), jõudsime üllatavalt probleemideta peaaegu Jõgevale. Siis olime aga peata. Helistasin Herlendile. Tema otsis oma nutikast kaardilt, et kus me oleme ja seletas mulle telefonis, kuhu minna. Nii jäime aga ka täitsa hätta. Mina olin ühel ristil kindel, et tee läheb edasi Jõgevale sisse, Herlend teatas, et me ei pea Jõgevalt läbi sõitma. Herlendil oli õigus, sest kui lõpuks mööda teed edasi läksime, tuli välja, et kaugemalt ainult tundus, nagu tee läheks Jõgevale sisse.

Varsti parkisimegi vastavalt raamatukogust saadud juhistele Elistvere loomapargi parklasse. Soojapilguline Heli juba ootas meid raamatukogu nurgal ja viipas õige suuna kätte. Jah, neil on seal oma Heli ja tõesti väga elurõõmus ja särasilmne inimene. Taaskord sai kinnitust, et väikestes maakohtades on inimesed soojad ja armsad. Ruum oli taas huvilisi täis. Väiksesse tuppa mahtus pea paarkümmend kuulajat. Tõsiselt vahva ja armas kohtumine. Inimesed olid meie teoseid lugenud, avaldasid oma arvamust, kiitsid ja toetasid. Ei tahtnudki nagu ära tulla, sest tõesti oli hea koos olla. Rääkimata sellest, millise võileivatordi ja koogi ning kohviga meid kostitati. Mmmmm!!!

Mina tean, et Elistverre lähen kindlasti varsti koos kogu perega. Loomapark ja mängumaa on mõnusalt raamatukogu kõrval. Loodus ilus. Ja tegelikult on see kõik meist vaid mõne tunni sõitmise kaugusel.

Kuna järgmine kohtumine ootas, tuli lahkuda. Ikka veel gps´ita teises Eestimaa otsas. Margit pildistas, kuidas Helid omavahel tipptasemel orienteerumist planeerivad:

Helide keskendunud nägudest on näha, et tegemist on olulise ülesandega. Hea, et teistelgi kõrval lõbus on.

Täitsime aga Heliga ülesande edukalt, sest tema juhiste järgi jõudsime edukalt Pala raamatukokku. Ühest teeotsast sõitsime küll mööda, sest ma rääkisin samal ajal telefonis Fredyga ja ei suutnud seega keskendunult mõelda, et kas 3 km pärast tulema pidanud teeots võiks tulla ka 2,2 km pärast? Õnneks sai varsti jälle keerata ja kohal olimegi.

Palal oodati meid sama innukalt. Margit pildistas, millise patsi ma endale hommikul pähe teha suutsin:

Kohtumise algul seisin püsti, sest selleks hetkeks oli kolme päevaga umbes 1000 km sõidetud ja ma tundsin, et hakkab tunda andma. Kohtumine kujunes taaskord aktiivseks. Mulle nii meeldib alati, kui inimesed kaasa räägivad ja arvamust avaldavad. Raamatukoguhoidja Anu hoolitses meie eest igati, nii et peale kõige muu lahkusime lõpuks kommide-küpsiste kotiga.

Kui kevadel Margitiga raamatukogudes käies oli meie pisike Christian kõikjal kaasas, siis nüüd oli hoopis Margitil poeg kaasas. Koos tegime pilti ka:

Anu oli veel nii tore, et päästis meie päev- ta andis meile peale kõige muu Jõgevamaa kaardi. See tähendas, et Palalt kodu poole me küll ei läinud. Ikka Peipsi poole. Varsti olime teeristil:

Järgmisel päeval ootas mind ees kohtumine Tartus. Mina aga keerasin hoopis Mustvee poole... sealt koju... ja järgmisel hommikul tagasi Tartusse... sest mulle nii meeldib mööda Eestimaad rännata....

Mööda Peipsi äärt Mustvee poole sõites ronisin autost välja, vaatasin Peipsi järve ja hingasin. Oeh, teate, seal on hoopis teistmoodi õhk. Müstika! Maalane, nagu ma olen, fännan kõiki veekogusid. Peipsi järv igatahes oma lillakas-roosa värvusega mõjus kuidagi ebamaiselt. Mustvee samuti:

Pimedas tagasi orienteerudes peatusime veel vaid Laiuse linnuse juures. Ma ei julge kodus lastele öeldagi, et käisin seal, kus Jänku Jussi raamatus on tehtud lugu "Tuhat aastat". Nii et käisin Jänku Jussi raamatus järelikult. See on üks koht, mida mäletan, sest lapsepõlves käisime seal perereisil. Meil oli komme igal suvel perega paariks päevaks ühte Eestimaa osasse sõita. Peipsi ääres käisime ka. Ega ma sellest reisist väga palju muud ei mäleta, kuid Laiuse linnuse varemetel ronimine on meeles. Järelikult läheme meie lastega varsti sinna ka. Aga päevavalgel. Mitte nagu öised siilid udus:

Varsti oli mul superhea meel, et meil hommikul ühel ristil segadus tekkis. Kuna ma hommikul seal kaks korda ringi ja tagasi keerasin, siis jäi meelde, milline tee ei lähe Jõgevalt läbi, kuigi tundub, et ta läheb. Tänu sellele teadsin õhtul, kust peame tagasi minema, kuigi muidu oleksin õhtul seal õnnetult seigelnud.

Üle 500-kilomeetrine päev... kolme päevaga üle 1000 kilomeetri....

Kodune tunne oli õhtul Vändra tanklast kohvi osta!

OÜtamine halb, töölepingu rikkumine hea = elu Eestis

Enne eilset blogipostitust kirjutasin ka Postimehe lehele artikli sellest, kuidas ettevõtlike inimeste OÜtamine Eestis on halb, aga tööandja poolt poole palga mittemaksmine on õigustatud.

Edasi loe siit:

Heli Künnapas: tööandja tegevust kahtluse alla seades võid hoopis kirjutada alla oma lahkumisavaldusele

Lepingute allkirjastamine on mõttetu

Tänase päeva kogemus pani küsima, et kelle jaoks on tehtud seadused? Vähemalt meie tööõigus?

Istusin kõrval ja vaatasin, kuidas otse öeldi välja, et tööandja võib teha mida iganes! Renditöötajaid vahendaval firmal oli töötajaga palk kokkulepitud. Esimesel palgapäeval maksti palgast pool palgana ning teine pool päevarahadena (kuna töötaja oligi lähetatud, siis päevarahade maksmine on seaduses ettenähtud ja peale palga maksmise oleks neid nagunii pidanud maksma).

Töötaja suulisele küsimisele vastas firma esindaja, et kui ei sobi, otsi uus töökoht. Kui lihtsalt ja kiiresti teie täna uue töökoha leiaks? Eriti kui sa juba teed tööd, mis sulle väga meeldib?

Järgmisel palgapäeval jätkus samamoodi. Nii peaaegu aasta aega järjest. Kuni haiguslehe ajal lasti töötaja üldse lahti. Niisama. Ei mingit etteteatamist, ega põhjendamist. Rääkimata eelnevatest hoiatustest.

Nüüd aga väidab töövaidluskomisjon, et töötaja on ise süüdi. Oleks pidanud varem ja kirjalikult oma palka küsima. Nii et tagantjärgi polegi firmal enam mingit kohustust töötajale palka maksta, sest kui töötaja on mitu kuud pooliku palga vastu võtnud, siis järelikult on ta sellega nõus ja see ongi nüüd tema uus palk!!!!!!!!!

Missss mõttttes?????

Ma olen Sisekaitseakadeemias igasuguseid õiguse aineid õppinud ja personalijuhina tööõigusega kokku puutunud rohkem, kui vaid nuusutamise tasandil. Esmane mõte on alati olnud, et õigus on pigem nõrgema poolel. Töövaidluses on nõrgem pool tavaliselt töötaja.

Renditöötajaid vahendava firma esindaja ei tulnud isegi kohale. Töötaja väiteid, et suuliselt on valesti makstud palgast teavitatud, ei arvestatud, sest oleks töötaja sõna tööandja sõna vastu. Aga kui tööandjat pole, siis järelikult keegi ju vastu ei vaidlegi... Nii et töövaidluskomisjon eeldas, et tööandja, kes kohale ei ilmunud, vaidleks vastu...

Ma tõesti istusin ja mõtlesin, et kas ma kuulsin õigesti?

Kas tänases Eestis on võimalik, et tööandja lihtsalt jätab allkirjastatud lepingu täitmata ja meie kõigi raha eest ülalpeetav ning nõrgema poole kaitsega tegelev organ ütleb, et ise oled süüdi?

Kuhu ja kelle poole pöördub meie riigis inimene, kellest seaduseauke tundvad ülbikud üle sõidavad?

Ja kus on see seaduseauk, mis lubab poolikut palka maksval firmal kuulutada, et nad soovivad saada suurimaks renditööjõudu vahendavaks firmaks Eestis? Kas ma saan seista kõrval ja vaadata, kui sellised asjad juhtuvad? Kas sina saad?

Või see ongi normaalne?

Kõige õnnelikumad lapsed- hakka või kolima!

Tänane ilus päev, algas hiiglasuure pettumusega. Kätte oli jõudnud päev, mil pidin lugejatega kohtuma Loksal. Teatavasti on selle lähedal aga Käsmu. Ma ei tea miks ja mis ajast on Käsmu olnud minu kummaline unistus. Ma kujutan ette, et seal on hea kirjutada. Ma tahan sinna kirjutama minna. Täna lõpuks olin sellele umbes 160 kilomeetri kaugusel asuvale unistusele lähedal.

Hinge värisedes jõudsime Käsmusse... ja see oli pikk majade (majutusasutustega) ääristatud tänav, mis lõppes tupikus. Mere äärde ei pääsenud kusagilt. Saime seda vaid läbi teiste õuede vaadata. Ma usun, et kusagilt saab, aga meile sellist "kusagit" ette ei jäänud ja nii sõitsime õnnetult Loksa poole tagasi. Tegin paar fotot üle majade, aga neid ei julge isegi siia panna, sest nagunii on kellegi eravaldus peal ja võib pärast äkki pahadust tulla, et miks ma nende kuurde ja paate olen pildistanud.

Ei pildistanud! Ainult teie... meie merd pildistasin. Maalane, nagu ma olen.

Käsmuga meie ebaõnnestumised ei lõppenud. Süüa tahtsime. Ei antud. Kohta ei olnud, noh. Terve Loksa sõitsime läbi. Polnud. Umbes 5 kilomeetrit enne Loksat nägime mingit forelli kohta. Sõitsime tagasi. Seal oli esmaspäeviti sanitaarpäev. Aeg jooksis. Kõik näljased.

Igaks juhuks läks Herlend vaatama ilmetus bussijaamas oleva ilmetu raudukse taha. Tuli välja, et seal saab küll süüa. Täitsa ilusti. Teenindus oli ka tore. Teenindaja-härra sai meie poiste lõppematut jutuvada, küsimusi ja teavitamisi kuulda. Herlend sai aru, miks eriti Joosepiga on võimatu poes käia ("Onuuuuu, tead, sul on teises toas niiiiiiiiiiiiiiiii vägev arvutimäng!" - tegelikult oli seal see poksimise masin, kus raha eest saad teada, kui kõvasti sa lüüa suudad). Teenindaja-onu pani vapralt vastu ja neil oli omavahel vahva. Oi, kuidas mulle sellised lastesõbralikud suhtlejad meeldivad.

Kohtumine Loksa Linnaraamatukogus oli samuti väga positiivne. Kui linnas süüa ei anta, siis oli minu jaoks väga üllatav kuulda, et minuga kohtuma tuleb umbes 50-70 inimest. Enamus koolinoored. Tekkis juba tunne, et kui isegi süüa ei saa, siis nii palju seal inimesi ei ole. Aga oli. Ja väga toredad inimesed olid.

Kõik kuulasid mu jutte huvitatult. Mitmed olid mu raamatuid isegi lugenud. Samuti Näljamänge ja Lahkulööjad. Ühed ja samad näod. Aga ehk loetakse nüüd ka minu teoseid. Tavaliselt nii juhtub, kui nähakse, et olen elus inimene.

Silmad aga särasid ja noored (ja ka vanemad) kuulajad olid mõtetega kohal. Väga mõnus oli nii rääkida!

Ülejäänud perekond sõitis aga nii kaua ringi. Nad jõudsid Pärispea poolsaarel juba ära käia. Kui ma raamatukogus lõpetasin ootas peretakso juba ukse taga ja alustuseks... täiendasime oma pahupidi positiivseid muljeid sellest kandist. Kunagi olid seal sõjaväeosad:

Ja neid maju oli seal palju. Sellist pilti vaadates hakkab minul silme ees jooksma pilt sellest, kuidas kunagi elasid seal pered...lapsed jooksid ringi... Ja kusjuures vähemalt üks maja oli ka renoveeritud, selle juures oli mänguplats. Eks elu on ikka selline, milliseks ta ise teeme.

Aga ma ei valeta, kui ütlen, et "...selle metsa taga ei ole mets, on meri...", kuid valetan, kui jätkan, et "...mu oma väike kodulaht...", sest mu kodu on sellest metsast ja merest üle 160 kilomeetri kaugusel:

Ja nii jõudsimegi Pärispea poolsaare tippu. Eestimaa kõige põhjapoolsemasse kohta. Nagu peaaegu-kohalik-Jaanika ütles, siis vastu tuult seistes puhutakse isegi kõige suurema mossitaja suunurgad kõrvuni. Meie lapsed läksid peale selle veel õhku ka täis:

/>

Herlend tegi väikese meenutuse nooruspõlvemaadele...

... ja kadus seejärel koos Christianiga autosse tuule eest peitu! Christianil pidavat külm olema. Hmm, no Herlend on meil alati matkamist armastanud (lugeda iroonilisel toonil).

Huvitav, kui palju valestimõistmisi minu blogi lugejatel on, kuna ma blogi luues tegin põhimõttelise otsuse, et tekstis naeratuse ikoone ei kasuta ja eriti mitte ka rasvast ning kaldkirja?

Meie suuremate lastega kappasime merele lähemale. Mina loomulikult kontstel. Käisin ju ikkagi lugejatega kohtumas. Lapsed hüppasid mööda kive. Ma ise muidugi ka. Oi, kui lõbus kõigil oli. Huvitav, mis sai järgmisel hetkel pärast seda pilti?

Loomulikult potsatas Mathias kivile istuma, jalad vees. Enne, kui ma kohale jõudsin, sai ta püsti ja tagasi. Mõneks hetkeks piisas ning ta hoidis merest veidi kaugemale, aga vesi on vesi- lummavalt külgetõmbav.

Ja see seal toimuski- lapsed (ja ma ise ka!) olid nagu äravahetatud. Nii õnnelikud, rõõmsad, rahulikud... täiesti omas elemendis. See oli võrratu. Loomulikult aitas kaasa see, et sellises kohas pole võimalust väga palju pahandust teha. Ainult endale saad haiget teha või ära uppuda. Viimase eest valvasin kullisilmselt. Eriti siis, kui käisin autost tosse toomas. Jah, tuleb välja, et ma õppisin Hiiumaa reisiga midagi- ilusasse kohta lugejatega kohtuma minnes on mul nüüd tossud autos. Hea, et tuli meelde need ka matkamise keskel jalga panna.

Lapsed oli niii... lapsed. Ja mitte sellepärast, et oleks tohtinud kõike teha. Looduses ei tohi kõike teha. Nad tõesti nautisid seda kohta. Olid ja tegutsesid õnnelikult...loomulikult... ilma piirideta... samal ajal piire ületamata. Võrratu vaatepilt ja tunne!

Nii me siis kargesime edasi mööda kive... vaatasime merd... lasime tuulel endast läbi puhuda... imetlesime päikeseloojangut... niiviisi käis see kõik:

Siiras rõõm... puhas õnn... vot sellised tunded täitsid mind koos oma kõige kallimatega tuulte sakutamist taludes!

Hakka või mõtlema, et meri sobib meile väga hästi. Seda, et meie lapsed vett fännavad, tean juba ammu. Aga tänane oli tõesti kuidagi järgmise klassi kogemus. Äkki peaks merele lähemale kolima? Kirjanikutööle aitaks see kindlasti kaasa... vist? Ega me maalased ju tegelikult merd ei tunne. Niisama on hea nautida, aga mitte-nii-heal-päeval?

Suurepärast koostööoskust näitasid aga meie lapsed ka:

Mathias koukis tiigiks nimetatud lombist kive välja. Maria korjas neid kaugemalt ja viskas tiiki. Joosep aga tegutses kõrval hoopis teise tiigiga- võttis sealt kive ja...viskas Mathiase ja Maria tiiki. Igavesti võrdne perekondlik jaotamine.

Lõpuks viisime läbi lõhnaõppetunni. Lapsed loopisid adru tagasi merre (mis sellest, et tuul oli nii tugev, et tegelikult viskas selle kõik neile näkku tagasi... aga nad ei näinud seda, adru oli ees):

"Huuuh, mis hais?" tuli mitmehäälselt, kui nad mu soovitusel lõpuks oma käsi nuusutasid. Ongi järjekordne õppetund antud, mida kodus arvutis istudes ei saa (eriti kuna meie lapsed ei istu niigi arvutis ja ei saa sealt ka mingeid muid õppetunde).

Äramineku jutule sain loomulikult vastuseks kindla: "Eiiiiiii!!!!"

Õhtul jõudsime koju! Loo lõpp!

Kusagil poolel koduteel teatas Joosep (4,5a):
"Ise te meiega nii kaugele sõitsite! Nüüd sõitke koju ka!"

Kuigi mainida tuleb ka seda, et meil oli niiiii tore... nii õnnelik olla. Me oleme niigi õnnelikud ju, aga... saab järelikult veel õnnelikum olla. Nagu näiteks nüüd! Ja Käsmu ning selle kandi suhtes oli mul õige tunne- ma lähen sinna varsti kirjutama. Pean leidma koha ja aja... ja lähen ! See ON inspireeriv kant (ma olen seda paljude kohtade kohta öelnud... aga no... ükski kord pole ka valetanud... praegu kohe eriti mitte)!

Kive korjasin ka! Hiiumaalt tõin kastanimune...Pärispea poolsaarelt kive... Nüüd need seisavad mu kirjutuslaual ja tuletavad meelde, et me lähme tagasi. Aga Joosepil me suure kivi juurest käbisid ei lubanud korjata. Tal olid taskud neid küll juba täis, aga käskisime oravatele jätta (nii et nüüd teate, kust ma selle kivide-kastanimunade-jms korjamise pisiku olen saanud):

Ehitame maja- välisilme ilustamine

Ehitusest pole ka ammu kirjutanud. Täna näitan seda, mida me majaga väljastpoolt oleme suutnud teha.

Maja ostsime 2010a 2.veebruaril. Jaanuaris ja märtsis 2010a nägi maja välja selline:

2010a kevadel tegelesin EELK Usuteaduse Instituudis magistrikraadi vormistamisega ning suve algul jäin Joosepit ootama. See tähedab, et terve suve oli mul vastik ja paha olla ning ega me eriti mingit tööd maja juures ei teinud. Nii nägigi 201a augustis maja välja samasugune, kui varem:

15.mail 2011a kolisime aga sisse. Remonti me küll selleks ajaks väga palju rohkem teinud polnud. Eriti väljast poolt nägi maja välja samasugune, nagu ostes. Aga korteris me enam olla ei jõudnud. Nii kolisimegi 2,5-aastase Mathiase ning 3-kuuse Joosepiga majja, mille aknad lasid tuult läbi, vett majas (ega õues) ei olnud ning elekter töötas valikuliselt:

Muudatusi ei paistnud veel ka 2011a septembris. Talv aga paistis siis juba küll:

2011a oktoobris sai maja aga uued aknad. Stiilinäide järgmise aasta suvel turnivast JOosepist:

Aasta aega hiljem ehk 2012a oktoobris saeti seina veel üks auk ja minu töötuba (kus ma praegu neid ridu kirjutan), sai ka endale aknaaugu koos aknaga:

2013a juulis hakkas aga väline ilme ka muutuma, sest alustati välisvoodri paigaldamist:

2014a juunis ootasime kannatamatult meie neljanda pisibeebi Christiani sündi. Maja nägi sel ajal aga välja selline:

2015a kevadel sai vahetatud ka välisuksed:

Lühidalt kokkuvõttes võib öelda, et oleme vahetanud kõik aknad, kaks ust ning enamuse välisvoodrist ning maja väljast soojustanud. Vundament on veel tegemata ning ka üks maja ots. Seal tuleb enne seinad kokku või sirgeks tõmmata ja siis saab ära lõpetada.

Viimase seina lauad seisavad ka kaminata kaminatoas ja ootavad värvimist. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kõik ülejäänud voodrilauad on ka minu värvitud. Igaüks siis 2 korda- kõigepealt krundiga ja siis värviga. Kui krunt otsa sai, siis tegin osad ka kaks korda värviga üle.

Värvitöökoda kolisin ühel suvel kord lammaste majja, siis õue. See tähendab, et kõiki laudu olen korduvalt ja korduvalt ühest kohast teise tassida saanud. Kalevipoja mängimine on selge. Kodune jõusaal, mis muud.

Helista kohe politseisse

Ma olen viimasel ajal päris populaarne. Sri Lanka inimõiguslased tahavad kohtuda, rootslased helistavad ja nigeerlased külastavad mu kontot. Kahjuks või õnneks pole tegemist mu kõrgelennulise kirjaniku- või poliitikukarjääriga, vaid interneti kuritegudega.

Mina ei ole väga kiire politseisse helistaja. Ma ikka mõtlen mitu korda, enne kui mõnest probleemist teatan. Alati mõtlen enne, et äkki neil on midagi olulisemat teha. Samas- kui ma mõne kriitilise juhtumi korral sain kogemuse, et kui väga on vaja, siis neist abi ei ole, siis ma enam väga ei karda nähtust teavitada. Eriti kuna enamasti võiks mu infost ju kasu olla.

Viimastel nädalatel olen äkiliselt korduvate netirünnaku katsete osaliseks saanud. Mina lihtsalt kustutasin sõnumeid ja e-maile. Herlend aga helistas minu eest kohe politseisse. Ja nemad olid õnnelikud. Politsei käskis ka edaspidi iga sellise smsi, telefonikõne või e-maili korral teada anda.

Sellepärast annangi nüüd aru, milline on minu viimaste nädalate kübersaak olnud:

- paar ingliskeelset smsi numbrilt +33623491406 , milles teatatakse, et nad esindavad Tamil civil society´t (kuidasiganes seda tõlkida)Prantsusmaalt ja tulevad 19-20.oktoobril 2014 Tallinnasse, et arutada inimõiguste probleeme Sri Lankal. Soovivad abi kohtumiste korraldamisel. Selleks peaksin ühendust võtma e-maili teel: mohanrajBoscomm@gmail.com

- Rootsi numbrilt tulnud kõne +4645728005 . Kuigi mul on sõbrad Rootsis, kes ka tõenäoliselt oleks võinud helistada, siis sellele kõnele ei vastanud. Herlend pärast googeldas ja tuli samuti rootsikeelsetelt lehtedelt välja info, et see number korraldab "telefoniterrorit"

- e-mail, mille saatjaks näitas "google". Saatja aadressiks: petra.prints@gmail.com .Kirja sisu:

Lugupeetud kasutaja,
Tundub, et keegi üritas sisse oma kontole alates Nigeria 22. oktoober kell 10:04 kasutades Firefox Windows 7. Sinu konto on ohutu; me lihtsalt tahtsin veenduda, et see olid sina, kes üritasid sisse kuskilt uut. Kui te ei arva, et see olid sina, siis kliki siia sisse logida
Gmail, et saaksime sõelub mõne sammu pidada oma konto ohutu.
The Gmail Team

Minu esimene reaktsioon oli loomulikult parooli vahetamine. Kuna kevadel alles mu konto langes Nigeeria rünnaku ohvriks, siis oli reaalne hirm selle kordumise ees. Eriti kuna viimastel päevadel olen saanud kirju mitmelt sõbralt, kes on jälle kusagil välisriigis "hätta jäänud".

Nende tekst on siis taaskord midagi sellist, et nad on kusagil välisreisil hädas ja neile tuleb raha saata.

Olgem kõigist sellistest kahtlastest asjadest teadlikud. Mõnele tundub see väga loogiline, aga kui kokku pole puutunud, siis võivad ka muidu täitsa normaalsed inimesed (jah, irooniline sildistamine!) küberrünnaku osaliseks saada.

Ole ise ettevaatlik! Kahtlastest kõnedest, smsidest ja e-kirjadest aga teavitage politseid! Ehk aitab see kaasa mõnegi päti kättesaamisele!

Daamide eesõigus ja muud kodutööd

Nii hea on ikka kahekesi lapsi kasvatada. Õnnelik ja kerge tunne. Kasvõi sellepärast, et siis peab neid vähem kasvatama. Just sellepärast, et saab kasvatamist jagada.

Viimased nädalad on möödunud kiirelt. Sellest, et on reede õhtu, pole mul veel aimugi. Nädal möödus märkamatult. Meie uus elukorraldus tähendab seda, et ma saan liikuda, ma ei pea kogu aeg valves olema, ma ei pea kogu aeg vastutama ja ma ei pea üksi öösiti oma voodis magama. Või noh... meie voodis... Viimase aasta jooksul on hakanud kõnepruuki tulema mõisted minu tuba ja minu voodi, sest nii on lihtsam öelda. Nii armas on nüüd uuesti ümber harjuda.

Uus elukorraldus tähendab ka seda, et mind pole enam üldse kodus. Lapsed käisid tervelt 3 päeva sel nädalal lasteaias. Koju tulles ei tea nad kunagi, kas ma olen kodus või mitte. Tänu liikumisvabadusele olen sel nädalal mitu korda suht ootamatult Tallinnasse koosolekutele sattunud. Ja kõik on nii õnnelikud! Ühel ööl Tallinnast koju sõites ma küll väga õnnelik polnud, sest kui kell 23 korduvalt ümber auto rehve tagusin ja kontrollisin, kas nad ikka kinni on, siis kartsin küll, et koju ei jõua. Tegelikult oli väljas lihtsalt hirmus tuuline ja sellepärast auto ujuski tee peal.

Rahulikult saan lastest eemal olla aga sellepärast, et Herlendil ja lastel on praegu koos nii hästi läinud. Jah, on kõrvaltvaatajaid, kelle arvates peaks mõndagi olema teisiti, aga mina olen õnnelik, sest tean, et minu lapsed saavad oma isaga väga hästi läbi. See tähendab, et kui olen õhtu ära, jõuan öösel laste uneajal tagasi, siis ei oota hommikul mind ees närvilised pisitegelased, vaid emme nägemisest rõõmsad lapsed, kellel oli issiga koos ka hea. Mõnikord on hea olla üks ja ainus kõige olulisem... aga tegelikult selline vastutus väsitab ja on hea, kui lastel on mitu väga olulist inimest, kellele toetuda. No tegelikult on meie lastel olulisi inimesi veelgi, aga ütleme siis nii, et me Herlendiga kahekesi oleme oma lastele üliolulised. Ja nii ongi õige! Aga see tuleb välja jah sellest, et ma võin rahulikult kodust ära olla. Tööd ikka tegemas. Kus siis mujal.

Kuna eile jõudsin Tallinnast nii hilja tagasi, siis ei jõudnud hommikul lapsi lasteaeda viia. See tähendas lastega töötamise päeva.

Herlend ja Mathias võtsid ülesandeks lammastele uue aia ehitamise. Nii mõnus oli vaadata neid koos töötamas. Nautisin tükk aega seda pilti. Oleme alati püüdnud oma lapsi kõigisse tegemistesse kaasata, näidata neile reaalset elu. Alati pole see aga võimalik. Tihtilugu nad tõesti häirivad töö tegemist. Nii oskamegi ise kõige paremini näha, kui palju ja kuidas meie lapsed on kasvanud. Varem oleksime pidanud lapsed lammaste aia ehitamiseks kindlasti kusagile mujale hoiule andma. Nüüd aga oli Mathias issi vääriline abimees.

Koos kolme väiksemaga nautlesin mina ennast linna varustusretkele. Tundsin, kuidas ühe lapse puudumine autos annab tohutult tunda. Üks kraaklemis-suhtlemis-liin oli puudu. Kuidagi lastevaba tunne oli. Kuna väiksemad jäid autos magama, siis esimesse poodi läksime Joosepiga kahekesi. Ma ei teagi, mille alla see pood liigitub. Igatahes võttis Joosep oma rahakoti kaasa ja hakkas nooremapoolsemale meesmüüjale oma hõbe- ja kuldraha näitama.

Mina konsulteerisin samal ajal Herlendiga, et millist keevitustraati ikka täpsemalt on vaja, kuna seda, mida ta käskis osta, ei ole. Minu korduvate kõnede ajal suutis Joosep müüjale juba palju juttu ära rääkida.

"Emme, see on nii tore onu!" teatas ta ühel hetkel üle poe, kui ma lõpuks jälle telefoni otsast vabanesin. Julguse ja positiivsete hinnangute andmisega mu lastel ilmselt probleeme pole.

Mäletan kunagi lapsepõlves, kui mu vanemad ütlesid, et minuga on võimatu poodi minna, sest vastastikused austusavaldused ja suhtlus müüjaga ei tundunudki lõppevad. Täna Joosepit kuulates tuli mul see millegi pärast meelde. No igatahes oli Joosepi rahast ja muudest tegemistest "onuga" juttu rohkem kui mulle (Herlendile) vajalikust keevitustraadist. Lõpuks saime aga sellegi kätte ning samm ralliauto valmimisele lähemal.

Loomakliinikusse saime samuti Joosepiga kahekesi minna, sest teised ikka magasid. Kõik vajalik kraam käes, lükkas Joosep mu ees ukse lahti ja ütles midagi.
"Mida?" küsisin üle, sest ma polnud kindel, kas kuulsin oma 4,5 aastast last õigesti.
"Daamidel on eesõigus," kordas ta lahkelt.
Eee.... tänasin! Loodan, et ta ei saa kusagilt õppetundi sellest, kuidas naised on nõrgem pool ja neid peaks eelistama ja kaitsma, samal ajal kui mehed on tegelikult need, kes endaga enamasti hakkama ei saa ja suudavad selles kogu ülejäänud maailma süüdistada... Või noh- tegelikult ei saagi nii üldistada! Ma ei ole mingi sooneutraalse kasvatuse poolt, aga igal juhul eelistan ma siirast hoolimist iganenud nõuete täitmisele.

Kodus läbisime kiire Selveri-lõuna. Ikka olid kõik õnnelikud. Mitte keegi ei uskunud, et ma oleks pidanud ikka eelnevad 2 tundi ise pliidi ääres kokkama, et pere kuidagi veel õnnelikumaks teha. Samuti polnud vabatahtlikke, kes oleks ise tahtnud eelnevalt 2 tundi pliidi ääres veeta. Nii nautisimegi ilma igasuguse süütundeta Selveri spagette. Homseks on ka loomulikult soe lõuna kõigile ostetud, sest ega me homme ometigi uuesti linna sõitma ei hakka (või noh- mina sõidan küll taaskord, aga mitte Pärnusse).

Seejärel kõik õue. Mina alustasin nautlemist koos puudega, Herlend jätkas lammaste aia ehitamist. Lapsed jagasid ennast meie vahel. Tassin nüüd kuuri alt puud maja otsas olevasse puukuuri. Nüüd, kui majas on keskküte, ei kõlba ju (vähemalt Herlendil) enam õuest puid tuua. Nii tassingi kuuri alla veetud puud majja. Osa siiani õues olnud puid tuleb aga lähiajal kuuri alla vedada. Mmmmõnus!!!

Joosep oli omas elemendis:

Teised ehitasid edasi, tema aga teatas:
"Tee minust pilti, nagu ma teeks tööd!"
Hmm, jah see ongi Joosep!

Maria mängis ka printsessi, nagu ta ikka oskab. Päikeseloojangu taustal pidin siis pildistama tema sopaseid käsi, mida ta mitme pildi vahel kinnituseks sopaloigus ikka värskendas... sopaga siis:

Christian tuterdas kõikjal ja mittekusagil. Nagu ikka. Proovis läbi sopaloigud. Seejärel tuli ja läks ja tuli ja läks, ikka sellises tempos, nagu talle sobis. Elab siin, noh. Omas tempos elab. Meie juures. Meiega koos:

Õhtu... päeva... nädala lõpuks nad vaatavad ikka meile alt üles:

Ja nii kaua, kui vaatavad, on ju kõik hästi. Kui ma oma laste ees saan öelda, et ma tegin kõike nende huve arvestades ja olen selline inimene, keda nad võiks austada, siis on kõik hästi. Kui mulle öeldakse, et mu lapsed on minu nägu ja ma võtan seda komplimendina, siis on kõik hästi. Siis on enda elu elamine ja laste kasvatamine läinud nii, nagu planeeritud.

Ja homme elame samamoodi edasi, sest nii on hea. Kui midagi on halvasti, siis selle parandame ja elame ikka edasi.